3-2-1-30-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

Vahur Mulla hagi Luule Miku vastu Herbert Mulla

omandiõiguse tunnustamiseks Uuela taluhoonetele ja nende

väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/904/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vahur Mulla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat M. Susi.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

7. oktoobri 2003. a otsus riigilõivu määramise osas ning saata

asi riigilõivu määramiseks samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Muuta ringkonnakohtu otsust põhjenduste osas ning jätta

hagi rahuldamata Riigikohtu otsuses toodud põhjendustel.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Ulme Mullale 6. novembril 2003. a Vahur Mulla

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1016 (üks tuhat

kuusteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt omandas Herbert Muld 21. novembril 1938. a sõlmitud ostu-

müügilepingu alusel oma emale Liisu Mullale kuulunud Mustjala vallas Pahapilli külas Pahapilli

nr 25 asuvast talumaakohast 1/3 mõttelise osa. See osa kandis hiljem iseseisva talundi Uuela nr 63

nime. Vana eluhoone hävis 1940. aastal tulekahjus. H. Muld ehitas 1941. aastal uue elumaja. Pärast

H. Mulla lahkumist 1944. aastal Eestist jäi maja L. Mulla valdusesse ja hooldada. Hoonet ei

riigistatud ega ühistatud.

18. septembri 1958. a testamendiga pärandas L. Muld kogu oma vara tütrele Salme Jansonile.

S. Janson päris maja 28. augustil 1959. a ja kinkis 21. juulil 1961. a edasi oma ja H. Mulla õele Aliine

Tehvesele.

Pärast A. Tehvese surma 30. aprillil 1991. a päris hooned kostja Luule Mikk, kes võttis

pärimistunnistuse taluhoonete kohta välja 28. oktoobril 1997. a.

Hageja esitas taotluse H. Mullale kuulunud Uuela taluhoonete pärimiseks, kuid notaril ei olnud

võimalik pärimisõiguse tunnistust väljastada enne H. Mulla omandiõiguse kohtulikku tunnustamist.

Hageja taotles asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 68, 80, 81 ja 95 alusel, et tunnustataks H. Mulla

omandiõigust Uuela talu hoonetele ja need mõistetaks kostja ebaseaduslikust valdusest välja. Hageja

leidis, et omandireformi objektiks mitteolev vara läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt ja

omandamist ei toimunud AÕS § 95 järgi omandajate pahausksuse tõttu. Nii L. Muld, S. Janson,

A. Tehves kui L. Mikk teadsid ja pidid teadma, et maja õiguspärane omanik on H. Muld.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hoone on omandireformi objekt ja asjas tuleb kohaldada

omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud aluseid ja korda.

H. Muld jättis vara maha 1944. aastal ja majja jäi elama tema ema L. Muld, kes pärandas elamu oma

tütrele S. Jansonile. 21. juulil 1961. a kinkis S. Janson Uuela talu hooned oma õele A. Tehvesele, kes

omakorda pärandas elamu ja lauda oma tütrele L. Mikule. Ka H. Muld arvas, et vara tagastamise

seaduslikuks aluseks on omandireformi aluste seadus. Ta esitas avalduse talumaade ja hoonete

tagastamiseks. H. Muld tunnistati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

Saare maakonnakomisjoni 29. märtsi 1993. a otsusega nr 6/283 Mustjala vallas Pahapilli külas asuva

Pahapilli talu nr 25 maade osas õigustatud subjektiks 1/3 mõttelises osas. Omandireformi aluste

seaduse § 12 lg 3 p 3 kohaselt ei tule omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastada, sest kostja on selle vara omanikuks saanud heauskselt 28. oktoobril 1997. a pärimise teel.

3. Saare Maakohtu 9. aprilli 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt esitas H. Muld omandireformi käigus omandireformi aluste seaduse alusel avalduse tema

tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Mustjala vallas Pahapilli külas asunud Uuela

nr 63 maaüksuse pindalaga 19,103 ha ning Uuela taluhoonete suhtes, soovides nii maa kui ka

taluhoonete tagastamist. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 24. septembri 1996. a otsusega nr 7/131

tunnistati H. Muld täies ulatuses Mustjala vallas Pahapilli külas asunud Uuela nr 63 maaüksuse

suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Nimetatud komisjoni 22. detsembri 1998. a otsusega

nr 10/14 jäeti rahuldamata H. Mulla avaldus Uuela nr 63 taluhoonete tagastamiseks, sest hooned ei

ole õigusvastaselt võõrandatud. Taluhoonete omanik oli komisjoni otsuse kohaselt kolhoosipere

viimane liige L. Muld, kes pärandas hooned oma tütrele. L. Muld suri 17. juunil 1959. a ning

28. augustil 1959. a võttis S. Janson välja pärimisõiguse tunnistuse hoonete kohta. S. Janson kinkis

21. juulil 1961. a Uuela nr 63 taluhooned oma õele A. Tehvesele. Kostja L. Mikk sai

hooneregistritalituse tõendi nr 1888 kohaselt Uuela talu omanikuks pärimise teel 28. oktoobril

1997. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel.

Seega on L. Miku omand Uuela talu hoonetele tekkinud õiguslikul alusel. H. Muld oli tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektiks omandireformi aluste seaduse alusel Uuela talumaade, kuid

mitte taluhoonete osas. Omandiõigus maa suhtes ei kinnita omandiõigust maale püstitatud ehitiste

suhtes.

4. Kohus möönis, et H. Muld võis olla Uuela taluhoonete omanik, kuid andis Eestist lahkudes

talukoha oma tahte kohaselt L. Mulla valdusesse. Seega omandas L. Muld talu heauskselt. Edasine

omandiõiguse üleminek pärimise ja kinke teel on toimunud kehtivate õigusaktide kohaselt.

Paljasõnalised on hageja väited, et tegelikult ei omandanud majavaldust ükski isik, kelle omandina

see pärast 1944. aastat vormistati. Asjaõigusseaduse § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus

igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja tõendanud

enda omandiõigust Uuela taluhoonetele ja seetõttu puudub õiguslik alus asja väljanõudmiseks kostja

valdusest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2003. a otsusega jäeti hageja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Apellatsioonikohus täiendas hagi rahuldamata jätmise motiive.

Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluste hoonete seaduslikuks omanikuks on kostja L. Mikk ja tema

omand tekkis õiguslikul alusel pärimise teel. Tõendamist ei leidnud asjaolud, et L. Muld ja järgnevad

hoonete omanikud oleksid hoonete omandamisel olnud pahausksed. Maakohus tuvastas õigesti, et

H. Muld jättis Eestist lahkudes talu oma ema L. Mulla valdusesse oma tahte kohaselt ja seega

omandas L. Muld talu heauskselt. Edasine omandiõiguse üleminek pärimise ja kinke teel on

toimunud tehingute tegemise ajal kehtinud seaduste kohaselt. Kõiki vaidlusaluse vara omandajaid

tuleb käsitada heausksete omanikena, sest hageja ei ole vastupidist tõendanud. Maakohus on õigesti

jätnud rahuldamata hageja nõude vara kostja valdusest väljanõudmiseks ja ringkonnakohus ei korda

selles osas kohtuotsuse põhjendusi. 17. aprillil 2002. a tehtud kinnistamisotsus näitab, et

vaidlusalused hooned on muutunud L. Mikule kuuluva kinnistu oluliseks osaks. Kuna hagiavalduses

nõutud vara enam tegelikkuses vallasvarana ei eksisteeri, ei ole käesoleva kohtumenetluse käigus

võimalik hagi rahuldada ja tunnustada H. Mulla omandiõigust hoonetele kui vallasvarale ning vara

L. Miku valdusest välja nõuda.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele, et hagihinna määramisel ei arvestanud maakohus

hageja tõenditega vara tegeliku väärtuse kohta, märkis ringkonnakohus, et kuivõrd hageja tasus

riigilõivu kohtu määratud hagihinnast lähtuvalt, on hageja sellega kinnitanud oma nõustumist

määratud hagihinnaga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et ringkonnakohus ei vastanud tema apellatsioonkaebuse

põhjendustele, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6. Kohus ei andnud hinnangut hageja väidetele ja

tõenditele, mis kinnitavad H. Mulla omandit ja välistavad kostja ja kolmandate isikute omandamise

heausksuse. Kohus jättis hindamata omandi ülemineku õiguslikud alused ja omandamise

heausklikkust välistavad asjaolud.

7. Kohus ei ole põhjendanud, millele tugineb tema seisukoht, et H. Muld andis talu tahtekohaselt

L. Mulla valdusesse. L. Mullale kuulus ostu-müügilepingu kohaselt kuni tema surmani ainult toa

kasutamise õigus. H. Muld jäi valdusest ilma tahtevastaselt nõukogude võimu poliitika tõttu.

Apellatsioonikohus ei ole tuginenud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et L. Muld omandas vara

kolhoosipere viimase liikmena.

Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, et kostja ei vaielnud vastu, et H. Muld oli hoone omanik enne

1944. aastal Eestist lahkumist.

8. Hageja leiab, et hoone muutumine pärast hagi esitamist maa oluliseks osaks ei tohi antud asjas

kohtuvaidlust takistada ega tingida hagi rahuldamata jätmist. Hagi tuleb käsitleda selle esitamise

seisu asjaolude kohaselt. Omandi kaitse raames tuleb igal juhul tuvastada hageja omandiõiguse

rikkumine, mille alusel saaks nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

9. Kohus jättis tähelepanuta hageja poolt kohtuistungil ja 18. märtsi 2003. a avalduses toodud

taotlused. Kohus nõudis hagi esitamise eest põhjendamatult kõrget riigilõivu ning lükkas alusetult

tagasi hageja esitatud hagi hinda puudutavad tõendid.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks pole alust.

11. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale apellatsioonikohtule teises koosseisus uueks

läbivaatamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada riigilõivu arvestamise osas ning

selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on hagi

rahuldamata jätmise osas õige, kuid TsMS § 362 p 5 alusel tuleb osaliselt muuta apellatsioonikohtu

otsuse põhjendusi.

13. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hooned on muutunud kostjale kuuluva kinnisasja

oluliseks osaks, ei ole käesolevas kohtumenetluses võimalik hagi rahuldada, tunnustada H. Mulla

omandiõigust hoonetele kui vallasasjadele ning neid kostja valdusest välja nõuda. Asja

väljanõudmine AÕS § 80 järgi saab olla omaniku nõue ja selle rahuldamine on seotud omandiõiguse

tunnustamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt

ühendatud ehitis kinnisasja oluline osa ja § 53 lg 2 järgi ei saa asi ja selle oluline osa olla eri isikute

omandis. 1. juulini 2002. a sätestasid sama põhimõtte AÕS § 16 lg 1 ja § 15 lg 2. Eelnev on hagi

rahuldamata jätmise põhjuseks.

14. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata eelmises punktis toodud põhjendustel, tuleb ringkonnakohtu

otsusest välja jätta kõik, mis käsitleb hoonete omandiõiguse üleminekut pärast H. Mulla lahkumist

Eestist.

15. Kolleegium märgib, et hagejal on võimalik tuvastushagiga taotleda, et tehtaks kindlaks, kes oli

vaidlusaluste hoonete omanikuks kuni nende muutumiseni maatüki oluliseks osaks. Selles vaidluses

lahendatakse küsimus, kas ja kellele toimus taluhoonete omandiõiguse üleminek pärast H. Mulla

lahkumist Eestist. Seejuures tuleb arvestada väidetava omaniku muutumise ajal kehtinud õigusaktide

nõuetega. Analoogiliselt välisriigi õiguse kohaldamisega võib tekkida vajadus, et pooled tõendavad,

milline seadus kehtis tehingu tegemise ajal ning milline oli selle kohaldamise praktika.

16. Õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtud on hagihinna määramisel rikkunud oluliselt

menetlusnorme. Esimese astme kohus on hagihinna määramisel 29. mail 2002. a lähtunud Saare

Maakohtu 10. detsembri 2001. a otsusest ning jätnud hageja esindaja taotlused tõendite esitamiseks

rahuldamata (tl 49). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 1 järgi on omandiõiguse

tunnustamise hagis hagihind kindlaksmääratud vara väärtusega. Tulenevalt TsMS § 48 lg-st 2

määratakse hagihind lähtuvalt vara väärtusest hagiavalduse vastuvõtmise ajal (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 9. juuni 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-03, (RT III 2003, 21, 211).

Hagihinna nimetab hageja. Kui hagihind ilmselt ei vasta hagetava vara tegelikule väärtusele, määrab

hagihinna kohus. Seejuures peab kohus TsMS § 212 lg 1 p 5 järgi oma otsustust põhjendama.

Jõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas saab käesoleva asja suhtes olla vaid üheks tõendiks. Kohus

oleks pidanud enne hagihinna määramist lubama ka hagejal esitada tõendeid vara väärtuse kohta hagi

esitamise aja seisuga. Sellest keeldudes rikkus kohus poolte võrdsuse põhimõtet ning määras

hagihinna vaid ühe poole seisukohtadest lähtuvalt. See, et hageja maksis esimese astme

kohtumenetluses kohtu nõutud riigilõivu, ei võta talt õigust kohtu määratud riigilõivu apellatsioon- ja

kassatsioonkaebuses vaidlustada. Hageja on riigilõivu suuruse vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses.

Kuivõrd Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg-st 3 tulenevalt võimalus vastu võtta ja hinnata tõendeid,

tuleb ringkonnakohtu otsus kohtukulude osas tühistada ning saata samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

A. Kull, H. Jõks, T. Tampuu