3-1-1-3-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-04

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

P. R. süüdistusasi KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1/231/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Andres Ülviste kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

20. jaanuar 2004

Istungil osalenud isikud

P. R. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a kohtuotsus P. R. süüdistusasjas KrK

§ 1642 lg 4 p 1 järgi ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. R. anti 14. mail 1999. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi selles, et töötades

6. septembrist 1994. a kuni 15. märtsini 1998. a Ohtlike Jäätmete Käitlussüsteemi Koordineerimiskeskuse

(OJKK) direktorina, kasutas ta ära oma ametikohale vastavaid volitusi ja kättesaadavat teavet ning tegi

eraõiguslikele juriidilistele isikutele korduvalt põhjendamatuid soodustusi, mille eest sai korruptiivset tulu

kokku 902 230 krooni. Sellise tegevusega pani ta kahtluse alla Keskkonnaministeeriumi haldusalasse

kuuluva ja nii Keskkonnaministeeriumi kui Eesti Keskkonnafondi finantseeritava OJKK tegevuse

õiguspärasuse, aususe ja usaldusväärsuse ning kahjustas oluliselt OJKK kui riikliku asutuse, Keskkonnafondi

kui riikliku organisatsiooni ja Keskkonnaministeeriumi kui riigiasutuse huve, samuti riigi kui terviku huve.

2. Tallinna Linnakohtu 9. oktoobri 2000. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavale eeluurimisele.

Määruse peale esitas prokurör eriprotesti ja kaitsja erikaebuse.

Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2000. a määrusega tühistati linnakohtu määrus kriminaalasja

täiendavale uurimisele saatmise kohta ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

3. Tallinna Linnakohtu 19. juuni 2001. a otsusega mõisteti P. R. KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Prokurör esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti, milles taotles

õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2001. a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja

apellatsioonprotest rahuldati.

4. Tallinna Linnakohtu 4. juuni 2002. a otsusega mõisteti P. R. KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi uuesti õigeks. Ka

selle kohtuotsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti. Prokurör taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja

P. R. süüditunnistamist KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti

jälle uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

5. Ringkonnakohtu selle määruse peale esitas P. R. erikaebuse. Ta taotles määruse tühistamist osas, millega

tühistati Tallinna Linnakohtu 4. juuni 2002. a otsus tema õigeksmõistmises KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ja

kriminaalasi tagastati uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. P. R. leidis, et kriminaalasi tuleb

tagastada uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

19. novembri 2002. a määrus ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks.

6.1. Riigikohus märkis, et kohtuliku arutamise puudulikkusest tingitud ebaõige kohtulahendi oli

ringkonnakohus õigustatud tühistama. Samas asuti määruses seisukohale, et ringkonnakohtu määruses

kirjeldatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised oli võimalik apellatsioonmenetluses kõrvaldada.

Määruses märgiti veel, et korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku teole kriminaalõigusliku hinnangu

andmisel on KrK §-d 161 ja 1642 üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu isiku käitumises erinormis sätestatud

kuriteokoosseisu puudumisel, võib ta vastutada üldnormi järgi. Kohtukolleegium leidis, et ringkonnakohus

on ise pädev otsustama, kas P. R. on ametiisik KrK § 160 lg 1 mõttes ja kas tema tegevuses esineb mõne muu

ametialase kuriteo koosseis. Ringkonnakohtu otsuses ei põhjendatud piisavalt, miks ringkonnakohus ise ei

saa sellist seisukohta võtta.

6.2. Riigikohus rõhutas, et kriminaalasja edasine sisuline lahendamine ringkonnakohtus peab tagama P. R.

õiguse tema süüasja arutamisele mõistliku aja jooksul. Riigikohus asus seisukohale, et määruse tegemise

ajaks ei olnud menetlus veel väljunud mõistliku aja piiridest.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 4. juuni 2002. a otsus

P. R. KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi õigeksmõistmises muutmata ning prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata.

7.1. Ringkonnakohus leidis, et tal puuduvad volitused P. R. süüdimõistmiseks KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi.

Ringkonnakohus märkis, et lähtudes õigusemõistmise üldpõhimõtetest ja võistlevuse printsiibist saaks

kohtualuse olukorda kriminaalasja teistkordsel arutamisel halvendada ainult siis, kui ringkonnakohtu määrus

oleks tühistatud prokuröri eriprotesti alusel, milles oleks vaidlustatud ringkonnakohtu seisukoht KrK § 1642

erisubjekti ja kuriteokoosseisu küsimuses. Vastasel korral rakenduks printsiip, mille kohaselt võib kohtualuse

olukorda konkreetse kohtuinstantsi otsusega halvendada ka siis, kui eelmise kohtulahendi on vaidlustanud

kohtualune või tema kaitsja.

7.2. Ringkonnakohus asus seisukohale, et nii 19. novembril 2002. a kui ka 10. septembril 2003. a puudusid

tal volitused P. R. süüdimõistmiseks KrK § 161 järgi või mõne muu ametialase kuriteo toimepanemise eest.

Ringkonnakohus märkis, et KrMK § 274 p 3 kohaselt peavad kohtuotsusest nähtuma motiivid, miks on otsus

rajatud ühtedele tõenditele ja miks on teised kriminaalasjas leiduvad tõendid loetud mitteusaldusväärseks.

AKKS § 29 lg 4 kohaselt peavad ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas olema märgitud motiivid, millega

kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Apelleeritud kohtuotsuses on linnakohus üksnes

refereerinud kohtualuse ja tunnistajate ütlusi, kuid hinnangut neile andnud ei ole. Muid kriminaalasja

eeluurimise käigus kogutud tõendeid ei ole kohtuotsuses isegi loetletud ja linnakohtu väide, et kohus on

toimiku materjale analüüsinud ja kõiki tõendeid kogumis hinnanud, on paljasõnaline. Kuna apelleeritud

kohtuotsuses tõendeid analüüsitud ja neile hinnangut antud ei ole, siis ei saa ka kohtukolleegium tõendeid

teisiti hinnata ja näidata esimese astme kohtuotsuses tõendite analüüsimisel tehtud vigu. Kohtukolleegium on

seisukohal, et ringkonnakohtus on tõendamiseseme sisustamine võimalik juhul, kui esimese astme kohus on

analüüsinud vähemalt mingilgi määral süüteo koosseisulisi elemente. Kui seda aga tehtud ei ole, rikutakse

KrMK §-st 351 lg 3 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt on kohtualusel õigus teada, millise süüdistuse alusel

tema kohtuasja arutatakse. Alles ringkonnakohtu otsusega süüteo tõendamiseseme sisustamine kujutab

ringkonnakohtu arvates endast kaitseõiguse olulist rikkumist, sest ringkonnakohus muutuks sellega sisuliselt

esimese astme kohtuks ning kohtualune jääks ilma PS § 24 lg-st 5 tulenevast edasikaebeõigusest.

7.3. Ringkonnakohus leidis veel, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a

määruses sisaldunud ettekirjutusest teha ise asjas lõplik lahend, puuduvad kohtukolleegiumil volitused

apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule,

sest vastavalt AKKS §-le 66 on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes asja uuesti

läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

7.4. Ringkonnakohus asus seisukohale, et P. R. üle peetava kohtupidamise mõistlik aeg on möödunud, sest

kohtumenetlus selles asjas on väldanud juba ligi neli ja pool aastat.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör

Andres Ülviste. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale

kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonprotestis leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud

AKKS § 32 lg 3 ja § 36 lg 2 sätteid ja jätnud järgimata AKKS §-st 66 tuleneva kohustuse. Nende

kriminaalmenetluse seaduse rikkumiste tulemusel on ringkonnakohus jätnud tühistamata Tallinna

Linnakohtu 4. juuni 2002. a otsuse, mille ebaseaduslikkuse ja tühistamisele kuulumise kohtukolleegium ise

tuvastas. Sealjuures olid ringkonnakohtul volitused apellatsioonprotesti alusel esimese astme kohtu

ebaseadusliku otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus ei järginud AKKS § 66

nõudeid, sest samas süüdistusasjas tehtud Riigikohtu 13. veebruari 2003. a määruses on asutud seisukohale,

et apellatsioonikohus saab P. R. tegevusele kriminaalõigusliku hinnangu anda ja peab seda ka tegema.

Ringkonnakohus seda seisukohta aga ei järginud. Kassaatori arvates on ebaõige ka ringkonnakohtu seisukoht

kohtupidamise mõistliku aja möödumisest käesolevas kriminaalasjas.

9. Riigikohtu istungil taotles prokurör kassatsioonprotesti rahuldamist selles toodud motiividel. Kaitsja

taotles protesti rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a kohtuotsus P. R.

süüdistusasjas tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi tuleb saata

samale kohtule uueks arutamiseks.

11. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb AKKS § 66 eiramises ringkonnakohtu poolt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks

AKKS § 39 lg 4 alusel, sest see rikkumine takistas ringkonnakohtul kriminaalasja igakülgset, täielikku ja

objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 13. veebruari 2003. a määruses, et linnakohus rikkus

kriminaalasja menetlemisel oluliselt menetlusseadust ja et ringkonnakohus oli õigustatud linnakohtu otsuse

tühistama. Samas märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lähtudes kriminaalasja keerukusest ja eripärast

on kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised vajalik ja võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

Vaatamata sellele asus ringkonnakohus 10. septembri 2003. a määruses uuesti seisukohale, et ta ei ole

õigustatud menetlusseaduse olulisi rikkumisi ise kõrvaldama.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab, et Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a määruse

aluseks oli AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis ei too

automaatselt kaasa kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Vastavalt AKKS § 33

lg-le 2 on AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse nn. muu oluline rikkumine kriminaalasja

esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks üksnes siis, kui rikkumist ei ole

apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a

määruse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a määruses toodud kriminaalmenetluse

seaduse olulised rikkumised võimalik ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus

seda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi juhendit ei täitnud.

14. Prokurör ei vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2002. a määrust, millega kriminaalasi

saadeti uueks arutamiseks linnakohtule. Sellest tehtud ringkonnakohtu järeldus, et 10. septembriks 2003. a

oli prokurör loobunud P. R. süüdistamisest KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi, on ekslik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas 13. veebruari 2003. a määrusega Tallinna Ringkonnakohtu

19. novembri 2002. a määruse, mistõttu viimasel ei olnud õiguslikku tähendust kriminaalasja

apellatsioonikorras uuesti läbivaatamisel.

Samuti piirdus Riigikohtu kriminaalkolleegium 13. veebruari 2003. a määruse tegemisel tulenevalt AKKS

§ 76 lg-st 2 üksnes erikaebuses märgitud küsimuste (kas linnakohtu poolt oli oluliselt rikutud

kriminaalmenetluse seadust ja kas ringkonnakohus oli õigustatud juba mitmendat korda saatma kriminaalasja

tagasi esimese astme kohtule) lahendamisega ega võtnud seisukohta asja sisu kohta. Seega olid

ringkonnakohtul 10. septembril 2003. a kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamisel kõik seaduses

ettenähtud volitused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a määrus välistas nendest vaid

kriminaalasja tagasi saatmise esimese astme kohtule. Selline olukord ei halvendanud kohtualuse olukorda,

sest pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a määruse tegemist taastus kriminaalasja

menetlemisel 19. novembri 2002. a eelne olukord.

15. Ringkonnakohus leidis, et vaadates apellatsioonprotesti alusel läbi kriminaalasja, milles esimese astme

kohus on teinud õigeksmõistva kohtuotsuse põhjendusel, et kohtualune ei ole süüdistuses kirjeldatud kuriteo

subjekt, ei saa ringkonnakohus teha süüdimõistvat kohtuotsust, sest kohtualusel pole võimalik aru saada,

millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse. See seisukoht on ekslik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab, et lähtuvalt AKKS §-st 26 juhindub ringkonnakohus asja kohtulikul

arutamisel KrMK §-dest 208, 226 ja 239-255, s.t kohtulik uurimine toimub ringkonnakohtus samade reeglite

järgi mis esimese astme kohtus.

Kõnealusel juhul on ringkonnakohtus kriminaalasja arutamise aluseks süüdistus, mille järgi P. R. anti kohtu

alla. Seejuures on ka ringkonnakohtul õigus KrMK § 215 lg 4 alusel süüdistust muuta, kui sellega ei halvene

kohtualuse olukord.

16. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamine ja süüdimõistva

otsuse tegemine rikub süüdimõistetu kaitseõigust, kuna sellisel juhul ei ole talle tagatud PS § 24 lg-st 5

tulenev kaebeõigus.

PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kriminaalasjades on kohtuotsuse peale edasikaebamise kord sätestatud

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikuga ning selle seadustiku järgi on

süüdimõistetul õigus esitada ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse peale kassatsioonkaebus Riigikohtule.

Sama seadustiku § 48 lg 3 kohaselt võetakse süüdimõistetu nõuetekohane kassatsioonkaebus Riigikohtus

alati menetlusse, kui see on esitatud AKKS § 32 lg-s 3 nimetatud ringkonnakohtu otsuse peale.

II

17. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a

kohtuotsuses väidetut, et P. R. kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg on möödunud.

18. Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsuses märgitu kohaselt on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a määruses leitud, et "mõistlik aeg hakkab mööduma". Seejärel on

ringkonnakohus selgitanud, et kuna objektiivsetel põhjustel on tulnud kahel korral kohtulikku arutamist edasi

lükata, siis on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks mõistlik aeg möödunud, sest "kohtumenetlus on selles

asjas väldanud juba ligi neli ja pool aastat".

Tegelikult ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a määruses asutud seisukohale, et

mõistlik aeg hakkaks mööduma. Selles kohtumääruses loetakse kaalumise tulemina prevaleerivaks avalik

huvi menetleda põhjalikult ja korrektselt õiguslikult keerukat kohtuasja õiguslikult muutunud olustikus ja

leitakse, et selle konkreetse kohtuasja lahendamise mõistlik aeg ei olnud möödunud ja selle kohtuasja

menetlemist tuleb jätkata.

19. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa Inimõiguste ja

Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest lausest. Isiku kõnealusele õigusele vastab

kriminaalmenetluses iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses

samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid

sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest aga ka muudest

konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab

muuhulgas ka küsimust sellest, mitu korda on kriminaalasja juba tagastatud uueks kohtulikuks arutamiseks

või täiendavaks kohtueelseks menetlemiseks. Kriminaalasja P. R. süüdistuses oli enne Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a määruse tegemist ringkonnakohtu poolt kolmel korral saadetud

uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule ning linnakohtu poolt ühel korral täiendavaks kohtueelseks

uurimiseks.

20. Leidnud, et 13. veebruari 2002. a määruse tegemise ajaks ei olnud möödunud käsitletava kriminaalasja

menetlemise mõistlik aeg, möönis Riigikohus menetlemise mõistliku aja riive olemasolu. Riive seisnes

kriminaalasja korduvalt uueks arutamiseks tagastamises ringkonnakohtu poolt. Sellises olukorras pidi

Riigikohus astuma omapoolseid samme selle riive leevendamiseks ja kriminaalasja edasise menetlemise

tagamiseks mõistliku aja piires. Seda arvestades tagastaski Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari

2002. a määrusega kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks ringkonnakohtule. Seejuures lähtus Riigikohus

veendumusest, et ringkonnakohtu poolt osutatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on

kõrvaldatav apellatsioonimenetluses.

21. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg võib mööduda ka

apellatsioonimenetluses pärast seda, kui Riigikohus on tagastanud kriminaalasja uueks arutamiseks. Kuid

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei võimalda kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise vajadus

lugeda aktsepteeritavaks seda, kui ringkonnakohus põhjendab õigusliku kohustuse täitmata jätmist mõistliku

aja möödumisega. Vastavalt AKKS §-s 66 sätestatule oli ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. veebruari 2002. a määruse tegemise järgselt õiguslikult kohustatud järgima Riigikohtu juhist ja

otsustama, kas P. R. oli ametiisik KrK § 160 lg 1 mõttes või mitte.

22. Kõnealuse küsimuse käsitlemise lõpetuseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku

õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise

proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel

või ka kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel.

23. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 66 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a kohtuotsuse P. R. süüdistusasjas ja

saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris