3-1-1-39-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-39-04

Otsuse kuupäev

18. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja

Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. O. süüdistuses KarS § 390 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-27-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Piret Pauk"tys, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

27. aprill 2004

Istungil osalenud isikud

A. O., tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Piret Pauk"tys

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2004. a otsus.

2. Saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

3. Kassatsioonprotest rahuldada.

4. Arvata kaitsjatasu " üks tuhat kakssada kolmkümmend üheksa krooni " kohtukuludesse, mille

väljamõistmine lahendada kohtuotsuse tegemisel KrMK §-s 89 sätestatud korras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 13. novembri 2003. a otsusega tunnistati A. O. süüdi KarS § 390 lg 1 järgi ja teda

karistati KarS § 61 lg 1 kohaldamisega kuuekuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus A.

O.-le mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 15. novembri 2001. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa " ühe aasta vangistuse " võrra. A. O. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras

kohus üks aasta ja kuus kuud vangistust.

2. A. O. tunnistati süüdi järgmiste tegude eest.

A. O. oli alates 10. juunist 2002 OÜ R. juhatuse liige. 3. mail ja 12. detsembril 2002. a karistati teda HÕS

§ 141 lg 9 järgi. Vaatamata sellele jättis A. O. täitmata Äriseadustiku § 180 lg-st 1, §-st 183 ja

Maksukorralduse seaduse § 8 lg-st 1 tulenevad kohustused järgmistel asjaoludel.

1. A. O. hilines Käibemaksuseaduse § 13 lg 1 ja lg 2 p 1 nõudeid eirates OÜ R. käibedeklaratsioonide

tähtaegse esitamisega maksuhaldurile. Ehkki käibedeklaratsioon tuleb esitada maksustamisperioodile

järgneva kuu 20. kuupäevaks, esitas A. O. OÜ R. käibedeklaratsiooni maksustamisperioodi juuni 2002

kohta 26. juulil 2002. a; maksustamisperioodi august 2002 kohta 23. septembril 2002. a;

maksustamisperioodi oktoober 2002 kohta 26. novembril 2002. a; maksustamisperioodi november

2002 kohta 23. detsembril 2002. a; maksustamisperioodi jaanuar 2003 kohta 10. märtsil 2003. a;

maksustamisperioodide veebruar " aprill 2003 kohta 10. juunil 2003. a; maksustamisperioodi juuni

2003 kohta 23. juulil 2003. a; maksustamisperioodide juuli ja august 2003 kohta 7. oktoobril 2003. a

ning jättis esitamata OÜ R. käibedeklaratsiooni maksustamisperioodi september 2003 kohta.

2. Eirates Tulumaksuseaduse § 54 lg 2, Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p 4 ja Töötuskindlustuse seaduse

§ 42 lg 1 p 3 nõudeid hilines A. O. OÜ R. tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustuse maksete

deklaratsioonide esitamisega. Ehkki need deklaratsioonid tuleb maksuhaldurile esitada

maksustamisperioodile järgneva kuu 10. kuupäevaks, esitas A. O. OÜ R. vastavad deklaratsioonid

maksustamisperioodi mai 2002 kohta 14. juunil 2002. a ja maksustamisperioodi juuni 2002 kohta

11. juulil 2002. a.

3. Eirates Tulumaksuseaduse § 54 lg 2, Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p 4, Töötuskindlustuse seaduse

§ 42 lg 1 p 3 ja Kogumispensionide seaduse § 10 lg 1 p 3 nõudeid hilines A. O. OÜ R. tulu- ja

sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonide

esitamisega. Ehkki nimetatud deklaratsioonid tuleb maksuhaldurile esitada maksustamisperioodile

järgneva kuu 10. kuupäevaks, esitas A. O. OÜ R. vastavad deklaratsioonid maksustamisperioodi

august 2002 kohta 11. septembril 2002. a; maksustamisperioodi september 2002 kohta 21. oktoobril

2002. a; maksustamisperioodi oktoober 2002 kohta 26. novembril 2002. a; maksustamisperioodi

november 2002 kohta 23. detsembril 2002. a; maksustamisperioodi detsember 2002 kohta 15. jaanuaril

2003. a; maksustamisperioodide märts ja aprill 2003 kohta 10. juunil 2003. a; maksustamisperioodi

juuni 2003 kohta 23. juulil 2003. a; maksustamisperioodide juuli ja august 2003 kohta 7. oktoobril

2003. a ning jättis esitamata OÜ R. deklaratsiooni tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku

kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete kohta maksustamisperioodi september 2003 eest.

Kohtuotsuse kohaselt lasus nimetatud deklaratsioonide esitamise kohustus sõltumata sellest, kas isikul

oli nimetatud perioodil maksu maksmise kohustus või mitte.

4. Eirates 1994. a Raamatupidamise seaduse § 24 ja Tulumaksuseaduse § 55 lg 1 nõudeid, jättis A. O.

30. juuniks 2003. a äriregistrile esitamata OÜ R. 2002. a majandusaasta aruande.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. O., taotledes linnakohtu otsuse tühistamist

ja enda õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2004. a otsusega tühistati linnakohtu süüdimõistev otsus ja A. O.

mõisteti KarS § 390 lg 1 järgi õigeks.

4.1 Ringkonnakohus märkis, et A. O. ei saa vastutada tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustuse maksete

deklaratsioonide esitamata jätmise eest maksustamisperioodi mai 2002 kohta, sest Tallinna Linnakohtu

registriosakonnas tehti kandeotsus A. O. OÜ R. juhatuse liikmeks olemise kohta alles 28. juunil 2002. a ning

äriregistri teabesüsteemi andmetel on A. O. selle osaühingu juhatuse liige alates 1. juulist 2002.

4.2 Samuti ei nõustunud ringkonnakohus sellega, et A. O. jättis OÜ R. tulu- ja sotsiaalmaksu ning

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid 2003. a septembrikuu kohta ja

2002. a majandusaruande esitamata. Kohus märkis, et A. O. ja tema kaitsja esitasid apellatsioonikohtu

istungil koopia Maksuametile esitatud septembrikuu maksudeklaratsioonist millest nähtub, et deklaratsioon

laekus maksuametile 10. novembril 2003. a. Majandusaasta aruannete registri andmetel esitas OÜ R.

Maksuametile majandusaasta aruande 7. novembril 2003. a ja täiendas seda 1. detsembril 2003. a.

4.3 Põhiseaduse § 22 kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Ringkonnakohus märkis, et kahjuks on käesolevas kriminaalasjas just nii juhtunud, sest ametlikke

dokumente deklaratsioonide esitamise tähtaegade kohta on esitanud vaid A. O.. Maksumaksjate ja

maksukinnipidajate registri väljatrükk ei ole isiku süüditunnistamiseks piisav tõend.

4.4 Kohus märkis, et kriminaalasjas ei ole üle kuulatud ühtegi maksuameti töötajat, kes oleks kinnitanud, et

A. O. takistas oma käitumisega maksuhalduri tegevust. Millegagi ei ole ümber lükatud A. O. väited selle

kohta, et ta viibis korduvalt maksuameti maksujärelevalve osakonna juhataja E. Veermäe juures seoses teiste

isikute maksuasjade uurimisega ning siis ei tehtud talle mingeid etteheiteid OÜ R. tegevuse kohta. A. O.

ütlustest nähtub, et ta küsis ise selle töötaja käest, kas maksuametil on OÜ R. tegevuse kohta pretensioone.

Maksumenetluse üldpõhimõtteks on maksuhalduri ja maksumaksja koostöö. See väide tugineb

Maksukorralduse seaduse väga mitmetele sätetele. MKS § 85 lg 3 kohaselt on maksuhalduril õigus teha

deklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti

annab Maksukorralduse seadus maksuhaldurile õiguse hoiatusmenetluse kohaldamiseks ja sunniraha

määramiseks. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et A. O. suhtes oleks

Maksukorralduse seadusest tulenevaid võimalusi kasutatud. Seega ei takistanud A. O. maksudeklaratsioonide

hilinenud esitamisega maksuhalduri tööd, sest OÜ R. hilines maksudeklaratsioonide esitamisega pidevalt ligi

pooleteise aasta vältel. Kui maksudeklaratsioonide hilinemisega esitamine oleks maksuhalduri tööd

takistanud, siis oleks ta sellele mingil viisil juba varem reageerinud. Kuna A. O. ei takistanud

maksudeklaratsioonide hilinenud esitamisega maksuhalduri tööd, siis puudub tema tegevuses KarS § 390 lg-

s 1 sätestatud kuriteokoosseis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Piret Pauk"tys, kes palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks sisuliseks

läbivaatamiseks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

5.1 KarS § 390 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu sõnastusest tuleneb, et maksudeklaratsiooni tähtajaks

esitamata jätmine takistab juba iseenesest maksuhalduri tööd, mistõttu takistamise eraldi tuvastamine ei ole

vajalik. Kuivõrd kohtuliku uurimise käigus leidis kinnitust A. O. poolt maksudeklaratsioonide mittetähtaegne

esitamine, samuti asjaolu, et A. O.-le oli sarnase teo eest kohaldatud väärteokaristust, esinevad tema

käitumises kõik KarS § 390 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnused.

5.2 Maksukorralduse seaduses ettenähtud hoiatusmenetluse rakendamine ja sunniraha kohaldamine on

üksnes maksuhalduri õigus maksumenetluses ja selle õiguse kasutamisest või kasutamata jätmisest ei saa

sõltuda isiku karistamine kriminaalkorras.

5.3 Ringkonnakohus on jätnud motiveerimata, millele tuginedes on ta jõudnud järeldusele, et A. O.

käitumine ei takistanud maksuhalduri tööd. Kassaator leiab, et kuna kriminaalmenetlust alustati

maksuhalduri avalduse alusel, võib teha ühese järelduse, et A. O. käitumine häiris ja takistas maksuhalduri

tööd.

6. Vastuses kassatsioonprotestile palub A. O. jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsioonprotesti rahuldamata. Oma taotlust põhistab A. O. järgmiselt.

6.1 KarS § 390 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimine eeldab, et oleks rikutud kaitstavat õigushüve

" maksude korrapärast laekumist. A. O. märgib, et tema poolt maksudeklaratsioonide esitamisega hilinemine

ei takistanud maksuhalduri tegevust, ei toonud kaasa maksude vähemlaekumist ega kahjustanud seega ka

KarS § 390 lg-ga 1 kaitstavat õigushüve.

6.2 Käesoleval juhul ei ole mitmete süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonide puhul esitamistähtaja

rikkumine tuvastatud. Maksudeklaratsioonid pandi Maksuametis kehtinud korra kohaselt maksuhalduri

ruumides paiknenud vastavasse kasti. Maksumaksja poolt deklaratsiooni kasti panemise ja deklaratsiooni

arvele võtmise kuupäevad on aga erinevad. Samas ei sõltu deklaratsioonide arvele võtmine maksumaksjast.

Deklaratsioonide kasti laskmise kuupäevad on maksuhalduri poolt fikseerimata.

6.3 Alustades kriminaalmenetlust eelnevalt muid seaduses ettenähtud abinõusid kasutamata, ei ole

maksuhaldur käesoleval juhul toiminud kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ega järginud MKS §-s 12

sätestatut. Samuti ei ole maksuhaldur järginud MKS § 14 lg-st 1 tulenevat maksukohustuslase õigust teabele,

kuna maksuhalduri pretensioonidest tema vastu sai A. O. teada alles süüdistuse esitamisel.

6.4 Enne kriminaalmenetluse alustamist hoiatusmenetluse ja sunniraha kohaldamine on maksuhalduri

kohustus. Ei saa nõustuda olukorraga, kus maksuhaldur läheb kergema vastupanu teed, jätab oma kohustused

täitmata ja jälgib arvuti andmebaasist maksumaksja lähenemist kuriteokoosseisule. Maksuhalduri selline

toimimine ei ole õigusriigile kohane.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust, A. O. ja

tema kaitsja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Seejuures märkis kaitsja, et kui ringkonnakohtu otsuses

esitatakse mitmesuguseid erinevaid õigeksmõistmise põhistusi, siis kassatsioonprotestis kummutatakse neist

vaid ühte.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ehkki ringkonnakohus on leidnud, et maksumaksjate ja maksukinnipidajate registri väljatrükk ei ole piisav

tõend isiku süüditunnistamiseks, ei ole ringkonnakohus vaidlustanud linnakohtu tuvastatud asjaolu, et A. O.

hilines OÜ R. maksudeklaratsioonide esitamisega. Deklaratsioonide esitamisega hilinemist on

kriminaalmenetluse käigus (sealhulgas linnakohtu ja ringkonnakohtu istungil) möönnud ka A. O. AKKS § 65

lg 4 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil

võimalus anda omapoolne hinnang küsimusele, kas ja milliste deklaratsioonide esitamisega A. O. hilines.

Riigikohus lähtub selles osas linnakohtu ja ringkonnakohtu otsustest, mille kohaselt selline hilinemine aset

leidis.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 17. juuni 2004. a otsuses

väljendatud seisukohta, et KarS § 390 lg 1 dispositsiooni sõnastuse kohaselt on maksudeklaratsiooni

maksuhaldurile tähtpäevaks esitamata jätmisega juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud

väärteokaristust või kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, kuriteokoosseis

täidetud. KarS § 390 lg-s 1 loetletud mõne teo tuvastamisel puudub vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas

ja kuivõrd on see tegu takistanud maksuhalduri tegevust. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-04, p-d 15-16.)

10. Kooskõlas eelmärgituga ei saa nõustuda A. O. vastuses kassatsioonkaebusele märgituga, et lisaks KarS

§ 390 lg 1 dispositsioonis kirjeldatule peaks kriminaalvastutus Karistusseadustiku selle sätte alusel sõltuma

täiendavalt veel ka sellest, kui aktiivselt on maksuhaldur eelnevalt maksumenetluses toiminud ja kas ning

millises ulatuses on maksuhaldur eelnevalt kohaldanud MKS § 85 lg-s 3 ja §-s 91 ette nähtud

hoiatusmeetmeid. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 (RT III 2004, 7, 69)

märgitust ei sõltu süüteomenetluse algus ja kulgemine süüteo tunnuste olemasolul maksumenetluses

toimuvast ning lähtudes KrMK §-st 50 otsustab kriminaalasja lahendav kohus siseveendumusele tuginedes

iseseisvalt sellegi üle, kas ja kuivõrd arvestada mõnes muus menetluses tuvastatut kriminaalmenetluses.

11. Igati põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et maksumenetluse üldpõhimõtteks on maksuhalduri ja

maksumaksja koostöö. Kuid koostöö saab olla vaid kahepoolne. Siinkohal juhib Riigikohtu

kriminaalkolleegium tähelepanu ka asjaolule, et A. O. hilines OÜ R. deklaratsioonide esitamisega

süstemaatiliselt, pika ajaperioodi jooksul, kusjuures mitmete deklaratsioonide esitamisega hilineti mitu kuud.

12. A. O.t süüdistatakse KarS § 390 lg 1 järgi ka selles, et ta jättis äriregistrile esitamata OÜ R. 2002. a

majandusaasta aruande.

13. KarS § 390 lg 1 sätestab vastutuse üksnes maksuhaldurile teabe esitamata jätmise eest. MKS § 5 lg 1

kohaselt on riiklike maksude maksuhaldur Maksu- ja Tolliamet (enne 1. jaanuari 2004 Tolliamet ja

Maksuamet ning tema kohalikud asutused). Äriregistrit pidav maa- või linnakohtu registriosakond ei ole

käsitatav maksuhaldurina. Samas on A. O.-le esitatud süüdistuses tehtud siiski viide TuMS § 55 lg-le 1, mis

pani vaadeldaval perioodil teiste hulgas residendist äriühingutele kohustuse esitada kuue kuu jooksul, arvates

majandusaasta lõpust, oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele majandusaasta aruande

allkirjastatud eksemplar.

14. 27. mail 2004. a jõustunud Tulumaksuseaduse, kohalike maksude seaduse ja maksukorralduse seaduse

muutmise seaduse (RT I 2004, 45, 319) §-ga 15 täiendati TuMS § 55 esimest lõiget teise lausega. Sellest

tulenevalt ei pea Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule maksukeskusele, s.o maksuhaldurile majandusaasta

aruannet esitama isik, kellel on õigusaktidest tulenevalt kohustus esitada see äriregistrile või

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile. Äriseadustiku § 179 lg 4 kohaselt on Eesti Vabariigis

registreeritud osaühingutel majandusaasta aruande äriregistrile esitamise kohustus. Seega ei oleks OÜ R.

alates 27. maist 2004. a kohustatud maksuhaldurile majandusaasta aruannet esitama. Majandusaasta aruande

äriregistri pidajale esitamata jätmine ei ole kuriteona karistatav. Järelikult on KarS § 5 lg 2 alusel välistatud

A. O. kriminaalõiguslik vastutus OÜ R. 2002. a majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamata jätmise

eest.

15. A. O.-d süüdistatakse muuhulgas ka selles, et ta hilines OÜ R. deklaratsioonide esitamisega

sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete kohta. Samas ei ole

käesolevas kriminaalasjas tuvastatud, millistel maksustamisperioodidel tegi OÜ R. väljamakseid, millelt

tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et juhul, kui isik ei tee

maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku

kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-22-04 " RT III 2004, 12, 147, p-

d 8"11 ja 17. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-04, p 9). Eeltoodust lähtudes tuleb kriminaalasja

uuel arutamisel arvestada asjaoluga, et A. O. saab vastutada OÜ R. sotsiaalmaksu ja kohustusliku

kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete kohta käivate deklaratsioonide esitamisega hilinemise eest

üksnes nende maksustamisperioodide osas, mil nimetatud äriühingul oli vastav maksu- või

kinnipidamiskohustus.

16. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ning § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2003. a otsuse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule

uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi