3-2-1-1-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-1-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. jaanuar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

AS Konsool hagi Peeter Saunpere vastu omandiõiguse

tunnustamiseks, asjade ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks, ehitise eest 700 000 krooni ja 209 650 krooni

suuruse kahjuhüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/943/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Konsool kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. jaanuar 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

23. septembri 2003. a otsus osas, millega jäeti AS Konsool

hagi Peeter Saunpere vastu TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel 700

000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata, samuti osas,

millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a

otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS Konsool hagi Peeter

Saunpere vastu 6 vallasasja väljanõudmiseks, ja kohtukulusid

käsitlevas osas.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

otsus muutmata.

3. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada AS-le Konsool 14. oktoobril 2003. a tasutud

kautsjon 9922 (üheksa tuhat üheksasada kakskümmend kaks)

krooni 2 (kaks) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtule esitatud hagi kohaselt tagastati Pärnus Savi tn 24 asuv maatükk Pärnu

Linnavalitsuse 1. veebruari 1999. a korraldusega nr 334 " mõttelises osas Peeter Saunperele ja

korraldusega nr 355 " mõttelises osas Aino Memetovale. 22. juulil 1999. a kanti P. Saunpere ja

A. Memetova kinnistu omanikena kinnistusraamatusse. 20. juunil 2002. a müüs A. Memetova oma

osa kinnistust P. Saunperele. Kinnistul asub hageja AS Konsool poolt kehtiva ehitusloata

1993.-1994. a püstitatud viilhall-töökoda (edaspidi ka viilhall), mis on muutunud maatüki oluliseks

osaks ja läinud üle kostja P. Saunpere omandisse. P. Saunperele ja A. Memetovale on 16. aprillil

2002. a väljastatud selle ehitise kasutusluba. 2. mail 2002. a võttis kostja ukseluku vahetamise teel üle

viilhalli valduse, mille tulemusel läks tema valdusse ka 292 202 krooni väärtuses viilhalli ladustatud

hageja vallasasju. Hageja palus AÕS § 139 lg 1 ja TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel kostjalt välja mõista

alusetult omandatud viilhalli väärtuse 700 000 krooni. Samuti palus hageja tunnustada tema

omandiõigust viilhallis asuvatele vallasasjadele ning mõista need asjad kostjalt välja. Kaotsiläinud 28

vallasasja eest palus hageja kostjalt välja mõista 209 650 kroonise hüvitise.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on alates 18. maist 2000. a korduvalt nõudnud, et hageja

kõrvaldaks tema maatükil asuva ehitusmaterjali, tootmisjäätmed ja muu prahi. Hagejat ei ole

takistatud asju äraviimast. Nimetatud asjaolude tõttu ei ole AÕS § 139 lg 1 kohaldatav.

Asjaõigusseaduse § 139 lg 3 järgi ei ole materjali omanikul õigust nõuda hüvitist materjali eest, kui

maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks. Kostja vaidles vastu ka kahju

hüvitamise nõudele ja viilhalli väärtusele. Kostja ei tea, kus asuvad hageja nimestikus loetletud

vallasasjad käeoleval ajal ja kas need üldse on kunagi olemas olnud.

3. Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja viilhalli väärtus 244 000 krooni. Muus osas jäi hagi rahuldamata ja kohtukulud jäeti

poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt asub vaidlusalune ehitis kostja kinnisasjal. Kostja on avaldanud, et ta

soovib ehitist seadustada. 16. aprillil 2002. a anti ehitisele kasutusluba, mille alusel on kostjal lubatud

viilhalli kasutada tootmis- ja laohoonena. Seega soovib kostja ehitise endale jätta ja on arvestanud

hagejale hüvitise maksmisega. Kohtu määratud eksperdi arvamuse kohaselt on ehitise väärtuseks

ilma maa maksumuseta 244 000 krooni. Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvitise nõue

tuleb jätta rahuldamata. Kogutud tõendeid analüüsides leidis kohus, et väidetavalt kadunud

vallasasjade olemasolu ja kaotsimineku asjaolud pole tõendatud. Hageja ei tõendanud, et tal üldse oli

põhivara või et see oleks asunud vaidlusalusel kinnistul.

4. Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka

kostja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2003. a otsusega tühistati maakohtu

otsus osas, millega hagi osaliselt rahuldati, samuti kohtukulude osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi TsK § 477 lg-te 1 ja 3

alusel 700 000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

kohtukulu 14 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus Pärnus Savi tn 24

asuva maatüki omandamiseks või et see oleks hiljem ära langenud. Seega ei ole alusetu rikastumise

õigussuhet TsK § 477 lg-te 1 ja 3 mõttes tekkinud ning hagi rahuldamiseks puudub alus. P. Saunpere

ja A. Memetova said kumbki kinnistu " mõttelise osa omanikuks omandireformi käigus.

A. Memetova müüs talle kuuluva osa kinnistust kostjale. Kinnistu tagastamise ajal asus sellel hageja

ehitatud viilhall, mis rajati 1994.-1995. a ilma ehitusloata. Seega omandas kostja koos maatükiga ka

vaidlusaluse viilhalli. Analoogilist seisukohta on väljendanud Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-93-01. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude kaotsiläinud asjade eest 209

650 kroonise hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud

neid TsMS § 330 lg 5 alusel oma otsuses. Asjas pole tõendatud, et kostja ei lasknud hagejal viimase

väidetavat vara ära viia. Hageja pole esile toonud ühtki alust, millest tuleneks tema õigus pärast

1. veebruari 1999. a kostja maatükil asuvaid ehitisi kasutada ja seal oma vara hoida või millest

tuleneks kostja otsene kohustus hageja vara hoida ja kaotsimineku eest vastutada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus lahendas hageja 700 000 krooni nõude TsK

§ 477 järgi, kuigi nõue oli esitatud AÕS §-de 138 ja 139 alusel. Asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse § 14 lg 2 järgi kohaldati maa omaniku ja ehitaja vahelistele suhetele AÕS §-de 138 ja 139

sätteid. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-93-01 oli asjakohatu, sest see

lahend puudutas erastatud maal asuvat istandust, mitte aga tagastatud maal asuvat ehitist. Analoogia

alusel on kohaldatav Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02. Sellest otsusest tuleneb, et ehitise

varasemal omanikul on AÕS §-de 138 ja 139 alusel õigus nõuda tagastatud maa omanikult ehitise

väärtuse hüvitamist.

Jättes rahuldamata 209 650 krooni suuruse kahjunõude, rikkus apellatsioonikohus oluliselt TsMS

§ 91 lg 1, sest vabastas kostja põhjendamatult vastuväidete tõendamise kohustusest. Ringkonnakohus

rikkus oluliselt TsMS § 330 lg 6 ja § 227 lg 1. Kohtuotsus ei kajasta hageja nõuet tunnustada tema

omandiõigust kostja valduses säilinud vallasasjadele ja mõista need kostja valdusest välja.

Kohtuotsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel võib kostja hageja vallasasju enda valduses hoida.

7. Kostja ei ole kassatsioonikaebusele kirjalikult vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

osas, millega ringkonnakohus jättis täies ulatuses rahuldamata AS Konsool hagi P. Saunpere vastu

TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel 700 000 krooni saamiseks, samuti osas, millega apellatsioonikohus jättis

muutmata maakohtu otsuse P. Saunperelt vallasasjade väljanõudmise kohta. Asi tuleb tühistatud osas

saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kadunud vallasasjade eest 209 650 krooni

suuruse hüvitise nõude kohta tehtud otsus tuleb jätta muutmata.

9. Hageja üheks nõudeks oli saada Pärnus Savi tn 24 asuva viilhalli eest 700 000 krooni. Kolleegium

leiab, et ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud TsK § 477 kogu selle nõude suhtes ja nimetanud

seda eelnimetatud paragrahvi alusel esitatud hagiks.

10. Asjas ei vaielda selle üle, et hageja püstitas Pärnus Savi tn 24 asuvale maatükile viilhalli ilma

õigusliku aluseta, mistõttu maareformi käigus viilhallialuse maa võrdsetes mõttelistes osades

tagastamisel kostjale P. Saunperele ja A. Memetovale said viimased koos maaga ka viilhalli kui

maatüki olulise osa omanikeks. Vaidlusküsimuseks on see, kas kostja peab hagejale hüvitama viilhalli

väärtuse. A. Memetovale kuulunud " mõttelise osa kinnistust, millel vaidlusalune viilhall paikneb,

omandas kostja 20. juuni 2002. a ostu-müügilepingu alusel.

11. Suhteid, mis tekivad maareformi käigus seoses õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, mis asuvad

teisele isikule tagastatud maal, reguleerib AÕS RakS § 14. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt

omandasidki maa tagastamise käigus vaidlusaluse viilhalli kostja ja A. Memetova. Viilhallialuse maa

tagastamise ajal kehtinud AÕS RakS § 14 lg 2 redaktsiooni järgi tuli maa omaniku ja viilhalli ehitaja

vahelistele suhetele kohaldada AÕS §-de 138 ja 139 sätteid, mis andsid õigusliku aluseta rajatud

ehitise varasemale omanikule õiguse rajatis ära vedada või kui see ei ole võimalik, nõuda väärtuse

hüvitamist (mutatis mutandis Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 - RT III 2002, 17, 198).

12. Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et " mõttelist osa kinnistust ei omandanud kostja

omandireformi aluste seaduse alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega, vaid ta ostis

selle A. Memetovalt.

Kuna AÕS RakS § 14 lg-st 2 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) tulenevad õigusliku aluseta

rajatud ehitise rajaja õigused ei ole käsitatavad asjaõigustena, mis kehtiksid maa igakordse omaniku

suhtes, siis ei saa AÕS § 138 ja § 139 kohaldada hageja nõude osas, mis puudutab kostja poolt

A. Memetovalt kinnistu " mõttelise osa ostmist. Selles osas on ringkonnakohus õigesti jätnud nõude

TsK §-st 477 lähtudes rahuldamata, kuna kostja ei omandanud " mõttelist osa kinnistust mitte aluseta,

vaid 20. juuni 2002. a ostu-müügilepingu alusel. Vara alusetust omandamisest võib hagejal olla nõue

A. Memetova vastu, kui viimane vastutas hageja ees AÕS §-de 138 ja 139 alusel enne kinnistu

mõttelise osa võõrandamist kostjale.

13. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et asjas tuleb

analoogia alusel juhinduda Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-93-01 (RT III 2001, 26, 287) ja

seetõttu jätta hagi TsK § 477 alusel rahuldamata. Osutatud tsiviilasi puudutas erastatud maal asuvat

istandust. Tsiviilkoodeksi § 477 reguleeris üldsättena alusetust omandamisest või säästmisest

tulenevaid kohustusi. Maareformi käigus maa omanikuks saanud isiku ja õigusliku aluseta püstitatud

ehitise rajaja vahelistele suhetele tuli aga AÕS RakS § 14 lg 2 (1. juulini 2003. a kehtinud

redaktsioonis) kohaselt erinormina kohaldada AÕS §-de 138 ja 139 sätteid.

14. Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvitise nõude osas leidis esimese astme kohus, et

väidetavalt kadunud vallasasjade olemasolu ja kaotsimineku asjaolud pole tõendanud. Oma järeldust

on esimese astme kohus piisavalt põhjendanud ja tõendite analüüsi kohtuotsuses kajastanud.

Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu põhjendustega ega korranud neid TsMS § 330 lg 5

kohaselt oma otsuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg-st 3 tulenevalt puudub Riigikohtul

õigus asjas ise tõendeid hinnata. Kolleegium leiab, et selle nõude käsitlemisel pole kohus tõendite ja

nende hindamise kohta käivaid protsessiõiguse norme rikkunud.

15. Kolleegium soostub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 ja

§ 227 lg 1, kui jättis tähelepanuta hageja nõude tunnustada tema omandiõigust kostja valduses

säilinud vallasasjadele ja mõista need kostja valdusest välja. Esimese astme kohtu otsuses puudub

selge põhjendus, miks tuleb need hageja nõuded kohtu arvates jätta rahuldamata. Sellele tugines

hageja ka oma apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse sellele

väitele ja jättis eelnimetatud nõuete osas linnakohtu otsuse muutmata. Seega ei ole endiselt

ühemõtteliselt arusaadav, miks tuleb kohtu arvates jätta rahuldamata kostja valduses säilinud

vallasasjadele omandiõiguse tunnustamise ja nende kostja valdusest väljamõistmise nõue.

T. Tampuu, H. Jõks, A. Kull