3-2-1-29-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-29-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Enn Paabuti hagi Nikolai Fe"t"enko vastu 46 663 krooni 50

sendi (2600 USA dollari) väljamõistmiseks tagastamata laenu

ja intresside katteks ja kahju hüvitamiseks 22 398 krooni

ulatuses ning Nikolai Fe"t"enko vastuhagi laenulepingu

tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/814/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Enn Paabuti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

7. oktoobri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Enn Paabutile 11. novembril 2003. a tasutud

kautsjon 490 (nelisada üheksakümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. aprillil 2002. a esitas Enn Paabut Tallinna Linnakohtule hagi Nikolai Fe"t"enko vastu, paludes

kostjalt välja mõista 2600 USA dollarit laenulepingu järgse võlgnevuse ja intresside katteks ning

kahju hüvitamiseks summas 22 398 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. detsembril 1999. a laenulepingu, millega hageja laenas

kostjale 1000 USA dollarit intressiga 8% kuus ja laenu tagastamise tähtajaga 10. september 2001. a.

Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja kohustus tagastama laenu koos intressidega 10. septembriks

2001. a. Vastavalt laenulepingule oli hageja huviks intressi saamine võlgnikult laenusumma

kasutamise eest. Laenuperioodi eest olid ette nähtud intressid, s.o 1600 USA dollarit. Perioodil

11. september 2001. a - 2. aprill 2002. a on hageja saanud kahju saamata jäänud intresside võrra

täitmata kohustiselt 6 kuu eest 1248 USA dollarit, s.o 22 398 krooni.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et tegemist ei ole laenulepinguga, vaid see on ühise

tegutsemise leping ning et leping on sõlmitud häid kombeid eirates ja saamata jäänud tulu on

tõendamata.

4. 28. novembril 2002. a esitas Nikolai Fe"t"enko vastuhagi, paludes tunnustada lepingu tühisust.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt leppisid pooled kokku hagejale kuuluva OÜ Mesila vahendusel

metsamaterjalide toomises Venemaalt Eestisse. Hageja kohustus projekti rahastama ja kostja kohustus

hankima materjali. Poolte osamaksed olid ühises tegutsemises võrdsed ja lepiti kokku jagada

saadavad tulud võrdselt. Ühise tegevuse alustamiseks esitas hageja kostjale OÜ Mesila vana blanketi

oma märkusega, et see uueks blanketiks umber vormistada. Samuti ostis hageja 2001. a juunis

sõiduki GAZ 2410 Venemaale sõitmiseks. Kuna võlakirja alusel anti laenu intressiga 8% kuus, s.o 96

% aastas ja Eesti pankade keskmine laenuintress ei ületa 15% aastas, siis on laenuleping sõlmitud

vastuolus heade kommetega ja seega on tegemist hageja alusetu rikastumisega ning leping on tühine.

5. Enn Paabut ei tunnistanud vastuhagi. Poolte vahel on sõlmitud laenuleping, mida tõendab kirjalik

dokument. Ühtegi muud lepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Kostja väited nagu oleks pooled

sõlminud ühise tegutsemise lepingu, põhinevad üksnes kostja ütlustel ning ei kajasta vähimalgi

määral tõest informatsiooni. Ühise tegutsemise lepingu sõlmimist ei tõenda ka kostja poolt

vastuhagile lisatud tõendid, kuna need on kostjapoolseks püüdeks luua kohtule tõendusmaterjali.

Esitatud dokumentidel puudub hageja ning samuti OÜ Mesila esindaja allkiri. Poolte vahel sõlmitud

laenuleping on kehtiv, kuna see oli sõlmitud nõutavas vormis, olemas oli poolte tahe, mis on

väljendatud tahteavalduses ning tahteavalduse vastavust poolte tahtele eeldatakse. Tahteavaldus

väljendus lisaks lepingu sõnastusele ka kostja teos, kui ta hagejalt raha vastu võttis.

6. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja laenusumma 1000 USA dollarit ja intressisumma 1600 USA dollarit ning jäeti

rahuldamata saamata jäänud tulu nõue ning vastuhagi tehingu tühisuse tunnustamiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et laenuleping on teeseldud tehing,

mis on tehtud teise tehingu varjamiseks. Hageja kinnitas, et sellist ühise tegutsemise lepingut ei olnud

laenulepingu sõlmimise ajal olemas ja seda lepingut ei ole pooled ka hiljem sõlminud. Paljasõnaline

on kostja väide, et suulise ühise tegutsemise lepingu olemasolu tõendab OÜ Mesila blankett. Kostja

ei ole OÜ Mesila juhatuse liige ega prokurist, seega on ta allkirjastanud OÜ Mesila blanketil teksti

volituseta. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kostja sõlmis OÜ Mesila nimel lepingu Venemaal

asuva firmaga volituseta. Kostja ei esitanud ühtegi dokumenti selle kohta, et ta oleks olnud õigustatud

sõlmima lepingut hagejale kuuluva äriühingu nimel. Kohaldada ei saa TsK § 440 lg 2, mille kohaselt

poolte rahalised ja mitterahalised osamaksed on nende kaasomandis, sest tõendatud ei ole poolte

ühine tegutsemine.

Põhjendatud on kostja väide vastuhagis, et laenuintress 8% kuus ehk 96 % aastas on vastuolus heade

kommetega. Üldiselt teadaolevalt Eesti pankade keskmine laenuintress ei ületa 15% aastas, mistõttu

antud juhul võis olla tegemist alusetu rikastumisega. Kuna aga kostja ei ole esitanud vastuhagis

sellekohast nõuet, puudub kohtul õigus väljuda hagi piiridest ja menetleda laenuintressi vähendamise

küsimust. Kostja vastuhagis esitatud nõue oli laenulepingu tühisuse tunnustamine, kusjuures selle

nõude üheks põhjenduseks on esitatud suur laenuintress kui heade kommetega vastuolus olev tehing.

Seega on kostja vaidlustanud laenulepingu tervikuna, mitte aga selle ühte olulist tingimust "

laenuintressi suurust. Kostja pidi tagastama laenusumma koos intressidega 10. septembril 2001. a, s.o

kohustus toimima TsK § 173 lg 1 ja § 182 kohaselt. Hageja võttis saamata jäänud tulu arvestamisel

aluseks ajavahemiku 10. september 2001. a - 2. aprill 2002. a ehk 6 kuud. Hageja lähtub asjaolust, et

laenates võla ja intressisumma uuesti välja intressiga 8% kuus oleks ta saanud tulu 1248 USA dollarit

ehk 22 398 krooni. Kuid hageja ei tegutse krediidiasutusena, ega ole esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et sellise intressiprotsendiga raha laenamise kohustus või võimalus oli tal sel ajal olemas või et

tulenevalt kostja võlgnevuse mittetäitmisest jäi tal vastav kohustus täitmata. Seega on hageja nõue

tõendamata ja see tuleb jätta rahuldamata.

7. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsuse peale esitas Nikolai Fe"t"enko, paludes tühistada

linnakohtu otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega tunnustada laenulepingu tühisust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. oktoobri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse vastuhagi

rahuldamata jätmise osas osaliselt ja tegi uue otsuse, millega tunnustas laenulepingu tühisust

intressikokkuleppe osas. Samuti muutis ringkonnakohus linnakohtu otsust N. Fe"t"enkolt

väljamõistetud rahasumma ja kohtukulude jaotamise osas.

9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille järgi kohus

rikkus rahaseaduse sätteid ja kohustas kostjat tagastama laenu ning maksma intresse välisvaluutas.

Eesti Vabariigis on maksevahendiks Eesti kroon. Apellatsioonikohtu istungil selgitas hageja esindaja,

et hagiavalduse esitamise päeval oli Eesti Panga kurss USD suhtes 17,9475. Selle kursi järgi arvestas

hageja hagi esitamisel riigilõivu. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja enam sõlmitud

laenulepingut motiivil, et tegelikult oli sõlmitud ühise tegutsemise leping, vaid asjaolul, et laen oli

antud heade kommete vastaselt suure laenuintressiga ja seega oli tegemist tühise tehinguga. Kohus

tuvastas kohtuotsuses, et laenuintress 8% kuus ehk 96 % aastas on vastuolus heade kommetega

(otsuse p 8), sest üldiselt Eesti pankade keskmine laenuintress ei ületa 15% aastas. Seda kohtu

tuvastatud asjaolu ei ole hageja vaidlustanud ja ringkonnakohtul puudus õigus vaidlustamata

tuvastatud asjaolu teisti hinnata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus eksis materiaalõiguse normi kohaldamisel, kui väitis oma

otsuses, et laenulepingu osalist tühisust (intressi puudutavas osas) ei ole võimalik tunnustada.

Nimetatud kohtu seisukoht ei tulene seadusest. Ka apellant on kaebuses palunud tunnustada kogu

laenulepingu tühisust, väites, et seadusega ei ole ette nähtud võimalust tunnustada tehingu osalist

tühisust. Nimetatud seisukohad ei ole õiged. Ringkonnakohus leidis, et seadusega ei ole keelatud

tehingu osalise tühisuse tunnustamine. Kuna kohus ei ole seotud poolte väidetega seaduse

kohaldamisel, leidis ringkonnakohus, et kohtuotsus tuleb väljamõistetud intresside osas linnakohtu

tuvastatud asjaoludel tühistada ja nõue jätta rahuldamata. Ülejäänud osas on sõlmitud laenuleping

seaduslik ja kostja peab saadud laenu 17 947 krooni 50 senti hagejale tagastama. Kostja ei eita raha

saamist ja asjaolu, et saadu on käesoleva ajani tagastamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palub Enn Paabut tühistada ringkonnakohtu otsuse.

11. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et kassaator ei ole

kohtumenetluses vaidlustanud asjaolu, et intressimäära suurus on heade kommetega vastuolus oma

suuruse tõttu. Kassaator oli juba esimese astme kohtus menetluse käigus asunud seisukohale, et

intressimäär ei saa olla ebaseaduslik heade kommetega vastuolus olemise tõttu, kuna vastustaja ise

määras selle suuruse.

12. Ringkonnakohus tegi linnakohtu otsusest ebaõige järelduse, nagu oleks linnakohus tuvastanud

intressinõude ebaseaduslikkuse ja et kohus ei näinud võimalust laenulepingut osaliselt tühiseks

tunnistada. Tegelikult arvas linnakohus, et laenuintressi suurus on vastuolus heade kommetega, mitte

aga leping intressikokkuleppe osas. Teisiti öeldes ei näinud esimese astme kohus seaduslikku alust

väljamõistetava osanõude (intressinõude) suuruse vähendamiseks, mitte aga intressinõude kui

hagiavalduse osanõude kui lepingu osa poolte kokkuleppes tühistamiseks terves ulatuses.

13. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Nikolai Fe"t"enko, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

15. Ringkonnakohus on otsuses ebaõigesti järeldanud, et hageja ei ole vaidlustanud linnakohtu otsust,

milles tuvastati muuhulgas seda, et laenuintress 8% kuus on heade kommetega vastuolus ja et

ringkonnakohtul puudub õigus vaidlustamata tuvastatud asjaolu teisiti hinnata. Kolleegium märgib

esmalt, et intressi heade kommetega vastuolus oleku hindamine ei ole asjaolude tuvastamine, vaid

õigusliku hinnangu andmine hagis ja kostja väidetes esitatud asjaoludele. Seega oleks

ringkonnakohtul olnud põhimõtteliselt võimalik (poolte sellekohaste väidete olemasolul) anda

hinnang, kas ka tema arvates on 8% intressikokkulepe heade kommetega vastuolus. Teiseks on hageja

nii esimese astme kohtu menetluses (tl 81) kui ka vastuses apellatsioonkaebusele (tl 14) viidanud

asjaolule, et intressimäära initsiaatoriks oli kostja. Seega on ta vastu vaielnud kostja väitele, et

laenuintress on heade kommetega vastuolus. Hageja ei pidanud esitama selles küsimuses

apellatsioonkaebust, sest esimese astme kohus rahuldas tema intressinõude täielikult.

16. Kolleegiumi arvates võis hageja väidete tähelepanuta jätmine ning õigusliku hinnangu andmata

jätmine käesoleval juhul kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3- 2-

1-80-02 (RT III 2002, 27, 302) ja 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305) on asutud seisukohale, et kui

kohtumenetluses väidetakse, et laenuintress on heade kommetega vastuolus, siis tuleb kindlaks teha

1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-s 74 sätestatud normi koosseisuelementide üheaegne esinemine,

s.o tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja sunnitus teha selline tehing raskete

asjaolude kokkusattumise mõjul ning teise poole poolt sellise olukorra ärakasutamine. See asjaolu

tuleneb viidatud Riigikohtu lahendite põhjal sellest, et olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas

TsÜS §-des 69, 70 ja 72-74 sätestatud koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa

pidada näilikku või teeseldud tehingut, samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise

mõjul tehtud tehinguid. TsÜS § 66 lg 1 tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §-

dega 69, 70 ja 72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Kolleegium jääb nimetatud

lahendites esitatud seisukoha juurde.

17. Eelneva põhjal peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel analüüsima, kas käesoleval juhul on

täidetud TsÜS § 74 kohaldamise tingimused. Seejuures peab kolleegium vajalikuks juhtida

ringkonnakohtu tähelepanu järgnevale. Ringkonnakohus on oma otsusega rahuldanud N. Fe"t"enko

vastuhagi osaliselt. N. Fe"t"enko esitas 28. novembril 2002. a vastuhagi, milles ta palus muuhulgas

tunnustada laenulepingu tühisust põhjusel, et see on heade kommetega vastuolus. Seega esitas ta hagi

pärast tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumist 1. juulil 2002. a. Seetõttu oleks ta TsÜS §-de 97, 98

ja 99 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 7 järgi pidanud esitama teisele poolele tühistamisavalduse, mitte hagiavalduse

kohtusse.

Siiski võib käesoleval juhul lugeda tühistamisavalduseks ka vastuhagiavaldust - sellest hetkest, mil

see jõudis hagejani. Erandit õigustab kolleegiumi arvates vastuhagi esitamine suhteliselt lühikese aja

jooksul pärast uue tühistamiskorra jõustumist. Samuti see, et vaidlusalune leping sõlmiti enne

1. juulit 2002. a, tühistamine toimus pärast nimetatud kuupäeva. Kohus ei selgitanud pooltele

õigeaegselt, et hageja väited võivad olla aluseks lepingu tühistamisele, mitte aga tühisusele. Seetõttu

võib tekkida olukord, kus kohtu tegevusetuse tulemusel on hageja mööda lasknud TsÜS §-s 99

sätestatud tehingu tühistamise tähtajad.

18. Kui lugeda vastuhagiavaldus tühistamisavalduseks, on laenuleping tühistatud alates

tühistamisavalduse teise lepingupoole poolt kättesaamisest, kui kohtus tuvastatakse, et tühistamine

toimus õigeaegselt ja tühistamise alus (käesoleval juhul TsÜS § 74 tingimused) oli olemas.

Riigikohus peab vajalikuks märkida, et laenulepingu tühistamisel TsÜS § 74 alusel ei saa seda alati

teha osaliselt, s.o ainult intresside osas. TsÜS § 68 järgi ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste

osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Laenulepingu tasulisust

võib ka enne 1. juulit 2002. a tehtud tehingute korral tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada

juhtudel, kui pooled on sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses. Käesoleval juhul on leping

sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ja ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas laenuleping oleks

sõlmitud ka ilma intressikokkuleppeta.

A. Kull, J. Luik, T. Tampuu