3-1-3-6-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-6-04

Otsuse kuupäev

26. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja

Lea Kivi

Kohtuasi

A.P. süüdistusasi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 185

lg 2; § 197 lg 2 p-de 1 ja 2; § 203 lg 1 ning § 15 lg 2

ja § 176 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2002. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1/459 2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, avaldus kohtuvea

parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

A.P. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

ringkonnaprokurör Tatjana Tamm

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2002. a kohtuotsus A.P-le mõistetud liitkaristuse ja

ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

2. Mõista A.P-le KarS § 64 lg-te 1 ja 3 järgi liitkaristuseks viis aastat vangistust.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvata A.P. karistusaja hulka 6 päeva eelvangistust ja ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks lugeda neli aastat üksteist kuud ja 24 päeva vangistust, algusega 1. veebruarist

2001. a.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

6. Kohtukulu - 531 krooni kaitsjatasu katteks - võtta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 4. märtsi 2002. a kohtuotsusega tunnistati A.P. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi nelja-aastase vabadusekaotusega; KrK § 185 lg 2 järgi kuuekuulise vabadusekaotusega; KrK

§ 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi üheksakuulise vabadusekaotusega; KrK § 203 lg 1 järgi kolmekuulise

vabadusekaotusega ning KrK § 15 lg 2 ja § 176 lg 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1

alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti A.P-le kuus aastat

vabadusekaotust. KrK § 45 alusel loeti karistuse kandmise aja hulka kuus päeva eelvangistust ning lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti viis aastat üksteist kuud ja kolmteist päeva vabadusekaotust.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 1. veebruar 2001. a.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka teisi isikuid, kuid nende osas ei ole Riigikohtule kohtuvea

parandamise avaldust esitatud.

2. Maakohtu otsuse peale esitas teiste menetlusosaliste hulgas apellatsioonkaebuse ka A.P., vaidlustades enda

süüditunnistamise KrK § 185 lg 2 ning § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Prokurör esitas apellatsioonprotesti,

milles palus muuhulgas arvestada A.P. karistusaja hulka KrK § 45 alusel 6 päeva ning lugeda tema lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks viis aastat üksteist kuud ja kakskümmend neli päeva. Protesti esitaja

märkis, et maakohus on A.P. lõpliku karistuse määramisel teinud arvutusvea ning ekslikult arvestanud

karistusaja hulka 6 päeva asemel 17 päeva.

3. Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2002. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. A.P.

karistati KrK § 185 lg 2 järgi rahatrahviga 50 päevamäära, s.o 2500 krooni. Ringkonnakohus liitis A.P-le

KrK § 139 lg 1 p-de 1, 2 ja 3; § 197 lg 2 p-de 1 ja 2; § 203 lg 1 ning § 15 lg 2 ja 176 lg 1 järgi mõistetud

karistused osaliselt, lugedes tema lõplikuks karistuseks viis aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. Mõistetud

rahatrahv määrati täitmisele iseseisvalt. KarS § 68 alusel arvati A.P. karistusaja hulka 6 päeva eelvangistust

ning tema lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti viis aastat viis kuud ja 24 päeva. Muus osas

jäi A.P. suhtes tehtud kohtuotsus muutmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnaprokurör T. Tamm esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Tartu Ringkonnakohtu

23. septembri 2002. a kohtuotsuses A.P-le mõistetud liitkaristuse osas. Prokurör palub mõista

süüdimõistetule kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks viis aastat vangistust ja lugeda

KarS § 68 lg 1 alusel 6 päeva eelvangistust karistusaja hulka. A.P. ärakandmisele kuuluv karistus peaks

prokuröri arvates olema neli aastat üksteist kuud ja 24 päeva vangistust.

Avaldaja leiab, et A.P-le mõistetud liitkaristus tuleb tühistada KarSRS § 3 lg 4 alusel. Prokurör selgitab, et

A.P. pani KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüksarvatud kuriteod toime

Kriminaalkoodeksi kehtimise ajal, mil nende kuritegude eest mõistetava karistuse ülemmäär võis olla kuus

aastat vabadusekaotust. Alates 1. septembrist 2002. a kehtima hakanud Karistusseadustik nägi vastavate

paragrahvide - KarS § 199 lg 2 ja § 215 lg 2 - järgi mõistetava karistuse ülemmäärana ette viis aastat

vangistust. Alates 24. oktoobrist 2002. a seadusandja karmistas karistust KarS § 215 lg-s 2 sätestatud kuriteo

eest.

Avaldaja leiab, et karistuse mõistmisel A.P-le pidi ringkonnakohus lähtuma

ajavahemikus 1. septembrist 2002. a kuni 24. oktoobrini 2002. a kehtinud vahepealsest kergemast

karistusseadusest ning mõistma talle KarS § 64 lg 3 alusel liitkaristuse, mis ei ületa viit aastat vangistust.

5. Riigikohtu istungil toetasid nii ringkonnaprokurör kui ka kaitsja avalduses esitatud taotlust.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tartu Maakohus tunnistas 4. märtsil 2002. a A.P. süüdi ja mõistis talle karistuse Kriminaalkoodeksi sätete

järgi. Tartu Ringkonnakohus tegi kohtuotsuse 23. septembril 2002. a ning pidi seejuures juhinduma

1. septembril 2002. a jõustunud Karistusseadustikust ja selle rakendamise seadusest.

Ringkonnakohus on õigesti viinud A.P-le maakohtu poolt KrK § 185 lg 2 järgi mõistetud karistuse kooskõlla

Karistusseadustiku vastavas paragrahvis ettenähtud karistusega, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab,

et ringkonnakohus on A.P-le kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmisel KarSRS § 3 lg 4 ja KarS § 64

lg 3 sätete kohaldamisel eksinud.

7. KarSRS § 3 lg 4 sätestab, et karistuse mõistmisel pärast Karistusseadustiku jõustumist enne selle

jõustumist toimepandud kuritegude eest kuritegude või kohtuotsuste kogumis tuleb lähtuda kuriteo

toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes liitkaristus Karistusseadustiku järgi, raskendamata

kohtualuse karistust.

KarS § 64 lg 3 sätestab, et liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega

karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.

8. A.P-le KrK § 64 lg 3 järgi liitkaristuse mõistmisel osutuvad raskeima karistusega paragrahvideks KarS

§ 199 lg 2 (KrK § 139 lg 2 p-d 1, 2 ja 3), sanktsiooni ülemmääraga viis aastat vangistust ja KarS § 215 lg 2

(KrK § 197 lg 2), mille sanktsiooni ülemmäär oli ajavahemikul 1. septembrist kuni 24. oktoobrini 2002. a

samuti viis aastat vangistust. Kuigi seejärel kehtestas seadusandja KarS § 215 lg 2 sanktsiooniks vangistuse

kahest kuni kümne aastani, nõustub kriminaalkolleegium prokuröriga selles, et A.P-le liitkaristuse

mõistmisel tuleb kasutada tema suhtes soodsamat karistusõiguslikku regulatsiooni (vt ka Riigikohtu otsus

kriminaalasjas nr 3-1-2-3-03 - RT III 2003, 19, 175), mistõttu juhindudes KarS § 64 lg-test 1 ja 3, tuleb A.P-

le kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristust vähendada viie aasta vangistuseni, millest KarS § 68 lg 1

alusel tuleb karistusaja hulka arvata 6 päeva eelvangistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium loeb A.P.

lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks neli aastat üksteist kuud ja 24 päeva vangistust, algusega

1. veebruarist 2001. a.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3, § 777 lg 1 p-st 1 ja §-st 779

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2002. a kohtuotsuse A.P-le

mõistetud liitkaristuse ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas ning teeb selles osas uue otsuse,

raskendamata süüdimõistetu olukorda.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi