3-2-1-73-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-73-04

Määruse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik,

T. Tampuu

Kohtuasi

Viiu Nurmela ja Maie Kriisi hagi Tambet Kibali vastu

kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi reaalosadeks

jagamiseks ning Tambet Kibali vastuhagi Viiu Nurmela ja

Maie Kriisi vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tambet Kibali kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hagejad V. Nurmela ja M. Kriis, kostja T. Kibal ning kostja

esindaja vandeadvokaat R. Antsmäe

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari

2004. a otsus läbi vaatamata ja anda asi lahendamiseks

Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejate ja kostja emale Erna Kibalile Tartumaal Ülenurme vallas

Tõrvandi külas asuv Uus-Ratasepa kinnistu. E. Kibal suri 7. oktoobril 2001. a ning tema

seadusjärgsed pärijad esitasid notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. 20. juunil 2002. a välja antud

pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on E. Kibali vara pärijateks tema poeg T. Kibal 2/3 mõttelises osas

ning vanuse tõttu töövõimetud tütred M. Kriis ja V. Nurmela kumbki 1/6 osas. Hagejad leidsid, et

kostja peab ennast Uus-Ratasepa kinnistu ainuomanikuks ning ei tunnista nende õigusi. Hagejad

teatasid kostjale 19. juulil 2002. a ja 26. augustil 2002. a kaasomandi lõpetamise soovist, kuid kostja

vastuse kohaselt ei soovi ta praegu kaasomandit lõpetada. Hagejad palusid Uus-Ratasepa kinnistu

kaasomandi lõpetada ning jagada kinnistu reaalosadeks.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi. Kostja esitas vastuhagi pärandi vastuvõtmise

avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamise, omandiõiguse tunnustamise ning

kinnistusraamatu kannete kustutamise nõudes. Vastuhagi kohaselt puudus V. Nurmelal ja M. Kriisil

õiguslik alus sundosa pärimiseks, sest nad ei olnud pärandi avanemise hetkel töövõimetud. Seega on

notar pärimisõiguse tunnistuse sundosale välja andnud õigusliku aluseta ning nii pärimisavaldus kui

ka pärimisõiguse tunnistus on tehingute tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-de 66 ja 68 järgi osaliselt tühised.

3. Kostja vastuhagile esitatud vastuses leidsid hagejad, et kostja väited on vastuolus seadusega ja

asjas olevate tõenditega. Vanaduspensioni iga määratakse kindlaks riikliku pensionikindlustuse

seaduse (RPKS) § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt, aga mitte isiku soovil või tema töövõimest lähtudes.

Hagejad esitasid notarile pensionitunnistused, millega tõendasid, et M. Kriisile on määratud eluaegne

vanaduspension alates 7. maist 1993. a ning V. Nurmelale alates 15. juulist 2000. a. Notar on

pärimisõiguse tunnistuses märkinud sundosa saamise aluseks õigesti asjaolu, et hagejad on vanuse

tõttu töövõimetud.

4. Tartu Maakohus jättis 4. juuli 2003. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt T. Kibali

vastuhagi, tunnustades tema omandiõigust seni kummalegi hagejale kui kaasomanikule kuulunud

mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust. Maakohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt

vastuhagi, mis välistab põhihagi rahuldamise, siis puudub kohtul võimalus anda õiguslikku hinnangut

põhihagi osas.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda pensionil olemine või pensioni saamine üheselt

asjaolu, et tegemist on töövõimetu isikuga. Pärimisseadus ega ka seadusest tulenev notari

ametitoimingute tegemise kord ei sätesta töövõimetuse mõistet ning pärandi avanemise ja

pärimistunnistuse väljaandmise hetkel ei tulenenud ühestki õigusaktist, et pensioniikka jõudmine

tooks automaatselt kaasa isiku töövõimetuse. Pärandi avanemise hetkel kehtinud RPKS § 11 kohaselt

on töövõimetu selline isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire, mille

tõttu isik ei ole võimeline tööga elatist teenima või tegema seda riiklikule normile vastavas mahus.

Seega saab töövõimetusena vaadelda konkreetse isiku faktilist seisundit. Hagejad pole tõendanud, et

nad oleksid olnud pärandi avanemise hetkel haigusest või vigastusest tuleneva organismi

funktsionaalse seisundi tõttu töövõimetud. Sundosa peaks olema õigustatud saama töövõimetud

isikud, kellel on õigus saada perekonnaseaduse alusel pärandajalt ülalpidamist. Hagejatel ei olnud

õigust saada oma emalt (pärandajalt) ülalpidamist. Notarite notariaaltoimingute praktika käsitada

vanaduspensionäri automaatselt töövõimetuna ei ole kooskõlas isiku testeerimisvabaduse

põhimõttega ega vasta kehtivale õigusele.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 11. veebruari 2004. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi

T. Kibali vastuhagis uue otsuse, millega jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja

V. Nurmela ja M. Kriisi hagis samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole selles osas

hinnanud tõendeid ega tuvastanud tähtsust omavaid asjaolusid, sest rahuldas hageja nõude välistava

vastuhagi.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas vääralt pärimisseaduse (PärS) § 104. Nimetatud

paragrahv sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma

seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või

on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal

õigus pärida sundosa. Pärimisseaduse § 104 tähenduses tuleb seaduse järgi pärima õigustatud

töövõimetu üleneja või alaneja sugulase all mõista ka isikuid, kes on jõudnud pärandi avanemise

ajaks pensioniikka ning seda sõltumata asjaolust, kas nad veel töötavad või mitte. Hagejad olid

testaatori surma hetkel pensionieas ning neil on õigus saada sundosa. Sundosa instituudi eesmärgiks

on sõltumata testaatori tahtest tagada pärandvara osa saamine neile pärandist ilmajäetud

seadusjärgsetele pärijatele, kelle vahendid toimetulekuks on seoses töövõime puudumisega piiratud,

nagu see on pensioniikka jõudnud isikutel. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud asja

lahendamisel protsessiõiguse norme.

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja T. Kibal, paludes tühistada

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja

rahuldada vastuhagi. Kaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt PärS § 104.

Ringkonnakohus leiab ekslikult, et sundosa pärima õigustatud isikuteks on töövõimetute isikutena ka

pärandi avanemise hetkeks pensioniikka jõudnud isikud ning seda sõltumata asjaolust, kas nad

pärandi avanemise hetkel töötavad. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg-t 4 ja § 330 lg-t 4, kui

jättis tähelepanuta T. Kibali vastuhagis esitatud väited.

7. 4. juuni 2004. a määrusega andis Riigikohtu tsiviilkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsuse läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Pärimisseaduse § 104 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud

pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või

töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendatud, on

nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Kolleegium tõlgendab eeltoodud paragrahvi

selliselt, et sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest

võimest töötada või mitte. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse lahendamise käigus tuleb anda

hinnang pärimisseaduse § 104 vastavusele põhiseaduse §-le 32 koostoimes §-ga 11 ja vastata

küsimusele, kas abi mittevajavate ning sealhulgas faktiliselt töövõimeliste PärS §-s 104 loetletud

isikute sundosa saamise õigus on kooskõlas põhiseaduse § 32 lg-st 4 tuleneva põhimõttega, mille

järgi pärimisõigus on tagatud.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lg 3 kohaselt jätab asja läbivaatav kohtukoosseis tsiviilasja

läbi vaatamata ning annab selle määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui tsiviilasja

lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava

küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause

sätestab, et üldkogu lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu

üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu põhiseadusele vastavuses.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lõikest 3 ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3, jätab kolleegium T. Kibali

kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamata ja annab asja lahendada Riigikohtu

üldkogule.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu