3-2-1-125-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Anne-Margret Jacobseni hagi Margit Metsa vastu notari

ametitegevusega tekitatud kahju 1 000 000 krooni

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-57/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anne-Margret Jacobseni ja Margit Metsa kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat K. Raudsepp ja kostja esindaja

vandeadvokaat R. Ainla

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai

2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Anne-Margret Jacobseni kassatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

3. Margit Metsa kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tagastada Advokaadibüroole V. Kaasik & Ko 20. juunil

2003. a Anne-Margret Jacobseni kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt tõestas notar Margit Mets 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, mille

kohaselt Anne-Margret Jacobsen müüs Indrek Saarele Viljandis Oja tee 2A asuva elamu-

majandushoone. A.-M. Jacobseni esindas volikirja alusel I. Saar. 16. detsembril 1997. a sõlmitud

asjaõiguslepingu alusel kanti I. Saar kinnistusraamatusse Oja tee 2A kinnistu (registriosa nr 4363)

omanikuna. I. Saare ja tema ema Anne Saare vahel sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistu

omanikuna 16. juunil 1998. a kinnistusraamatusse A. Saar. 2. detsembril 1999. a kanti kinnistu

omanikuna kinnistusraamatusse Aivar Moks. Hageja väitel ei ole ta I. Saart volitanud müüma Oja tee

2A asuvat hoonet ega ole talle volikirja andnud. Tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata

tehingupoole esindaja volitused, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise

korra sätteid. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja omandi temale kuulunud hoonele.

Hageja palus kostjalt välja mõista kahju 1 000 000 krooni.

2. Valga Maakohtu 23. jaanuari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja

kasuks välja kohtukulud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli notari käitumine õigusvastane.

notariaadiseaduse (NotS) § 55 kohaselt võtab notar teistes riikides välja antud dokumente vastu siis,

kui need on välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel

võttis kostja vastu legaliseerimata Hamburgi Ülemkohtu Hansa piirkonna notari M."E. Schlie-vom

Ende 25. juulil 1997. a tõestatud volikirja. Notar ei kontrollinud nõuetekohaselt tehinguosalise

esindaja volitusi. NotS § 20 lg 1 kohaselt saab notari personaalset täisvastutust kohaldada üksnes

juhul, kui kahju on tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete

tegude tagajärjel. Asjas on tõendatud, et hageja oli varem I. Saarele andnud laialdased volitused enda

nimel vara omandamiseks, haldamiseks ja kasutamiseks. Vaidlusaluse volikirja väidetav võltsitus ei

oma asjas tähtsust. Kostja kinnitustel olid hageja ja I. Saar talle kui notarile tuntud isikud, mistõttu ta

eeldas I. Saare õiguspärast käitumist ja vajalike volituste olemasolu. Hageja ja I. Saar olid

24. märtsist 1995. a kuni 5. juulini 2001. a abielus. Kostja käitumine võiks eelduslikult olla käsitatav

ettevaatamatusena, kuid ettevaatamatuse korral näeb NotS § 20 lg 2 ette notari vastutuse üksnes

ulatuses, mis jäi hüvitamata kahju tekitanud isikute poolt. I. Saare kui eelduslikult kahju tekitanud

isiku vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Kostja vastutuse kohaldamiseks puudub ka kahju ning

põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hageja kahju vahel. Hageja on kahjuna määratlenud

tehinguga väidetavalt tema valdusest välja läinud vara väärtuse. Sellise kahju olemasolu on tuvastatav

üksnes tehingu õiguspärasust puudutava vaidluse lahendamisel. Legaliseerimata volikirja

vastuvõtmine kui notariaaltoiming ei loo õiguslikke tagajärgi ega anna alust väita, et see toiming

põhjustas hagejale kahju.

3. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus õigusabikulu

väljamõistmise osas ja loeti maakohtu otsuse järgi hagejalt kostja kasuks välja mõistetuks 20 000

krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Esimese astme kohus tuvastas notari ametikohustuste rikkumise, kuid leidis õigesti, et notari süü ei

ole tõendatud. Asjaolu, et notar võttis vastu legaliseerimata volikirja, ei tähenda iseenesest, et ta tegi

seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil. Formaalselt võiks legaliseerimata volikirja alusel tehingu

tõestamist hinnata selle tegemise momendil raske ettevaatamatusena, kuid notari vastu esitatud

kahjunõude hindamisel tuleb arvestada ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud

asjaolusid, sh legaliseerimistõendi esitamist. Legaliseerimistõendi esitamine tõendab, et notar nõudis

I. Saarelt tõendi esitamist, mis sisuliselt välistab notari tahtluse võtta vastu legaliseerimata volikirja.

Notari toimingut ei saa kahju tekkimise põhjusena hinnata raskeks ettevaatamatuseks ning NotS § 20

lg 1 kohaldamiseks puudub alus.

4. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2002. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

5. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutas 1. veebruarini 2002. a kehtinud NotS § 20 lg 1

kohaselt notar otsese varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest

tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul

olema tekkinud otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse

või raske ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel.

Õigusvastaseks teoks oli seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane

täitmine. Kohtud on õigesti tuvastanud notari tegevuse õigusvastasuse.

6. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et notari toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu

tõestamist - võiks formaalselt hinnata selle tegemise momendil raskelt ettevaatamatuks, kuid

arvestada tuleb ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh eriti seda, et

legaliseerimistõend siiski esitati. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustunud. Asjaolu, et I. Saar tõi

hiljem tehingu tõestamise ajal puudunud legaliseerimistõendi, ei välista notari süüd tehingu

tõestamisel ega vabasta teda vastutusest. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse

pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed.

Legaliseerimistõendi nõudmine kinnitab seda, et notar oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas

teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata.

7. Kolleegium nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et legaliseerimata volikirja vastuvõtmine ei

tähenda iseenesest, et notar seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil tegi. Kuid ringkonnakohus

lähtus ekslikult süüst tagajärje (kahju), mitte aga süüst teo (ametikohustuste rikkumine) suhtes. Notari

vastutus NotS § 20 lg 1 alusel ei sõltunud mitte sellest, kas notar soovis oma teoga kahju tekitada,

vaid sellest, kas ta rikkus seadust tahtlikult või raskest ettevaatamatusest ja kas selle tagajärjel tekkis

kannatanul otsene varaline kahju. Kohus peab tuvastama notari süü vormi ametialaste kohustuste

rikkumise suhtes ning põhjusliku seose või selle puudumise kahju ja süülise õigusvastase teo vahel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. mai 2003. a otsusega Valga Maakohtu otsuse ja uue otsusega

rahuldas hagi osaliselt. M. Metsalt mõisteti A.-M. Jacobseni kasuks välja kahju hüvitamiseks 500 000

krooni ning riigituludesse hagi esitamisel tasutud riigilõiv 26 000 ja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutud 26 000 krooni.

9. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutas notar vastavalt 1. veebruarini 2002. a

kehtinud NotS § 20 lg-le 1 otsese varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest

ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks

pidi kannatanul olema tekkinud otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema

süü tahtluse või raske ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja

kahju vahel. Õigusvastaseks teoks oli seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine.

10. Maakohus on õigesti tuvastanud, et notari tegevus 1. augusti 1997. a ostu-müügilepingu

tõestamisel oli õigusvastane. NotS § 47 lg 3 sätestas, et kui tehing tehakse esindaja kaudu, kontrollib

notar tehingu tõestamisel esindaja volitusi. Teistes riikides väljaantud dokumente võttis notar NotS

§ 55 kohaselt vastu siis, kui välisministeeriumi asutused olid need legaliseerinud. Võttes vastu

välismaal väljaantud legaliseerimata volikirja, jättis kostja kontrollimata hageja esindaja volitused.

11. Hageja on tõendanud, et talle on tekkinud otsene varaline kahju. TsK § 222 lg 2 järgi loeti kahjuks

kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori saamata jäänud

tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. 1. augusti 1997. a ostu-müügileping on

TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine, sest I. Saarele puudus nõutavas vormis hageja volitus tehingu tegemiseks

ning hageja ei ole seda tehingut ka tagantjärele heaks kiitnud. Tõendatud on, et kostjale tehingu

tõestamiseks esitatud hageja notariaalne volikiri I. Saarele ja selle kohta hiljem välja antud

legaliseerimistõend on võltsitud. Asjaolu, et hageja ja I. Saar olid 1. augusti 1997. a tehingu tegemise

ajal abielus, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest nähtuvalt abieluvaralepingust olid nad enne

abiellumist kokku leppinud vastavalt Saksa tsiviilseadustiku (BGB) §-le 1414 abielu kestel soetatava

vara lahususes. Leping oli kehtiv abieluvararegistrisse kandmata jätmisest hoolimata. Nimetatud

abieluvaralepingu järgi ei muutunud Viljandis Oja tee 2A asuva elamu-majandushoone hageja ja

I. Saare ühisvaraks, kui hageja selle 28. detsembril 1995. a omandas. Asja materjalidest nähtuvalt oli

I. Saar pärast 1. augusti 1997. a tehingut kantud kinnistusraamatusse Oja tee 2A kinnistu omanikuna,

seejärel võõrandas ta kinnistu oma emale A. Saarele ning viimane võõrandas kinnistu omakorda edasi

A. Moksile, kes kanti 2. detsembril 1999. a omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna vähemalt

A. Moksi tuleb käsitada nimetatud kinnistu heauskse omandajana, siis on hageja kaotanud AÕS § 56

lg-te 1 ja 3 ning § 118 lg 1 järgi õiguse nõuda A. Moksilt nimetatud kinnistu omandiõiguse

tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande parandamist. Hageja on seega jäädavalt kaotanud

omandiõiguse Viljandis Oja tee 2A asuvale elamu-majandushoonele ning sellist olukorda tuleb

käsitada kui hageja vara kaotsiminekut TsK § 222 lg 2 mõistes. AS ABI Kinnisvarabüroo hindamise

akti järgi oli nimetatud hoone väärtus 17. juuni 1997. a seisuga 2 098 800 krooni. Kostja ei ole

esitanud tõendeid, mis lükkaksid eksperthinnangu ümber ja kinnitaksid, et hoone tegelik väärtus oli

hageja nõutavast ühest miljonist kroonist väiksem.

12. Tõendatud on põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel. Tulenevalt

AÕS RakS § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine võimalik üksnes notariaalselt tõestatud

tehingu tegemise teel. Kui kostja poleks I. Saare soovitud tehingut tõestanud, jäänuks tehing tegemata

ning hageja poleks omandit Viljandis Oja tee 2A asuvale hoonele kaotanud. Kuna on tõendatud nii

notarile esitatud volikirja kui ka legaliseerimistõendi võltsitus, siis ei saa eeldada, et tehing oleks

tehtud hiljem I. Saare poolt legaliseerimistõendi esitamisel.

13. Kostja toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist - tuleb hinnata raskelt

ettevaatamatuks. Seadus ei näinud ette, et notar võiks tehingu tõestada ettenähtud dokumentideta või

tingimusel, et need esitatakse hiljem. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse

pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. I. Saarelt

legaliseerimistõendi nõudmine kinnitab seda, et kostja oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas

teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata.

14. Ringkonnakohus asus seisukohale, et esinevad kõik NotS § 20 lõikes 1 nimetatud notari vastutuse

aluseks olevad asjaolud. Samas leidis kohus, et arvestades kostja süü astet (raske ettevaatamatus)

ning õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid, on alust kahjuhüvituse suurust poole võrra

vähendada. Asjaolu, et kostja nõudis I. Saarelt legaliseerimistõendi hilisemat toomist, näitab, et kostja

ei suhtunud lepingu tõestamisel toimepandud ametikohustuse rikkumisse ükskõikselt. Asjas pole

tõendatud, et hageja oleks kaotanud väljavaate nõuda kahju hüvitamist vähemalt osaliselt I. Saarelt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kassatsioonkaebuses palus A.-M. Jacobsen muuta ringkonnakohtu otsust ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja kahjuhüvitis täies ulatuses ja kõigis kohtuastmetes kantud kohtukulud.

Ringkonnakohus määratles vääralt kostja süü astme, vähendas ebaõigesti kahjuhüvitist ja jättis

põhjendamatult hageja kohtukulud tema enda kanda. Hageja on seisukohal, et notar rikkus tehingu

tõestamisel tahtlikult seadust. Notar tõestas tehingu ilma legaliseeritud volikirjata, kuigi oli

kohustatud kuni volikirja legaliseerimist kinnitava dokumendi saamiseni notariaaltoimingu edasi

lükkama või selle tõestamisest keelduma. Kuna kostja oli pikka aega töötanud notarina, ei ole

võimalik tema tegevust kvalifitseerida ettevaatamatuseks, vaid tegemist on tahtlikult toime pandud

teoga. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02 asunud seisukohale, et

ettevaatamatusega on tegemist siis, kui notar ei rikkunud oma ametikohustusi teadlikult, vaid

seetõttu, et jättis olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Isegi kui notari süü kvalifitseerida

raskeks ettevaatamatuseks, puudus ringkonnakohtul alus kahjuhüvitise vähendamiseks. NotS § 20

lg 1 kohaldamisel ei ole oluline, kas notar tekitas kahju raskest ettevaatamatusest või tahtlikult. Ükski

teine isik ei ole hagejale kahju hüvitanud ja notar peaks tekitatud kahju hüvitama täies ulatuses.

Ringkonnakohus ei viidanud hüvitise vähendamisel ühelegi materiaalõiguse normile.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg 1.

16. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles selle

väidetele vastu.

17. Kassatsioonkaebuses palus M. Mets ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja 500 000 krooni ja riigituludesse riigilõiv.

Ringkonnakohus pidas ebaoluliseks asjaolu, et hageja ja I. Saar olid tehingu tegemise ajal abielus.

Kostja üheks vastuväiteks on kogu menetluse kestel olnud see, et kuna vaidlusaluse tehinguga

võõrandati abikaasade ühisvara, ei tekkinud hagejal tehingust kahju. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks ta selle väitega ei arvesta. Ringkonnakohus kohaldas vara õigusliku staatuse

määratlemisel ebaõigesti Saksa tsiviilseadustiku § 1414. Tõendamata on, et võõrandatud hoone

kuulus hageja lahusvarasse. Samuti puudusid abieluvaralepingu kohta kanded Saksa ja Eesti

registrites. TsÜS § 146 lg 31 kohaselt oleks Eestis asuvat vara saanud pidada hageja lahusvaraks siis,

kui selle kohta oleks tehtud märge Eesti abieluvararegistrisse.

Ringkonnakohus ei tuvastanud notari teo ja väidetava kahju vahel põhjuslikku seost.

Ringkonnakohus leidis, et hageja vara läks kaotsi, kui A. Moks kanti omanikuna kinnitusraamatusse.

Kuna notar ei tõestanud tehingut, mille alusel sai omanikuks A. Moks, puudub notari teo ja hageja

vara kaotsimineku vahel otsene põhjuslik seos. NotS § 20 lg 1 sätestab selgelt, et notar vastutab ainult

tema enda tehtud teo tagajärjel tekitatud otsese varalise kahju eest. Kui kahju tekib kaudselt, notar ei

vastuta.

18. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle

rahuldamata. Kostja on ebaõigesti märkinud, et ei ole tõendatud hoone kuulumine hageja

lahusvarasse. Abieluvaralepingu kohaselt allutasid pooled end Saksa tsiviilseadustiku regulatsioonile

ja leppisid kokku abikaasade varalahususe põhimõttes.

19. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kaebustes ja nendele esitatud vastustes toodud

seisukohtade juurde.

Hageja esindaja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus luges notari süü vormiks

raske ettevaatamatuse, vähendas kahjunõudehüvitist, jättis hagi osaliselt rahuldamata ja hageja

õigusabikulud esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluses tema enda kanda. Hageja esindaja

palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja kahju 1 000 000 krooni ja esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses

kantud õigusabikulud. Samuti palus hageja esindaja kostjalt välja mõista hageja kassatsiooniastmes

kantud õigusabikulud 21 400 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja tõlgendamise tõttu.

21. 1. veebruarini 2002. a kehtinud notariaadiseaduse (NotS) § 20 lg 1 kohaselt vastutas notar otsese

varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete

tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul olema tekkinud

otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse või raske

ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel.

22. Kohtud tuvastasid, et notari tegevus 1. augusti 1997. a ostu-müügilepingu tõestamisel oli

õigusvastane. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamise ajal kehtinud NotS § 47 lg 3 sätestas, et kui tehing

tehakse esindaja kaudu, kontrollib notar tehingu tõestamisel esindaja volitusi. Teistes riikides

väljaantud dokumente võis notar NotS § 55 kohaselt vastu võtta siis, kui need olid välisministeeriumi

asutuste poolt legaliseeritud. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda,

kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Vajalike dokumentide

puudumisel võis notar notariaaltoimingu tegemise edasi lükata (NotS § 45 lg 1 p 1) või

notariaaltoimingu tegemisest keelduda (NotS § 52 lg 1 p 2). Võttes vastu välismaal väljaantud

legaliseerimata volikirja, jättis kostja kontrollimata hageja esindaja volitused.

23. Ringkonnakohus on hinnanud kostja tegevuse - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamise

- raskeks ettevaatamatuseks oma ametiülesannete täitmisel NotS § 20 lg 1 tähenduses, sest notar oli

teadlik legaliseerimistõendi vajalikkusest ja tõestas tehingu selle puudumisest hoolimata. Notar eksis

seaduses selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu selle seisukohaga.

24. Ebaõige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks

ei olnud võõrandatud vara abikaasade ühisvara. Ringkonnakohus leidis, et hageja ja I. Saare vahel

enne abiellumist sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt leppisid nad kokku Saksa tsiviilseadustiku

§ 1414 alusel abielu kestel soetatava vara lahususes. Abieluvaraleping kehtis olenemata sellest, kas

see oli registrisse kantud või mitte. Hageja ja I. Saar abiellusid 24. märtsil 1995. a ja hageja ostis

Viljandis Oja tee 2A asuva hoone 28. detsembril 1995. a. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

hoone olid hageja lahusvara.

25. Kostja on ebaõigesti leidnud, et asjas tuleks kohaldada TsÜS § 146 lg 31. Nimetatud sätet tuli

kohaldada siis, kui abikaasade varalised õigused olid määratud sama paragrahvi kohaselt välismaa

seadusega. TsÜS § 141 lg 1 järgi kohaldati tehingule selle maa seadust, mille kohaldamises pooled

olid kokku leppinud. Hageja ja I. Saar leppisid Saksa seaduse kohaldamises kokku juba

abieluvaralepingus, mistõttu ei tule kohaldatavat seadust kindlaks määrata rahvusvahelise eraõiguse

sätete alusel.

26. Tuvastatud kahju suurust ei ole kassatsioonkaebustes vaidlustatud.

27. Ringkonnakohus on tuvastanud põhjusliku seose kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju

vahel. Õige on kostja väide, et ta ei tõestanud tehingut, mille alusel kanti kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse A. Moks, kuid ebaõige on sellest tehtud järeldus, et kostja õigusvastase teo ja

hagejal tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud

tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on

hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Kolleegium on

seisukohal, et notari kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks NotS § 20 lg 1 järgi ei pea põhjuslik

seos avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda

põhjusahelas (sündmuste jadas), mille notar oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kannatanu peab

tõendama üksnes seda, et notari õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel

vallandunud.

Tulenevalt AÕS RakS § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine võimalik üksnes

notariaalselt tõestatud tehingu tegemise teel. Tuvastanud, et hagejale kuuluva elamu-majandushoone

1. augusti 1997. a ostu-müügilepingu tõestamine oli hoone järgnevate võõrandamiste vältimatu

tingimus, luges ringkonnakohus põhjendatult hageja kahju tekkinuks notari süülise käitumise tõttu.

Kuna põhjuslik seos oli tuvastatud, ei olnud ringkonnakohtul vajadust käsitleda seda, mis saanuks

siis, kui kostja poleks I. Saare poolt soovitud tehingut tõestanud (otsuse p 12).

28. Ringkonnakohus asus seisukohale, et esinevad kõik NotS § 20 lõikes 1 nimetatud notari vastutuse

tekkimiseks vajalikud asjaolud, kuid arvestades kostja süü vormi (raske ettevaatamatus) ning

õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid, leidis kohus, et kahjuhüvitist tuleb vähendada.

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. NotS § 20 lg 1 järgi vastutab notar otsese varalise kahju

eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude

tagajärjel. Ringkonnakohtu otsuses esile toodud kahjuhüvitise vähendamise aluseid notariaadiseadus

ette ei näinud.

Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt

kannatanu süü astmest, tuleb TsK § 462 lg 1 järgi hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest

kahju eest.

29. Hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 21 400 krooni hüvitamine otsustatakse asja uuel

läbivaatamisel.

A. Kull, J. Luik, T. Tampuu