3-1-1-49-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-49-04

Otsuse kuupäev

8. juuni 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

L. B. väärteoasi Tarbijakaitseseaduse § 188 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. veebruari 2004. a otsus

väärteoasjas nr 3/9-235/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2004. a

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. veebruari 2004. a

otsus ja saata väärteoasi samale kohtule uueks

arutamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Konstaabel Rein Vilumaa tegi 8. oktoobril 2003. a kiirmenetluse otsuse, millega karistas L. B. viie

trahviühiku ehk 300 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et menetlusalune isik üüris elamispinda, omamata

kohaliku omavalitsuse tegevusluba. Sellega rikuti Vabariigi Valitsuse 4. augusti 1998. a määrusega nr 174

kinnitatud Teeninduseeskirja p 1.3, mille eest nägi vastutuse ette Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 188 lg 1.

2. L. B. vaidlustas kiirmenetluse otsuse Harju Maakohtus ja taotles selle tühistamist. Kaebuses väidetu

kohaselt ei tegele ta teenuse müümisega, elamispinda andis üürile OÜ X. Pealegi käsitleb

Tarbijakaitseseaduse § 188 lg 1 kauplemist ilma müügidokumendita või selleks mitte ettenähtud kohas,

elamispinna üürileandmine ei ole aga kauplemine.

3. Harju Maakohtu 2. veebruari 2003. a otsusega jäeti kiirmenetluse otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohus leidis, et menetlusaluse isiku ütluse kui tõendiga, on välja selgitatud kõik asjaolud, mida oli võimalik

asjas kogutud materjalidega välja selgitada. Seetõttu oli otsuse tegemine kiirmenetluses õiguspärane. Kuna

L. B. tunnistas kiirmenetluse käigus: "Jätkasime tegevust", siis on tõendatud, et tema kui füüsiline isik pani

kõnealuse rikkumise toime.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Kersti Kägi.

4.1 Kassatsioonkaebuse kohaselt ei andnud korterit üürile menetlusalune isik, vaid OÜ X. Väide, et teenust

osutas L. B., on tõendamata. Ei kohtuväline menetleja ega kohus selgitanud välja, kas karistatav tegu on

toime pandud ja kas seda on teinud menetlusalune isik.

4.2 OÜ X, kes rentis üürile antavat eluruumi X linnavalitsuselt, kasutas peale lepingu lõppemist elamispinna

suhtes VõS § 334 lg-st 3 tulenevat kinnipidamisõigust, kuna Harju Maakohtus menetletakse osaühingu hagi

Loksa linnavalitsuse vastu asjale tehtud parenduste hüvitamiseks. Nimetatud kinnipidamist pidas silmas ka

menetlusalune isik, öeldes ülekuulamisel: "Jätkasime tegevust". Sellisest sõnakasutusest nähtub, et ütlustes

peeti silmas osaühingut. Pärast rendilepingu lõppemist pole ruume välja üüritud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Harju Maakohus ei ole välja selgitanud

kõiki asjaolusid ega kohtuotsust nõuetekohaselt motiveerinud ning tühistab seetõttu otsuse

väärteomenetluseõiguse olulise rikkumise tõttu.

6. Eelkõige ei ole kohus selgitanud VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, mis on kaebuse lahendamisel

otsustava tähtsusega. Kohtuvälise menetleja karistamisotsuse jõussejätmiseks peab kohus tõendatud

asjaoludele tuginedes argumenteerima, miks ta leiab, et väärtegu on toime pandud, kas see tegu on õigesti

kvalifitseeritud ning kas selle väärteo on süüliselt ning õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik.

Ühtlasi peab kohus kontrollima, kas kohtuväline menetleja on järginud asja menetlemisel menetlusõigust.

7. Kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsusega karistati L. B. selle eest, et ta üüris elamispinda ilma

kohaliku omavalitsuse tegevusloata. Karistamaks L. B., oleks tulnud välja selgitada kas, millal ja kellele

eluruum anti või pakuti üürile, kas seda tegi L. B. ja kas eluruumi üürile andmine ilma vastava loata on

karistatav.

Riigikohus juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et kuni 15. aprillini 2004. a kehtinud TKS § 3 p 5 kohaselt

oli kauplemine kauba või teenuse pakkumine või müük. Tarbijakaitseseadus ei andnud teenuse mõistet, kuid

see sisaldus Teeninduseeskirja p-s 1.2, mille kohaselt loeti teenuseks tasulise olmeteenusena kokkulepitud

töö tegemist, teatud vallasasja valmistamist, selle parandamist, hooldamist või valdusse andmist ja võtmist.

Sama definitsioon sisaldub ka 15. aprillil 2004. a jõustunud Kaubandustegevuse seaduse § 1 lg-s 2 (RT

I 2004, 12, 78). Seega tuleb kaebuse seaduslikuks lahendamiseks välja selgitada, kas vaidlusalune elamispind

on vallas- või kinnisasi, kas sellise eluruumi üürileandmise puhul oli tegemist kauplemisega

tarbijakaitseseaduse tähenduses ning kas selline tegu on väärteona karistatav ka kaebuse uue arutamise ajal.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. veebruari 2003. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks

samale kohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi