3-1-1-146-03 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedE. H. karistati Harju Politseiprefektuuri koordineerimisosakonna politseijuhtivinspektori 5. mai 2003. a otsusega LS § 7419 järgi 12 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et E. H. juhtis 5. aprillil 2003. a
Legislator headnote
AI generated3-1-1-146-03 · Riigikohus: E. H. karistati Harju Politseiprefektuuri koordineerimisosakonna politseijuhtivinspektori 5. mai 2003. a otsusega LS § 7419 järgi 12 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et E. H. juhtis 5. aprillil 2003. a
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-1-1-146-03
Otsuse kuupäev
9. detsember 2003. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott
Järvesaar
Kohtuasi
E. H. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. septembri 2003. a otsus
väärteoasjas
nr 3/9-60/03
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. H. kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe
kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
2. detsember 2003. a
Istungil osalenud isikud
E. H. kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe
Resolutsioon
Harju Maakohtu 9. septembri 2003. a kohtuotsus E. H. väärteoasjas LS § 7419 järgi jätta muutmata,
kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. E. H. karistati Harju Politseiprefektuuri koordineerimisosakonna politseijuhtivinspektori 5. mai 2003. a
otsusega LS § 7419 järgi 12 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et E. H. juhtis 5. aprillil 2003. a
Kuusalu vallas Kuusalu tee 39 juures sõidukit alkoholijoobes. Menetlusalune isik vaidlustas otsuse Harju
Maakohtus ja taotles väärteomenetluse lõpetamist, sest menetleja ei arvestanud vastulausega, samuti on
väärteoprotokollis ebaõigesti fikseeritud väärteo toimepanemise aeg.
2. Harju Maakohus tühistas 9. septembri 2003. a otsusega kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse
osas ja karistas E. H. LS § 7419 järgi 140 trahviühiku ehk 8400 krooni suuruse rahatrahviga.
Kohtuotsuse kohaselt on tõendatud, et alkoholijoobes E. H. istus 5. aprillil 2003. a kella 03.00 ajal Kuusalu
tee 39 juurde pargitud sõiduauto Peugeot 406 rooli, tagurdas umbes 2 meetri ulatuses parkimiskohalt välja ja
sõitis seejärel parkimiskohale tagasi.
Kohus leidis, et selline käitumine vastab KarS § 25 lg 1 ja LS § 7419 järgi kvalifitseeritavale väärteokatse
koosseisule.
Kohus asus seisukohale, et vastulausega mittearvestamine on taunitav, kuid see ei kujutanud endast
menetlusõiguse olulist rikkumist, sest menetlusalune isik sai oma vastuväited esitada kaebemenetluses.
Samuti leidis kohus, et väärteo toimepanemise ebaõige aeg väärteoprotokollis ei sea kahtluse alla väärteo
toimepanemise fakti.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat
Toomas Pikamäe, kes palub maakohtu otsuse tühistada.
Kassaator leiab, et maakohus on leides, et tegemist oli süüteo toimepanemise katsega, jätnud tähelepanuta
asjaolu, et E. H. loobus vabatahtlikult süüteokatsest, s.o katkestas süüteo lõpuleviimise. Seega jättis kohus
kohaldamata materiaalõiguse normid KarS § 40 lg 1 ja 41 lg 1, mida oleks pidanud kohaldama.
Ühtlasi leiab kassaator, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Nimelt oleks kohus pidanud asja
lõpetama otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 p 1 alusel.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas E. H. kaitsja vandeadvokaat T. Pikamäe
kassatsioonkaebust selles toodud motiividel.
RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Harju Maakohtu väide, et E. H., tagurdades sõiduautoga Peugeot 406 parkimiskohalt välja ja sõites
seejärel sinna tagasi, pani toime Liiklusseaduse § 7419 sätestatud väärteo katse, on motiveerimata. Riigikohtu
kriminaalkolleegium ei nõustu sellise käsitlusega ning märgib järgnevat.
Piiritlemaks LS § 7419 sätestatud väärteo katset lõpuleviidud väärteost, tuleb eelkõige sisustada mõiste
"mootorsõiduki juhtimine". Mõiste "mootorsõiduk" on Liiklusseaduse Lisas 1 piisava täpsusega reguleeritud,
mõiste "juhtimine" on aga defineerimata. Küll sisustavad nii Liiklusseadus kui ka Liikluseeskiri mõiste
"juht" - see on isik, kes juhib sõidukit, ratsa- või veoloomi. Sellest tulenevalt on juhtimisena käsitletav juhi
tegevus sõiduki või looma kulgemise suunamisel. Juhtimise katse on üldjuhul võimalik vaid selles
staadiumis, kus mootorsõidukit ei ole kohalt liigutatud, sest mootorsõiduki juhtimise mõistesse kuulub ka
sõidu alustamine, s.o juhi poolt seisva sõiduki liikumisse viimine. Veelgi enam, Liikluseeskirja § 82
kohustab juhti andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, " ...kuid mitte hiljem kui 3
sekundit enne sõidu .... alustamist" Seega käsitleb Liikluseeskiri teatud juhtudel mootorsõiduki roolis viibivat
isikut juhina juba enne seda, kui toimus sõiduki liikumahakkamine.
6. Seega on Harju Maakohus ekslikult kohaldanud materiaalõigust, kuid seda mitte kassatsioonkaebuses
viidatud motiividel. E. H.-le käesoleval ajal süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimine lõpuleviidud süüteoks
aga raskendaks tema olukorda, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea võimalikuks kaebuse piiridest
väljuda.
7. Kassaator on taotlenud VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise
tunnistamist oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel.
Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse
kaalutlusel. Seadusandja on andnud menetlejale õiguse omal kaalutlusel menetluse lõpetamiseks. Sellist
kohustust menetlejale aga pandud ei ole. Vastupidi, lähtuvalt KrMK §-st 6, mis on VTMS § 2 kohaselt
kohaldatav ka väärteomenetluses, on menetlejal reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus,
millest VTMS § 30 näeb ette erandid. Seega ei ole menetlusalusel isikul õigust väärteomenetluse
lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja
lõpuni
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kõnealuses asjas ei ole alust menetluse otstarbekuse kaalutlusel
lõpetamiseks. Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib
tuletada KrMK §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik
menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata
õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse. Seega ei ole menetluse otstarbekuse
kaalutlusel mittelõpetamise puhul tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse
muutmata ning kassatsioonkaebuse rahuldamata.
Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar