3-3-1-82-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-82-03

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Aime Ploomi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli

2002. a otsuse nr 12375 punktide 3 ja 4 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. septembri

2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/222/03

Menetluse alus Riigikohtus

Aime Ploomi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

11. detsember 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Aime Ploom

RESOLUTSIOON

Rahuldada Aime Ploomi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. septembri 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3/222/03 ja Tallinna Halduskohtu 10. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-1031/2002.

Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Aime Ploomi kaebus osaliselt ja tühistada ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuse nr 12375 punkt 3. Ülejäänud osas jätta kaebus

rahuldamata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alma-Marie Bloom esitas 11. novembril 1991 Võru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamiseks, milles taotles muuhulgas isa vennale Otto Elsteinile kuulunud

"elamu Tallinnas Lasteaia tn" tagastamist. Võru Maavalitsus edastas avalduse 5. jaanuaril 1998

Tallinna Linnavalitsusele elamu tagastamise otsustamiseks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 17. augusti

1998. a otsusega nr 10124 loeti Tallinnas Magdaleena tn 14 (Lasteaia tn 14) endisel kinnistul nr 4636

asunud ehitised ja krunt suurusega 1358 m2 omandireformi objektiks. Loeti tõendatuks, et

õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara O. Elsteinile ja tunnistati vara suhtes omandireformi

õigustatud subjektiks A.-M. Bloom. Seoses A.-M. Bloomi surmaga 11. juunil 2000 läks nõudeõigus

õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele või kompenseerimisele kuuluvatele ehitistele ja krundile

seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel üle tema tütrele Aime Ploomile.

2. Magdaleena tn 14 korterite omanikud esitasid 7. veebruaril 2002 Tallinna Maa-ametile taotluse

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17. augusti 1998. a otsuse nr 10124 tühistamiseks põhjusel, et

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2000. a otsusega haldusasjas nr II-3/237/00 tuvastati, et

Magdaleena tn 14 elamu oli õigusvastase võõrandamise ajal abikaasade Alma ja Otto Elsteini

ühisvara. Samuti leidsid avaldajad, et A.-M. Bloom ei taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamist, vaid esitas avalduse ainult elamu tagastamiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuse nr 12375 punktiga 3 muudeti sama

komisjoni 17. augusti 1998. a otsuse nr 10124 punktid 3 ja 4, jättes rahuldamata A.-M. Bloomi

taotluse Magdaleena tn 14 asuvate ehitiste ja maa tagastamiseks, kuna taotleja ei kuulu ORAS §-s 8

toodud õigustatud subjektide hulka ja ta ei ole esitanud MRS § 5 lg 1 p 2 nõuetele vastavat

vormikohast avaldust maa tagastamiseks, mistõttu tal ei ole õigust taotleda ka sellel maal asuvate

ning maa endisele omanikule kuulunud hoonete ja rajatiste tagastamist. Otsuse punktiga 4 tühistati

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. novembri 1998. a otsus nr 10348, millega oli parandatud

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17. augusti 1998. a otsuses nr 10124 sisaldunud ekslik vara asukoha

aadress.

3. A. Ploom esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuse nr 12375 punktid 3 ja 4. Kaebuse esitaja leidis, et tema ema

taotlust elamu tagastamiseks tuleb vaadelda kinnistu tagastamise taotlusena, hõlmates nii maa kui ka

hooned. Seetõttu ei olnud A.-M. Bloomil ka vajadust esitada hoonete tagastamiseks täiendavat

avaldust Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku

maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 2 täitmiseks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuses nr 12375 ei ole toodud mingeid kaalutlusi

selle kohta, miks komisjoni pidas vajalikuks peaaegu 4 aastat kehtinud otsuse muutmist ja tõlgendas

A.-M. Bloomi avalduses sisalduvat taotlust teisiti kui 1998. aastal. A.-M. Bloomi tunnistamine

17. augusti 1998. a otsusega nr 10124 omandireformi õigustatud subjektiks oli tema suhtes soodustav

haldusakt, mille kehtetuks tunnistamiseks peab olema kaalukas motiiv. Kaebuse esitajale ei tagatud

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 kohast ärakuulamise õigust ning otsus ei sisalda korrektset

faktilist ja õiguslikku põhjendust.

4. Tallinna Halduskohus jättis 10. oktoobri 2002. a otsusega A. Ploomi kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis, et kuigi tuleb küll eeldada, et isikutele, kes olid Omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 8 järgi õigustatud taotlema hoonete tagastamist, tagastati need koos hoonete juurde

kuulunud teenindamiseks vajaliku maaga ehk krundiga, ei kehti see A.-M. Bloomi suhtes, kuna

seaduse järgi ei olnud tal avalduse esitamise ajal õigust nõuda ehitiste tagastamist. Maareformi

seaduse (MRS) § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul on maa märkimine avalduses

olulise tähtsusega, kuna nende isikute hoonete tagastamisele suunatud tahe ei kuulunud avalduse

esitamise ajal kehtinud seaduste kohaselt rahuldamisele.

Halduskohus märkis, et isiku suhtes soodustava haldusakti muutmisel tuleb HMS § 66 lg 1 järgi

arvestada HMS §-s 67 sätestatut, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud silmas pidama HMS § 64

lg-s 3 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ning arvestama isiku usaldust haldusakti

kehtimajäämise suhtes, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi haldusakti kehtetuks

tunnistamise suhtes. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul kaalusid avalik huvi (haldusakti

seaduslikkuse tagamine) ja kolmandate isikute huvi õigusvastase haldusakti muutmiseks (korterite

omanikud ei saanud nende omandis olevaid kortereid võõrandada ja asjaõigusega koormata ning

üürnikul oli keelatud eluruumi erastada) üles kaebuse esitaja huvi haldusakti kehtimajäämise vastu.

Ei ole tõendatud, et kaebuse esitaja on soodustava haldusakti kehtimajäämist usaldades võtnud endale

mingeid kohustusi või teinud kulutusi. Samuti ei saa haldusakti andmisest kuni selle muutmiseni

möödunud aega pidada omandireformi üldist kulgu arvestades pikaks. Lisaks ei ole õigustatud

subjektiks tunnistamise otsus omandireformi protsessis antavaks lõplikuks haldusaktiks, mistõttu

sellest ei saa tekkida tõsikindlat teadmist vara tagastamise kohta.

Halduskohus leidis, et A. Ploomile oli tagatud HMS § 40 lg 2 kohane võimalus arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks. Tallinna Maa-amet teavitas A. Ploomi kõigist haldusakti muutmise aluseks

olnud asjaoludest ja kuna korterite omanike taotlus vaadati läbi alles pärast A. Ploomi vastuväidete

saamist, siis ei saanud olla eelnevalt selge ka planeeritava otsuse sisu. Kavandatava otsuse sisu

puudumine ei saanud takistada A. Ploomi omapoolse arvamuse esitamist.

5. Tallinna Halduskohtu 10. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas A. Ploom apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

rahuldada tema kaebus.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 8. septembri 2003. a otsusega A. Ploomi

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus toetas

halduskohtu seisukohta, mille kohaselt oli A.-M. Bloomil Võru Maavalitsusele avalduse esitamise

ajal MRS § 5 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda tema onult õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist,

asendamist või kompenseerimist, mitte aga sellel maal asuva elamu tagastamist. Alles 13. jaanuaril

1993 vastu võetud Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise

omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadus andis endise omaniku

õdedele, vendadele ja nende alanejatele sugulastele ORAS §-s 8 nimetatud pärijate puudumisel

tähtaegselt vormikohase maa tagastamise avalduse esitamise korral võimaluse taotleda maal asuvate

hoonete ja rajatiste tagastamist. A.-M. Bloom taotles avalduses Tallinnas Lasteaia tänaval asuva

elamu tagastamist. Pole veenvalt tõendatud, et Võru Maavalitsuses ei oleks tehtud vahet maa ja muu

vara tagastamise avaldustel ning elamu tagastamise taotlust oleks käsitletud ka maa tagastamise

taotlusena. Avalduses on sõnaselgelt märgitud, et see on esitatud elamu suhtes ja kuna see riivab

kolmandate isikute õigusi, ei saa avaldust laiendavalt tõlgendada.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, et talle ei tagatud ärakuulamise õigust. A. Ploomi

enda vastusest Tallinna Maa-ameti 7. märtsi 2002. a kirjale nr 6-8/1548 nähtub, et tal oli piisavalt

informatsiooni omapoolse arvamuse ja põhjalike vastuväidete esitamiseks. Kaevatava otsuse

preambulas on muuhulgas osundatud Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2000. a kohtuotsusele

haldusasjas nr II-3/237/00 ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 7815

materjalidele, mille hulgas oli ka korterite omanike taotlus. Taotlusele viite puudumine otsuses endas

ei muuda ebaõigeks halduskohtu seisukohta, et soodustava haldusakti muutmise aluseks oli ka

korterite omanike taotlus. Halduskohus on õigesti järeldanud, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oli

õigustatud muutma oma varasemaid 17. augusti 1998. a ja 16. novembri 1998. a otsuseid ning avalik

huvi ja kolmandate isikute õigused kaaluvad käesoleval juhul üles apellandi huvi õigusvastase

haldusakti kehtimajäämise suhtes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. A. Ploom taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 10. oktoobri 2002. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. septembri 2003. a otsuse tühistamist ja asja saatmist

uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule.

Kassaator leiab, et kohtud on A.-M. Bloomi avalduses väljendatud tegeliku tahte väljaselgitamisel

andnud avalduse esitamise ja selle vastuvõtmisega seotud asjaoludele ebaõige tähenduse või teinud

nendest asjaoludest põhjendamatuid järeldusi. Avalduse vastu võtnud Võru Maavalitsus kui

haldusorgan oleks haldusmenetluse põhimõtete järgi pidanud osutama avalduse esitajale tema õiguste

teostamiseks vajalikku igakülgset abi, eriti kuna avalduse esitaja oli väga kõrges eas inimene.

Ringkonnakohus on põhjendamatult arvestanud tunnistaja ning kassaatori ütlusi üksnes valikuliselt.

Kassaator peab vääraks ka ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt temale oli tagatud piisav

informatsioon selle kohta, millistel põhjustel taotleti tema omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse tühistamist ning et talle anti võimalus omapoolse arvamuse esitamiseks.

Kassaator märgib, et talle saadeti üksnes Magdaleena tn 14 korterite omanike taotlus, kuid talle ei

olnud teatatud Tallinna Maa-ameti seisukohti, mistõttu pidi ta sisuliselt vastama kolmandate isikute

avaldusele. Haldusorgani arvamuse sai ta teada alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli

2002. a otsusest ja seega oli tema ärakuulamine puudulik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuses ei

sisaldu viidet selle aluseks olevale kolmandate isikute avaldusele ega ka A. Ploomi vastuväidetele,

mistõttu on otsuse motivatsioon puudulik ja otsus pole kontrollitav.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17. augusti 1998. a otsuse nr 10124 muutmine ligi neli aastat hiljem

ei ole millegagi põhjendatud. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt tuleb kaitsta

isiku usaldust temale soodsa haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kohtud ei ole põhjendanud, miks

avalik huvi on antud asjas kaalukam kui kaebuse esitaja huvi, märkides ühepoolselt, et põhjendatud

huvi omavaid kolmandaid isikuid on palju ning nad ei saa kortereid võõrandada ega asjaõigustega

koormata ning üks üürnik ei saa eluruumi erastada.

8. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele peab Tallinna Linnavalitsus esitatud kaebust

põhjendamatuks ning vaidleb sellele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused muutmata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Ringkonnakohus ja halduskohus on õigesti leidnud, et A.-M. Bloomil oli 11. novembril 1991 Võru

Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise ajal MRS § 5 lg 1 p 2

alusel õigus nõuda üksnes tema onule kuulunud ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist,

asendamist või kompenseerimist, mitte aga sellel maal asuva elamu tagastamist. Alles 13. jaanuaril

1993 vastu võetud ja 19. jaanuaril 1993 jõustunud Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende

alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise

seaduse § 1 andis endise omaniku õdedele, vendadele ja nende alanejatele sugulastele ORAS §-s 8

nimetatud pärijate puudumisel tähtaegselt vormikohase maa tagastamise avalduse esitamise korral

võimaluse taotleda ka maal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamist. Avaldus hoonete ja rajatiste

tagastamiseks tuli sama seaduse § 2 kohaselt esitada kolme kuu jooksul seaduse väljakuulutamise

päevast arvates (s.o hiljemalt 19. aprillil 1993).

10. A.-M. Bloom taotles 11. novembri 1991. a avalduses muuhulgas tema isa vennale O. Elsteinile

kuulunud "elamu Tallinnas Lasteaia tn" tagastamist. Täiendavat avaldust A.-M. Bloom hiljem ei

esitanud, sest leidis, et varasem avaldus on esitatud kogu õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes.

Asjaolust, et Võru Maavalitsus võttis avalduse vastu ega pidanud vajalikuks seda täpsustada ning

edastas A.-M. Bloomi avalduse elamu tagastamiseks 5. jaanuaril 1998 Tallinna Linnavarade Ametile,

nähtub, et Võru Maavalitsus käsitas avaldust nõuetekohasena. Ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon

mõistis avaldust samamoodi, sest tunnistas 17. augusti 1998. a otsuse nr 10124 punktiga 3 vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks A.-M. Bloomi.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsusega nr 12375 muudeti komisjoni varasemad

otsused, mis puudutasid A.-M. Bloomi Magdaleena tn 14 elamu suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistamist. Otsuse kohaselt tegi komisjon muuhulgas kindlaks, et A.-M. Bloom taotles

avalduses Tallinnas Lasteaia tn 14 asuva elamu tagastamist ja kuna A.-M. Bloom ei ole esitanud

MRS § 5 lg 1 p 2 nõuetele vastavat vormikohast avaldust maa tagastamiseks, siis ei ole tal õigus

taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud hoonete ja rajatiste

tagastamist. Sel põhjusel asus ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsuse punktis 3 seisukohale, et A.-

M. Bloomi taotlus tuleb jätta rahuldamata.

11. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ning esimese ja teise

astme kohtute käsitlusega, mille kohaselt A.-M. Bloom taotles küll 11. novembri 1991. a avalduses

elamu, aga mitte selle juurde kuuluva maa tagastamist.

12. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra" (Kord) punkti 8 kohaselt selgitatakse avalduse vastuvõtmisel taotlejale vara

tagastamise või kompenseerimise korda ning tehakse kindlaks täiendavate tõendite kogumise

võimalused. Kui avalduse läbivaatamiseks või täiendavate tõendite kogumiseks olulised asjaolud on

avaldusse jäetud märkimata, tuleb taotlejale teha ettepanek avaldust vajalike andmetega täiendada.

Korra punkti 9 kohaselt juhul, kui esitatakse avaldus, millest nähtub, et vara tagastamist või

kompenseerimist taotlev isik ei ole ORAS järgi omandireformi õigustatud subjekt või taotletakse

sellise vara tagastamist või kompenseerimist, mis ei ole ORAS järgi omandireformi objekt, selgitab

avalduse vastuvõtja avalduse esitamise mitteotstarbekust. Korra punkti 11 kohaselt peab avalduse

vastuvõtja andma taotlejale juriidilist, organisatsioonilist ja muud tema õiguste teostamiseks

vajalikku abi. Avalduse vastuvõtmise toimingust ei saa teha küll järeldust taotluse põhjendatuse

kohta, kuid see toiming kinnitab, et avaldus on nõuetekohane. Võru Maavalitsus võttis A.-M. Bloomi

avalduse vastu, mistõttu ta võis põhjendatult eeldada, et tema avaldus oli vastuvõtjatele arusaadav ja

avalduses väljendatud tahe selgelt mõistetav.

13. Kolleegium leiab, et A.-M. Bloomi 11. novembri 1991. a avaldust tuleb tõlgendada heas usus ja

kooskõlas A.-M. Bloomi tegeliku tahtega. Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse

elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita). Nõustuda ei saa kohtute

seisukohaga, et MRS § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul oli avalduses maa märkimine

otsustava tähtsusega. Kui avalduses taotleti elamu tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka

elamu juurde kuuluv maa. Kuna A.-M. Bloomil enne 19. jaanuari 1993 hoonete tagastamise

nõudeõigus puudus, tuli tema avaldust selle hetkeni käsitada Magdaleena tn 14 maa tagastamise

avaldusena, vastasel juhul puudunuks avalduse esitamisel ja selle vastuvõtmisel igasugune mõte.

Avalduses väljendatud tahte selline väljaselgitamine ei saa kaasa tuua kolmandate isikute õiguste

rikkumist.

14. Käesolevas asjas on kaebus esitatud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise varasema

otsuse muutmise peale. Uue otsusega jäeti varem rahuldatud omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise taotlus rahuldamata. Sisuliselt tähendas see varasema otsuse kehtetuks tunnistamist.

Käesolevas haldusasjas vaidlustatud 8. aprilli 2002. a otsuse tegemisel tugines ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon kahele teineteisest sõltumatule asjaolule: Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri

2000. a otsusele haldusasjas nr II-3/237/00, millega tuvastati, et A.-M. Bloomil on õigus taotleda

tagasi üksnes 1/2 Magdaleena tn 14 hoonetest, ning sellele, et A.-M. Bloom märkis 11. novembri

1991. a avalduses varana, mille tagastamist ta taotleb, üksnes elamu. A. Ploom on neist asjaoludest

vaidlustanud üksnes komisjoni tuginemise A.-M. Bloomi 11. novembri 1991. a avalduse varasemast

erinevale tõlgendusele.

Kuna kolleegium asus seisukohale, et A.-M. Bloomi avaldust tuleb käsitada esitatuna nii Magdaleena

tn 14 elamu kui ka selle juurde kuuluva maa kohta, siis ei saa ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

17. augusti 1998. a otsust lugeda selles osas õigusvastaseks haldusaktiks. Otsus ei olnud nimetatud

osas õigusvastane sisuliselt ega ka oluliste vormi- või menetlusvigade tõttu. Seetõttu on kohtud

käesolevas haldusasjas ebaõigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub HMS § 66 lg 1, mis näeb ette

võimaluse õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamiseks, arvestades HMS §-s 67

sätestatut. Alused õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamiseks on sätestatud HMS

§ 66 lg-s 2. HMS § 64 lg 1 järgi kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut ka

haldusakti muutmise suhtes. HMS § 66 lg 2 näeb õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks

ette väga piiratud võimalused. Ühtegi selles sättes loetletud tingimustest käesoleval juhul ei esine.

15. Neil põhjustel on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuse nr 12375 punkt 3

õigusvastane. Kuigi kassaator on taotlenud asja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule,

peab kolleegium siiski võimalikuks lahendada haldusasi sisuliselt ja teha uus otsus. Ülaltoodut

arvestades tuleb rahuldada A. Ploomi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a

otsuse nr 12375 punkti 3 tühistamise nõudes.

16. A. Ploom on taotlenud ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuse nr 12375

punkti 4 tühistamist. Nimetatud punktiga tühistas komisjon oma 16. novembri 1998. a otsuse

nr 10348. Tühistatud otsus oli antud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17. augusti 1998. a otsuse

nr 10124 punktis 1 sisaldunud eksimuse (omandireformi objektiks oleva vara asukoha ebaõige

aadress) parandamiseks. Kuivõrd oma 8. aprilli 2002. a otsuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjon

muutis ka 17. augusti 1998. a otsuse punkti 1, sätestades selles vara asukoha õige aadressi, ning selle

punkti osas vaidlus puudub, ei saa komisjoni poolt 16. novembri 1998. a otsuse tühistamine rikkuda

kaebuse esitaja õigusi. Selles osas tuleb A. Ploomi kaebus jätta rahuldamata.

II

17. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et Magdaleena tn 14 korterite omanike 7. veebruari 2002. a

avalduse menetlemisel ei olnud temale tagatud HMS § 40 kohane ärakuulamise õigus. Õige on

kohtute ja Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et viidatud paragrahvist tuleneb, et haldusorgan ei pea

ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse

ja vastuväidete esitamiseks.

Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada,

mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti

andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav

haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalisel on

HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja

toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline

ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.

18. Tallinna Maa-amet saatis 7. märtsi 2002. a kirjaga nr 6-8/1548 A. Ploomile arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks Magdaleena tn 14 erastatud korterite omanike kollektiivse taotluse, mille

alusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17. augusti 1998. a otsus nr 10124 muudeti. Arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks anti A. Ploomile aega üks kuu. A. Ploom vastas Tallinna Maa-ametile

23. märtsil 2002, esitades põhjaliku omapoolse seisukoha korterite omanike taotluse suhtes ning

paludes jätta taotlus rahuldamata. A. Ploom ei märkinud haldusmenetluses kordagi, et tal oli

ebapiisavalt andmeid arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ega taotlenud Tallinna Maa-ametilt

selleks täiendavat informatsiooni. A. Ploomi vastusest nähtub, et ta teadis, millise sisuga haldusakt

korterite omanike avalduse alusel võidakse anda ning ta oli kursis ka ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsuse tegemise aluseks olnud asjaoludega.

19. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatoriga ka selle väite osas, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a otsusest nr 12375 ei nähtu selle tegemise aluseks olnud dokumendid,

mistõttu ei ole otsus motiveeritud ega kontrollitav. Kaevatavas otsuses on viidatud nii õiguslikele

alustele, millest selle tegemisel on lähtutud, kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2000. a

otsusele haldusasjas nr II-3/237/00 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikule nr 7815.

Toimikus olid muuhulgas Magdaleena tn 14 korterite omanike 7. veebruari 2002. a taotlus ning

A. Ploomi 23. märtsi 2002. a arvamus. HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei

tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti

andmisel arvesse võeti. Korterite omanike avalduse sisu on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli

2002. a otsuse põhjendustes kajastatud.

III

20. Ülaltoodut arvestades tuleb A. Ploomi kassatsioonkaebus rahuldada ning tühistada

ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab A. Ploomi kaebuse osaliselt ning tühistab ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. aprilli 2002. a

otsuse nr 12375 punkti 3. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann