3-1-1-139-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-139-03

Otsuse kuupäev

22. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi L. L-i süüdistuses KarS § 184 lg 1 ja Virko

Langineni süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 19. augusti 2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Virko Langineni kaitsja Küllike Nammi ja L. L-i

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

25. november 2003. a

Istungil osalenud isikud

Virko Langineni ja L. L-i kaitsja vandeadvokaat Küllike

Namm ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 19. augusti 2003. a kohtuotsus L. L-i süüdistuses KarS

§ 184 lg 1 ja Virko Langineni süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 10. aprilli 2003. a kohtuotsusega tunnistati Virko Langinen süüdi ja karistati

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kaheaastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati tema karistusaja hulka

eelvangistus kaks päeva. Kohus otsustas, et mõistetud vangistus pööratakse täitmisele osaliselt ja

määras, et kohe tuleb V. Langinenil ära kanda kuus kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei

pöörata tingimisi täitmisele kaheaastase katseajaga V. Langineni allutamisega käitumiskontrollile.

Sama otsusega tunnistati L. L. süüdi ja karistati KarS § 184 lg 1 järgi üheaastase vangistusega.

Vangistus jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga ühes

süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile.

V. Langinen tunnistati süüdi selles, et 2002. aasta septembrikuu keskel omandas ta Tamsalus

kriminaalasjas kindlakstegemata isikult ebaseaduslikult kümme minigrip kilekotti vähemalt 5,829 gr

amfetamiiniga. Ta valdas oma elukohas Tamsalus, aadressil Kesk 12-2 kuni 17. novembri 2002. a

kella 03.00-ni kuut minigrip kilekotti amfetamiiniga kogukaalus 3,361 gr ja puhaskaalus 1,963 gr, s.o

suures koguses. 17. novembril 2002. a andis L. L. need kilekotid amfetamiiniga edasi Andro

Kirsipuule. Selle teo eest tunnistati L. L. süüdi KarS § 184 lg 1 järgi.

Veel tunnistati V. Langinen süüdi selles, et KarS § 184 lg 2 p-s 2 tähendatud isikuna valdas ja vedas

ta ebaseaduslikult 16. novembril 2002. a kella 22.30 paiku Jõgeva maakonnas Kaareperes Eiki Eilole

kuuluvas kaubikus Mercedes Benz kolme minigrip kilekotti amfetamiiniga kogukaalus 2,468 gr ja

puhaskaalus 1,351 gr, s.o suures koguses.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V. Langineni kaitsjad vandeadvokaadid

Lembit Viitas ja Küllike Namm ning L. L-i kaitsja vandeadvokaadi abi Kristel Vedro.

V. Langineni kaitsjad taotlesid tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ja mõistetud

karistuse kergendamist. L. L-i kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist tema käitumises

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samuti paluti määrata L. L-ile ringkonnakohtu istungiks uus

kaitsja.

3. Viru Ringkonnakohtu kohtunik määras kriminaalasja arutamise kuupäevaks 5. juuni 2003. a.

Kohtuistungi toimumise aeg tehti teatavaks L. L-ile ning istungile kutsuti V. Langinen, tema kaitsja

ja prokurör. Kohtukutse saadeti ka Ida-Viru Advokaadibüroole ja selles paluti kindlustada istungil

L. L-i kaitse.

4. 5. juuni 2003. a kohtuistungil lükkas ringkonnakohus kriminaalasja arutamine edasi põhjusel, et

V. Langinen ei saanud haiguse tõttu kohtusse ilmuda.

19. augustil 2003. a arutas ringkonnakohus kriminaalasja ilma kohtualuste, samuti ilma L. L-i kaitsja

osavõtuta. Samal päeval tehtud kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu 19. augusti 2003. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused L. L. ja

V. Langineni kaitsja vandeadvokaat K. Namm.

L. L. leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik, sest selle tegemisel on rikutud tema kaitseõigust.

Kassaator uskus, et ka ringkonnakohtus kaitseb tema õigusi kas apellatsioonkaebuse koostanud või

kohtu poolt määratud kaitsja. L. L. palub end KarS § 184 lg 1 järgi õigeks mõista, väites, et ta polnud

teadlik asjaolust, et tema poolt edasiantud aine oli narkootikum.

V. Langineni kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema kaitsealusele mõistetud karistuse

ja kuriteo kvalifikatsiooni osas. Kaitsja palub uue otsusega tunnistada V. Langineni süüdi KarS § 184

lg 1 järgi ja vabastada ta mõistetud kaheaastasest vangistusest tingimisi. Kaitsja leiab, et

V. Langinenile reaalse vangistuse mõistmisel eirasid kohtud KarS § 56 sätteid. Kaitsja taotleb kuriteo

ümberkvalifitseerimist põhjusel, et V. Langinen käitles 2002. a septembris enda tarbeks soetatud

narkootilist ainet süüdistuses toodud viisil ja aegadel ning need teod on käsitatavad jätkuva

tegevusena, mitte aga suures koguses narkootilise aine korduva käitlemisena.

Lisaks kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele, on ringkonnakohus rikkunud kaitsja väidetel ka

kriminaalmenetluse seadust - kohus on jätnud põhjendamata, miks puudub V. Langineni suhtes

võimalus KarS §-s 74 sätestatu kohaldamiseks, samuti on kohus jätnud hinnanguta nii V. Langineni

ütlused kui ka eksperdi arvamuse selle kohta, et asjas äravõetud narkootilise aine kogused kuulusid

samasse partiisse. Kaitsja leiab, et need kriminaalmenetluse seaduse rikkumised tuleb lugeda

olulisteks.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas süüdimõistetute kaitsja kassatsioonkaebustes

esitatut ja leidis, et ka L. L-i osas tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Prokurör leidis, et ringkonnakohtus on aset leidnud L. L-i kaitseõiguse rikkumine, samuti puuduvad

vaidlustatud otsuses motiivid V. Langineni poolt kuriteo korduva toimepanemise kohta.

Riigiprokurör taotles kriminaalasja saatmist Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu 19. augusti 2003. a kohtuotsus

tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

7.1 Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 25 lg 2 p 2 kohaselt on

kaitsja osavõtt ringkonnakohtu istungist kohustuslik, kui kohtualune on seda kirjalikult taotlenud.

Kõnealusel juhul kaitses kohtualust L. L-i Lääne-Viru Maakohtus määratud kaitsja - vandeadvokaadi

abi Kristel Vedro. Tema esitatud apellatsioonkaebuses märgiti sõnaselgelt, et L. L. ei soovi

ringkonnakohtu istungist osa võtta ning paluti ringkonnakohtul määrata talle riigi poolt kaitsja.

Järelikult oli L. L-i kaitsja osavõtt ringkonnakohtu istungist kohustuslik.

Kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et ringkonnakohus oleks 19. augustil

2003. a toimunud istungile kutsunud L. L-i kaitsja. Kohtuistungi protokollist (tl 172) nähtub, et kohus

võttis kohtualusega telefonitsi ühendust ja selgitas välja, et L. L. ei soovi istungil osaleda ega soovi

kaitsja määramist. Kassatsioonkaebuses kinnitab L. L. aga vastupidist - ta oli kindel, et ka

ringkonnakohtus kaitseb teda kas apellatsioonkaebuse koostanud või mõni teine kaitsja.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna AKKS § 25 lg 2 p 2 sätestab kaitsja osavõtu soovist

kirjaliku teatamise nõude, siis sellest soovist hilisem loobuminegi peab olema kohtule teatavaks

tehtud kirjalikult. Eriti siis kui kohtualune ise kohtuistungil ei osale. Kõnealusel juhul ei ole aga

kriminaalasja materjalides kirjalikku kinnitust selle kohta, et vastupidiselt apellatsioonkaebuses

taotletule ei soovi L. L. kaitsja osavõttu kohtuistungist.

Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on eiranud KrMK § 361 lg-s 2 sisalduvat kaitse

tagamise nõuet ja AKKS § 25 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt ringkonnakohus ei või kohtualuselt

kaitsjast loobumist vastu võtta ilma kaitsja juuresolekuta juhul, kui kohtualune on kirjalikult taotlenud

kaitsja osavõttu ringkonnakohtu istungist. Sellega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt

kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes.

7.2 Lääne-Viru Maakohus tunnistas V. Langineni süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, mis eeldab et

süüdlane on toime pannud vähemalt kaks suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist.

Maakohus ei analüüsinud V. Langineni kuriteo kvalifikatsiooni, vaid üksnes konstateeris, et kuna

V. Langinen kandis Jõgevale sõites kaasas kolme pakikest amfetamiiniga, siis tõendab see

edasiandmise eesmärki, sest nii palju narkootikume ta üksi ei oleks tarvitanud (tl 141). Riigikohtu

kriminaalkolleegium märgib, et V. Langineni süüdistati narkootilise aine ebaseaduslikus

omandamises, valdamises ja vedamises, mitte aga tegutsemises narkootilise aine edasiandmise

eesmärgil - viimane ei ole ka KarS § 184 lg 2 p 2 koosseisuline tunnus.

Apellatsioonkaebuses leidis V. Langineni kaitsja vandeadvokaat K. Namm, et maakohus kohaldas

ebaõigesti materiaalõigusnormi, sest V. Langineni tegevus ei ole käsitletav narkootilise aine korduva

käitlemisena, mistõttu see tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud kaitsja sellele väitele sisuliselt

vastamata, märkides vaid, et ei tuvastanud tõendeid selle kohta, et V. Langineni poolt toimepandu

oleks hinnatav jätkuva kuriteona. Sellega on rikutud AKKS § 20 lg-st 1 tulenevat kohustust

kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust esitatud kaebuse piires. Samas ei ole

ringkonnakohus toonud esile tõendeid ega motiive, mille alusel saaks teha ühese järelduse selle kohta,

et tegemist oli narkootilise aine kahe eraldiseisva (erinev objekt, tahtlus, eesmärk) käitlemisega KarS

§ 184 lg 2 p 2 mõttes. Kohtuotsuses motiivide puudumine on aga AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

8. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada kergema karistusega. Juhul kui Karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse

kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

KarS § 184 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest saab füüsilist isikut karistada üksnes

vangistusega. Kõnealusel juhul on maakohus karistanud V. Langineni kaheaastase vangistusega ja

määranud, et sellest kuulub kohe ärakandmisele kuus kuud vangistust ning ülejäänut ei pöörata

täitmisele kaheaastase katseajaga. Sellist karistamist on maakohus põhjendanud ja ringkonnakohus

on maakohtu põhjendustega nõustunud. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

V. Langineni kaitsja väide KarS § 56 lg 2 rikkumise kohta on alusetu.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 19. augusti 2003. a kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher