3-3-1-77-03 · Riigikohus

Eriarvamus

Nõustun Riigikohtu Üldkogu poolt 30. aprillil kohtuasjas nr 3-3-1-77-03 tehtud määruse

lõppjärelduste ja lõppkokkuvõttes ka põhjendustega, kuid pean konkureeriva arvamusena vajalikuks

täiendavalt lisada järgmist.

1. Esmalt pean vajalikuks rõhutada, et süüteomenetluse alustamise instituudi reformi tulemina kehtib

alates 1. juulist 2000. aastast ka Eesti süüteomenetlustes põhimõte, et süüteomenetlust alustatakse

ajendi ja aluse olemasolul esimese menetlustoiminguga (KrMK § 93 lg 1 ja VTMS § 58 lg 1).

Kõnealuse reformi mõte on olnud selles, et piisava süüteokahtluse korral ei ole õige kontrollida selle

kahtluse põhjendatust süüteomenetluse väliselt, vaid tuleb selle kahtluse kontrollimisele anda

võimalikult kiiresti ka süüteomenetluslik vorm, tagades selle kaudu menetlusalusele isikule kõik

süüteomenetlusteks ettenähtud õigusriiklikud garantiid. Kõnealuse reformi eesmärkidest tulenevalt on

piisava süüteokahtluse korral esimene menetlustoiming selle kahtluse kontrollimiseks

süüteomenetluse objektiivne alguspunkt ja menetleja pädevusse ei kuulu süüteomenetluse alustatuks

lugemine esimese menetlustoiminguga võrreldes muust ajahetkest alates. Erinevalt 1. juulis

2000. aasta eelsest olukorrast ei nõuta kriminaalmenetluse alustamiseks enam eraldi vastava määruse

ega ka mistahes muu menetlusdokumendi koostamist.

2. Kuigi seadusandja ei ole pidanud vajalikuks määratleda menetlustoimingu mõistet, on

süüteomenetluse olemusest lähtuvalt alust väita, et süüteomenetluses on menetlustoiminguks

mistahes aktiivne tegu, mille eesmärk on süüteomenetluses kasutatava tõendi saamine; millega

piiratakse süüteomenetluslikel eesmärkidel põhiõigusi; mille sisuks on seaduses sätestatud võimaluse

kasutamine taotleda teatud menetlustoimingu tegemist süüteomenetluse teise subjekti poolt; mille

sisuks on menetlustoimingu või menetluse kui terviku käigu ja tulemustega mittenõustumisel oma

kaebeõiguse realiseerimine või mille raames kujuneb menetluse käiku määrav menetleja otsustus.

3. Arvestades seda, et tulenevalt KrMS § 1 p-st 3 ja VTMS §-st 2 võib süüteomenetlusõiguse allikaks

lisaks süüteomenetluse seadustikele olla ka muud seadused, puudub alus väita, et KrMK-s ja VTMS-

s peaks sisalduma süüteomenetlustes lubatavate menetlustoimingute purgiv loetelu. Õigusloome

ökonoomiat taotledes võib olla põhjendatud reguleerida nendes nõndanimetatud muudes seadustes

eeskätt selliseid menetlustoiminguid, mis on oma tähenduselt polüfunktsionaalsed ja võivad lisaks

süüteomenetlusele omada tähendust ka muudes valdkondades, näiteks haldusmenetluses. Sellisteks

polüfunktsionaalseteks toiminguteks, mis sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad olla ka

süüteomenetluses menetlustoiminguteks, tuleb lugeda ka joobekahtlusega isiku kõrvaldamist sõiduki

juhtimiselt ning tema tervishoiuasutuse toimetamist ja meditsiinilist läbivaatust joobeseisundi

tuvastamiseks - seega toiminguid, mida viiakse läbi Liiklusseaduse § 20 lg-te 5 ja 6 ning § 201 lg 2

alusel kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi

tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korraga

(edasiselt Kord) ja sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkirjaga nr 321.

4. Andmete küllaldasus kahtlemaks selles, et sõidukijuht on joobeseisundis, on hinnanguline

kategooria. Seejuures on oluline rõhutada, et andmete küllaldasus ei pea alati tähendama ja ei saagi

alati tähendada joobeseisundi tuvastatust. See kehtib eriti juhtudel, mil menetleja arvates on

küllaldaselt andmeid eeldada, et sõidukijuht on joobeseisundis ja seega on olemas ka alus

süüteomenetluse alustamiseks, kuid sõidukijuht taotleb Korra § 4 lg-le 2 tuginevalt enese toimetamist

joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks tervishoiuasutusse.

5. Käsitletava - 2. augustil 2003. a Kuressaares asetleidnud sündmuse puhul lähtus menetleja

järgmistest faktilistest asjaoludest: politseile oli teatatud, et Kuressaares sõidab ringi sõiduauto

Volkswagen numbrimärgiga 81 ZAF, mille juht on joobes; selle auto peatamisel ilmnes, et autos on

lahtine viinapudel; sõiduki juht ja kaasreisija olid riietatud pikkadesse valgetesse kitlitesse;

sõidukijuhi liigutused olid ebakindlad, tema kõnnak oli taaruv ja tema juures oli tunda alkoholilõhna;

sõiduki juhti, kelleks osutus Peeter Ludvig oli 30. juunil 2003. a Liiklusseaduse § 7419 järgi

karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Leian, et nende lähteandmete pinnalt oli

menetleja pädev ja kohustatud kõrvaldama Peeter Ludvigi sõiduki roolist ja sellega ka alustama

süüteomenetlust. Seega toimus ka P. Ludvigi joobe tuvastamine süüteomenetluse raames ja seda

toimingut ei saa vaidlustada kui haldustoimingut halduskohtus HKMS § 3 lg 1 alusel.

6. Samas olen seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu Üldkogu poolt 22. detsembril 2000. a kohtuasjas

nr 3-3-1-38-00 tehtud määrusest on P. Ludvigil õigus kuni KrMK kehtivuse lõppemiseni vaidlustada

ka mistahes enda suhtes süüteomenetluse raames tehtud toiminguid halduskohtus. Alates 1. juulist

2004. a - seega alates Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisest on kaebuste esitamine ka uurija

toimingute peale seadusega antud üldkohtu pädevusse.

Eerik Kergandberg