Legislator Case Law & Legislation
3-2-1-137-03 ECLI:EE:RK:2003:3.2.1.137.03.428 AI generated

3-2-1-137-03 · Riigikohus

Case Number 3-2-1-137-03
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtuotsus

Legislator summary

AI generated

OÜ Harriman esitas 19. detsembril 2001. a Tartu Maakohtule hagi Andres Maseri ja Jaan Mugra Hagiavalduse kohaselt andis hageja 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingu nr 11 alusel Andres

Legislator headnote

AI generated

3-2-1-137-03 · Riigikohus: OÜ Harriman esitas 19. detsembril 2001. a Tartu Maakohtule hagi Andres Maseri ja Jaan Mugra Hagiavalduse kohaselt andis hageja 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingu nr 11 alusel Andres

Keywords

AI generated
bank guarantee claim event warranty against defects effective guarantee clause guarantee mark hail insurance termination of insurance benefits
AI generated
2-05-3846/8
Kalju Maide maksab Linnamäe Varahoiu Ühistu kasuks põhivõla katteks 60 000 (kuuskümmend tuhat) krooni alljärgnevatel tähtaegadel: 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni 10.novembriks 2006.a Linnamäe Varahoiuühistu arveldusarvele nr 10602002476004 SEB Eesti Ühispangas;
2-21-9729/5
16. juunil 2021 esitatud hagiavalduse kohaselt kostja ja hageja sõlmisid iseteenindusbüroo vahendusel 01.09.2019 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxxx. Hageja omas võlgniku vastu nõuet laenulepingust nr. xxxx, 06.02.2019, mille alusel kostja võlgnes hagejale 2 345.81 eurot ja viivised summas 1 709.08 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 1 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissisummas 4 053.89 eurot (2 345.81 eurot + 1 708.08 eurot). Antud summale lisandus lepingu punktis 5.1. kirjeldatud Lepingu sõlmimise tasu 10 eurot.
2-24-117509/12
Välja mõista kostjalt E. R.-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks AS-i I ja E. R. vahel 28.09.2023 sõlmitud lepingust nr xxxx tulenev põhivõlgnevus 719,69
2-18-120133/13
Võtta vastu hagist osaline loobumine ning lõpetada menetlus võlgnevuse nõudes 359,56 euro ulatuses.
2-07-14611/4
AS XX esitas M.S. vastu hagi põhivõla 3 233.64 krooni ja viivise 3 228.64 krooni, kokku 6 462.28 krooni ja menetluskulude 2 450 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS XX ja M.S. 10.01.2002. a rendilepingu ja 11.01.2002. a liitumisja rendilepingu, millega hageja võttis endale kohustuse osutada kostjale teenuseid interneti ühenduse ja/või telekommunikatsiooni vallas. Kostja kinnitas, et nõustub lepingute lahutamatuks lisaks olevate hageja teenuste kasutamise eeskirjade ja hinnakirjadega ning kohustus osutatud teenuste eest tasuma õigeaegselt, vastavalt esitatud arvetele. Hageja on oma lepingujärgsed kohustused täitnud ja esitanud kostjale igakuised arved teenuste kasutamise eest. Kostja kasutas hageja teenuseid, kuid nõutud summasid ei tasunud. Hagi esitamise seisuga on kostja võlg hageja ees 3 233.64 krooni, millele lisandub viivis summas

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-137-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Harriman hagi Andres Maseri ja Jaan Mugra vastu 120

000 krooni väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-155/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Mugra kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2003. a

Istungil osalenud isikud

OÜ Harriman lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Varul

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni

2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Harriman esitas 19. detsembril 2001. a Tartu Maakohtule hagi Andres Maseri ja Jaan Mugra

vastu, paludes neilt solidaarselt hageja kasuks välja mõista võlgnevus kokku 120 000 krooni, sh

põhivõlg 50 000 krooni ja intressid 70 000 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingu nr 11 alusel Andres

Maserile laenu 125 000 krooni intressiga 10% kuus, laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 29. oktoober

1999. a. 27. oktoobril 1999. a sõlmisid hageja ja A. Maser täiendava kokkuleppe, millega pikendasid

laenu tagastamise tähtaega 1. oktoobrini 2001. a. Laenu tagamiseks sõlmisid hageja ja J. Mugra

29. augustil 1999. a kokkuleppe (garantiikiri), mille kohaselt J. Mugra kohustus tagama kõigi hageja

nõuete rahuldamise, mis tulenevad hageja ja A. Maseri vahel 29. augustil 1999. a sõlmitud

laenulepingust. Kokkuleppe kohaselt laienes J. Mugra vastutus muuhulgas ka tingimuslike ja

tulevikus tekkivate nõuete rahuldamisele. Kuna A. Maser ei ole oma võlgnevust hagejale tasunud,

esitas hageja nõude J. Mugrale. J. Mugra tasus 2. mail 2000. a enne hagi esitamist 75 000 krooni.

3. Kostja J. Mugra hagi ei tunnistanud. Oma olemuselt vastab 29. augustil 1999. a allkirjastatud

garantiikiri käenduse tunnustele. Garantiikirja punkti 5 järgi on garantii soovinud siduda garantiikirja

kehtivuse laenu tagastamise tähtpäevaga, milleks oli 29. oktoober 1999. a. Kui laenulepingu pooled

pikendasid hiljem laenu tasumise tähtaega, ei pikendanud see automaatselt tagatise tähtaega. Puudub

laenuandja, laenuvõtja ja J. Mugra vaheline kirjalik kokkulepe tagatise tähtaja pikendamise kohta.

J. Mugra ei olnud teadlik laenulepingu tähtaja pikendamisest. Laenulepingust tuleneva kohustise

täitmise tähtpäev saabus 29. oktoobril 1999. a. Hageja ei esitanud kostja kui käendaja vastu nõuet

kohustise täitmiseks kolme kuu jooksul, seega on käendus vastavalt TsK § 211 p-le 2 lõppenud ning

hagi rahuldamine J. Mugra vastu välistatud.

4. Kostja A. Maser ei esitanud vastust.

5. Tartu Maakohus rahuldas 27. jaanuari 2003. a otsusega hagi A. Maseri vastu ja jättis hagi

rahuldamata J. Mugra vastu. Kohus mõistis A. Maserilt välja 120 000 krooni.

Kohus leidis, et kostja J. Mugra tagab 29. augusti 1999. a laenulepingut TsK § 206 lg 1 kohaselt kui

käendaja. Tõendatud on see, et J. Mugra ei teadnud, et hageja ja A. Maser sõlmisid 27. oktoobril

1999. a täiendava kokkuleppe 29. augusti 1999. a laenulepingule. Nimetatud asjaolule ei vaielnud

vastu ka hageja esindaja, kes asus siiski seisukohale, et J. Mugra tunnistas oma valmisolekut täita

laenulepingu muudatustest tingitud kohustusi sellega, et tasus 2. mail 2000. a laenulepingu

täiendusele vastavalt 75 000 krooni. Hageja selline seisukoht ei ole põhjendatud. Kuna käendajat ei

teavitatud käenduslepingu muutumisest, siis on käendaja jaoks siduvaks algselt kokkulepitud

kohustise täitmise lõpptähtaeg. Seega on J. Mugra kohustis käendajana hageja ees 29. augusti 1999. a

laenulepingu täitmiseks lõppenud 29. oktoobril 1999. a. Ei saa lugeda põhjendatuks lubada käendaja

vastutuse laiendamist käenduslepingu sõlmimise ajal käendajale teadmata ulatuses. Põhilaenulepingu

tehinguline laiendamine ei too kaasa käendaja kohustuste laiendamist. Selleks on vaja konkreetset

kokkulepet käendajaga, kes annab oma nõusoleku. Kuna hageja ei ole esitanud vastavalt TsK § 211 p-

le 1 kohtusse hagi J. Mugra vastu kohustise täitmiseks kolme kuu jooksul laenulepingu täitmise

lõpptähtajast, s.o 29. oktoobrist 1999. a, on hageja nõue kostja J. Mugra vastu põhjendamatu. OÜ

Harriman hagi kostja A. Maseri vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja hagi

täielikku rahuldamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2003. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse osas, millega

jäeti rahuldamata hagi Jaan Mugra vastu. Ringkonnakohus rahuldas hagi J. Mugra vastu.

8. Vaidlusaluse laenulepingu järgi oli laenu tagastamise lõpptähtajaks 29. oktoober 1999. a. Vastavalt

27. oktoobril 1999. a sõlmitud täiendavale kokkuleppele leppisid OÜ Harriman ja Andres Maser

kokku, et laenu tagastamise lõpptähtajaks on 1. oktoober 2001. a. Võlgnik A. Maser ei tasunud

võetud laenu ja OÜ Harriman nõudmisel tasus J. Mugra 2. mail 2000. a A. Maseri eest laenu

tagasimaksuna 75 000 krooni. Hagi esitati A. Maseri ja J. Mugra vastu 19. detsembril 2001. a.

Vastavalt käenduse andmise ajal kehtinud TsK § 206 lg-le 1 kohustub käenduslepingu järgi käendaja

teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või

osaliselt. Vastavalt TsK § 211 p-dele 1 ja 2 lõppes käendus kas käendusega tagatud kohustise

lõppemisega või kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest,

ei esita hagi käendaja vastu. Vastavalt käenduslepingu p-le 1 tagab J. Mugra OÜ Harrimani kõigi

nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete rahuldamise, mis tulenesid OÜ

Harriman ja A. Maseri vahel 29. augustil 1999. a sõlmitud laenulepingust nr 11, ja p 5 kohaselt kehtib

käendus kuni kõigi p-s 1 tähendatud OÜ Harriman nõuete rahuldamiseni.

Kuna käenduslepingu p 1 järgi lepiti kokku käendaja vastutus ka tingimuslike ja tulevikus tekkivate

nõuete rahuldamise eest, siis vastutab käendaja ka 27. oktoobri 1999. a täiendavast kokkuleppest

tulenevate kohustuste täitmise eest, s.o laenu tagastamise lõpptähtaja muutmine on kehtiv ka

käendaja suhtes. Ka käendaja J. Mugra ise on lugenud laenu tagastamise tähtaja muutmist enda

suhtes kehtivaks sellega, et tasus 2. mail 2000. a osaliselt laenu 75 000 krooni, s.o vastavalt

täiendavale kokkuleppele.

Kuna laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 1. oktoober 2001. a ja hagi esitati käendaja vastu

19. detsembril 2001. a, siis on sellega ka formaalselt järgitud TsK § 211 p-s 2 sätestatud 3-kuulist

hagi esitamise tähtaega. Samas leppisid pooled käenduslepingu p 5 järgi kokku, et käendus kehtib

kuni kõigi laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamiseni. Seetõttu ei oma selles vaidluses

laenulepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg käenduse kehtivuse seisukohast iseenesest tähtsust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub J. Mugra tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega

rahuldati OÜ Harriman hagi J. Mugra vastu, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi J. Mugra vastu

rahuldamata.

10. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 95 lg 1 ja § 330 lg 4, jättes analüüsimata kostja vastuväited

ja asjas kogutud tõendid selle kohta, et J. Mugra ei tasunud 75 000 krooni mitte käenduslepingu

raames, vaid heast tahtest. Samuti selle, et käendaja tahe ei olnud garantiikirja p 2 kohaselt suunatud

solidaarvastutuse, vaid täiendava vastutuse kokkuleppimisele.

11. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 229 lg 2. Hageja ei ole hagis esitanud asjaolu, et J. Mugra

luges 75 000 krooni tasumisega laenu tagastamise lõpptähtaja muutmist enda suhtes siduvaks.

12. Kuna käendajat ei teavitatud laenulepingu muutmisest, siis tema kui käendaja jaoks on siduvaks

algselt kokkulepitud kohustise täitmise lõpptähtaeg. Ei saa lugeda põhjendatuks käendaja vastutuse

laiendamist ulatuses, mis ei olnud talle käenduslepingu sõlmimise ajal teada. Sellise põhimõtte

sätestab võlaõigusseaduse § 145 lg 4. See reegel on tsiviilõiguse üldpõhimõttena kohaldatav ka enne

1. juulit 2002. a tekkinud õigussuhetes.

13. Kui käendaja kohustusi nö tagaselja oluliselt laiendatakse, siis minnakse vastuollu hea usu

põhimõttega (TsÜS § 108) ning sellised kokkulepped ei saa olla käendajale siduvad.

14. Ringkonnakohtu otsuse kontseptsioon eirab ka lepingupoolte koostöö põhimõtet, mille

vajalikkust on rõhutanud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-00.

15. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis OÜ Harriman, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

16. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat P. Varul kassatsioonkaebuse vastuses

esitatud väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning puudub alus selle

tühistamiseks.

18. Ringkonnakohus on otsuses analüüsinud J. Mugra ja OÜ Harriman vahel 29. augustil 1999. a

sõlmitud käenduslepingut ja leidnud muu hulgas seda, et selle lepingu p 5 järgi kehtib käendus kuni

kõigi lepingu p-s 1 tähendatud OÜ Harriman nõuete rahuldamiseni. Seetõttu ei oma käenduse ajalise

kehtivuse seisukohast tähtsust laenulepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Käenduslepingu p-ga 5 on pooled välistanud

TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul

arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Selline lepinguline

kokkulepe ei olnud TsK §-ga 211 keelatud. Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-03 (RT III 2003, 9, 92). Ringkonnakohus tuvastas, et A. Maser ei ole võlga

tasunud, st kõik käenduslepingu p-st 1 tulenevad OÜ Harriman nõuded ei ole rahuldatud.

20. Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et käendaja jaoks on siduv algselt kokkulepitud

kohustise täitmise lõpptähtaeg. Eelneva tõttu ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse

väidetele, mille kohaselt ei saa lugeda põhjendatuks käendaja vastutuse laiendamist ulatuses, mis ei

olnud talle käenduslepingu sõlmimise ajal teada.

21. Käendaja on käenduslepingu p-s 5 kokku leppinud, et käendus kehtib kuni kõigi OÜ Harriman

nõuete rahuldamiseni. Seetõttu ei tõusetu hea usu põhimõtte rikkumise ja lepingulise koostöö

puudumise küsimust.

22. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229. Hageja kohtuistungil esitatud

väidet, et J. Mugra on oma käitumisega ise lugenud laenu tagastamise lõpptähtja muutmist enda

suhtes siduvaks, tuleb käsitada väitena, mis on esitatud hagi aluse põhjendamiseks pooltevaheliste

suhete tõlgendamise kohta. Selline väide ei pea olema esitatud kirjalikus vormis. Selleks, et kohus

saaks sellist väidet otsuses analüüsida, peab see aga olema kajastatud toimikus. Hageja väide on

fikseeritud kohtuistungi protokollis (toimiku lk 49).

23. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kostja väited

selle kohta, et J. Mugra tasus 75 000 krooni heast tahtest. Ringkonnakohus on tuvastanud, et J. Mugra

on 75 000 krooni tasumisega (s.o vastavalt täiendavale kokkuleppele) lugenud laenu tagastamise

tähtaja muutmise enda suhtes kehtivaks. Sellega on vastatud ka kostja väitele.

24. Erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust on ringkonnakohus võtnud seisukoha kostja väite kohta

täiendava vastutuse osas üldsõnaliselt otsuse põhjendavas osas, viidates TsK §-dele 206 ja 211.

Sõnaselgelt on ringkonnakohus väljendanud oma seisukohta otsuse resolutsioonis, mõistes

A. Maserilt ja J. Mugralt laenusumma välja solidaarselt. Riigikohus peab vajalikuks täiendavalt

märkida, et käendaja solidaarvastutuse välistamine oli ka TsK § 207 lg 1 järgi võimalik, kuid siis

peab see lepingust selgelt nähtuma. 29. augustil 1999. a sõlmitud käenduslepingu p-st 2 ei tulene, et

käendaja vastutab täiendavalt. Käendaja vastutus saabki tekkida ainult p-s 2 märgitud juhul, kui

võlgnik ei täida oma kohustusi tähtaegselt või nõuetekohaselt. Õiguskäibes on täiendavat vastutust

väljendatud näiteks vormeliga "...vastutab üksnes juhul, kui võlgnevust ei ole võimalik täita võlgniku

arvel..." vms.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik