3-1-1-38-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-38-04

Otsuse kuupäev

25. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi S. T. süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2004. a otsus

kriminaal-asjas nr II-1/34/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. T. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2004. a

Istungil osalenud isikud

S. T. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. novembri 2003. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2004. a

otsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista S. T.-lt riigieelarve tuludesse 1239 (tuhat kakssada kolmkümmend üheksa) krooni

kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. T. tunnistati Harju Maakohtu 3. novembri 2003. a otsusega süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati kuue-

aastase vangistusega.

S. T. tunnistati süüdi oma elukaaslase V. G. tapmises enda elukohas Maardu linnas 18. mail 2003. a

vastastikuse tüli käigus. Süüdistuse kohaselt lõi S. T. kannatanut tapmise eesmärgil kööginoaga vähemalt

kaks korda, neist üks kord rindu, millest põhjustatud vigastuse tõttu suri kannatanu sündmuskohal. Maakohtu

arvates kaitses S. T. ennast seejuures V. G. eest, kes lõi teda mitmel korral rusikaga, kuid valitud kaitsmine

noaga ei olnud selles situatsioonis vastavuses ründe ohtlikkusega, seega ületas S. T. ilmselt hädakaitse piire.

2. S. T. ja tema kaitsja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid kohtuotsuse

tühistamist, kohtualuse süüditunnistamist provotseeritud tapmises KarS § 115 järgi ja süüdlase tingimisi

vangistusest vabastamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli kannatanu noaga löömine

hädavajalik kaitse, mille kutsus esile kannatanu vägivald ja solvangud. Seetõttu oli tegemist tapmisega äkki

tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Apellandid palusid vabastada S. T. tingimisi talle mõistetud

karistuse kandmisest, sest ta pani teo toime enda kaitsmiseks ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus,

nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, märkis, et provotseeritud tapmisena mõistetakse kannatanupoolse

vägivalla või solvamise tõttu äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis toime pandud tapmist. Asja

materjalidest nähtuvalt oli S. T. ja V. G. vahekord juba pikemat aega halb. V. G. kasutas S. T. suhtes

korduvalt vägivalda, samas oli ka S. T. juba varem V. G.-le noavigastusi tekitanud.

V. G. tarvitas kohtualuse suhtes 18. mail 2003. a vägivalda ja kohtualusel oli õigus ennast kaitsta.

Ringkonnakohus nõustus aga maakohtuga, et S. T. enesekaitse intensiivsus ületas V. G. rünnaku intensiivsuse

ja seda saab hinnata üksnes karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 tähenduses. Puuduvad ka

tõendid, et kohtualune viibis tugeva hingelise erutuse seisundis. Ta oli küll erutatud, kuid mitte sellises

erilises emotsionaalses seisundis, mis oleks piiranud tema võimet oma teo keelatusest arusaamiseks ja sellest

arusaamisest lähtuvalt oma käitumise juhtimiseks.

Ringkonnakohus märkis, et karistuses väljendub ühiskondlik hukkamõist kuriteo suhtes. Kohtualust karistati

seaduses ette nähtud miinimumkaristusega. Kohtualuse tingimisi vabastamine talle mõistetud karistuse

kandmisest saaks kõne alla tulla üksnes väga äärmuslike asjaolude esinemise korral, mida käesolevas

kriminaalasjas ei nähtu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. S. T. esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tema

süüditunnistamises KarS § 113 järgi tühistada, tunnistada teda süüdi provotseeritud tapmises KarS § 115

järgi, mõista talle kergem karistus ja vabastada ta KarS § 73 või § 74 sätete alusel tingimisi karistuse

kandmisest. Kassaator leiab, et ta ei tapnud V. G.-d tahtlikult ja pärast noaga löömist üritas V. G.-d päästa

ning kutsus kiirabi. Kannatanu oli tema suhtes varem korduvalt tarvitanud vägivalda, mille tõttu ta tundis

kannatanu ees hirmu.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Kaitsja leidis, et kuna

ründaja ja kaitsja valitud vahendid ei pea intensiivsuselt olema üksteisega vastavuses, ei ületanud S. T.

hädakaitse piire. Prokurör vaidles kassatsioonkaebusele osaliselt vastu, leides, et S. T. tegu on

ringkonnakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud hädakaitse piiride ületamisel toimepandud tahtliku tapmisena

KarS § 113 järgi. Kuid prokuröri hinnangul mõisteti S. T.-le põhjendamatult liiga karm karistus. Prokurör

taotles S. T. karistamist alla KarS § 113 sanktsioonis ettenähtud alammäära KarS § 61 kohaldamisega

vangistusega kolmeks aastaks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii Harju Maakohtu 3. novembri 2003. a kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2004. a otsused tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

7. Nii maakohus kui ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et S. T. tegutses S. G.-d noaga lüües

hädakaitseseisundis ja kaitsetahtega. Olles aga selle tuvastanud, pidanuks kohtud järgnevalt analüüsima, kas

tema valitud kaitsevahend oli kõrvaltvaataja hinnangul sobiv, s.t selline, mis lõpetab ründe täielikult ja

otsekohe, ning tegelikkuses tema käsutuses olnud kaitsevahendeid arvestades säästvaim. Antud asjas ei ole

kumbki kohus sellel küsimusel peatunud " ei ole teada, kas kohtualusel oli võimalus end muu vahendiga

kaitsta. Kohtud pole vastanud ka küsimusele, kas S. T.-l oli tema käes oleva vahendiga võimalus teostada

kaitset ründajale vähemohtlikul viisil, s.t teda muusse kehapiirkonda lüüa. Selleks oleks pidanud analüüsima,

kas antud olukorras, s.o vallandunud hirmu seisundis, oli kohtualusel üldse võimalik kaalutleda ja otsustada,

kuhu ja kuidas ründajat lüüa. Hädakaitse piiride ületamise küsimust saanuks analüüsima asuda alles peale

selle tuvastamist, et S. T.-l oli võimalik end tulemuslikult kaitsta muu vahendiga või vähemohtlikul viisil.

8. Kuigi käesolevas asjas pole maakohus ega ringkonnakohus läbinud hädakaitse piiride ületamise

analüüsimiseks vajalikke eelastmeid, peatub Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtupraktika kujundamiseks

siiski ka hädakaitse piiride ületamise analüüsi skeemil.

Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis

ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et

hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või

liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu.

KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see

toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt

hädakaitse piiride ületamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-17-04, RT III 2004, 9, 108). Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema

näidatud, et hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab

ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne.

9. Seoses kassatsioonkaebuse väidetega kassaatori tegutsemisest äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse

seisundis märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii maakohus kui ringkonnakohus on S. T. ütlustele ja

ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tulemusele tuginedes leidnud, et S. T.-l ei

esinenud talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal selliseid psüühikahäireid, mis oleksid takistanud tal

aru saamast süüksarvatud teo keelatusest ja juhtimast oma käitumist sellele arusaamale vastavalt. Seega on

õige kohtute seisukoht, et tema käitumises ei esinenud KarS §-s 115 sätestatud kuriteo koosseisu ja

toimepandut tuli analüüsida KarS § 113 järgi.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse

korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad ühiskonnas üldiselt

omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat

suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks.

Samas ei saa karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma füüsilist või

muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt isikupuutumatusest ja isikute

võrdõiguslikkusest ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese

poolt.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 3. novembri 2003. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2004. a

otsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Hannes Kiris,

Lea Kivi,

Peeter Vaher