3-1-1-132-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-132-03

Otsuse kuupäev

9. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi V. S. süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-190/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Marge Püssi kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

14. oktoober 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss ja V. S. kaitsja vandeadvokaat

Aleksander Glikman

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2003. a otsus V. S.-i õigeksmõistmises tühistada.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

3. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiameti Lõuna-Eesti osakonna assistent V. S. anti KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi kohtu alla

süüdistatuna selles, et ta püüdis varjata oma eelnevat informeeritust 24. märtsil 2000. a toimepandud A. O.

tapmisest ja selleks organiseeris ta J. P. tahtlikku tapmist.

2. Tartu Maakohtu 6. septembri 2002. a otsusega mõisteti V. S. KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi õigeks

kuriteosündmuse ja kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör Heili Sepp apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist, V. S.-i süüdi tunnistamist KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi ning karistamist vangistusega kuueks

aastaks. Ringkonnakohtu istungil muutis prokurör osaliselt apellatsioonprotestis esitatud taotluse sisu ja

palus kohtualuse süüdi tunnistada KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi, s.o tapmise ettevalmistamises.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman

kassatsioonkaebuse, milles ta palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus, õigeksmõistev otsus.

5. Riigikohtu 5. mai 2003. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2002. a otsus V. S.-i

süüdistusasjas KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samasse

ringkonnaohtusse teises kohtukoosseisus.

5.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohus pidanuks käsitletava kriminaalasja eripära

arvestades asja tehiolude igakülgse ja objektiivse uurimise tagamiseks järgima kohtuliku arutamise

vahendituse ja suulisuse nõuet. Apellatsioonikohtus tulnuks üle kuulata nii kohtualune kui tunnistajad.

5.2. Eeluurimisel esitati V. S.-le süüdistus tahtliku tapmise organiseerimises KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi.

Maakohtu istungil taotles prokurör kohtualuse süüdimõistmist tahtlikule tapmisele kihutamises ja sellele

kaasaaitamises KrK § 17 lg-te 5 ja 6 ning § 100 järgi. Protestis maakohtu otsuse peale leidis prokurör, et kui

tegu on Kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritav tahtliku tapmise organiseerimisena, siis on see

Karistusseadustiku järgi karistatav ettekavatsetud tapmiskatsena teist isikut ära kasutades. Ringkonnakohtu

istungil taotles prokurör V. S.-i süüdimõistmist tahtliku tapmise ettevalmistamise eest, millega kohus ka

nõustus ning mõistis V. S.-i süüdi KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi.

Ringkonnakohtul tuli Karistusseadustiku rakendamise seadusest tulenevalt lahendada oluline karistusõiguslik

küsimus: kas need teod, mis Kriminaalkoodeksi järgi olid hinnatavad tapmise ettevalmistamisena, on

Karistusseadustiku järgi karistatavad kuriteo katsena. Ringkonnakohus piirdus selles osas väitega, et

Karistusseadustiku kohaselt on avardunud süüteokatse mõiste, ega analüüsinud, kas kohtu poolt tuvastatuks

peetud teod on KarS § 25 lg 2 järgi hinnatavad tapmise katsena. Seetõttu puuduvad otsuses põhjendid, kes oli

ringkonnakohtu arvates täideviija, millise täideviimise liigiga oli tegemist ja milliste tegude

toimepanemisega algas tapmise katse. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsuses puudusid motiivid.

Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine, mis sama seaduse § 64 p 1 kohaselt on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

5.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutas, et ringkonnakohtu otsusest võib välja lugeda, et

Karistusseadustiku järgi hõlmab süüteokatse mõiste ka teod, mis Kriminaalkoodeksi järgi olid hinnatavad

kuriteo ettevalmistamisena. Karistusseadustik ei tunnista teo toimepanemise erinevaid staadiume -

ettevalmistamine ja katse - üheks, katse staadiumiks. Erinevalt Kriminaalkoodeksist loeb Karistusseadustik

süüteo ettevalmistamise üldjuhul mittekaristatavaks.

Kuna Karistusseadustiku järgi saab karistada isikut, kelle tegu on jõudnud katse staadiumi, siis on oluline

igal konkreetsel juhul määratleda katse algus. Katse algusmoment sõltub omakorda sellest, kas täideviija

paneb süüteo toime ise, teist isikut ära kasutades või on tegemist kaastäideviijate poolt süüteo

toimepanemisega. Ringkonnakohus oleks pidanud kõigepealt selgitama, kas V. S. tegutses vahendliku

täideviijana või kavandati kuriteo toimepanemist kaastäideviimisena.

6. Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2003. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 6. septembri 2002. a otsus V. S.-i

õigeksmõistmises KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi muutmata ja prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata.

6.1. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kriminaalasjas puuduvad veenvad ja usaldusväärsed tõendid,

mis kahtluseta kinnitaksid süüdistuses väidetud asjaolusid. V. S.-le esitatud süüdistus rajaneb peamiselt

tunnistajate ütlustel. Maakohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi, kõrvutanud neid teiste tõenditega ning

põhjendatult lugenud need mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus leidis samuti, et tunnistaja M. O. ütlused

on ebajärjekindlad ja need ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Prokuröri taotluse, kuulata

ringkonnakohtu istungil veelkordselt üle süüdistust kinnitavad tunnistajad, jättis ringkonnakohus

rahuldamata.

Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör V. S.-i süüditunnistamist KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi, s.o tahtliku

tapmise ettevalmistamises. Prokuröri põhjenduste kohaselt vastab V. S.-i poolt toimepandu KarS § 25 lg 3

tunnustele. Ringkonnakohus leidis, et prokuröri taoline põhjendus ei ole kooskõlas kriminaalseadusega.

Karistusseadustik ei sätesta üldosas eraldi vastutust kuriteo ettevalmistamise eest. Üksnes siis, kui kuriteo

ettevalmistamine on hinnatav Karistusseadustiku järgi kuriteo katsena, on võimalik isikut süüdi tunnistada.

Käesolevas asjas ei olnud V. S.-le süüksarvatud teod jõudnud katse staadiumi.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et süüdistusest tulenevalt pani V. S. talle

inkrimineeritava kuriteo toime osavõtu vormis. Aktsessoorsuse põhimõttest lähtuvalt on osavõtt võimalik

ainult siis, kui esineb põhitegu ehk täideviimine. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et esineks

põhitegu või et nimetatud põhitegu oleks jõudnud katse staadiumi. Süüdistuse kohaselt ei pidanud V. S. ise

tapmist toime panema. Selle pidi toime panema M. O., kel aga tapmise tahtlust ei tekkinud ja kes ei pannud

toime ei J. Poljanski tapmist ega tapmiskatset.

Lisaks märkis ringkonnakohus, et kihutamine kui kuriteost osavõtt ei ole täideviimisteo puudumise tõttu

karistatav.

6.2. Seoses V. S.-le esitatud süüdistusega märkis ringkonnakohus, et V. S.-le esitati eeluurimisel süüdistus

KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Maakohtu istungil esitati V. S.-le muudetud süüdistus KrK § 17 lg 4 ja § 100

järgi. Kohtulikes vaidlustes palus prokurör V. S.-i süüdi tunnistada KrK § 17 lg-te 5, 6 ja § 100 järgi. Seoses

õigeksmõistva kohtuotsusega esitas prokurör apellatsioonprotesti, milles palus V. S.-i süüdi tunnistada

KrK § 17 lg 4 ja § 100 järgi. Apellatsioonprotesti läbivaatamisel ringkonnakohtus palus prokurör V. S.-i

süüdi tunnistada KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Riigikohtu istungil leidis prokurör, et tegemist on kõlbmatu

süüteokatsega KarS § 26 lg 1 järgi. Kriminaalasja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus palus prokurör V. S.-i

süüdi tunnistada KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Lisaks esitas prokurör ringkonnakohtu istungil alternatiivse

taotluse tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Taotlust

põhjendas prokurör sellega, et kui V. S.-le esitatud süüdistus isikuvastases kuriteos ei leia tõendamist, siis

võivad tema tegevuses esineda ametialase kuriteo tunnused. Prokuröri taotluse kohaselt on maakohus

rikkunud KrMK § 263 lg 1 p 3 nõudeid ega ole andnud hinnangut, kas V. S.-i teos võivad esineda ametialase

kuriteo tunnused.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on antud juriidiline hinnang kõigile kohtualuse süüdistuses

kirjeldatud tegudele olenemata sellest, kas süüdistuses toodud juriidiline kvalifikatsioon neid hõlmab või

mitte. Sellekohaseid järeldusi on maakohus põhjalikult motiveerinud.

Muuhulgas on maakohus kaalunud, kas V. S.-i teos võib olla KrK §-s 162 nimetatud kuriteo koosseis ning

põhistatult leidnud, et kohtualune on küll toime pannud ametialaste kohustuste mittenõuetekohase täitmise,

s.o distsiplinaarüleastumise, mitte aga ametialase kuriteo.

Ringkonnakohus märkis, et kriminaalmenetluses on isiku süüdistamine riigi ülesanne, mida teostab prokurör.

Prokurör peab tagama, et isikule esitatud süüdistus oleks õiguslikult põhjendatud. V. S.-le esitatud süüdistuse

ebajärjekindluse taustal ei ole õiglane teha maakohtule etteheiteid, miks kohus riikliku süüdistaja asemel ei

otsinud mingit muud süüdistust, mis võimaldaks V. S.-i ikkagi süüdi tunnistada. Kriminaalasja teistkordsel

apellatsioonikohtu istungil läbivaatamise ajal uute võimaluste otsimine selleks, et V. S. siiski mingis

süüdistuses süüdi mõista, oli ringkonnakohtu arvates vastuolus ausa õigusemõistmise ja asja mõistliku aja

jooksul arutamise põhimõtetega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2003. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti riigiprokurör Marge Püss,

kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asja samale kohtule teises kohtukoosseisus uueks

arutamiseks saatmist. Kassaator leidis, et ringkonnakohus, jättes prokuröri vastavasisulisest taotlusest

hoolimata üle kuulamata tunnistajad ning kannatanud, ei järginud kriminaalasja igakülgse, täieliku ja

objektiivse uurimise põhimõtet ning sellega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusnorme, mis tõi kaasa

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Samuti rikkus ringkonnakohus sellega AKKS §-s 66 sätestatut, mille

kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise osas asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Kassaator ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et alles kriminaalasja teistkordsel arutamisel

ringkonnakohtus esitas prokurör alternatiivse taotluse KrMK § 263 lg 1 p 1 rikkumise tõttu maakohtu otsuse

tühistamiseks ja samasse kohtusse uueks arutamiseks saatmiseks. Kassatsioonprotestis leiti, et V. S.-i

kriminaalvastutusest vabastamise aluseks ei saa olla tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamine.

8. Prokuröri kassatsioonprotesti peale esitas vastuväited V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman,

kes leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks.

Kaitsja leiab, et kassaatori väide ringkonnakohtu poolt AKKS § 66 rikkumise kohta pole õige.

Asja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtus kehtib üldine apellatsioonmenetluse kord. Kriminaalmenetluse

seadus ei kehtesta nõuet, et ringkonnakohus vahenditult uuriks kriminaalasjas kogutud tõendeid ning kuulaks

teistkordselt üle tunnistajaid, keda on juba üle kuulatud esimese astme kohtus. Kassaator on ekslikult asunud

seisukohale, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses tehti ringkonnakohtule ettekirjutus

tunnistajate kordusülekuulamiseks. Kassatsioonprotesti seisukoht, et Riigikohus on tunnistajate korduvalt

ülekuulamata jätmise ringkonnakohtus tunnistanud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ei ole

asjassepuutuv, sest see puudutas kasseeritavast erinevat menetluslikku olukorda. Kassaatori väide, et

kriminaalmenetlusnormide rikkumine tõi kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise on motiveerimata

ning kassatsioonprotestist ei selgu ka, millist kriminaalseaduse sätet on ebaõigesti kohaldatud. Vastuväite

esitaja arvates on asjassepuutumatu kassaatori väide, et ringkonnakohus pidi KarSRS § 3 lg 2 kohaselt

kontrollima, kas kuritegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi, sest maa- ja ringkonnakohus on

motiveerinud, miks pole V. S.-le süüksarvatud teod kuriteona karistatavad ei Kriminaalkoodeksi ega

Karistusseadustiku järgi. Kassatsioonprotesti seisukoht, et kriminaalvastutusest vabastamise aluseks ei saa

kindlasti olla distsiplinaarvastutuse kohaldamine ei ole kooskõlas sama süüteo eest teistkordse karistamise

keelatuse põhimõttega. Samuti juhtis kaitsja Riigikohtu tähelepanu sellele, et kõnealuses asjas prokuröri

poolt asja teistkordsel ringkonnakohtus läbivaatamisel isiku suhtes uue süüdistuse esitamine rikuks

kriminaalasja mõistliku aja jooksul arutamise põhimõtet ja raskendaks isiku kaitseõiguse teostamist.

9. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti.

10. Kaitsja vaidles prokurörile vastu ja leidis, et Riigikohtu ettekirjutust ringkonnakohtus tõendite vahenditu

uurimise kohta tulnuks mõista kontekstis sellega, kas ringkonnakohus soovis hinnata tõendeid esimese astme

kohtust erinevalt või mitte.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2003. a otsus tuleb tühistada

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsusega nr 3-1-1-17-03 (RT III 2003, 17, 159) tühistati

Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2002. a otsus V. S.i KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi süüditunnistamises

ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Menetlusseaduse rikkumine seisnes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul selles, et ringkonnakohus ei

suutnud tagada asja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seetõttu ei olnud asja

arutamine ringkonnakohtus tervikuna õiglane. Ringkonnakohus asus maakohtust kardinaalselt erinevale

positsioonile tõendite tähenduse osas ja ka põhjendas oma seisukohti, kuid Riigikohus leidis, et "ei saa siiski

rahulduda üksnes sellega, et ringkonnakohus on tõenditest teistsuguse järelduse tegemist põhjendanud.

Kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Veenvuse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kohtuliku

arutamise erisusi esimese astme ja apellatsioonikohtus ning tõendite iseloomu. Nende tegurite põhjal saab

otsustada, kas protsess tervikuna oli õiglane" (p 13).

13. Tulenevalt sellise rikkumise tuvastamisest saatis Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks ja andis juhise, kuidas tagada uurimise igakülgsus, täielikkus ning

objektiivsus. Riigikohtu otsuses märgiti seejuures, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

seadustik annab ringkonnakohtule: "õiguse kutsuda kohtuistungile tunnistaja ja ekspert, kui kutsutud

tunnistaja või ekspert on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui kohus leiab, et ülekuulatud

tunnistaja või eksperdi kordusülekuulamine on olulise tähtsusega (§ 17 lg 5). Taolise sätte olemasolu osutab

asjaolule, et teatud juhtudel on õiglase kohtumõistmise huvides, et ringkonnakohus uuriks kriminaalasja

tõendeid vahenditult. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult

uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom" (p 14). Riigikohus jätkab allpool: "Käesolevas

asjas oli V. S.-le esitatud süüdistus raske kuriteo organiseerimises. Kohtualune eitas oma süüd ja maakohus

mõistis ta õigeks kuriteosündmuse ja tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonprotesti

esitanud prokurör taotles tunnistajate ütluste ümberhindamist ja kohtualuse süüditunnistamist" (p 15). Selle

tõdemuse pinnalt kirjutaski Riigikohus ringkonnakohtule asja teistkordseks läbivaatamiseks ette järgmist:

"Selliste asjaolude tõttu tulnuks kriminaalasja igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks vahenditult

üle kuulata nii kohtualune, kannatanu kui ka tunnistajad" (p 15). Just ülaltoodud põhjustel pidanuks

ringkonnakohus asja teistkordsel arutamisel obligatoorselt vahenditult uurima kriminaalasjas kogutud

tõendeid ning ringkonnakohtu otsusest pidanuks nähtuma, millised faktilised asjaolud tuvastati. Alles

seejärel oli võimalik otsustada, kas V. S.i käitumises esineb süüteokoosseis.

14. Vastavalt AKKS §-s 64 sätestatule võivad kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks olla

võrdsel määral nii kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine kui ka kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamine. Kohtukaebesüsteemi loogika, aga ka AKKS §-s 66 otseselt sätestatu eeldab, et kohus, kellele

on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel

arutamisel konkreetsest tühistamise alusest. See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus

igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise

kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud

hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.

15. Riigikohtu etteheide, et ringkonnakohus pole tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt uurinud,

tähendas seega selles kriminaalasjas, et ringkonnakohus pidi asja uuel arutamisel sisuliselt tõendeid hindama.

Seda ka siis, kui ta asus maakohtu otsusega nõustuvale seisukohale. Tähtis on ka asjaolu, et prokurör on

korduvalt taotlenud keskse tähtsusega tunnistaja G. O. ülekuulamist. Ringkonnakohus põhjendas tema

ülekuulamata jätmist üksnes sellega, et tunnistaja on esimese astme kohtus juba üle kuulatud. Samas nähtub

kriminaalasja materjalidest, et tunnistajat pole Eestis üldse üle kuulatud. G. O. on üksnes ühel korral andnud

ütlusi Vene Föderatsiooni miilitsa uurija juures, kusjuures ei ole selge isegi see, milliseid küsimusi talle

ülekuulamisel esitati.

16. Arvestades eeltoodut ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher