3-2-1-49-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-49-04

Määruse kuupäev

Tartu, 27. aprill 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed I. Koolmeister ja T. Tampuu

Kohtuasi

Tallinna Autobussikoondise AS hagi Maardu linna vastu

võlgnevuse tasumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2003. a

määrus tsiviilasjas nr 2-2/1609/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maardu linna erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. märts 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

12. detsembri 2003. a määrus. Teha uus määrus, millega jätta

Harju Maakohtu 9. septembri 2003. a määrus muutmata.

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada Maardu Linnavalitsusele 12. jaanuaril 2004. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Autobussikoondise AS esitas 6. juunil 2002. a Harju Maakohtule hagiavalduse, milles

palus Maardu linnalt välja mõista 259 520 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. aprillil

1999. a lepingu nr 1/99, mille kohaselt Tallinna Autobussikoondise AS osutab Maardu

Linnavalitsusele veoteenuseid bussiliinidel nr 183, 184, 184A, 187A vastavalt kokkulepitud

marsruutidele, sõiduplaanidele, makstavatele dotatsioonidele ja piletihindadele. Lepingu p 3.2

kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale bussiliinide käigushoidmiseks vajaliku dotatsiooni. Kostja

jättis hagejale tasumata bussiliinide nr 184 ja 186 dotatsiooni 2001. aasta aprilli ja mai eest, mistõttu

palub hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud dotatsiooni 259 520 krooni.

2. Harju Maakohus lõpetas 9. septembril 2003. a menetluse TsMS § 217 p 1 alusel, s.o põhjusel, et

asi ei kuulu maa-või linnakohtu pädevusse tsiviilkohtupidamise korras läbivaatamisele.

Maakohus leidis, et poolte vahel on avalik-õiguslik vaidlus, mille lahendamine kuulub

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 p 1 järgi halduskohtu pädevusse. Poolte vahel

sõlmitud lepinguga anti hagejale üle avalike ülesannete täitmine - ühistranspordi korraldamine

marsruudil Maardu - Tallinn - Maardu. Et kohaliku omavalitsuse poolt eraõiguslikule juriidilisele

isikule avalike ülesannete üleandmise kohta sõlmitud leping on olemuslikult avalik-õigusliku sisuga,

tuleb nimetatud lepingut käsitada halduslepinguna. Vaidluse avalik-õiguslikule iseloomule viitab ka

asjaolu, et nõutakse dotatsiooni maksmist, mis on avalik-õiguslik rahaline toetus.

3. Tallinna Autobussikoondis esitas maakohtu määruse peale erikaebuse, milles ta palus määrus

tühistada ja saata asi menetlemiseks esimese astme üldkohtule. Pooltevahelise lepinguga ei läinud

hagejale üle linna avalike ülesannete täitmine. Ei ole õiguslikku alust käsitada sõitjate vedu ja selle

tasustamise lepingut halduslepinguna.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. detsembril 2003. a maakohtu määruse ja saatis asja samale

maakohtukohtule menetlemiseks.

5. Ringkonnakohus leidis, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) sätestatud

ülesandeid ei pea kohalik omavalitsus teostama ise, vaid omavalitsusüksustele on jäetud vabadus

otsustada selle üle, kas täita neid ise või anda nimetatud ülesanded üle eraõiguslikele isikutele,

tagades samal ajal nende täitmise.

6. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida halduslepinguid ja tsiviilõiguslikke

lepinguid. Riigikohtu halduskolleegium asus 21. novembri 2002. a otsuses seisukohale, et

halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui

lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate

isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Tsiviilõigusliku lepinguga on tegemist juhul, kui eraisik üksnes

kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud

võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi.

7. Pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt hageja osutab kostjale tellitud veoteenuseid. Maakohtu

seisukoht, et vaidlusaluse lepinguga anti hagejale üle ühistranspordi korraldamine, ei tulene esitatud

lepingust. Kostja ei volitanud hagejat veoteenust korraldama, vaid teostama konkreetset kokkulepitud

vedu. Hagejale ei antud üle avaliku võimu volitusi, samuti ei ole lepinguga reguleeritud kolmandate

isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seega ei saa pooltevahelist lepingut käsitada halduslepinguna,

vaid tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga, millest tulenev vaidlus tuleb läbi vaadata

tsiviilkohtumenetluse korras.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Maardu linn esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palus tsiviilasjas menetlus

lõpetada, sest tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, mis tuleks lahendada halduskohtus.

9. Erikaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohtu määruses on oluliselt rikutud materiaalõiguse norme.

1. oktoobrist 2000. a reguleerib ühistransporditeenuse osutamist ühistranspordiseadus.

Ühistranspordiseaduse § 2 punktide 1, 4 ja 5 kohaselt on poolte vahel sõlmitud leping avalik liiniveo

leping, sest toimub regulaarne sõitjatevedu kindlal marsruudil ja sõiduplaani alusel, kus sõitjad

saavad sõidukisse siseneda ja sealt väljuda sõiduplaaniga määratud peatustes ning sõitjatevedu

korraldatakse kohaliku omavalitsusüksuse ja vedaja vahelise lepingu alusel.

10. Vaidluse objektiks on avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale makstava dotatsiooni ehk

avalik-õigusliku rahalise toetuse suurus, mida makstakse ühistranspordi kasutajatele kehtestatud

sõidusoodustuste kompenseerimiseks. Samuti reguleerib pooltevaheline leping kolmandate isikute

subjektiivset avalikku õigust kasutada avalikku teenust. Sisuliselt on nimetatud lepingu puhul

tegemist õiguse andmisega avaliku liiniveo teostamiseks. Sõidusoodustused ja piletihinnad hageja

poolt opereeritavatel liinidel kehtestas Maardu Linnavolikogu. Maardu linn kohustus tasuma hagejale

dotatsiooni, mis oma sisult on avalik-õiguslik rahaline toetus ja mõeldud kompenseerima kohaliku

omavalitsuse poolt teatavatele sõitjatekategooriatele mõeldud soodustusi.

11. Tallinna Autobussikoondise AS vaidleb erikaebusele vastu. Ta leiab, et pooled sõlmisid

29. aprillil 1999. a veolepingu, mille täitjana osutas hageja tellijale veoteenuseid.

Ühistranspordiseaduse jõustumisel ei muutunud sõlmitud veoteenuste osutamise leping avaliku

teenindamise lepinguks. Dotatsioone ei makstud Maardu Linnavolikogu kehtestatud soodustuste

kompenseerimiseks, vaid linna palutud madala piletihinna ja tegelike kulutuste vahena. Sõlmitud

veoleping ei reguleerinud kohalikele omavalitsusorganitele pandud avalik-õiguslikke ülesandeid.

Hageja ei korraldanud veoteenust, vaid teostas konkreetset kokkulepitud vedu. Tegemist ei ole avalik-

õigusliku vaidlusega.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 362 p 5 alusel teha ise uue

määruse ning jätta Harju Maakohtu 9. septembri 2003. a määruse muutmata.

13. Käesoleva vaidluse lahenduse määrab ära see, kas pooled sõlmisid 29. aprillil 1999. a

halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu. Haldusmenetluse seaduse § 95 sätestab, et "Haldusleping

on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või

piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks". Seega on haldusleping leping, mis on suunatud õiguste

ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele haldusõiguse valdkonnas.

14. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks

korraldada antud vallas või linnas muuhulgas valla- või linnasisest ühistransporti. Ühistranspordi

korraldamine eelnimetatud tähenduses on avalik-õiguslik ülesanne. Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 35 lg 5 järgi on vallal või linnal õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid.

15. Avalik-õigusliku ülesande täitmise saavutamiseks võib avaliku võimu kandja sõlmida

eraõigusliku isikuga nii tsiviilõiguslikke lepinguid kui halduslepinguid. Tsiviilõigusliku lepingu

sõlmimine on võimalik juhul, kui seadus seda ei keela ega näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist.

Tsiviilõigusliku lepinguga ei saa reguleerida avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi

ega kohustusi. Samuti ei saa sellise lepinguga avaliku võimu kandja anda eraõiguslikule isikule üle

oma kohustusi ja avaliku võimu volitusi. Lepingu olemuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda lepingu

sisust.

16. Kolleegium leiab, et vaidlusalune leping on haldusleping. Lepingu punktid, mis näevad ette

bussiliinide doteerimise kohaliku omavalitsuse poolt (lepingu punktid 2.2 ja 3.2), kohaliku

omavalitsuse õiguse teostada lepingu täitmise üle kontrolli ka dokumentatsiooniga tutvumise teel

(lepingu punkt 5.1), kehtestada sõidusoodustusi (lepingu punkt 5.3) jne, on piisavad selleks, et pidada

kõnealust lepingut halduslepinguks. Oluline on seejuures, et Maardu linn jääb ise vastutavaks

ühistranspordi korraldamise eest ning et see leping reguleerib kolmandate isikute (reisijateveo

teenuse kasutajate) õiguslikku seisundit.

17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 8 lg 4 alusel alluvad halduslepingust tulenevad vaidlused

halduskohtule, kui seadusega või halduslepinguga ei ole sätestatud teistsugust kohtualluvust.

Kõnealusel juhul seadus ei sätesta teistsugust kohtualluvust. Lepingu viidatud punktide iseloomust

tulenevalt puudus pooltel ka võimalus määratleda lepingut tsiviilõigusliku lepinguna. Seega kuulub

vaidlus läbivaatamisele halduskohtus. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Riigikohus saab teha

uue määruse, millega jätab esimese astme kohtu määruse muutmata.

18. Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on kautsjoni tasumisest vabastatud riik ja kohalik omavalitsusüksus.

Maardu linn on ekslikult tasunud erikaebuse esitamisel kassatsioonkautsjoni ja kautsjon tuleb seetõttu

tagastada.

A. Kull, I. Koolmeister, T. Tampuu