3-3-2-1-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-2-1-04

Otsuse kuupäev

6. jaanuar 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaano Odar, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks,

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants

Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri

Salmann ja Peeter Vaher

Kohtuasi

AS Giga kaebus Tartu Linnavalitsuse toimingu ja Tartu

Politseiprefektuuri toimingu seadusevastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13. septembri 1996. a otsus haldusasjas nr 3-

28/96 ja Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 1996. a otsus

haldusasjas nr II-3-102/96

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Giga teistmisavaldus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada AS Giga avaldus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 1996. a otsus haldusasjas nr II-3-102/96 osas,

milles ringkonnakohus lõpetas politseiprefektuuri toimingute peale esitatud kaebuse menetluse.

Tühistada Tartu Halduskohtu 13. septembri 1996. a otsus haldusasjas nr 3-28/96 osas, millega

jäeti rahuldamata kaebus politseiprefektuuri toimingute seadusevastaseks tunnistamiseks.

Saata kaebus Tartu Politseiprefektuuri toimingute peale uueks läbivaatamiseks Tartu

Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Giga esitas 1996. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada seadusevastaseks:

1. Tartu Linnavalitsuse toiming, millega on ebaseaduslikult kontrollitud ja revideeritud kaebaja

äritegevust ning avaldatud selle kohta andmeid ajakirjanduses;

2. Tartu Politseiprefektuuri toiming - AS Giga äritegevust kajastavate dokumentide äravõtmine ja

Tartu Linnavalitsuse kasutusse andmine.

2. Tartu Halduskohus juhindus HKMS § 20 lg 1 p-st 2 ja jättis AS Giga kaebuse rahuldamata.

Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1. Tartu Politseiprefektuuri 17. novembri 1995. a kirjast nr 3-14/4193 nähtub, et prefektuur palus

Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonnalt abi revideerimise korraldamiseks Tartu Linnavalitsuse

energeetikaosakonna poolt võetud välislaenude kasutamisega seotud juurdluses. Seega ei ole

linnavalitsus andnud sellekohast korraldust.

2. Toimiku materjalidest nähtub, et Tartu Linna Maksuamet on kontrollinud AS Giga

raamatupidamisdokumente. Viimase tegevus pole linnavalitsusega seotud. Kohtuistungil ei leidnud

tõendamist, et Tartu Linnavalitsus on seotud AS-le Giga kuuluvate äritegevust kajastavate andmete

avaldamisega ajakirjanduses.

3. HKMS § 4 lg 1 p 1 alusel võib halduskohtusse kaevata politsei toimingu peale. Vastavalt HKMS

§ 3 lg 2 p-le 3 ei ole halduskohtu pädevuses kaebused ja taotlused, mis lahendatakse tsiviil- või

kriminaalkohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras. Halduskohus on pädev kontrollima politsei

toimingut, lähtudes selle vormilisest küljest. Halduskohus ei saa sekkuda kriminaalmenetlusse ega

teostada järelevalvet selle üle, kas juurdlus- või eeluurimisorganid täidavad seadusi.

3. AS Giga taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega tunnistataks Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu Linnavalitsuse toimingud seadusevastasteks.

4. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus tühistati osas, millega

jäeti rahuldamata AS Giga kaebus Tartu Politseiprefektuuri toimingute seadusevastasteks

tunnistamiseks. Selles osas lõpetati asja menetlus põhjendusega, et kaebuse läbivaatamine ei kuulu

halduskohtu pädevusse. Halduskohtu otsus jäeti muutmata osas, millega jäeti rahuldamata AS Giga

kaebus Tartu Linnavalitsuse toimingute seadusevastasteks tunnistamiseks.

5. AS Giga esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega tunnistada Tartu Politseiprefektuuri toimingud (AS Giga äritegevust kajastavate

dokumentide äravõtmine 15. novembril 1995 ja 20. novembril 1995 ning nende andmine Tartu

Linnavalitsuse kasutusse) ning Tartu Linnavalitsuse toimingud (AS Giga äritegevuse revideerimine ja

selle tulemuste avalikustamine) seadusevastasteks. Kassatsioonkaebuses väideti, et Tartu

Politseiprefektuur on rikkunud Põhiseaduse § 33 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (Konventsioon) artiklit 8, samuti Kriminaalmenetluse koodeksi sätteid. Veel väideti, et

Tartu Linnavalitsus on rikkunud Põhiseaduse § 32 ja § 33 ning Konventsiooni artiklit 8. Riigikohtu

loakogu ei andnud 15. jaanuaril 1997 kassatsioonkaebusele menetlusluba.

6. Tiit Veeber esitas 4. juulil 1997 Euroopa Inimõiguste Komisjonile konventsiooni endise artikli 25

alusel avalduse (nr 37571/97) Eesti Vabariigi vastu. Avaldaja väitel rikkus politsei läbiotsimise ja

dokumentide võetusega tema äriühingu ruumides hageja õigusi, mis tulenevad Konventsiooni

artiklist 8. Avaldaja väitis ka, et politsei tegevust ei olnud tal kohtus võimalik vaidlustada ja sellega

rikuti Konventsiooni artiklit 6. Avaldaja väitis veel, et tal ei olnud tõhusat abinõu enda kaitseks

siseriiklike võimuorganite ees politsei teostatud läbiotsimise ja dokumentide võetuse vastu, nagu

nõutakse Konventsiooni artiklis 13.

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 7. novembri 2002. a otsuses Veeber versus Eesti (nr 1) seisukohale,

et Eesti Vabariik rikkus Konventsiooni artikli 6 lõiget 1, kuna vastupidiselt selle sätte nõuetele ei

olnud asja kohtulik arutamine kaebuse esitajale tõhusal viisil kättesaadav. Inimõiguste kohus ei

käsitlenud Konventsiooni artikli 8 alusel esitatud kaebust sisuliselt. Kuna inimõiguste kohus leidis

Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumise, siis ei pidanud ta vajalikuks otsustada Konventsiooni

artikli 13 väidetava rikkumise üle. Kohus ei rahuldanud avaldaja 500 000 Eesti krooni suurust

hüvitisenõuet rõhutud seisundi eest, mille põhjustasid viljatud katsed saavutada oma õiguste

seaduslik kaitse. Inimõiguste kohus nõustus Eesti valitsusega, et Konventsiooni rikkumise

avastamine kujutab endast piisavalt õiglast hüvitist avaldaja väidetava moraalse kahju eest.

7. 15. jaanuaril 2003 esitas AS Giga Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 13. septembri 1996. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 1996. a otsuse ning

saata asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

8. Riigikohtu halduskolleegium andis 5. juunil 2003. a asja läbivaatamise Riigikohtu üldkogule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. AS Giga esindaja väidab järgmist:

1. Põhiseaduse § 14 koos §-ga 15 paneb seadusandjale kohustuse kehtestada menetlus, mis tagaks

isikule õiguse pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse. Nimetatud menetlus peab olema

piisav tagamaks isiku õiguste reaalse ja efektiivse kaitse. Kuna HKMS § 75 ega § 81 ei näe asja uue

arutamise alusena ette isiku õiguste rikkumist seaduse ebaõige kohaldamisega kohtute poolt, siis pole

isikule tagatud efektiivset kaitset. Seega on seadusandlik võim jätnud oma positiivse kohustuse

täitmata.

2. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamine ei kõrvalda

isiku õiguste rikkumist. Inimõiguste kohtu otsus ei kõrvalda asjaolu, et AS Giga kaebust ei vaadatud

seaduse ebaõige kohaldamise tõttu sisuliselt läbi. AS Giga kaebuse läbivaatamisel tehtud

kohtuotsused rikuvad AS Giga põhiõigusi. Inimõiguste kohus ei saa tühistada siseriiklikke otsuseid,

mistõttu isiku õiguste rikkumise reaalne kõrvaldamine peaks toimuma siseriiklikult.

Halduskohtumenetluse seadustik ei paku probleemile lahendust. Kui inimõiguste kohus tuvastab

artikli 6 lg 1 rikkumise, on Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust võimalik tagada üksnes siis,

kui seadusandja tagab tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 isikule uue kohtumenetluse võimaluse. Kui

inimõiguste kohtu otsus ei võimaldaks algatada uuesti menetlust, siis jääks jõusse isiku õigust rikkuv

otsus.

3. Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda kohtulahendit uuesti läbi vaadata

pärast isiku õiguste rikkumise tuvastamist inimõiguste kohtu poolt, pole kooskõlas Põhiseaduse §-

ga 15 koostoimes §-ga 14, sest see ei taga piisavaid menetlusõiguslikke garantiisid isiku õiguste

rikkumise kõrvaldamiseks.

10. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et Halduskohtumenetluse seadustik pole vastuolus Põhiseaduse

§-ga 15 koostoimes §-ga 14. Põhiseaduse §-d 15, 24 ja 148 koostoimes sätestavad Eesti

kohtusüsteemis tehtud kohtuotsuste peale edasi kaebamise kõrgemalseisvale kohtule. Põhiseadusest

ei tulene, et inimõiguste kohtu lahend annab õiguse kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

11. Tartu politseiprefekt väidab:

1. Põhiseadus ei sätesta inimõiguste kohut Eesti kohtusüsteemi osana ega nimeta inimõiguste kohtu

lahendite juriidilist jõudu. Võimalus kohaldada inimõiguste kohtu lahendit peab nähtuma

Põhiseadusest. Inimõiguste kohtu lahendite täitmiseks tuleb muuta Põhiseadust ja teisi seadusi.

2. Põhiseadus ei deklareeri, et rahvusvaheline kohtusüsteem on lahutamatu Eesti kohtusüsteemist.

Puudub õiguslik alus rahvusvahelise kohtu otsuste täitmiseks. Kohtute seadus ei maini rahvusvahelist

kohut. Halduskohtumenetluse seadustik pole vastuolus ühegi viidatud seadusega.

12. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et Halduskohtumenetluse seadustik on vastuolus

Põhiseaduse §-ga 15 koostoimes §-ga 14, kuna ei võimalda inimõiguste kohtu otsuste alusel

revideerida Eesti kohtulahendeid. Probleemi on võimalik lahendada ainult seaduste täiendamise teel.

13. Õiguskantsler väidab järgmist:

1. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna sõnaselget alust AS Giga avalduse läbivaatamiseks. Eesti

riik on Konventsiooniga ühinenud ja võtnud kohustuse tagada inimõiguste kohtu lahendite täitmine.

Kuid siseriiklik menetlusõigus käesoleva juhtumi menetlemist üheselt ei reguleeri. Tegemist on ehtsa

õiguslüngaga. Lünga ületamiseks tuleb kohaldada kõrgemalseisvat õigust. Antud juhul tulenevad

asjassepuutuvad õigusnormid ning põhimõtted Põhiseadusest, Konventsioonist ja Euroopa Nõukogu

soovitustest Konventsiooni rakendamise osas. Analüüsides HKMS § 75 ja § 81, Põhiseaduse §-e 13,

14, 15 ja 123 ning Konventsiooni artiklit 13 ja artikli 46 lg-t 1 ja Konventsiooni 7. lisaprotokolli

artikli 4 lõiget 2, võib väita, et tegemist on pigem õiguslünga kui põhiseadusvastuoluga.

Põhiseadusest ega Konventsioonist ei tulene riigi kohustust vaadata uuesti läbi asjassepuutuvad

jõustunud kohtulahendid. Jõustunud lahendi läbivaatamine ei pruugigi alati olla rikutud õiguste

taastamise parim vahend. Tõhusaim vahend, eriti haldus- või tsiviilasjades võib olla hoopis

riigipoolne kompensatsiooni maksmine. Pole võimalik üheselt hinnata, kas Riigikogu on pärast

Konventsiooni ratifitseerimist menetlusseadustike täiendamata jätmisel pidanud võimalikuks, et

inimõiguste kohtu lahendit saab käsitada teistmise alusena HKMS § 75 lg 2 p 1 mõttes, või on

Riigikogu otsustanud, et selle lahendi alusel ei ole võimalik jõustunud kohtuasja läbi vaadata.

2. Olulise otsuse jõustunud lahendite uuesti läbivaatamise ja Põhiseaduse §-de 14 ja 15

otsekohaldamise võimalikkuse kohta tegi Riigikohtu üldkogu 17. märtsil 2003 asjas nr 3-1-3-10-02.

Siis asus üldkogu seisukohale, et kui menetlusseadused ei taga isikule piisavalt tõhusat kaitset tema

põhiõiguste ja vabaduste rikkumise korral, võib Riigikohus menetleda isiku kaebust tulenevalt

Põhiseaduse §-st 15. Olukorras, kus Põhiseadust ja menetlusseadust koostoimes kohaldades on

üldkogu jõudnud õiglase menetlusotsustuseni, mille kaudu tagatakse põhiõiguste tõhus kaitse, pole

põhjendatud menetlusnormistiku põhiseadusevastaseks tunnistamine.

3. Käesoleval juhul saab õiguslünka ületada kahel viisil. Esiteks on võimalik laiendavalt tõlgendada

HKMS § 75 lg 2 p-s 1 sätestatud teistmise alust. Teine tee õiguslünk ületada on lähtuda Põhiseaduse

§-st 15 koostoimes §-ga 14 ning Konventsiooni artiklist 13 ja artikli 46 lg-st 1. See lahendus oleks

kooskõlas ka üldkogu 17. märtsi 2003. a otsusega, millest tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku

kaebuse sisuliselt menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada

Põhiseaduse §-s 15 ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele. Halduskohtumenetluse seadustiku § 75 lg 2

p 1 koostoimes Põhiseaduse §-ga 15, Konventsiooni artikliga 13 ja artikli 46 lg-ga 1 ning Riigikohtu

praktikaga sarnastes asjades tagab jõustunud kohtulahendite uue läbivaatamise juhul, kui Riigikohus

kohtuasjas leiab, et muud tõhusad õiguskaitsevahendid on ammendatud.

4. Jõustunud kohtulahendit saab läbi vaadata halduskohtumenetluses, kui Euroopa Inimõiguste Kohus

on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise. Halduskohtumenetluse seadustik pole selles

osas vastuolus Põhiseaduse §-ga 15 koostoimes §-ga 14.

Õiguskantsler pidas vajalikuks anda oma seisukoht ka juhuks, kui üldkogu tuvastab, et kehtiv õigus ei

võimalda kohtulahendeid uuesti läbi vaadata. Siin väidab õiguskantsler järgmist. Jõustunud

kohtulahendite üle otsustamisel lähevad alati vastuollu kaks õigusriigis olulist printsiipi: õigus

pöörduda kohtusse ja õigusrahu, mis seisneb kohtuotsuse lõplikus seadusjõus. Nende kahe printsiibi

kokkupuutepunktis näevad nii õigusteooria kui ka kehtiv õigus ette kaks erimenetlust jõustunud

kohtulahendite uueks läbivaatamiseks: teistmise ja kohtuvigade parandamise. Otsuse, kas ja mis

tingimustel lubada siseriiklike kohtuotsuste revideerimist tulenevalt inimõiguste kohtu lahendist,

peab langetama seadusandja. Kui riik tagab muud tõhusad õiguskaitsevahendid, siis ei pruugi

teistmine olla vajalik ega lubatav. Teisest küljest ei saa mööda vaadata Euroopa Nõukogu korduvatest

soovitustest, millega kutsutakse riike üles looma siseriiklikud menetlused kohtulahendite

läbivaatamiseks tulenevalt inimõiguste kohtu lahendist. Meetmed, millega tagatakse isiku õiguste

tõhusaim kaitse, on iga riigi enda otsustada. Erandlike asjaolude korral saab siseriikliku kohtulahendi

läbivaatamine osutuda kõige efektiivsemaks, kuid mitte ainsaks õiglase tulemuse saavutamise

vahendiks. Samuti on kohtulahendi läbivaatamine ainuvõimalik, kui inimõiguste kohtu tuvastatud

Konventsiooni rikkumine seisnes tõsistes menetlusvigades või siseriikliku kohtumenetluse puudustes.

AS Giga puhul on tegemist viimati nimetatud juhtumiga. Riigi ülesanne on hoolikalt kaaludes luua

võimalused inimõiguste kohtu lahendite siseriiklikuks täitmiseks. Põhiseadusest ega Konventsioonist

ei tulene otsesõnu riigi kohustus vaadata uuesti läbi asjassepuutuvad jõustunud kohtulahendid. Siiski

on tõenäoline, et inimõiguste kohtu teatud lahendite puhul on siseriikliku kohtulahendi läbivaatamine

ainus tõhus viis isiku õiguste taastamiseks. Kuigi Põhiseadust, Konventsiooni ja

Halduskohtumenetluse seadustikku koostoimes rakendades saab Riigikohus ka praegu vastavaid

avaldusi lahendada, on see vaid ajutine lahendus.

14. Justiitsminister leiab:

1. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sisaldub põhiõigus, mis peab tagama lünkadeta kohtuliku

kaitse. Samas ei ole kohtu poole pöördumise õigus piiramatu. Käesoleval juhul piiravad Põhiseaduse

§-s 15 sätestatud põhiõigust Halduskohtumenetluse seadustiku normid, mis ei võimalda isikul

pöörduda kohtu poole eelnevalt jõustunud kohtulahendi läbivaatamiseks pärast seda, kui inimõiguste

kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise.

2. Põhiseaduse § 11 pinnalt tõusetub küsimus, kas Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse

põhimõttega on kooskõlas Põhiseaduse §-s 15 sätestatud põhiõiguse piiramine, mis väljendub

jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamise keelus ulatuses, mis välistab lahendi uue läbivaatamise

pärast seda, kui inimõiguste kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise.

3. Jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamist reguleerivate ja seda piiravate normide eesmärgiks on

õiguskindluse tagamine. Kehtestatud piirang on sobiv ja vajalik.

4. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend, millega tuvastatakse Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumine,

pole Halduskohtumenetluse seadustiku järgi teistmise alus. Sellise teistmise aluse puudumine kui

Põhiseaduse §-s 15 sätestatud põhiõiguse piirang kahjustab isiku põhiõigust enam, kui see on

põhjendatud piirangu eesmärgiga. Halduskohtumenetluse seadustik, mis ei võimalda kohtulahendit

uuesti läbi vaadata pärast Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamist inimõiguste kohtu poolt,

pole kooskõlas Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega.

5. Kui inimõiguste kohus on tuvastanud rikkumise, leides, et kaebuse esitajale polnud tagatud õigus

asja arutamisele kohtus, kuid sama kaebuse läbivaatamisest keeldutakse sellele vaatamata veelkord,

muutub inimõiguste kohtu lahend kaebuse esitaja jaoks tarbetuks ja tagajärjetuks. Konventsioon ei

täpsusta, kuidas täita inimõiguste kohtu tuvastamisotsust. Inimõiguste kohtu lahendi täitmisest ei saa

rääkida AS Giga kaebust halduskohtumenetluses läbi vaatamata. Põhiseaduse §-st 123 tuleneb

Riigikogu ratifitseeritud välislepingute prioriteet siseriikliku õiguse ees. Konventsiooni artikli 46 lg-

s 1 sätestatud lõplike otsuste täitmise kohustuslikkusest saab tuletada ka nendes otsustes sisalduvate

seisukohtade kohustuslikkuse liikmesriikidele. Inimõiguste kohus leidis, et T. Veeberil kui AS Giga

ainuaktsionäril on õigus vaidlustada Tartu Politseiprefektuuri toimingut halduskohtumenetluses. Kui

keeldutakse AS Giga kaebust uuesti läbi vaatamast, minnakse vastuollu Põhiseaduse §-ga 14.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

I

15. AS Giga 1996. aastal esitatud kaebused on jäänud Eesti halduskohtutes läbi vaatamata osas, mis

puudutavad Tartu Politseiprefektuuri tegevuse seaduslikkust, s.o väited, et politseiprefektuur on

rikkunud Põhiseaduse § 33 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

Konventsioon) artiklit 8, samuti Kriminaalmenetluse koodeksi sätteid. Selles osas lõpetas

ringkonnakohus haldusasja menetluse põhjendusega, et kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse. AS Giga kaebus jäeti rahuldamata osas, milles ta palus tunnistada seadusevastaseks Tartu

Linnavalitsuse tegevuse. Riigikohtu loakogu ei andnud AS Giga kassatsioonkaebusele 15. jaanuaril

1997 menetlusluba.

16. T. Veeber esitas 4. juulil 1997 Euroopa Inimõiguste Komisjonile Konventsiooni endise artikli 25

alusel avalduse (nr 37571/97) Eesti Vabariigi vastu. Avaldaja väitis, et politsei tegevust ei olnud tal

kohtus võimalik vaidlustada ja sellega rikuti Konventsiooni artiklit 6.

17. Euroopa Inimõiguste Kohus asus 7. novembri 2002. a otsuses Veeber versus Eesti (nr 1)

seisukohale, et Eesti Vabariik rikkus Konventsiooni artikli 6 lõiget 1, kuna vastupidiselt selle sätte

nõuetele ei olnud asja kohtulik arutamine kaebuse esitajale tõhusal viisil kättesaadav.

Üldkogu märgib, et ka Riigikohtu praktika alates 2000. a lõpust on kinnitanud, et halduskohtu

pädevuses on politsei tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamine ning taolised kaebused tuleb ka

sisuliselt läbi vaadata (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00 -

RT III 2001, 2, 14). 1. juulil 2004 jõustuva Kriminaalmenetluse seadustiku §-de 230 ja 231 järgi

lahendab kaebusi, milles vaidlustatakse uurimisasutuse tegevust, millega on rikutud isiku õigusi,

maa- või linnakohtu eeluurimiskohtunik.

18. Riigikohtule esitatud teistmisavalduses taotleb AS Giga tema suhtes 1996. aastal tehtud Tartu

Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks

Tartu Halduskohtule. Teistmisavalduses tugineb AS Giga Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. novembri

2002. a otsuses Veeber versus Eesti (nr 1) väljendatud seisukohale, et Eesti Vabariik rikkus

Konventsiooni artikli 6 lõiget 1, kuna vastupidiselt selle sätte nõuetele ei olnud asja kohtulik

arutamine kaebuse esitajale tõhusal viisil kättesaadav (otsuse punktid 74 ja 75).

19. Euroopa Inimõiguste Kohtu nimetatud otsus puudutas Tartu Politseiprefektuuri toimingute

vaidlustamist Eesti halduskohtus. Tartu Linnavalitsuse toimingute menetlemist Eesti halduskohtus

see kohtulahend ei puudutanud.

20. Seega on kujunenud olukord, kus AS Giga kaebus politseiprefektuuri tegevuse peale on Eesti

halduskohtus läbi vaatamata ning AS Giga pole politseiprefektuuri tegevuse vaidlustamise osas

tegelikult saanud kasutada Konventsiooni artikli 6 lõikega 1, samuti Põhiseaduse §-ga 15

garanteeritud kaebeõigust Eesti halduskohtus.

II

21. AS Giga väidab Riigikohtule esitatud teistmisavalduses, et Euroopa Inimõiguste Kohtu

ülalnimetatud otsus on uueks asjaoluks HKMS § 75 lg 2 p 1 tähenduses.

22. Kõigepealt lahendab üldkogu küsimuse, kas AS Giga poolt Riigikohtule esitatud teistmisavaldus

on lubatav olukorras, kus oma õiguste kaitseks pöördus halduskohtusse AS Giga, Euroopa

Inimõiguste Kohtusse T. Veeber ja teistmisavaldusega Riigikohtusse pärast Euroopa Inimõiguste

Kohtu lahendit asjas Veeber versus Eesti (nr 1) AS Giga.

Üldkogu arvates on AS Giga avaldus lubatav. Euroopa Inimõiguste Kohus lähtus sellest, et äriühingu

AS Giga kõik aktsiad kuuluvad T. Veeberile (otsuse Veeber versus Eesti (nr 1) punkt 9). Euroopa

Inimõiguste Kohus ei eristanud eelmärgitud põhjustel T. Veeberi ja AS Giga õigusi.

23. Üldkogu arvates tuleb seejärel lahendada küsimused, kas AS Giga avalduse läbivaatamine on

Riigikohtu pädevuses ja kas halduskohtumenetlus tuleb taasavada.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 järgi vaatab Riigikohus haldusasju läbi

kassatsioonkaebuse, samuti teistmisavalduse ja kohtuvea parandamise avalduse alusel. Seadusandja

on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste

siseriikliku toime küsimuse.

Kassatsioonimenetluse võimalused on AS Giga ammendanud, sest Riigikohtu loakogu ei andnud AS

Giga kassatsioonkaebusele 15. jaanuaril 1997 menetlusluba. Teistmisalused halduskohtumenetluses

sätestab HKMS § 75. Üldkogu on seisukohal, et AS Giga puhul puudub nii teistmisavalduses

märgitud teistmisalus (HKMS § 75 lg 2 p 1) kui ka HKMS § 75 lg 2 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud

teistmisalused. Samuti pole HKMS §-s 81 sätestatud kohtuvigade parandamise avalduse esitamise

alust. Seega puudub kehtivas halduskohtumenetlusõiguses alus AS Giga avalduse läbivaatamiseks.

25. Euroopa Inimõiguste Kohus asus lahendis Veeber versus Eesti (nr 1) järgmistele seisukohtadele.

Peale AS Giga kaebuse, mis oli halduskohtute menetluses, oli Eesti üldkohtute menetluses ka

kriminaalasi T. Veeberi vastu. Kriminaalasjas analüüsiti politseiprefektuuri poolt AS Giga

dokumentide äravõtmise seaduslikkust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-

1-1-50-98 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. aasta otsus - RT III, 1998, 15, 167) leiti,

et dokumentide äravõtmisel ei ole järgitud täpselt kehtivaid kriminaalmenetluse eeskirju, kuid selline

rikkumine ei ole oluline AKKS § 39 lg 4 mõttes: see rikkumine ei takistanud kriminaalasja

igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Üldkohtu poolt dokumentide äravõtmisele antud hinnangut käsitles Euroopa Inimõiguste Kohus asjas

Veeber versus Eesti (nr 1) otsuse punktis 72. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et dokumentide

võetuse järel algatas politsei avaldaja suhtes kriminaalasja maksudest kõrvalehoidumise süüdistusega.

Sellele järgnenud kohtupidamise ajal vaidlustas avaldaja dokumentide võetuse seaduslikkuse ja

väitis, et see mõjutas ebasoodsalt tema kaebeõigust. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et on tõsi, et

kriminaalkohtul oli võimalus hinnata politsei meetmete seaduslikkust ja selle mõju

kriminaalmenetluse õiglusele, ja seda kohus ka tõepoolest tegi. See hinnang oli aga asjakohane ainult

avaldaja vastu kriminaalsüüdistuse esitamiseks. Kriminaalkohus ei saanud tunnistada kehtetuks

vastuväiteid esile kutsunud politsei tegevust ega pakkuda selle sobivat õigusvastaseks heastamist. Ka

puudusid neil järelikult artikli 6 lõike 1 alusel nõutavad volitused.

Euroopa Inimõiguste Kohus pidas Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumise avastamist piisavalt

õiglaseks hüvitiseks avaldaja väidetava mitterahalise kahju eest. Nõuet 500 000 Eesti krooni suuruse

hüvitise saamiseks rõhutud seisundi eest, mille põhjustasid viljatud katsed saavutada oma õiguste

seaduslik kaitse, ei rahuldatud. Tagasi lükati ka avaldaja 4 286 000 krooni suuruse kahju hüvitamise

nõue. Nii suurt kahju kandis avaldaja väitel tema äriühing dokumentide võetuse tõttu. Kohus arvas, et

põhjuslikku seost oletatava kahju ja leitud rikkumise vahel pole kindlaks tehtud.

26. Riigikohtu üldkogu on kriminaalasjas möönnud kriminaalmenetluse võimalust Riigikohtus ka

juhul, kui menetlusseadustik selleks alust ei anna (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsus

asjas 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95). Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku

kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle

Põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele (mutatis mutandis nimetatud

otsuse punkt 17).

Sellest kriminaalasjas tehtud otsusest ei saa aga automaatselt tuletada õigust menetluse taasavamisele

haldusasjas pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lõike

1 rikkumise, mis seisnes kaebuse menetlemata jätmises Eesti halduskohtutes.

27. Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine, mis seisneb

halduskohtule esitatud kaebuse menetlemata jätmises, kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.

Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt

läbi vaadatud, on üldkogu arvates Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine.

Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Üldkogu on

seisukohal, et juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse

mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.

28. Kujunenud on olukord, kus AS Giga kaebus politseiprefektuuri tegevuse peale on Põhiseaduse

§ 15 vastaselt Eesti kohtutes läbi vaatamata ning AS Giga pole tegelikult saanud teostada kaebeõigust

oma väidetavate õiguste rikkumise kaitseks. AS Giga on kohtumenetluses väitnud, et dokumentide

äravõtmise tulemusena on häiritud firma majandustegevus, millest tekkinud kahju

majandustegevusele on alles väljaselgitamisel. Kohtuotsuste tühistamine on AS Giga väitel ainus

võimalus õiguste rikkumise kõrvaldamiseks.

29. Asja materjalidest ei nähtu, et politseiprefektuuri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine

võiks kuidagi kahjustada kolmandate isikute seisundi õiguskindlust. Ka ei nähtu, et on olemas selline

avalik huvi jõustunud kohtulahendi kehtimajäämiseks, mis kaalub üle AS Giga huvi tema kaebuse

menetlemiseks. Üldkogu arvates on oluline anda AS-le Giga võimalus asja sisuliseks menetlemiseks.

30. Nendel põhjustel leiab üldkogu, et halduskohtumenetlus tuleb taasavada AS Giga kaebuse selles

osas, milles ringkonnakohus lõpetas haldusasja menetluse, s.o Tartu Politseiprefektuuri toimingute

peale esitatud kaebuse osas. Tartu Linnavalitsuse tegevuse peale esitatud kaebuses menetluse

taasavamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend põhjust ei anna.

Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants

Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Harri Salmann, Peeter Vaher