3-1-1-56-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-56-04

Otsuse kuupäev

30. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Ü. T., M. I. ja A. L. süüdistuses KrK

§ 161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-40-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Urmas Arumäe ja M. I.

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

1. juuni 2004

Istungil osalenud isikud

Ü. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat U. Arumäe, M. I.

ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning

prokurör Milja Janson

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2004. a otsus osaliselt:

1.1 Osas, millega Ü. T., M. I. ja A. L. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 161 järgi ning vabastati

karistusest KarS § 5 lg 1 alusel;

1.2 Ü. T-lt, M. I-lt ja A. L-lt igaühelt 3720 krooni sundraha väljamõistmise osas ning

1.3 Ü. T-lt, M. I-lt ja A. L-lt solidaarselt 1635 krooni kohtukulu sissenõudmise osas.

2. Teha uus otsus ja lõpetada Ü. T., M. I. ja A. L. süüdistusasjas KrK § 161 järgi menetlus KrMK § 220

lg 1 alusel seoses aegumistähtaja möödumisega.

3. Välja mõista riigieelarve tuludesse Ü. T-lt 545 krooni, A. L-lt 545 krooni ja M. I-lt 545 krooni

kohtukulude (postikulud) katteks.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Tühistada Viljandi Maakohtu 12. detsembri 2003. a määrus, millega võeti riigi kanda kohtukulu

5133 krooni kaitsjatasu katteks M. I-le advokaat Pille Toome poolt kohtus osutatud õigusabi eest.

6. Välja mõista M. I-lt riigieelarve tuludesse kohtukulu 10 124 krooni 40 senti kaitsjatasu katteks.

7. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

8. M. I. kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ü. T., A. L. ja M. I. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 161 järgi seoses X Maakonnas X Vallas X külas

endise X talu maadel asuva X maaüksuse Ü. T-le ebaseadusliku enampakkumisega erastamise alustamisega.

1.1 Ü. T. süüdistati selles, et tema, olles X vallavanem ja seega ametiisik KrK § 160 lg 2 mõttes, pani toime

järgmised teod:

1. Andis X Vallavalitsuse maakorraldajatele A. L-le ja M. I-le suulise korralduse ja avaldas neile survet

valmistada eelisjärjekorras ette tema poolt erastada soovitud 12,7 hektari suuruse X maaüksuse

enampakkumisega erastamine, ehkki vallavalitsusele olid laekunud J. T. 22. juuli 1992. a ja 11. aprilli

1997. a ning M. M. 17. juuli 1992. a avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks. Viimatinimetatud

avaldused tulnuks vastavalt Maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-le 2, § 22 lg-le 2 ja § 23 lg-le 2 ning

Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega

erastamise korra (edaspidi: Kord) p-le 3 rahuldada enne X maaüksuse enampakkumisega erastamist.

2. Võttis X maaüksuse enampakkumisega erastamise küsimuse X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a istungi

päevakorda ja rikkudes 1995. a Korruptsioonivastase seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

toimingupiiranguid, juhtis seda istungit. Sellel istungil arutati tema 10. jaanuari 1997. a avaldust X

maaüksuse piiratud enampakkumisel erastamiseks ning otsustati erastamise võimalikkuse üle.

3. Ei teavitanud teisi vallavalitsuse liikmeid sellest, et X maaüksusele oli laekunud maa ostueesõigusega

erastamise avaldused. Seetõttu võttis X Vallavalitsus 19. mail 1997. a vastu korralduse nr 269, millega,

võimaldati erastada X maaüksus piiratud enampakkumisel.

4. Omandas X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a korraldusele nr 269 tuginevalt antud Viljandi Maavanema

12. septembri 1997. a korralduse nr 802 alusel 17. oktoobril 1997. a läbi viidud enampakkumisel X

maaüksuse alghinnaga 188 367 krooni. Sellega rikkus Ü. T. 1995. a Korruptsioonivastase seaduse § 19

lg-s 1 sätestatud toimingupiirangut.

Ü. T. eelkirjeldatud tegevuse tõttu ei olnud X Vallavalitsusel enam võimalik rahuldada maa ostueesõigusega

erastamise taotlusi neis esitatud ulatuses. Seetõttu põhjustas Ü. T. X valla kui kohaliku omavalitsusüksuse

õigustele ja huvidele olulise kahju, mis seisnes X Vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse täitevorgani

autoriteedi ja prestiiži alandamises ja kohaliku omavalitsuse usaldusväärsuse vähendamises. Oma tegevusega

sai Ü. T. korruptiivset tulu summas 188 367 krooni.

1.2 M. I. süüdistati selles, et tema, olles X valla vanemmaakorraldaja ja seega ametiisik KrK § 160 lg 1

mõttes:

1. Võttis 10. jaanuaril 1997. a vastu vallavanem Ü. T. avalduse X maaüksuse enampakkumisega

erastamise algatamiseks, jättes vastuvõtmisel avalduse registreerimata, millega rikkus Avaldustele

vastamise seaduse § 3 lg-t 1.

2. Asus koheselt ette valmistama X maaüksuse erastamist, olles seejuures teadlik, et nimetatud maaüksus

moodustatakse maaüksusest, millele on laekunud J. T. 22. juuli 1992. a ja M. M. 17. juuli 1992. a

avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks. Erastamise ettevalmistamine seisnes selles, et M. I.

koostas 10. jaanuaril 1997. a vastavalt Ü. T. poolt koostatud plaanile X maaüksuse piiride kulgemise

plaani, kuigi puudus Korra p-s 14 maavanema kui erastamise korraldaja edastatud avaldus koos

seisukohaga X maaüksuse erastamise algatamiseks. Samuti väljastas M. I. jaanuaris 1997 vajalikud

dokumendid X maaüksuse mõõdistamiseks, kuigi vastavalt Korra p-le 16 korraldab katastriüksuse

moodustamise maavanem pärast kohaliku omavalitsuse poolt Korra p-s 15 ettenähtud toimingute

teostamist. Samuti koostas M. I. X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a korralduse nr 269 projekti X

maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks, rikkudes sellega MaaRS § 22 lg 2 ja Korra p 3.

3. Koostas 3. juunil 1997. a X maaüksuse maksustamishinna määramise akti, rikkudes sellega Korra

p 15, mille kohaselt tuleb nimetatud toiming teostada enne erastamise algatamist, pöördudes Korra

p 13 järgi avaldusega maavanema kui erastamise korraldaja poole.

4. Osales Viljandi Maavanema 12. septembri 1997. a korralduse nr 802 alusel moodustatud X maaüksuse

enampakkumise läbi viinud komisjoni töös X vallavalitsuse esindajana. Seejuures oli M. I. teadlik, et

X maaüksuse erastamine ei ole seadusega kooskõlas, kuid ei edastanud seda teavet teistele komisjoni

liikmetele. Seetõttu sai võimalikuks, et 17. oktoobril 1997. a toimunud enampakkumisel omandas X

maaüksuse X vallavanem Ü. T. alghinnaga 188 367 krooni.

M. I. tegevuse tõttu X maaüksuse enampakkumisega erastamise ettevalmistamisel ei olnud X Vallavalitsusel

enam võimalik rahuldada maa ostueesõigusega erastamise taotlusi neis esitatud ulatuses. Seetõttu põhjustas

M. I. X valla kui kohaliku omavalitsusüksuse õigustele ja huvidele olulise kahju, mis seisnes X

Vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse täitevorgani autoriteedi ja prestiiži alandamises ja kohaliku

omavalitsuse usaldusväärsuse vähendamises.

2. Viljandi Maakohtu 12. detsembri 2003. a otsusega mõisteti Ü. T., A. L. ja M. I. KrK § 161 järgi õigeks

kuriteosündmuse puudumise tõttu. Kohus jättis rahuldamata Ü. T. kaitsja U. Arumäe taotluse 80 275 krooni

ja 40 sendi suuruse kaitsjakulu hüvitamiseks Ü. T-le.

Sama kuupäeva määrusega jättis kohus riigi kanda 5133 krooni kohtukulu M. I. kaitsjatasu katteks.

3. Kohtualuste õigeksmõistmist põhistas maakohus järgmiselt.

3.1 X maaüksusele ei olnud esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusi, mistõttu selle maa erastamine

enampakkumisel ei olnud vastuolus Maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korraga.

X maast maa reserveerimine M. M-le tekitas olukorra, kus X maa ei olnud enam vaba piirnev maa X maa

suhtes, kus asusid J. T. ehitised. Seega ei oleks J. T. saanud X maast maad erastada.

Seoses sellega, et kõik maa ostueesõigusega erastamise avaldused olid " arvestades vastandlike huvidega

õigustatud isikute tahet " tasakaalustatult rahuldatud, puudub alus väita, et X maaüksuse erastamisega on X

vallale kahju tekitatud.

Kohtualustele ei saa süüks arvata rikkumisi, mis tulenevad X Maakonnas juurutatud praktikast Korra

punktide 14 ja 15 rakendamisel.

X maaüksuse erastamise otsust ei teinud kohtualused vaid Viljandi maavanem.

3.2 Ü. T-le ei saa ette heita, et ta omandas X maaüksuse alghinnaga, sest erastamise eeltoimingute tegemine

kohtualuste poolt ei välistanud teiste isikute osalemist enampakkumisel. Kuna Ü. T. ei saanud enne

enampakkumist eeldada, et just tema enampakkumise võidab, ei ole tema poolt enampakkumise tulemusel

saadu käsitatav korruptiivse tuluna.

Samuti ei saa Ü. T-le süüks panna X maaüksuse erastamise küsimuse lülitamist X Vallavalitsuse

istungipäevakorda, sest vallavalitsuse istungipäevakorra kindlaksmääramine oli vallavanema ametikohustus.

Samuti asus kohus seisukohale, et Ü. T. viibimine X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a istungil ei ole käsitatav

Korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangute rikkumisena, kuna ei ole tõendatud, nagu

oleks Ü. T. osalenud X maaüksuse erastamisküsimuse arutamisel ja otsustamisel.

3.3 Põhjendades Ü. T-le kaitsjatasu hüvitamata jätmist, märkis kohus, et asjas puuduvad dokumendid, millest

nähtuks, et Ü. T-l on tekkinud kohustus õigusabi eest tasuda.

4. Viljandi Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi Prokuratuuri prokurör M. Janson ja

apellatsioonkaebuse Ü. T. kaitsja U. Arumäe.

Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist. Prokurör palus kõik kohtualused

KrK § 161 järgi süüdi tunnistada ja karistada, kuid vabastada nad karistusest seoses aegumistähtaja

möödumisega.

Apellatsioonkaebuses paluti jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid mõista välja Ü. T-le KrMK § 89

lg 51 alusel kaitsja U. Arumäele makstav tasu 86 776 krooni ja 8 senti ning protsessis varem osalenud

kaitsjale vandeadvokaat Indrek Koolmeistrile makstav tasu 10 000 krooni.

5. Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2004. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 12. detsembri 2003. a otsus

täies ulatuses. Ü. T., A. L. ja M. I. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi. Kohus mõistis kohtualustele karistusteks

rahalised karistused - Ü. T-le 200 päevamäära, s.o 5600 krooni, A. L-le ning M. I-le 100 päevamäära, s.o

2800 krooni. KarS § 5 lg 1 p 3 alusel vabastas ringkonnakohus kohtualused karistusest seoses aegumistähtaja

möödumisega. Kohtualustelt mõisteti välja igaühelt 3720 krooni sundraha ja solidaarselt 1635 krooni

kohtukulu.

6. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.

6.1 Puudub vaidlus selles, et endised kinnistud Y ja X kogupindalaga 84,69 ha olid õigustatud subjektidele

kompenseeritud. Seega sai neid lugeda vabadeks maadeks, mille osas oli kõikidel maa ostueesõigusega

erastamist taotlevatel isikutel võrdsed õigused. Kriminaalasjas olevate materjalidega on kindlaks tehtud, et

enne X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a korralduse nr 269 andmist olid Ü. R., M. M. ja J. T. esitanud taotlusi

kokku 99 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Seega oleks M. M., Ü. R. ja J. T. avaldusi saanud Y ja X talu

maade arvelt rahuldada 92 % ulatuses.

6.2 Ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul on arvestatud kõigi maareformi subjektide

huvidega ega ole rikutud Ü. R., M. M. ja J. T. õigusi. Samuti ei saa nõustuda sellega, et X maaüksuse näol oli

tegemist vaba maaga ja seega oli õigustatud selle erastamine piiratud enampakkumisel. Kohtukolleegium

leidis, et X maaüksus on üks osa X talude maadest. Kuna need maad piirnesid maad ostueesõigusega

erastada soovivate isikute maadega, siis oli neil õigus nõuda X talude maa arvelt endale lisamaad. Kuna

kompenseeritud ja seega tagastamisele mittekuuluvate Y ja X maade kohta oli X Vallvalitsuse 19. mai

1997. a korralduse nr 269 andmise ajaks laekunud kolm ostueesõigusega erastamise avaldust ja need olid

selleks ajaks lahendamata, siis välistas MRS § 22 lg 2 X maaüksuse enampakkumisega erastamise

algatamise.

6.3 Tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg-st 1 ei oleks Ü. T. tohtinud osaleda X maaüksuse müügi

piiratud enampakkumisel, kuna selle piiratud enampakkumise korraldamise dokumendid koostas X

Vallavalitsus. Samuti asus kohtukolleegium seisukohale, et kuna Ü. T. soovis osaleda X maaüksuse piiratud

enampakkumisel, ei oleks ta tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 21 lg-st 1 ja § 13 lg-test 1 ja 2

tohtinud osaleda X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a istungil X maaüksuse erastamise arutamisel.

Ringkonnakohus märkis, et vallavalitsuse istungiprotokollist ega tunnistajate ütlustest ei nähtu, et Ü. T. oleks

end istungi juhataja kohalt taandanud.

6.4 Ü. T-le, A. L-le ja M. I-le esitatud süüdistus on põhjendatud, välja arvatud osas, mis puudutab Korra p-

de 14 ja 15 rikkumist. Kohtukolleegium leidis, et nimetatud sätete rikkumises kohtualused süüdi ei ole, kuna

Viljandi Maakonnas oli Korra punktide 14 ja 15 täitmine antud kohalike omavalitsuste pädevusse.

6.5 Tõendatud on ka olulise kahju tekitamine KrK § 161 tähenduses, kuna kohtualuste õigusvastase tegevuse

tagajärjel ei olnud kõiki maa ostueesõigusega erastamise avaldusi võimalik nendes taotletud ulatuses

rahuldada. Vallavalitsuse juhtivtöötajate selline käitumine kahjustas omavalitsusüksuse autoriteeti ja

prestii"i, sest vallavalitsusel, mille juhtivtöötajad oma ametiseisundit ära kasutades rikuvad seadusi, mille

tulemusena kannatavad vallaelanike huvid, ei ole enam kohalike elanike silmis autoriteeti.

6.6 Seoses sellega, et Ü. T. suhtes tehti süüdimõistev kohtuotsus, jättis ringkonnakohus Ü. T. kaitsja

apellatsioonkaebuse kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamata. Samas pidas kohtukolleegium vajalikuks

märkida, et KrMK § 89 lg 51 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et isik on kaitsjatasu tasunud ja on

võimeline seda tõendama. Vastasel juhul tekiks olukord, kus isikul oleks alus riigilt nõuda tunduvalt

suuremaid summasid, kui ta tegelikult on õigusabi andvale isikule tasunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse Ü. T. kaitsja U. Arumäe ja M. I. A. L. osas

ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras ei vaidlustatud.

8. Ü. T. kaitsja U. Arumäe palub Tartu Ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja saata kriminaalasi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi taotleb kassaator KrMK § 89 lg 51 osaliselt

põhiseadusevastaseks tunnistamist. Oma kaebust põhistab kassaator järgmiselt.

8.1 X maaüksuse erastamine enampakkumise teel oli seaduslik. A. R. avaldus maa ostueesõigusega

erastamiseks rahuldati täies ulatuses. Maa "reserveerimine" või "broneerimine" M. M-le tekitas olukorra, kus

J. T-l ei olnud enam õigust X maa erastamiseks, sest X Maa ei olnud enam X maa suhtes piirnev vaba maa.

M. M-le erastati maa kooskõlas maakorralduslike nõuetega. J. T. ütlused on olnud vastuolulised. J. T. on

korduvalt väljendanud soovimatust erastada maad X maade arvelt. X maaüksuse ostueesõigusega

erastamiseks ei olnud esitatud ühtegi avaldust.

8.2 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et Ü. T. osalemine X maaüksuse enampakkumisel oli vastuolus

Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg-ga 1. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et X maaüksuse

erastamise üle ei otsustanud mitte X Vallavalitsus, vaid Viljandi maavanem. X maaüksuse piiratud

enampakkumisel oli peale Ü. T. võimalik osaleda ka teistel isikutel, kuid keegi selleks soovi ei avaldanud.

8.3 Ringkonnakohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et Ü. T. osales X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a

korralduse nr 269 vastuvõtmisel. Samuti on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualused ei ole süüdi Korra p-

de 14 ja 15 rikkumises, kuid vaatamata sellele tuleb Ü. T-le nimetatud punktides kirjeldatud toimingute

tegemine süüks arvata, vastuoluline.

8.4 Kuna kõik isikud, kelle maa ostueesõigusega erastamise avaldusi on käesolevas kriminaalasjas käsitletud,

on saanud vastavalt oma soovidele maad erastada, ei ole ka kellelegi kahju tekitatud.

8.5 Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et õigeksmõistetule kohtukulude (kaitsjatasu) hüvitamise

eelduseks on asjaolu, et isik oleks õigusabikulud eelnevalt kaitsjale tasunud. Kui võtta aluseks KrMK § 89

lg 51 grammatiline tõlgendus, siis on selles sättes sisalduv sõnakasutus "makstud" vastuolus Põhiseaduse §-

dega 11, 12, 15, 25 ja 32. Samuti on kassaator seisukohal, et advokaadi poolt esitatud kohtukulude nimekiri

on piisav dokumentaalne alus kohtukulude väljamõistmiseks.

9. M. I. palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista end KrK § 161 järgi õigeks seoses kuriteokoosseisu

puudumisega. Oma taotlust põhistab kassaator sellega, et tal puudus vanemmaakorraldajana ametikohast

tulenev õiguspädevus teistele isikutele kohustuslike otsuste vastuvõtmiseks. Seetõttu ei saa teda käsitada

ametiisikuna KrK § 160 tähenduses.

9.1 Kassaator soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et M. I. pole süüdi Maa enampakkumise erastamise

korra punktide 14 ja 15 rikkumises. Kuid ta ei nõustu sellega, et talle on siiski süüks arvatud Ü. T. avalduse

vastuvõtmine ja registreerimata jätmine, maaüksuse piiride kulgemise plaani ja maa maksustamishinna

koostamine, maaüksuse mõõdistamiseks vajalike dokumentide väljastamine ja korralduse nr 269 projekti

koostamine. Need toimingud kuuluvad just Korra p-de 14 ja 15 alla. Samuti ei laiene erastamise algatamise

avaldusele Avaldustele vastamise seaduses sätestatud kord, kuna Maa enampakkumisega erastamise kord

kehtestab vastavas osas eriregulatsiooni.

9.2 X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a korraldusega võeti üksnes seisukoht X maaüksuse enampakkumisega

erastamise võimalikkuse kohta, mitte ei otsustatud maa enampakkumisele panemist ja selle erastamist Ü. T-

le. Seega on põhjendamatu tema süüdistamine selles, et ta koostas X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a

korralduse nr 269 projekti X maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks X vallavanem Ü. T-le. Maa

piiratud enampakkumisega erastamise menetlus ei lõpe eeltoimingutega, vaid maavanema otsusega

erastamise tulemuste kinnitamise kohta. MaaRS § 222 lg 1 ja Korra p 4 kohaselt korraldab maa erastamist

maavanem, kes peab kontrollima erastamise seaduslikkust. Ühtlasi on maavanema otsustada, kas maaüksus

erastamisele panna või mitte. X Vallavalitsuse 19. mai 1997. a korraldus ei olnud Viljandi Maavanemale

siduv.

9.3 M. M. maa ostueesõigusega erastamise avaldusega arvestamine kõrvaldas X maa piirnevuse X maaga,

kus asus J. T. elamu. MaaRS § 9 lg 2 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamisel arvestada tingimusega, et

kinnistu moodustatakse elamu juurde ja et erastamisega ei rikuta teiste ostueesõigust omavate isikute õigusi.

Maa erastamisel tuleb arvestada ka maakorralduslikke nõudeid. M. M-le erastatud maaüksus piirnes ühest

küljest riigimaanteega, teisest ojaga ja kolmandast teega. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kuna M. M.

hooned asusid X maadel, tuli arvestada eeskätt tema õigustega, pealegi on J. T. korduvalt väitnud, et ta ei

soovinud erastada maad X maadest.

9.4 Süüdistusversioon kohalikule omavalitsusele kahju tekitamise kohta on väär, kuna nii M. M., J. T. kui ka

A. R. avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks rahuldati lähtuvalt avalduste esitajate tahtest. Seejuures

said nii A. R. kui ka M. M. poeg G. M. erastada maad soovitud ulatuses, J. T. pole aga kunagi avaldanud

soovi erastada maad X maadest.

9.5 Samuti on kassaator seisukohal, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on rikutud oluliselt

menetlusnorme, sest täiendavat kohtueelset uurimist teostas Kaitsepolitsei, kuid riigiprokurör ei ole asja

uurimisalluvust muutnud. Kohtueelsel uurimisel rikuti tema kaitseõigust, kuna esmalt kuulati teda üle

tunnistajana.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid süüdimõistetud ja nende kaitsjad kassatsioonkaebusi ja

taotlesid nende rahuldamist. Ü. T. kaitsja leidis, et seoses aegumisega oleks kohtud pidanud kriminaalasja

menetluse Ü. T. osas lõpetama juba enne kohtu alla andmist. Prokurör vaidles kaebustele vastu ja taotles

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaagib esmalt kassatsioonkaebustes esitatud seisukohti ning seejärel

käsitleb AKKS § 49 lg-te 3, 4 ja 5 alusel kassatsioonkaebuste väliselt ringkonnakohtu poolt kriminaalseaduse

ja kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisega seonduvaid probleeme.

I

12. Ü. T. kaitsja väidab, et X maaüksuse erastamine enampakkumisel Ü. T. poolt ei rikkunud maa

ostueesõigusega erastamist taotlenud A. R., J. T. ja M. M. õigusi ja oli seetõttu seaduslik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et asjaolu, kas ja millises osas oleks olnud võimalik rahuldada M. M.,

A. R. ja J. T. avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks ei oma käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust.

Süüdimõistetutele on süüks arvatud maaüksuse enampakkumisega erastamise algatamine ja ettevalmistamine

tingimustes, kus see ei olnud seaduse järgi lubatud, sest enne oleks tulnud lahendada maa ostueesõigusega

erastamiseks esitatud avaldused. X maaüksuse enampakkumisega erastamine Ü. T-le aga välistas võimaluse

kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud

erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures,

et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega

erastamise korra punkt 10 alapunktist 2 ja punkt 13 alapunktist 2, ei ole maa ostueesõigusega erastamise

õigustatud subjekti taotlus elamu juurde erastatava maa piiride täpse kulgemise kohta maa asukohajärgsele

linna- või vallavalitsusele siduv.

13. Väide, et X maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud ühtegi avaldust ja seetõttu oli selle

erastamine enampakkumisel lubatud, ei vasta tegelikkusele. Ringkonnakohus on tuvastanud, et X maaüksus

moodustati endise kinnistu X arvel. X maaüksuse enampakkumise teel Ü. T-le erastamise ettevalmistamise

ajaks olid endiste Y ja X maade osas esitatud A. R., J. T. ja M. M. avaldused seaduses ettenähtud korras

lahendamata. Enne nende avalduste lahendamist oli maa erastamine enampakkumise teel seadusevastane.

14. Asjaolu, et lõpliku otsuse X maaüksuse erastamiseks tegi Viljandi maavanem ja et selle otsuse tegemisel

ei avastatud kohtualustele süüks arvatud ebaseaduslike tegude toimepanemist otsuse tegemiseks vajalike

materjalide ettevalmistamisel, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kohtualuseid ei ole süüdistatud, ega süüdi

tunnistatud maavanema kompetentsi kuuluvate tegude toimepanemises.

Kuigi vastavalt Korra p-le 4 on maa enampakkumisega erastamise korraldajaks maavanem, ei saa erastamist

läbi viia ilma maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolsete erastamise eeltoiminguteta (Korra p-d 5

ja 15). Korra (eriti punktid 3, 5 ja 15) ja Maareformi seaduse mõtte kohaselt on kohalikul omavalitsusel

kohustus tagada maavanemale kogu vajalik teave " muuhulgas ka selle kohta, kas enampakkumisele minev

maa vastab seaduses sätestatud tingimustele.

15. Ei saa nõustuda sellega, et ringkonnakohus pole põhjendanud Ü. T. osalemist X

Vallavalitsuse 19. mai 1997. a korralduse nr 269 vastuvõtmisel. Ringkonnakohtu otsuses on seda seisukohta

põhjendatud (otsuse lk-d 10-11). Vallavalitsuse protokollist ei nähtu, et Ü. T. oleks esitanud enesetaanduse ja

seda ei kinnita ka tunnistajad.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole vastuolusid seoses kohtualustele

süüks arvatud Korra p-de 14 ja 15 rikkumisega. Ringkonnakohtu otsusest on selgelt aru saadav, milline

tegevus on kohtualustele süüks arvatud. Seejuures on ringkonnakohus märkinud "..., et kohtualused pole

süüdi Korra punktide 14 ja 15 rikkumises, kuna X maakonnas oli nende punktide täitmine antud kohalike

omavalitsuste pädevusse." Seega on ringkonnakohus üksnes tõdenud, et X Vallavalitsus oli õigustatud

üldjuhul teostama nendes punktides loetletud toimingud ja seega ei rikkunud kohtualused pädevuse nõudeid.

Kohtualuste teod olid ebaseaduslikud seetõttu, et neid tegusid tehti enne maa ostueesõigusega erastamiseks

esitatud avalduste lahendamist.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et süüdimõistetute kui vallavalitsuse

juhtivtöötajate käitumine kahjustas omavalitsusüksuse autoriteeti ja prestiiži. Kui vallavalitsuse

juhtivtöötajad rikuvad oma ametiseisundit ära kasutades seadusi, mille tulemusena seatakse ohtu vallaelanike

huvid, ei oma vallavalitsus enam vajalikku autoriteeti kohalike elanike silmis. Oluline on seejuures ka

asjaolu, et seaduserikkumiste tulemusel erastati maatükk vallavanemale Ü. T-le endale. Nendel põhjustel

tuleb süüdimõistetute tegudega tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks.

18. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et KrMK § 89 lg 51 ei ole käesolevas kriminaalasjas asjasse

puutuv, kuna see säte reguleerib isikule kaitsjatasude hüvitamist õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel. Ü.T.

suhtes tegi aga ringkonnakohus süüdimõistva kohtuotsuse ja sellisel juhul kuulub kohaldamisele KrMK § 89

lg 1. Seetõttu puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil vajadus hinnata KrMK § 89 lg 51 vastavust

Põhiseadusele.

II

19. Põhjendatud ei ole M. I. väide, et ta ei olnud ametiisikuks KrK § 160 tähenduses seetõttu, et tal puudus

vanemmaakorraldajana ametikohast tulenev õiguspädevus teistele isikutele kohustuslike otsuste

vastuvõtmiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KrK § 160 lg 1 kohaselt oli ametiisikuks isik, kellel on

ametiseisund ükskõik millisel omandivormil põhinevas asutuses, ettevõttes või organisatsioonis, kui talle on

riigi või omaniku poolt pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis-, operatiivsed, organisatsioonilised,

materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. KarS § 288 kohaselt on

karistusseadustiku eriosa tähenduses ametiisikuks isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse

asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud

haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja

ülesanded.

Ametiseisund tähendab ametikohast tulenevat ametiisiku õiguspädevust vastu võtta teistele isikutele

kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või

kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt.

Seega on ametikohast tulenev õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslike otsuseid üks, kuid

mitte ainuke ametiseisundi võimalik tunnus.

M. I. on aga põhjendatult loetud ametiisikuks seetõttu, et talle oli vallavalitsuse vanemmaakorraldaja

ametijuhendiga pandud järelevalveülesanded ja tal oli sellest tulenev õiguspädevus vallas vastavate

järelevalvetoimingute tegemiseks.

20. M. I. väidet, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline Korra p-de 14 ja 15 rikkumise osas, ei pea

Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks käesoleva otsuse p-s 16 toodud põhjendusel.

21. Ringkonnakohtu otsusega on M. I-le süüks arvatud MRS § 9 lg 2, § 22 lg 2 ja Korra p 3 nõuete

rikkumine. Seega on alusetu M. I. väide, et talle on süüks arvatud ka Avaldustele vastamise seaduse § 3 lg 1

nõuete rikkumine.

22. Asjaolu, et maavanema poolt ei avastatud M. I-le süüks arvatud tegude toimepanemist, ei oma asja

lahendamisel tähtsust ega saa seetõttu olla M. I. vastusest vabanemise aluseks. (Vt ka käeoleva otsuse p 14).

23. Küsimus sellest, kas ja millises osas oleks olnud võimalik rahuldada M. M., A. R. ja J. T. avaldusi maa

ostueesõigusega erastamiseks, ei oma käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Süüdimõistetutele on

süüks arvatud maaüksuse enampakkumisega erastamise algatamine ja ettevalmistamine tingimustes, kus see

ei olnud seaduse järgi lubatud. X maaüksuse enampakkumisega erastamine Ü. T-le aga välistas võimaluse

kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud

erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks. (Vt ka käesoleva otsuse p-d 12 ja 13).

24. Olulise kahju osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht avaldatud käesoleva otsuse p-s 17.

25. M. I. väide, et asjas puudub määrus uurimisalluvuse muutmiseks, ei ole õige. Kriminaaltoimikus on

riigiprokurör Jüri Pikma 9. juuni 2003. a määrus uurimisalluvuse muutmiseks, mille kohaselt on

kriminaalasja eeluurimine tehtud ülesandeks Kaitsepolitseiameti uurija õigustega ametnikule (kd 5 tl 845).

26. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud M. I. suhtes kaitseõiguse rikkumisi. Vaatamata sellele, et

M. I. kuulati enne kahtlustatavaks tunnistamist korduvalt üle tunnistajana, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest,

et M. I. poolt tunnistajana antud ütlusi oleks kasutatud tõenditena tema vastu. Samuti ei tuvastanud

Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus oleks rikkunud kriminaalmenetluse seadust teiste

tõendite kontrollimisel ja hindamisel.

III

27. Ringkonnakohus leidis, et kuna süüdimõistetutele inkrimineeritud kuriteod olid aegunud enne kohtu alla

andmist, siis tuleb süüdimõistetud karistusest vabastada. Nii ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas

kui ka resolutiivosas on karistusest vabastamise alusena märgitud KarS § 5 lg 1 p 3. Viide sellele

seadusesättele on ekslik.

Eeldatavalt lähtus ringkonnakohus otsuse tegemisel enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud KrMK § 5 lg 2

redaktsioonist, mille kohaselt tuli kuriteo aegumise ilmnemisel kohtuliku arutamise staadiumis tõepoolest

arutada kriminaalasi lõpuni, teha süüdimõistev kohtuotsus ja vabastada süüdimõistetu karistusest.

Kuid vastavalt KarS § 81 lg-le 1, ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui

kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud aegumise tähtaeg.

Sellest karistusseaduse sättest lähtuvalt on alates 1. jaanuarist 2004. a muudetud ka kriminaalmenetluse

õigust (RT I 2003, 83, 557). Kõigepealt kehtib sellest kuupäevast alates KrMK § 5 lg 2 redaktsioon, mille

kohaselt aegumise ilmnemisel kohtuliku arutamise staadiumis ei kehti enam eriregulatsioon ja KrMK § 220

lg 1 uus redaktsioon näeb otseselt ette, et kõnealuse kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel

kohtulikul arutamisel lõpetab kohus põhistatud määrusega kriminaalasja menetluse. Kuigi samal ajal on

seaduseandja jätnud muutmata KrMK § 268 lg 3, mille kohaselt teeb kohus süüdimõistva otsuse

süüdimõistetu vabastamisega karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti kindlaks KrMK § 5 lg 1 p-des 3

või 4 sätestatud asjaolu, on see säte ilmselges vastuolus KrMK § 5 lg 2 ja § 220 lg 1 uue redaktsiooniga aga

samuti ka KarS § 81 lg-ga 1 ega kuulu seetõttu enam kohaldamisele.

28. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tunnistades Ü. T. süüdi kuriteos, mille aegumistähtaeg on

möödunud, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalseadust, jättes kohaldamisele kuulunud KarS § 81

lg 1 kohaldamata. Samuti rikkus ringkonnakohus kriminaalmenetluse seadust, sest lähtudes KrMK § 220 lg-

st 1 ja § 5 lg 1 p-st 3 tulnuks ringkonnakohtul kriminaalasja menetlus Ü. T. osas lõpetada, sest tema ei ole

aegumise kohaldamist vaidlustanud.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus Ü. T. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 161 järgi ning tema

karistusest vabastamises KarS § 5 lg 1 p 3 alusel tühistada. Samas ei tingi see kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist, sest AKKS § 63 p 3 alusel on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumil õigus teha asjas uus otsus, kui sellega ei raskendata süüdimõistetute olukorda.

Vastavalt KrMK § 89 lg-le 4 tuleb kriminaalasjas menetluse lõpetamisel aegumise tõttu kohtukulud ja

sealhulgas ka kaitsjatasu hüvitada kohtualusel.

29. Käesoleva otsuse p-s 27 kirjeldatud rikkumised on aset leidnud ka A. L. suhtes. Kuigi tema osas ei ole

ringkonnakohtu otsust vaidlustatud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks väljuda kassatsiooni

piiridest AKKS § 49 lg 3 alusel, tühistada ringkonnakohtu otsus ka tema osas ja lõpetada tema süüdistusasjas

kriminaalmenetlus aegumise tõttu.

30. M. I. ei olnud nõus tema suhtes aegumise kohaldamisega. Seetõttu tuleb tema puhul lahendada vastuolu

ühelt poolt KarS § 81 lg 1 ja KrMK § 220 lg 1 ning teiselt poolt KrMK § 5 lg 3 vahel, sest viimase sätte

kohaselt peab kohus süüdistatava taotlusel jätkama kriminaalmenetlust tavalises korras ka aegumise korral.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kooskõlas KrMK § 5 lg-ga 3 ei ole M. I. suhtes seadust rikutud, kui

pärast aegumist on kohtuliku menetluse jätkumisel tuvastatud, et tema teos esinevad KrK §-s 161 sätestatud

kuriteo tunnused. Kuigi samal ajal on seaduseandja jätnud muutmata KrMK § 268 lg 3, mille kohaselt teeb

kohus süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti

kindlaks KrMK § 5 lg 1 p-des 3 või 4 sätestatud asjaolu, on see säte ilmselges vastuolus KrMK § 5 lg-ga 2 ja

§220 lg-ga 1 uue redaktsiooniga aga samuti ka KarS § 81 lg-ga 1 ega kuulu seetõttu enam kohaldamisele.

Seega ei saa teda KarS § 81 lg-st 1 lähtuvalt kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ega karistada, vaid

menetlus ka tema süüdistuses tuleb lõpetada KrMK § 220 lg 1 alusel.

31. Nii nagu Ü. T. puhul, tuleb ka M. I-l vastavalt KrMK § 89 lg-le 4 hüvitada kohtukulud ja sealhulgas ka

kaitsjatasu. Seetõttu tuleb tühistada Viljandi Maakohtu 12. detsembri 2003. a määrus, millega võeti riigi

kanda kohtukulu 5133 krooni kaitsjatasu katteks M. I-le advokaat Pille Toome poolt kohtus osutatud

õigusabi eest. See summa tuleb välja mõista M. I-lt. Samuti tuleb temalt välja mõista kohtukulu kaitsjatasude

katteks, s.o 3398 krooni ja 40 senti kaitsja P. Toome osavõtu eest eeluurimisel ning 1593 krooni kaitsja

K. Kuusmaa osalemise eest kriminaalasja menetlemisel Riigikohtus, s.o kokku 10 124 krooni 40 senti.

32. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega kohtukulu 1635 krooni (postikulude katteks)

mõisteti välja solidaarselt Ü. T-lt, A. L-lt ja M. I-lt. KrMK § 89 lg-te 2 ja 4 kohaselt tuleb kohtul, juhul, kui

kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut või nende osas lõpetatakse menetlus KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel,

otsustada, milline osa kohtukuludest langeb igale süüdistatavale, arvestades seejuures iga süüdistatava

vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Seega ei näe seadus ette kohtukulude hüvitamist kohtualuste poolt

solidaarselt, vaid need tuleb igal kohtualusel hüvitada osavastutuse põhimõttel kohtu poolt kindlaks määratud

summas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna menetlus kriminaalasjas kuulub kõigi kohtualuste suhtes

lõpetamisele KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel, siis ei ole võimalik hinnata iga kohtualuse vastutust. Arvestades,

et 1635 krooni on suhteliselt väike summa ning puuduvad andmed kohtualuste varalise seisu oluliste

erinevuste kohta, siis tuleb nimetatud summa jagada kohtualuste vahel võrdselt, s.t igal kohtualusel tuleb

hüvitada sellest kohtukulust 545 krooni.

33. Sundraha mõistetakse kohtualuselt välja KrMK § 87 järgi üksnes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

Käesolevas kriminaalasjas kuulub menetlus lõpetamisele kõigi kohtualuste osas, seega puudub alus sundraha

väljamõistmiseks ja ka selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

34. M. I. on kassatsioonkaebuse esitamisel tasunud ka kassatsioonikautsjoni. Ringkonnakohus tegi M. I.

suhtes AKKS § 32 lg 3 p-s 2 nimetatud otsuse, s.t tühistas esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse ja tegi

süüdimõistva otsuse. AKKS § 43 lg 5 p 2 kohaselt on isik sellisel juhul kassatsioonikautsjoni tasumisest

vabastatud. Seega tuleb M. I. kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.

35. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2004. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega Ü. T., M. I.

ja A. L. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 161 järgi ning vabastati karistusest KarS § 5 lg 1 alusel;

süüdimõistetutelt igaühelt 3720 krooni sundraha väljamõistmise osas ning süüdimõistetutelt 1635 krooni

kohtukulu solidaarselt sissenõudmise osas ning teeb uue otsuse. Samuti tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viljandi Maakohtu 12. detsembri 2003. a määruse.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar