3-1-1-96-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-96-04

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2004. a.

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

J.G. süüdistusasi KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2004. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.G. kokkuleppel kaitsja, vandeadvokaat Alla

Jakobsoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

J.G. kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson ja

ringkonnaprokurör Egon Oja

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2004. a kohtuotsus osas, millega rahuldati Eesti

Vabariigi tsiviilhagi summas 699 416 krooni ja 15 senti ja mõisteti see välja J.G-lt ning saata

kriminaalasi selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD MENETLUSE KÄIK

1. J.G. anti kohtu alla süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi selles, et olles alkoholijoobes, sõitis ta 5. detsembril

2002. a Tallinnas Pärnu maanteel sõiduautoga Audi 80, riikliku registreerimisnumbriga X Liikluseeskirja

(edaspidi LE) § 76 lg-te 1 ja 3; § 91; § 123; § 124 ning § 147 sätteid rikkudes otsa töökohustusi täitvale

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Osakonna politseinooreminspektor K.T-le, kes suri saadud

vigastustesse kohapeal.

2. Tallinna Linnakohtu 31. märtsi 2004. a kohtuotsusega tunnistati J.G. süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja teda

karistati üheaastase vangistusega. KarS § 74 lg 1 sätete alusel vabastati kohtualune karistuse kandmisest

tingimisi katseajaga 18 kuud ning ta allutati käitumiskontrollile. KarS § 50 lg 1 alusel võeti J.G-lt ära

mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas märkis kohus, et

tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt, kuid selle täpse suuruse kindlaksmääramise jättis kohus

tsiviilkohtupidamise korda.

Linnakohus luges täielikult tõendatuks kohtualuse poolt LE § 76 lg-te 1 ja 3 ning § 124 rikkumise. Kohus ei

tuvastanud LE §-de 91, 123 ja 147 rikkumist ning mõistis J.G. selles osas õigeks.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et J.G. süü KarS § 422 lg 1 järgi on tõendatud ja teda tuleb karistada. Karistuse

mõistmisel võttis kohus arvesse kuriteo raskust ja laadi ning süüdlase isikut. Vastutust kergendavate

asjaoludena arvestas kohus kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanupoolset Liikluseeskirja ja

Liiklusjärelevalve määrustiku rikkumist. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

3. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused tsiviilhageja, Eesti Vabariigi esindaja Piret

Andrekson ja kannatanu esindaja R.T.. Apellatsioonprotesti esitas ringkonnaprokurör Egon Oja.

3.1 Tsiviilhageja esindaja palus kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ning teha uus otsus, millega mõista

välja kohtualuselt 699 416 krooni ja 15 senti Eesti Vabariigi kasuks.

Apellant leidis, et linnakohus ei järginud tsiviilhagi lahendamist ettenägevaid sätteid kriminaalmenetluse

koodeksis.

3.2 Kannatanu esindaja K.T. vaidlustas linnakohtu otsuse süüdistuse mahu vähendamise ja kannatanu

endapoolse süü tuvastamise osas. Apellant leidis sedagi, et J.G-le mõistetud karistus ei vasta toimepandud

kuriteole ega tagajärjele.

3.3 Prokurör vaidlustas linnakohtu otsuse kannatanu õigusvastase käitumise tuvastamise osas. Protesti esitaja

leidis, et linnakohus on karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti KarS § 56 sätteid. Prokurör palus mõista

J.G-le kolm aastat vangistust, millest KarS § 74 lg 2 alusel tuleb kohe ära kanda üks aasta. Ülejäänud

kaheaastasest vangistusest taotles prokurör kohtualuse tingimisi vabastamist kolmeaastase katseajaga. KarS

§ 50 lg 1 alusel palus prokurör kohtualuselt ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2004. a kohtuotsusega tühistati linnakohtu otsus J.G-le mõistetud

karistuse, KarS § 68 lg 1 kohaldamise ning tsiviilhagi otsustamise osas. J.G. karistati KarS § 422 lg 1 järgi

kolmeaastase vangistusega. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati J.G. karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ajavahemik 5. detsembrist 2002. a

kuni 5. veebruarini 2003. a, s. o kaks kuud ja üks päev. Kandmisele kuuluvaks karistuseks luges kohus kaks

aastat üheksa kuud ja 24 päeva vangistust. Kohtualuselt mõisteti välja 699 416 krooni ja 15 senti Eesti

Vabariigi kasuks ja 9676 krooni K.T. kasuks. Apellatsioonkaebused ja -protest rahuldati.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, kohus on kohaldanud

ebaõigesti kriminaalseadust ja mõistetud karistus ei vasta kohtualuse süüle.

Hinnates kõiki tõendeid kogumis asus ringkonnakohus seisukohale, et K.T. ei rikkunud liiklust kontrollides

LE § 4 ja Liiklusseaduse (LS) § 2 lg 1 sätteid ega muid liikluse korraldamist reguleerivaid õigusakte ning

seetõttu ei ole tema tegevus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kannatanu käitumise arvestamine

kohtualuse karistust kergendava asjaoluna on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu.

4.2 Arvestades kohtualuse enda ütlusi, liiklusõnnetust pealtnäinud tunnistajate M.K., A.V., M.N. ja J.B.

ütlusi ning liiklustehnilise ekspertiisiaktis nr LL-409-02/7149 sisalduvat eksperdiarvamust, tuli

ringkonnakohus järeldusele, et kohtualune rikkus teiselt sõidurajalt kolmandale rajale pöörates LE § 91

nõudeid, sest ei veendunud manöövri ohutuses. Kohus luges tuvastatuks J.G. süü ka LE §-de 147 ja 123

rikkumises, märkides, et LE § 123 on üldnorm ning juht on kohustatud ka lubatud sõidukiirust ületades

arvestama vajadusega sõiduk igas olukorras ohutult peatada.

4.3 Tühistades J.G-le mõistetud karistuse, märkis ringkonnakohus esmalt, et linnakohus on ekslikult

lähtunud kriminaalkoodeksis sisalduvatest karistuse mõistmise üldpõhimõtetest. Ringkonnakohus rõhutas, et

karistuse mõistmise üldalused sätestab KarS § 56. Isiku karistamise aluseks on tema süü. Samuti peab kohus

arvestama teisi nimetatud paragrahvis toodud asjaolusid. KarS § 56 alusel peab kohus motiveerima esmalt

karistusliigi ja määra valikut ning alles seejärel kaaluma karistusest tingimisi vabastamise otstarbekust.

Viidates riigikohtu praktikale märkis kohus, et alkoholijoobes sõiduki juhtimise ja liiklusohutuse nõuete

eiramisega raske tagajärje põhjustamise eest tuleb süüdlase suhtes kohaldada reaalset vangistust.

Vastupidiselt protestis palutule, pidas kohus õigeks kohaldada süüdlase suhtes reaalset vangistust mõistetud

karistuse ulatuses.

4.4 Ringkonnakohus nõustus tsiviilhageja esindaja apellatsioonkaebusega selles, et linnakohtu otsus

tsiviilhagi küsimuses ei tulene seadusest. KrMK § 274 p 9 kohaselt tuleb ära näidata tsiviilhagi rahuldamise

või rahuldamata jätmise alused. Ringkonnakohus sedastas, et linnakohtu otsus on selles osas motiveerimata.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et vastavalt Politseiteenistuse seaduse § 21 lg-tele 1 ja 2 kandis Eesti

Vabariik matusekulud 32 816 krooni ja 15 senti ning maksis kannatanule ühekordse toetuse 666 600 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et Eesti Vabariigi tsiviilhagi 699 416 krooni ja 15 senti on põhjendatud ja

dokumentaalselt tõendatud ning seetõttu tuleb see rahuldada ja J.G-lt ka välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Süüdimõistetu J.G. kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson esitas kassatsioonkaebuse, milles ta palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jõustada Tallinna Linnakohtu 31. märtsi 2004. a

kohtuotsus. Tsiviilhagi rahuldamisele kuuluva osa kindlakstegemise palub kaitsja jätta tsiviilkohtupidamise

korda.

Kaitsja leiab oma kassatsioonkaebuses järgmist.

5.1 Ringkonnakohtu otsusega on alusetult suurendatud J.G. süüdistuse mahtu. Kaitsja leiab, et kohtualuse

süüditunnistamine LE §-de 91, 123 ja 147 sätete rikkumises on põhjendamatu ning see ei tulene

kriminaalasja materjalidest.

5.2 Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kannatanu K.T. hooletule käitumisele ja tema poolt liikluse

korraldamist ja kontrollimist reguleerivate eriaktide ning LS § 2 lg 1 ja LE § 4 ja § 151 p 8 jämedale

rikkumisele.

5.3 Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milliseid faktilisi asjaolusid tuvastati uurimiseksperimendi protokolli

abil.

5.4 J.G-le mõisteti ringkonnakohtus põhjendamatult range karistus. Kaitsja ei ole nõus otsuse motiividega

karistuse karmistamise osas ning leiab, et kohus on karistuse üldpreventiivseid eesmärke ületähtsustanud.

Seejuures on jäänud tähelepanuta kohtualust positiivselt iseloomustavad andmed.

6. Politseiseaduse § 21 lg 1 alusel K.T. perekonnale makstud ühekordne toetus ei ole käsitatav kuriteoga

tekitatud kahjuna ja seetõttu on riigi poolt makstud toetuse süüdimõistetult väljanõudmine

kriminaalmenetluses regressi korras ebaõige. Kaitsja leiab, et kohus ei teinud kindlaks riigi poolt esitatud

tsiviilhagi esitamise õiguslikku alust ning teisalt jättis täitmata KrMK § 274 p-s 9 sätestatud nõude tsiviilhagi

otsustamise motiveerimise kohta.

7. Riigikohtu istungil jäi kaitsja oma kassatsioonkaebuse juurde. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohus ei nõustu käesoleva otsuse puntides 5.1, 5.2 ja 5.3 toodud kassaatori väidetega ja leiab, et

ringkonnakohtu järeldused J.G. süüküsimuse ja mõistetud karistuse osas on kooskõlas kriminaalasja

materjalidega. Mõistetud karistus on seaduslik ja vastab väljakujunenud kohtupraktikale liiklussüütegude

asjades. Ringkonnakohus on motiveerinud oma järeldust, et kannatanu K.T. ei rikkunud liiklusjärelevalvet

teostades ühtegi nimetatud tegevust reguleerivat õigusakti ning seetõttu on kannatanu käitumise arvestamine

J.G-le karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna põhjendamatu. Riigikohus leiab, et ringkonnakohtu otsus

J.G. süüküsimuses ja mõistetud karistuse osas tuleb jõusse jätta.

9. Kuid Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamise ja J.G-lt riigi

kasuks 699 416 krooni ja 15 sendi väljamõistmise osas, leides, et kohtuotsus on selles küsimuses

motiveerimata.

Riigikohus rõhutab, et motiivide puudumine kohtuotsuses on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks (AKKS § 64 p 1).

Motiivide puudumise tõttu ei saa kõrgemalseisev kohus otsustada kaebuse või protesti ja vaidlustatud

kohtuotsuse põhjendatuse üle ega kontrollida, kas kohus on järginud kriminaalasja arutamise igakülgsuse,

täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-116-00 M. E.

süüdistusasjas - RT III 2001, 4, 42).

10. Ringkonnakohus märgib õigesti, et KrMK § 274 p 9 kohaselt tuleb kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas

osas ära näidata tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise alused ning teeb linnakohtule põhjendatud

etteheite tsiviilhagi otsustamise motiveerimatuse kohta. Samas on ringkonnakohus teinud ise sama vea.

Ringkonnakohus konstateerib, et Eesti Vabariigi tsiviilhagi summas 699 416 krooni ja 15 senti, mille

moodustavad Politseiteenistuse seaduse § 21 lg 2 alusel riigi poolt kantud matusekulu 32 816 krooni ja 15

senti ning sama seaduse 1. lõike kohaselt hukkunud politseiniku perekonnale makstud ühekordne toetus 666

600 krooni, on täies ulatuses põhjendatud ja dokumentaalselt tõendatud. Riigikohus ei sea seda järeldust

kahtluse alla, kuid märgib, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu kohtu argumente, põhjendamaks riigi poolt

seaduse alusel tehtud rahaliste väljamaksete sissenõudmist süüdlaselt tagasinõude korras. Samuti ei ole

näidatud tsiviilhagi rahuldamise õiguslikku alust.

11. Riigikohus rõhutab, et tsiviilhagi rahuldamise otsustamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda

tsiviilmenetluse eeskirjadest, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud

tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-34-99 E. M

süüdistusasjas - RT III 1999, 15, 149). Kriminaalmenetluse seadus ei reguleeri tagasinõude esitamisega

seotud küsimusi, seetõttu tuleb ringkonnakohtul Eesti Vabariigi tsiviilhagi otsustamisel juhinduda

tsiviilmenetluse vastavatest põhimõtetest. Riigikohus möönab kõnesoleva tsiviilhagi lahendamisel tekkida

võivate õiguslike küsimuste spetsiifilisust ja keerukust ning seetõttu osundab KrMK §-s 270 sätestatud

võimalusele jätta tsiviilhagi täieliku rahuldamise juhul hagi täpse suuruse kindlaksmääramine

tsiviilmenetluse korda.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS RS § 2 lg-st 3, AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamise ja

J.G-lt väljamõistmise osas ning saadab kriminaalasja selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Peeter Vaher