3-1-1-11-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-11-04

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

K. S. süüdistusasi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 3,

4, 41 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2003. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-402/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Tatjana Tamme kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

3. veebruar 2004. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss ja K. S. kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2003. a otsus nr 2-1-402/2003 K. S.-i süüdistusest

KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1 välja jätmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2003. a otsus muutmata.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista K. S.-lt 796,50 kr (seitsesada üheksakümmend kuus krooni) ja 50 senti kohtukulu

kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valga Maakohtu 15. septembri 2003. a otsusega tunnistati K. S. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1,

3, 4 ja 41 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati K. S.-i

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud kolm päeva ning ärakandmata karistuseks loeti kaks aastat üksteist

kuud ja kakskümmend seitse päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määrati koheselt ärakandmisele

kuus kuud vangistust. Ülejäänud vangistuse osa jäeti kolme-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele

pööramata.

2. K. Sohlman tunnistati KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja 41 järgi süüdi selles, et tema,

ajavahemikul 18.-19. august 2002. a, eelneval kokkuleppel R. M.-i, S. P.-e ja R. M.-ga, aitas kaasa viimaste

poolt röövimise toimepanemisele Valga maakonnas asuvas OÜ E. T. P. liimpuittsehhi tootmisbaasis. K. S.

hankis röövitud esemete transpordiks veoauto, toimetas renditud sõiduautoga S. P.-e, R. M.-i ja R. M.-i koos

röövimiseks varutud vahenditega ettevõtte territooriumi lähedusse ning jäi neid autos ootama. Pärast vara

hõivamist toimetas K. S. ära L. L. valvama jäänud S. P.-e ning otsis röövitud varale ajutise varjupaiga.

Kuriteoga tekitati varalist kahju OÜ-le E. T. 30463 krooni ja AS-ile Hansa Liising Eesti 388220 krooni.

L. L.-le põhjustati kuriteoga kergeid kehavigastusi ja moraalset kahju.

3. Valga Maakohtu 15. septembri 2003. a otsuse peale esitas K. S.-i kaitsja apellatsioonkaebuse, milles

taotles maakohtu otsuse tühistamist ning K. S.-i süüdistuse mahu vähendamist ja K. S.-le kergema karistuse

mõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2003. a otsusega tühistati Valga Maakohtu 15. septembri 2003. a otsus

K. S.-i süüditunnistamises KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja 41 järgi. K. S. tunnistati süüdi KrK § 17

lg 6 ja § 141 lg 2 p-de 3, 4 ja 41 järgi ning talle Valga Maakohtu poolt mõistetud karistus jäeti muutmata.

5. Ringkonnakohus leidis, et grupi koosseisu saavad kuuluda üksnes isikud, kes röövimisest vahetult osa

võtsid. Kuna K. S. aitas kaasa röövimise toimepanemisele, siis puudub vajadus tema tegevuse

kvalifitseerimisel viidata KrK § 141 lg 2 p-le 1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2003. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana

Tamm. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega K. S.-i süüdistusest jäeti välja KrK

§ 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1 ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Protesti põhjendab prokurör sellega, et nii karistusseadustiku kui karistusõiguse teooria kohaselt

iseloomustab grupp tegu, mitte aga teo toimepanijat. Lähtudes sellest, et K. S. aitas kaasa isikute grupi poolt

röövimise toimepanemisele ja tuginedes Riigikohtu 26. oktoobri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-

106-01 leiab kassaator, et K. S.-i tegevus tuleb kvalifitseerida kriminaalkoodeksi eriosa samade sätete järgi,

mis näevad ette vastutuse kaastäideviijate poolt toimepandud kuriteo eest. Lähtudes juba viidatud Riigikohtu

otsuses väljendatud seisukohtadest palus prokurör kaaluda AKKS § 63 p 3 kohaldamise võimalust.

7. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest tuleb rahuldada, sest Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

9. Tartu Ringkonnakohus leidis, et kuna K. S. aitas kaasa röövimise toimepanemisele, siis puudub vajadus

tema tegevuse kvalifitseerimisel viidata KrK § 141 lg 2 p-le 1.

Ringkonnakohtu selline seisukoht on ekslik. Karistusseadustiku § 22 lg 4 kohaselt mõistetakse kaasaaitajale

karistus seaduse sama sätte järgi, mille eest vastutab täideviija, kui KarS §-s 24 ei sätestata teisiti. KarS § 24

käsitleb erilist isikutunnust, mis kirjeldab teo toimepanija isikuomadusi, eesmärke ja motiive. Teo

toimepanemine isikute grupis ei ole aga mitte tegijat vaid tegu iseloomustav tunnus. Seega juhul, kui isik

aitab kaasa teadvalt isikute grupi poolt röövimise, või mõne muu kuriteo toimepanemisele, inkrimineeritakse

grupi tunnus vastavalt KarS § 22 lg-le 4 ka osavõtjale, kuigi osavõtja ise täideviijate grupi koosseisu ei

kuulu.

Kriminaalkoodeksis ei sisaldunud KarS § 22 lg-le 4 analoogilist sätet. Küll aga oli samasugune seisukoht

väljakujunenud kohtupraktikas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2001. a otsuses kriminaalasjas

nr 3-1-1-106-01 selgitati, et üldreeglina kvalifitseeritakse kõigi osavõtjate kuritegelik käitumine

Kriminaalkoodeksi eriosa selle paragrahvi järgi, mis näeb ette vastutuse täideviija poolt toimepandud kuriteo

eest. Kui kuriteol on rohkem kui üks vahetu täideviija, siis kvalifitseeritakse kaasaaitaja tegevust kui isikute

grupi poolt toimepandud kuriteole kaasabi osutamist (RT III 2001, 28, 307).

Seega kohaldas Tartu Ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalseadust, kui ta jättis muutmata Valga Maakohtu

15. septembri 2003. a otsuses tuvastatud faktilised asjaolud, sealhulgas selle, et K. S.-i aitas teadvalt kaasa

isikute grupi poolt röövimise toimepanemisele, kuid muutis sellest hoolimata K. S.-i kuriteo kvalifikatsiooni.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium võib AKKS § 63 p 3 kohaselt asja kassatsiooni korras läbivaatamisel

tühistada asjas tehtud kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha asjas uue otsuse, raskendamata seejuures

süüdimõistetu olukorda, kui asjas ei ole vaja täiendavalt tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, kuid

kuriteo kvalifikatsiooni võimalik muutmine raskendab süüdimõistetu olukorda. Seetõttu tuleb kriminaalasi

AKKS § 63 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

11. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2003. a otsuse K. S.-le inkrimineeritud kuriteo

kvalifikatsiooni osas ja saadab kriminaalasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg