3-1-1-140-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-140-03

Otsuse tegemise kuupäev

18. detsember 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladimir Penarti süüdistuses KrK § 611 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-177/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Penarti kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2003

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss ja Vladimir Penarti kaitsja

vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

Resolutsioon

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a otsus Vladimir Penarti süüdistuses

KrK § 611 lg 1 järgi muutmata.

2. Vladimir Penarti kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Penart anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 611 lg 1 järgi selles, et olles NSVL

Siseministeeriumi ja riikliku julgeoleku teenistuses ja töötades ENSV Siseministeeriumi Elva

Rajooniosakonna ülemana pani ta toime inimsusevastase kuriteo. 1953. a suvel valmistas V. Penart

ette ja korraldas okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas varjanud Oskar Rudolf Rummi

tapmise. Selleks kohtus V. Penart 23. juunil 1953. a Elvas kriminaalvastutuse eest end metsas

varjanud Rudolf Tuviga, värbas viimase NSVL Siseministeeriumi agendiks ning tegi talle ülesandeks

O. R. Rummi tapmise. Selle täideviimiseks andis ta R. Tuvile püstoli TT ja 16 lahingpadrunit. Samuti

instrueeris V. Penart R. Tuvi sellest, mida R. Tuvi peab tapmise täideviimiseks tegema, kuidas

siseministeeriumi töötajatega sidet pidama ja ohvriga kontakti saavutama. V. Penarti tegevuse

tulemusena, kasutades V. Penarti poolt antud püstolit, tappis R. Tuvi 3. augustil 1953. a O. R. Rummi

lasuga kuklasse.

Olles isiklikult sidemes agent R. Tuviga, tegi V. Penart R. Tuvile ülesandeks okupatsioonivõimude

repressioonide eest end metsas varjanud Vendo Saksa asukoha ning teda abistavate isikute

väljaselgitamise ja andis R. Tuvile vastavad instruktsioonid. Selle tulemusena R. Tuvilt saadud

andmete põhjal viis ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakond 17. septembril 1953. a Palupera

vallas Kure külas (praegune Kähri küla) Kasemäe talus läbi "t"ekistlik-sõjaväelise operatsiooni"

eesmärgiga V. Saks kinni võtta või tappa. Operatsiooni käigus tapeti vastupanu mitteosutanud V. Saks

sihilikult tulirelvalaskudega. Operatsiooni läbiviimise eest vastutas ENSV Siseministeeriumi Elva

Rajooniosakonna ülemana V. Penart.

Järgnevalt tegi V. Penart R. Tuvile ülesandeks okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas

varjanud Paul Miksi asukoha väljaselgitamise. 17. veebruaril 1954. a viis ENSV Siseministeeriumi

Elva Rajooniosakond V. Penarti juhtimisel ja isiklikul aktiivsel osavõtul läbi "t"ekistliku

operatsiooni" Palupera vallas Astuvere külas Piiri talus. Operatsiooni käigus tapeti vastupanu

mitteosutanud P. Miks tulirelvalaskudega, kusjuures V. Penart võttis isiklikult tulistamisest osa.

V. Penart, jättes eeltoodud isikud ilma õigusest elule ja õiglasele kohtupidamisele, pani

ülalkirjeldatud tegevusega korduvalt toime inimsusevastased kuriteod, mis on Nürnbergi

Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artiklis 6 c sätestatud kui ükskõik missuguse

tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrv ja muu inimsusevastane kuritegu.

Samas asjas anti kohtu alla R. Tuvi, kes tunnistati Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a

otsusega süüdi KrK § 611 lg 1 järgi, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras

vaidlustatud.

2. Valga Maakohtu 9. aprilli 2003. a otsusega tunnistati V. Penart süüdi ja teda karistati KrK § 611

lg 1 järgi vangistusega kaheksaks aastaks. KarS § 73 lg 1 kohaselt jäeti vangistus tingimisi

kohaldamata, kui ta kolmeaastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu. V. Penart tunnistati süüdi

okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas varjanud O. R. Rummi tapmise

ettevalmistamises ja korraldamises 1953. aasta suvel.

Maakohus leidis, et V. Penarti süüdistus ei ole V. Saksa ja P. Miksi suhtes toimepandud tegude osas

tõendatud.

2.1. Maakohus asus seisukohale, et KrK § 611 lg-t 1 tuleb sisustada Nürnbergi Rahvusvahelise

Sõjatribunali põhikirja artikliga 6 c. Selle põhikirja väljatöötamisest võttis osa ka Nõukogude Liidu

esindaja ja kirjutas põhikirjale alla 8. augustil 1945. a.

2.2. 12. augustil 1949. a ühines Nõukogude Liit Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi (IV)

konventsiooniga, mis reguleerib tsiviilisikute kaitset kõigi kuulutatud sõdade või muude

relvakonfliktide korral. Lähtudes nimetatud konventsiooni 8. juuni 1977. a (I) lisaprotokolli artikkel

50 punktist 1 leidis maakohus, et O. R. Rumm kuulus tsiviilisikute hulka ja talle tulnuks võimaldada

konventsiooni artiklites 2, 3 ja 5 ettenähtud kaitse. Maakohus leidis, et O. R. Rummi tapmise

põhjuseks olid tema poliitilised veendumused ja tsiviilisikuna vastupanu osutamine nõukogude

võimule.

2.3. Maakohus märkis, et V. Penart töötas ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakonna ülemana,

kes pidi muu hulgas maha suruma mistahes vastupanu nõukogude võimule n.ö likvideerima

banditismi. Selle ülesande täitmise käigus korraldas V. Penart O. R. Rummi tapmise, sest viimane

varjas ennast poliitiliste veendumuste tõttu. V. Penart eeldas, et kuigi tema taoline tegevus on

vastuolus nii siseriikliku (hukkamist ilma kohtupidamiseta avalikkusele teada olevad õigusaktid ei

lubanud) kui ka rahvusvahelise õigusega, teda ei karistata, sest ta täidab oma ametikohustusi ning

pidas oma tegevust õigustatuks eelkõige ideoloogilistel kaalutlustel. Tema tegevust O. R. Rummi

tapmise korraldamisel ei ajendanud isiklikud motiivid ega objektiivne olukord. Seega ei olnud

O. R. Rummi tapmine V. Penarti jaoks vältimatu ning seda tuleb käsitleda kui tsiviilelanikkonna

vastu suunatud mõrva, s.o inimsusevastast kuritegu.

2.4. Maakohus märkis ka, et Eesti Vabariik ühines 26. novembril 1991. a Konventsiooniga

aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes, mis võeti

vastu 26. novembril 1968. a. Selle konventsiooni artikkel I punkti b kohaselt ei kohaldata

aegumistähtaegu inimsusevastaste kuritegude suhtes, nii nagu nad on määratletud Nürnbergi

Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjas 08. augustist 1945. a ja kinnitatud Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioonidega 3 (I) 13. veebruarist 1946. a ja 95 (I) 11. detsembrist

1946. a. Sama põhimõte on fikseeritud ka KrK § 6 lg-s 4 ja KarS § 5 lg-s 4. Nii Kriminaalkoodeks

kui ka Karistusseadustik näevad inimsusevastase kuriteo toimepanemise eest ette kriminaalvastutuse.

3. Valga Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetu V. Penart ning

apellatsioonprotesti prokurör.

3.1. V. Penart palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista ta KrK § 611 lg 1 järgi õigeks tema

tegevuses kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta maakohtu

järeldused uurimisega kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Samuti ei saanud O. R. Rummi

vaadelda inimsusevastase kuriteo ohvrina, sest ta ei olnud tsiviilisik.

3.2. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse osalist tühistamist.

Prokurör taotles V. Penarti suhtes kohtuotsuse tühistamist KrK § 611 lg 1 järgi süüdistuse

vähendamise ja karistuse mõistmise osas ning V. Penarti süüditunnistamist ja karistamist KrK § 611

lg 1 järgi inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest ka P. Miksi ja V. Saksa suhtes. Protesti

põhjendas prokurör sellega, et kuna V. Penarti juhtis V. Saksa ja P. Miksi tagaotsimist, oli ta

Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali tribunali põhikirja artikkel 6 viimase lõigu kohaselt vastutav

ka oma alluvate poolt V. Saksa ja P. Miksi suhtes toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest.

4. Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a otsusega tühistati Valga Maakohtu 9. aprilli 2003. a

otsus V. Penarti õigeksmõistmises V. Saksa ja P. Miksi episoodides. V. Penart tunnistati KrK § 611

lg 1 järgi süüdi ka V. Saksa ja P. Miksi suhtes toimepandud tegude eest, kuid maakohtu poolt

mõistetud karistus jäeti muutmata.

4.1. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega V. Penarti käitumise osas O. R. Rummi

suhtest toimepandud tegude osas.

4.2. V. Saksa ja P. Miksi tapmisega lõppenud julgeolekuoperatsioonide osas oli maakohus leidnud, et

ainuüksi asjaolu, et V. Penart oli nimetatud operatsioonide läbiviimise ajal rajooniosakonna ülem,

vastutas osakonna töö eest ja kirjutas alla eriteadetele, ei anna alust tema süüdimõistmiseks KrK

§ 611 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et see järeldus on vastuolus maakohtu seisukohaga, mille

kohaselt V. Penart just eeltoodud asjaoludest lähtudes on süüdi O. R. Rummi suhtes kuriteo

toimepanemises KrK § 611 lg 1 järgi. Maakohus on seega ühest ja samast tõendite kogumist lähtudes

teinud kaks vastandlikku järeldust. Käsitletud tõendite kogum seda ringkonnakohtu arvates ei

võimaldanud.

4.3. Ringkonnakohus leidis, et V. Penart organiseeris julgeolekutöötajana kannatanute tapmist

banditismivastaseks võitluseks väljatöötatud plaanide alusel, mille eesmärk oli jätta okupeeritud riigi

kodanikud ilma õigusest elule ja õiglasele kohtupidamisele. V. Saksa ja P. Miksi tapmine toimus

riikliku julgeoleku ning siseasjade organite poolt V. Penarti organiseerimisel läbiviidud haarangute

käigus ning need tapmised pandi toime okupatsioonivõimu huvides ja teadmisel arvestusega, et nende

tegude eest ei järgne kriminaalvastutust ning seda ka ei järgnenud. Nürnbergi Rahvusvahelise

Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses

valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. Penarti

kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et

ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele motiivide puudumise, kohaldamisele mittekuulunud

kriminaalseaduse kohaldamise ning asja objektiivse, igakülgse ja täieliku uurimise nõude rikkumise

tõttu.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtud pole põhjendanud tapetud isikute kuulumist tsiviilisikute

hulka. Seega ei ole V. Penarti käitumises ka inimsusevastase kuriteo koosseisu. Seejuures viitab

kaitsja seoses isikute rehabiliteerimisega tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile

kriminaalasjades nr III-1/3-11/94, nr III-1/3-14/94 ja nr III-1/3-33/94. Kaitsja leiab, et kohtud pole

põhjendanud ka järeldust, et kannatanud tapeti nende poliitiliste või ideoloogiliste veendumuste tõttu.

Samuti ei ole tuvastatud tavakuriteo ja inimsusevastase kuriteo piiritlemise aluseks olevaid

kriteeriume, sest pole näidatud, miks võis V. Penarti tegevuse tagajärjel osutuda kannatanuks suvaline

inimene ja mis motiivil ja eesmärgil V. Penart tegutses. Veel leitakse kaebuses, et kohtud ei järginud

nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtet ega lahendanud V. Penarti osas kohustuste kollisiooni

ja etteheidetavusega seonduvalt tõusetuvaid küsimusi. Kassaatori hinnangul on V. Penarti

süüdimõistmine V. Saksa ja P. Miksi suhtes toimepandud tegudes motiveerimata. Lõpuks leiab

kassaator, et selle kriminaalasja arutamine ei kuulu Eesti Vabariigi kohtute pädevusse.

6. Riigikohtu istungil toetas V. Penarti kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist.

Prokurör vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse seisukohad ei anna alust Tartu

Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a otsuse tühistamiseks.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub juba maakohtu otsuses toodud järeldusega, et

O. R. Rumm, V. Saks ja P. Miks olid tsiviilisikud. Kassaatori seisukoht, et väidetavalt terroristlikusse

gruppi kuulumise ja kuritegude toimepanemise tõttu ei kuulunud kannatanud tsiviilisikute hulka, on

ekslik. Isiku poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning

terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte

temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks. Tsiviilisiku ja võitleja eristamiseks 1953. a õiguslikus

kontekstis on oluline analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi 1907. a

(IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja 2. Nende sätete kohaselt ei laiene sõja

seadused, õigused ja kohustused mitte üksnes regulaararmeedele, vaid ka maakaitseväele ja

vabatahtlikele korpustele, kui seda juhatab oma alluvate eest vastutav isik, sellel on fikseeritud eemalt

äratuntav eristav embleem, liikmed kannavad avalikult relvi ja nad viivad sõjalisi operatsioone läbi

kooskõlas sõjapidamise seaduste ja tavadega. Okupeerimata territooriumi elanikke, kes on vaenlase

lähenemisel omal algatusel relvastunud, et osutada sissetungijale vastupanu ning kes ei ole jõudnud

eelpool kirjeldatud viisil formeeruda, loetakse võitlejateks eeldusel et nad kannavad relvi avalikult

ning austavad sõjapidamise seadusi ja tavasid.

Kõik isikud, keda ei mainita eeltoodud artiklites on käsitatavad tsiviilisikutena. O. R. Rumm, V. Saks

ja P. Miks nendele tunnustele ei vastanud. Kassaatori viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsustele metsavendade rehabiliteerimise asjades, pole asjakohased, sest nendes otsustes (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr III-1/3-11/94, III-1/3-14/94 ja III-1/3-33/94 (RKL

1993/1994 lk-d 222-223, 226-227 ja 250-252)) ei käsitletud metsavendade rahvusvahelis-õiguslikku

staatust, vaid analüüsiti, kas konkreetsete metsavendade tegevus oli suunatud kohalike elanike või

üksnes nõukogude võimu esindajate vastu.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsuses motiveeritud (V kd

tl 766 j.p ) nii V. Penarti süüdimõistmine V. Saksa ja P. Miksi tapmises, tema tegevuse eesmärk kui ka

see, miks kannatanute tapmise põhjuseks olid nende poliitilised või ideoloogilised veendumused.

Sellest tulenevalt on alusetu kassaatori väide ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumise kohta.

Kaitsja väite osas, et kohtud pole näidanud, miks võis V. Penarti tegevuse tagajärjel osutuda

kannatanuks suvaline inimene ning seetõttu ei ole V. Penarti käitumises inimsusevastase kuriteo

koosseisu, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tingimustes, kus V. Penarti tegude tagajärjel oli

kannatanutelt võetud võimalus kaitsele ja õiglasele kohtupidamisele võis kannatanuks osutuda

igaüks, keda V. Penart kahtlustas nn banditismis.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud V. Penarti KrK § 611 lg 1 järgi süüdimõistmisel

määratletuspõhimõtte rikkumist. Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikkel 7 lõikele 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud

määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu

tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. V. Penarti poolt toimepandud

teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a

tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase

kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8. augustil 1945. a allakirjutatud Nürnbergi

Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse

printsiipidena kinnitati neid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 11. detsembri 1946. a

resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid V. Penartile

inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud

õiguse üldpõhimõtete järgi. Niisugusel juhul ei saa isik oma käitumist õigustada määratletusnõude

rikkumisega ega vastava karistusnormi puudumisega siseriiklikus õiguses.

11. Kriminaalasjas ei ole tõendatud, et V. Penartit oleks ähvardanud repressioonid, kui ta oleks jätnud

süüdistuses kirjeldatud teod kannatanute suhtes toime panemata. Seega ei ole V. Penarti tegutsemises

tuvastatud kohustuste kollisiooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib aga, et isegi juhul, kui

V. Penartit oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks

see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja

artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast

kõrgemalseisva isiku käsul.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et selle kriminaalasja

arutamine ei kuulu Eesti Vabariigi kohtute pädevusse. KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi

kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat

kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole tema kriminaalvastutusest

vabastamise aluseks. Kassaatori viide Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6

sätetele pole aga asjassepuutuv, sest V. Penartit ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste

kuritegude toimepanemises.

13. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2003. a otsuse V. Penarti süüdistusasjas

muutmata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher