3-4-1-3-04 · Riigikohus

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 2 tulenevalt võib Riigikohus

tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, mis on

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Otsuse punktis 19 refereeris kolleegium asjassepuutuvuse

määratlemisel Riigikohtu praktikat, mille järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus

kontrollib, olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega; seadus on otsustava tähtsusega siis,

kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui

seaduse Põhiseadusele vastavuse korral.

Arvan, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse regulatsioon, mille suhtes ringkonnakohus algatas

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse ja mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium hindas, polnud käesolevas asjas asjassepuutuv. Riigikohus pole

asjassepuutuvuse osas seotud hinnanguga, mida sättele andis põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse algatanud kohus.

2. Arvan, et AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2, mille põhiseaduspärasust kolleegium analüüsis, ei pea

silmas ruumis paiknevaid tehnorajatisi. Silmas peetakse võõrale maale püstitatud tehnorajatisi.

Sellisele järeldusele viib mind AÕSRakS § 154 lg-te 1 ja 2 tõlgendamine.

AÕSRakS §154 lg 1 esimene lause kehtestab, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tema

kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohustus tuleneb

seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Sama lõike teine lause

sätestab: "Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis

korrutatakse läbi maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe

koefitsiendid kehtestab Vabariigi Valitsus."

Ruumis paiknevate tehnorajatiste puhul on mõeldamatu, et tasu suurus sõltub tehnorajatise

kaitsevööndi pindalale vastavast maamaksust ja maa sihtotstarbe koefitsiendist. Ka oleks maamaksu

ja maa sihtotstarbe koefitsiendi abil avalik-õiguslikus korras kehtestatud tasu ruumis paiknevate

tehnorajatiste puhul ilmselges vastuolus Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse garantiidega.

Maamaks ja maa sihtotstarbe koefitsient pole ju kuidagi seotud samasuguses asukohas oleva

samasuguse asja tavalise üüriga. Seega ei ole mingit alust arvata, et seadusandja pidas AÕSRakS

§154 lg-s 1 silmas ruumis paiknevaid tehnorajatisi.

AÕSRakS § 154 lg 2 vabastab tehnorajatise omaniku, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud

võõrale kinnisasjale enne 1999. aasta 1. aprilli, tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest

kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Seega hakkab 1. jaanuarist 2009 AÕSRakS § 154 lg-s 2 nimetatud

tehnorajatise omaniku ja kinnisasja omaniku suhteid reguleerima AÕSRakS § 154 lg 1.

Kuna AÕSRakS § 154 lg 1, mis hakkab toimima 1. jaanuarist 2009, ei laiene ruumis paiknevatele

tehnorajatistele, siis ei saa nimetatud tehnorajatistele käesoleval ajal laieneda ka sama paragrahvi

lõige 2.

3. Eesti Energia AS tehnorajatised paiknevad Tondi Elektroonika AS hoones asuvas 66 ruutmeetri

suuruses ruumis (kolleegiumi otsuse punkt 1). Seega ei saanud tsiviilasjas ega põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses asjassepuutuvaks olla AÕSRakS § 154 lg 2.

Arvan, et tsiviilasi oli lahendatav Võlaõigusseaduse § 335 alusel, tunnistamata Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse üksikuid sätteid põhiseadusevastaseks. Võlaõigusseaduse § 335 kehtestab: "Kui

üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest

kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas

oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema

poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise

viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist."

4. Kuna asjassepuutuv pole AÕSRakS § 154 lg 2, siis ei saa asjassepuutuvaks olla ka sama seaduse

§ 152 lg 1.

5. Nendel kaalutlustel arvan, et kolleegiumil puudus käesolevas asjas võimalus hinnata AÕSRakS

§ 152 lg 1 ja § 154 lg 2 vastavust Põhiseadusele.