3-2-1-135-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-135-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. jaanuar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS A.R.B. (pankrotis) hagi Eesti Vabariigi vastu 3 708 973

krooni ja 60 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/229/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. detsember 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai

2003. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28. veebruaril 1995. a sõlmisid AS A.R.B. ja AS Eesti Ühispank (edaspidi ka pank) laenulepingu

nr 467659, mille kohaselt võlgnes AS A.R.B. pangale 2 507 537 krooni 32 senti tähtajaga

26. veebruar 2000. a. 5. mail 1995. a sõlmisid AS A.R.B. ja AS Eesti Ühispank arvelduslaenulepingu

nr 467659/1 ja 20. mail 1995. a ning 3. novembril 1995. a selle lepingu lisad kokku 1 500 000 krooni

laenamiseks AS-le A.R.B. tähtajaga 2. veebruar 1996. a. 5. mail 1995. a sõlmitud lepingu täitmiseks

Tallinna ja Harjumaa täitevbürooos (edaspidi täitevbüroo) 20. veebruaril 1996. a algatatud

täitemenetlus nr 2566 lõpetati panga avalduse alusel 8. märtsil 1996. a, kuna võlg tasuti

täitemenetluseväliselt. Täitur ei vabastanud pärast täitemenetluse lõpetamist vara aresti alt.

25. veebruaril 1996. a lõpetas pank 28. veebruaril 1995. a sõlmitud laenulepingu ühepoolselt enne

tähtaega ja esitas lepingu täitmiseks samale täitevbüroole, nõudes 1 586 134 krooni 1 sendi tasumist.

Täitur algatas täitemenetluse nr 2904. Selles täitemenetluses müüs võlgnik arestitud vara täituri

kontrolli all ja täitur müüs tervikvara (viilhalli) enampakkumisel. Kokku laekus täitevbüroo arvele 2

226 666 krooni 95 senti. Saadud rahast kandis täitevbüroo pangale üle 2 159 043 krooni 15 senti,

võlgnikule AS-le A.R.B. 12 791 krooni 75 senti ja AS-le Eesti Energia 21 335 krooni 10 senti.

Ülejäänud raha jäi täitevbüroo kontole. Tallinna Linnakohtu 5. mai 1997. a otsusega tunnistati

lepingu ühepoolne lõpetamine ebaseaduslikuks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

16. detsembri 1996. a otsusega tunnistati kõik täitetoimingud täitemenetluses nr 2904

ebaseaduslikeks.

24. novembril 1995. a sõlmisid AS A.R.B. ja AS Eesti Ühispank lepingu, mille kohaselt garanteeris

pank AS A.R.B. maksekohustuse täitmise Van Dijk Food Products"ile summas 100 000 Hollandi

kuldnat.

2. 26. veebruaril 1998. a esitatud hagis nõudis AS A.R.B. (pankrotis) kostjalt - Eesti Vabariigilt -

ebaseadusliku täitemenetlusega ära võetud 2 192 540 krooni 85 sendi tagastamist ja 1 516 432 krooni

75 sendi suuruse kahju hüvitamist. Hageja väitel algatati ja korraldati täitemenetlus nr 2904

ebaseaduslikult. Täitemenetlus korraldati ilma täitmisele kuuluva lahendita. Pangal ei olnud

seaduslikku alust lõpetada ühepoolselt laenuleping nr 467659. Hageja ei saanud täitmiseks esitatud

lahendi vaidlustamisest täitevbüroole teatada. Formaalselt oli täitmisel täitedokument võlgnevusega 1

439 043 krooni (algsummast (1 516 432 kroonist) oli võlgnik täitemenetluseväliselt tasunud 147 090

krooni 89 senti), kuid sundtäitmisega võeti ära hageja vara 763 244 krooni 73 sendi võrra rohkem,

sest garantiilepingust tuleneva väidetava nõude kohta puudus täidetav lahend ka formaalselt. Riik sai

raha hageja arvel õigusliku aluseta, mida ei muuda olematuks asjaolu, et riik selle pangale edasi

andis. Kuidas riik raha kasutas, ei oma tähtsust, sest hageja ei otsustanud raha edasise liikumise üle

ega saanud neid suhteid mõjutada ega vaidlustada.

Riik on hageja väitel põhjustanud talle kahju ka seoses vara müümisega alla hariliku väärtuse. Täituri

kontrolli all müüdud vara oli arestitud kuni realiseerimistähtaegade lähenemiseni, mistõttu tekkis

vajadus realiseerida vara kiirmüügi korras turuhinnast madalama hinnaga. Tervikvara müüdi

enampakkumise teel panga nimetatud hinnaga. Viilhalli harilik väärtus on 2 100 000 krooni ja muu

vara väärtus 1 643 100 krooni. Vara müümisega alla turuhinna põhjustati hagejale kahju summas 1

516 432 krooni 75 senti (3 743 100 - 902 240. 25 - 1 324 427). Vara hariliku väärtuse määramisel

tuleb aluseks võtta vara väärtus käesoleva aja seisuga, kuna see võimaldab hagejat asetada olukorda,

milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Sundtäitmine hageja suhtes toimus seetõttu, et hageja jättis oma

kohustused panga ja Van Dijk Food Products"i ees pidevalt täitmata. Hageja peaks oma nõude

suunama panga vastu, kuna viimane sai raha täitetoimingute tagajärjel. Vara, mis saadi

täitetoimingute tulemusena, peaks hagejale tagastama sissenõudja. Vara tagastamisel ja kahju suuruse

määramisel tuleb arvestada, et täitemenetluste korraldamise tulemusena vähenesid panga nõuded.

Halduskohus on täituri toimingutes tuvastanud vaid vormivigu. Tsiviilmenetluses peab kohus ise

tuvastama hagi aluseks olevad asjaolud. Täitemenetluse nr 2904 kestel ei esitanud hageja esindaja

sellele vastuväiteid. Enampakkumist ei ole kehtetuks tunnistatud. Raha tagastamise eelduseks peaks

olema ka hageja enda täituri kontrolli all tehtud tehingute kehtetuks tunnistamine. Riik ei ole hageja

arvel kasu saanud. Sundtäitmise tulemusena on täiturile välja makstud vaid täituri tasu 32 056 krooni

45 senti. Hageja nõuetel puudub materiaalõiguslik alus. Täitemenetluse seadustikust ei tulene

riigipoolset kahju hüvitamise kohustust. Kahjuna ei saa käsitada enampakkumisel kujunenud hinna ja

ekspertiisiaktis väljendatud hinna vahet, kuivõrd enampakkumisel selguski asja harilik väärtus.

Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud ega ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja käitumise ja

hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Halduskohtu otsusega tuvastatu tuleb

tsiviilasjas jätta tähelepanuta.

4. Kolmas isik pank ei pidanud hagi põhjendatuks. Täitemenetluse tulemusena kaotas hageja oma

vara, kuid vabanes seejuures kohustustest panga ees. Kahju määratlemisel on hageja ebaõigesti

lähtunud 2000. aasta hindadest. Vara müüdi 1996. aastal ning müük toimus selle aja väärtuse järgi.

Kahju hindamisel tuleb kahju suurus kindlaks teha kahju tekkimise aja seisuga.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 8. aprilli 2002. a otsusega ja mõistis kostjalt välja 3 708 973

krooni 60 senti. Kohus leidis, et vaidlus tuleb lahendada TsK § 448 alusel kahju hüvitamise üldiste

põhimõtete järgi. Täitemenetluse algatamisega tekkis haldussuhe, mille sisuks oli ka võlgniku

kohustus alluda sundtäitmisele ja võlgniku subjektiivne õigus seadusest tulenevate õiguste

tagamisele. Riigil lasub kohustus hüvitada ebaseadusliku haldusega põhjustatud kahju. Õige ei ole

kostja väide, et täitemenetluse seadustikust ei tulene riigipoolset kahju hüvitamise kohustust.

Kehtinud täitemenetluse seadustiku § 16 sätestas, et täitevametnik (täitur) on oma teenistuskohustuste

täitmisel võimuesindaja ja igaüks on kohustatud täitma tema nõudmisi ja korraldusi, mis on seotud

lahendi täitmisega. Teenistuskohustuse täitmisel õiguspäraste tegudega tekitatud kahju hüvitab riik.

Täitemenetluse seadustiku § 181 järgi tuleb täitmisele esitatud lahendi tühistamise ja asja menetluse

lõpetamise korral kodanikule tagastada kõik see, mis temalt tühistatud lahendi alusel oli sisse nõutud.

Eelosundatud sätetest tuleneb täitemenetluse seadustiku mõte, et isikule, kellele täitemenetluses on

kahju põhjustatud, tuleb kahju hüvitada. Täituri põhjustatud kahju hüvitab riik.

Hageja vara müümine täitemenetluses nii enampakkumisel kui ka täituri kontrolli all tõi kaasa hageja

vara vähenemise (kaotsimineku), mis on hinnatav kahjuna TsK § 222 tähenduses. Omandi

käsutamine sellisel viisil toimus hageja tahte vastaselt. Hageja vara vähenemine 2 192 540 krooni 85

sendi võrra on tõendatud maksekorraldusega ja raha liikumise aruandega. Hageja vara vähenemisena

on hinnatav ka kaupade ja tervikvara tegeliku hinna ja täitemenetluses saadud hinna vahe 1 516 432

krooni 75 senti. Viilhalli harilik väärtus oli 2 100 000 krooni ja kauba koguväärtus 1 643 100 krooni.

Kuna täitemenetlus korraldati ebaseaduslikult, siis ei saa kauba kiirmüügi hinda realiseerimistähtaja

lõpus ja viilhalli müüki pandipidaja määratud hinnaga lugeda vara müügiks selle tegeliku hinnaga. Ei

ole tõendatud, et hageja oleks vara müünud samal perioodil ilma sundmüügita.

Täitemenetluse nr 2904 korraldamisel oli kostja tegevus hageja suhtes õigusvastane. Täitemenetlus

algatati ebaseaduslikult: ennetähtaegselt lõpetatud lepingu alusel, mida ei saa käsitada vaidlustamata

lepingulisest suhtest tuleneva varalise nõudena. Seega on põhjuslik seos hageja kahju ja kostja

ebaseadusliku tegevuse vahel. Kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole kahju põhjustanud.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja tehti uus

otsus, millega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on põhjendatult

järeldanud, et täitur algatas ja korraldas täitemenetluse nr 2904 hageja suhtes ebaseaduslikult.

Õige on linnakohtu järeldus, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TsK §-s 448 sätestatud kahju

hüvitamise üldalustest - kahju esinemine kannatanul, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja

kahjutekitanu teo vahel, kahjutekitanu teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü. Kui kas või üks

märgitud tingimustest puudub, ei teki kohustust kahju hüvitada. Ringkonnakohus leidis, et

ebaseaduslikult korraldatud täitemenetlus ja hageja vara müümine selle käigus ei tähenda hageja vara

kaotsiminekut ja sellega temale kahju tekitamist TsK § 222 mõttes. Täitemenetluse ebaseaduslik

korraldamine võib olla õigusvastane tegu, kuid see on vaid üks eeldus TsK § 448 kohaldamiseks.

Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel kohus oleks saanud

tuvastada hagejal kahju olemasolu ja selle suuruse. See aga välistab hagi rahuldamise. Hageja ei ole

vaidlustanud asjaolu, et tema vara müügist laekunud rahaga täideti tema enda kohustusi.

Täitemenetluse tulemusena kaotas hageja küll oma vara, kuid vabanes seejuures ka kohustustest.

Seda ei saa pidada hageja kahjuks. Tõendamata on hageja väide, et vara müüdi põhjendamatult

madala hinnaga, s.o alla turuväärtuse. Puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlusalust vara oleks

1996. aastal olnud võimalik müüa kõrgema hinnaga.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-02 (RT III

2003, 2, 25) tühistati ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saadeti samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus õigesti, et täitemenetlus nr 2904

korraldati hageja suhtes ebaseaduslikult. Hagejal on õigus esitada kahjunõudeid riigi vastu, mis

tulenevad täituri tegevusest võlgniku vara müümise käigus, vaatamata sellele, et enampakkumist ei

ole kehtetuks tunnistatud.

Kui võlgnik oleks saanud enampakkumise vaidlustamisega kahju tekkimise või selle suurenemise ära

hoida, siis võib enampakkumise vaidlustamata jätmine kaasa tuua TsK § 462 lg-s 1 sätestatud

tagajärje. Selles asjas on hageja aga pöördunud kaebusega täituri tegevuse peale halduskohtusse ja

kohus on tunnistanud kogu täituri tegevuse, s.h ka enampakkumise korraldamise seadusevastaseks.

Asjas tuleb kohaldada TsK § 448. Kahju suuruse kindlaksmääramisel on põhjendatud arvestada

võlgniku säästetud varaga, see tähendab, et arvesse tuleb võtta varalisi kohustusi, mille täitmisest ta

täitemenetluse käigus vabanes. Kahjust ei saa maha arvata täitevbüroo kontole jäänud raha, sest seda

ei kasutatud võlgniku kohustuste täitmiseks.

Ringkonnakohus ei ole üheselt mõistetavalt põhjendanud, miks ei tõenda ekspertarvamus ja teised

esitatud tõendid enampakkumisel müüdud vara harilikku väärtust. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud,

miks ringkonnakohus leiab, et eksperthinnang laos olevate kaupade (mille nimekiri on esitatud asja

materjalidele lisatud täitetoimikus) väärtuse (1, 529 miljon krooni) kohta on üldsõnaline. Sellega

rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul võtta

seisukoht ka ekspertarvamuses sisalduva viilhalli hariliku väärtuse osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2003. a otsusega muudeti Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 2002. a

otsust ja Eesti Vabariigilt mõisteti AS A.R.B. (pankrotis) kasuks välja 2 269 930 krooni ja 80 senti.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus põhjendatult leidnud, et kohtutäitur algatas ja

korraldas täitemenetluse nr 2904 ebaseaduslikult. Samuti on linnakohus õigesti tuvastanud, et täitur

tekitas ebaseaduslikult korraldatud täitemenetlusega hagejale kahju. Kahju hindamisel lähtus kohus

põhimõttest, et hageja tuleb kahju hüvitamisel asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane

sellele, kui hagejale ei oleks kahju tekkinud.

Linnakohus tuvastas, et ebaseadusliku täitemenetluse käigus müüdud vara harilik väärtus oli 3 743

100 krooni. Pooled ei vaidle transpordivahendite väärtuse (100 000 krooni) ja mööbli ning

kontoritehnika väärtuse (14 100 krooni) üle. Poolte vahel on vaidlus täituri arestitud ja müüdud

kaubavarude väärtuse üle. Linnakohus on kauba väärtuseks õigesti lugenud selle oletatava

müügihinna 1 529 000 krooni (kauba laohind, millele on lisatud hageja keskmine juurdehindlus

15,4%). Linnakohus on viilhalli väärtuseks määranud õigesti 2 100 000 krooni, kuna hagejal oli

eksperdiarvamuse kohaselt õigus maad erastada EVP-de eest. Viilhalli sellisele väärtusele viitavad ka

hilisem müügileping ja pandileping. Õige ei ole kostja väide, et viilhalli turuhinnaks tuleks lugeda

enampakkumisel saadud hind. Viilhalli enampakkumise asjaolud (teade avaldati ajalehes vaid üks

nädal enne enampakkumist; enampakkumisel oli vaid üks osaleja, kes ostis viilhalli alghinnaga) olid

sellised, et suure tõenäosusega ei selgunud enampakkumisel vara tegelik väärtus.

Täitevbüroo on hagejale tagastatud 12 791 krooni, mis tuleb müüdud vara väärtusest maha arvata,

kuna hageja on selle summa tagasi saanud. Kahjust peab maha arvama ka nõuded, millest hageja

vabanes täitemenetluse käigus. Nii tuleb kahjust maha arvata AS-le Eesti Energia tasutud 21 335

krooni 10 senti. Täitemenetluses täideti hageja kohustusi laenulepingu nr 467659 järgi 568 087

krooni ja 90 sendi ning 870 955 krooni 25 sendi eest. Tõendatud ei ole aga, et hagejal oleks tekkinud

AS Eesti Ühispank ees kohustus tasuda 720 000 krooni. See nõue tekkis väidetavalt AS Eesti

Ühispank ja hageja vahel 24. novembril 1995. a sõlmitud garantiilepingust, millega AS Eesti

Ühispank garanteeris hageja maksekohustuse täitmist Van Dijk Food Products ees summas 100 000

Hollandi kuldnat. Garantiilepingu p 4 kohaselt oli pangal õigus nõuda hagejalt garantiilepingust

tuleneva nõude tasumist pärast seda, kui pank on firma ees kohustuse täitnud. Pole tõendatud, et AS

Eesti Ühispank oleks Van Dijk Food Products'le nimetatud summa tasunud. Seda kohustust ei olnud

täitemenetluse ajaks veel tekkinud.

Hagejal on õigus saada kahju eest hüvitist 2 269 930 krooni 80 senti (3 743 100-12 791-21 335,10-

568 087,90-870 955,25).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks arutamiseks.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaubavarusid müüs hageja ise, mistõttu kauba müügiga ei saanud täitur

hagejale kahju tekitada. Kaup arestiti 5. märtsil 1996. a ning täitur andis nõusoleku kauba müügiks

juba 7. märtsil 1996. a. Müük toimus aga 19. märtsist 10. aprillini 1996. a. Seega viivitas hageja ise

kauba müügi alustamisega ebamõistlikult. Kui hageja ei suutnud vara omal käel müüa kõrgema

hinnaga kui turuhind, ei ole 15,4% juurdehindluse arvestamine tekitatud kahjuna põhjendatud.

Samuti ei ole õige määrata viilhalli maksumuseks 2 100 000 krooni, sest maa erastamise avalduse

esitamine ei tõenda, et maa erastamine oleks ka toimunud. Väär on ka apellatsioonikohtu seisukoht,

et vara väärtus ei selgu enampakkumisel. Kohus ei tuvastanud, et enampakkumisel saadud hind ei

vasta turuhinnale, vaid seadis selle üksnes kahtluse alla.

Kohus oleks pidanud hageja nõudest maha arvama ka AS-le Eesti Ühispank 9. aprillil 1996. a tasutud

720 000 krooni. Vaidlus garantiikohustuse üle on eraldi vaidlus ning kui selgub, et raha ülekandeks

puudus alus, tekib hagejal nõue AS Eesti Ühispank vastu. See summa ei ole hagejale tekitatud kahju.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks pole alust.

Väiteid hageja korraldatud vara müügi kohta hageja poolt ja selle tagajärgede kohta pole

kohtumenetluses varem esitatud ning need tuleb jätta tähelepanuta. Kaebus on ka muus osas

põhjendamata.

11. Kolmas isik AS Eesti Ühispank leidis, et kassatsioonkaebus tuleks rahuldada. Kohus ei ole õigesti

hinnanud kauba väärtuse kohta koostatud ekspertiisiakti. Kaupu, mida võõrandati enampakkumisel,

pole eristatud kaupadest, mida hageja ise müüs. Vara väärtus selgub enampakkumisel ja seega

pidanuks kohus arvestama enampakkumisel kujunenud hinda.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Kassatsioonkaebuses ei vaidlustata ringkonnakohtu järeldust, et hagejale tekitati ebaseadusliku

täitemenetlusega kahju. Kaebuses vaidlustatakse apellatsioonikohtu otsust hüvitatava kahju suuruse

kohta tehtud järelduste osas.

14. Tsiviilkoodeksi § 448 kohaselt peab kahju tekitanud isik hüvitama kannatanule kahju täies

ulatuses. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada hageja

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui ebaseaduslikku

täitemenetlust ei oleks tema suhtes korraldatud.

15. Apellatsioonikohus on õigesti hüvitatavast kahjust maha arvanud nõuded, millest hageja

täitemenetluse käigus vabanes, sest hageja vara arvel täidetud hageja kohustused pole vaadeldavad

hageja kahjuna TsK § 222 lg 2 mõttes.

16. Ringkonnakohus on hageja kahjuks lugenud 720 000 krooni, mis täitemenetluses tasuti hageja

varast AS-le Eesti Ühispank 24. novembril 1995. a hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud

garantiilepingust tuleneva hageja kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus leidis, et asjas on

tõendamata, et täitemenetluse ajal oli hagejal garantiilepingu alusel kohustus tasuda AS-le Eesti

Ühispank 720 000 krooni.

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu eelmärgitud järeldus ei anna alust TsK § 448 alusel

kostjalt 720 000 krooni väljamõistmiseks. Kui kohtutäituri vahendusel sai AS Eesti Ühispank hageja

vara arvel 720 000 krooni, ilma et tal oleks selle raha omandamiseks garantiilepingust tulenevat alust,

siis tekkis hagejal TsK § 477 lg 1 kohaselt õigus nõuda AS-lt Eesti Ühispank selle summa

tagastamist. Seega ei saa hageja varast AS-le Eesti Ühispank tasutud 720 000 krooni lugeda hageja

kahjuks, sest juhul, kui AS-l Eesti Ühispank puudus selle summa saamiseks alus, omandas hageja

sama summa suuruse tagasinõudeõiguse AS Eesti Ühispank vastu tsiviilkoodeksi vara alusetut

omandamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium leiab, et hageja kahjuna oleks vaadeldav vaid see

osa 720 000 kroonist, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on sellest summast väiksem.

Kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul, siis pidi hageja esitama tõendid

tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta.

17. Kohtud on leidnud, et kauba müügi alla turuhinna tingis selle kiire müümine realiseerimistähtaja

lõpus, ning lugenud hageja kahjuks ka kauba tegeliku hinna ja täitemenetluses kauba müügist saadud

hinna vahe. Kostja väitis juba esimese astme kohtus, et kaubavarude müügiga alla tegeliku hinna ei

saanud täitur hagejale kahju tekitada ja esitas oma väite õigsuse kinnitamiseks mitmeid argumente.

Linnakohus jättis otsuses põhjendamata, miks ta kostja väitega ei nõustu. Linnakohtu poolt selle väite

tähelepanuta jätmise on kostja vaidlustanud apellatsioonkaebuses ja oma väidet ning argumente

korranud, kuid ringkonnakohtu otsuses pole neile vastatud. Sellega rikkus apellatsioonikohus TsMS

§ 330 lg 6, mille kohaselt ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.

Asja uuel läbivaatamisel peab kohus kostja sellele väitele vastama ning hindama, kas väidetav kauba

müük alla turuväärtuse sai olla tingitud täituri käitumisest.

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on oma otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta loeb viilhalli

väärtuseks 2 100 000 krooni. Kassatsioonkaebuse väited ei ole selles osas põhjendatud.

T. Tampuu, A. Kull, L. Laarmaa