3-1-1-131-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-131-03

Otsuse tegemise kuupäev

26. november 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi

Jevgeni Bõkovi süüdistuses KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2,

§ 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg 3 p-de 1 ja 3 ning lg 31;

§ 2072 lg 1; § 2073 lg 2; § 2074; § 139 lg 3 p 1; § 17

lg 6, § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi;

Aleksandr Maksimovi süüdistuses KrK § 17 lg 6,

§ 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg 3 p 1 ja lg 31;

§ 2073 lg 2; § 139 lg 3 p 1; § 141 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi;

J. G. süüdistuses KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2, § 101 p 1;

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi;

A. D. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1; § 17 lg 6, § 141

lg 2 p 1 järgi ning

Marat Sadõkovi süüdistuses KrK § 15 lg 2, § 101 p-

de 1, 5 ja 7; § 207 lg-te 1, 2 ja 31; § 141 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1/465

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. Bõkovi kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski,

A. Maksimovi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni,

J. G. ja A. D. kaitsja vandeadvokaat Leonid

Olovjanišnikovi ning M. Sadõkovi kaitsja

vandeadvokaat Rein Kiviloo kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

14. oktoober 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, J. Bõkovi ja

A. Maksimovi kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski,

J. G. ja A. D. kaitsja vandeadvokaat

L. Olovjanišnikov ning M. Sadõkovi kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a otsus Aleksandr Maksimovi

KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 5 ja 7 järgi süüditunnistamise ning J. G.-i KrK § 17 lg 6,

§ 15 lg 2 ja § 101 p 1 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas.

2. Tunnistada Aleksandr Maksimov süüdi KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 5 ja 7 järgi,

jättes temale selle kuriteo eest mõistetud karistuse ja KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse muutmata.

3. Tunnistada J. G. süüdi KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2 ja § 100 järgi ja karistada teda viieaastase

vangistusega, jättes temale mõistetud liitkaristuse muutmata.

4. Lugeda J. G.-i ja A. D. liitkaristused moodustatuks KarS § 63 lg 2 järgi.

5. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a otsus muutmata.

6. Aleksandr Maksimovi ja J. G.-i kaitsjate kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt, Jevgeni

Bõkovi, Marat Sadõkovi ja A. D. kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

7. Välja mõista Marat Sadõkovilt 1947 kr (üks tuhat üheksasada nelikümmend seitse krooni)

kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jevgeni Bõkov anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 139 lg 3 p 1;

§ 17 lg 4, § 141 lg 2 p-de 1 ja 2; § 207 lg 3 p-de 1, 3 ning lg 31; § 2072 lg 1; § 2073 lg 2 ning § 2074 järgi.

Aleksandr Maksimov anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg 3 p 1 ja lg 31;

§ 2073 lg 2; § 139 lg 3 p 1 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

J. G. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2, § 101 p-de 1 ja 7; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 141 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi.

A. D. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2, § 101 p-de 1 ja 7; § 139 lg 3 p 1 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi.

Marat Sadõkov anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg-te 1, 2 ja 31 ning

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

2. Kohtualuseid süüdistati järgmiste kuritegude toimepanemises.

2.1 J. Bõkov organiseeris M. L., V. P. ja V. tapmise. Selleks korraldas ta M. Sadõkovi saabumise Eesti

Vabariiki ja lubas maksta M. Sadõkovile iga tapmise toimepanemise eest 3000-4000 USA dollarit. Ta

muretses M. Sadõkovile elukoha ja transpordi, tutvustas teiste kuritegudest osavõtjatega, näitas neile

tapetavad isikud, valis ja näitas kuriteopaigad ning muretses relvad ja muud kuriteovahendid.

1999. aasta oktoobrikuus näitasid J. Bõkov ja A. Maksimov M. Sadõkovile ette M. L. elukoha. J. Bõkov

andis M. L. tapmiseks A. Maksimovile laskeseadeldise koos reaktiivgranaadiga ja M. Sadõkovile püstoli

koos padrunitega. Pärast seda sõideti Tallinnas X tänavale, kus A. Maksimov ja M. Sadõkov varjusid ja

asusid ootama M. L. saabumist. Kuna M. L. varitsuskohta ei tulnud, jäi kuritegu lõpule viimata.

1999. aasta oktoobrikuus näitasid J. Bõkov ja A. Maksimov M. Sadõkovile V. P. elu- ja töökohta ja andsid

M. Sadõkovile V. P. tapmiseks püstoli koos padrunitega. A. D. ostis tapmise toimepanemiseks sõiduauto

VAZ 21011. Vastavalt kuriteoplaanile teavitas J. Gaston 7. novembril 1999. a M. Sadõkovit ja

A. Maksimovit V. P. sõiduauto lähenemisest, A. Maksimov tagurdas oma auto V. P. autole ette, sundides

V. P.-i sõiduki peatama, misjärel tee äärde varjunud M. Sadõkov avas püstolist V. P. pihta tule, tekitades

viimasele hulgaliselt vigastusi. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest V. P. avas enda tulirelvast vastutule.

2000. aasta veebruarikuu lõpus sõitsid A. Maksimov ja M. Sadõkov V. tapmise eesmärgil Tallinnas X tee 168

asuva raudteeülesõidukoha juurde ja varjusid. M. Sadõkovil oli kaasas tankitõrjegranaadiheitja ning ta jäi

ootama A. Maksimovi telefonilist märguannet V. lähenemisest. V. ületas aga raudteeülesõidukoha autoga nii

kiiresti, et M. Sadõkov ei jõudnud teda tulistada. Nädal pärast seda katset viskas M. Sadõkov samale

raudteeülesõidukohale telliskive, et aeglustada V. poolt raudteeülesõidukoha ületamist, kuid ka seekord

ületas V. sõiduautol raudteeülesõidukoha niivõrd kiiresti, et M. Sadõkov ei jõudnud teda kaasasolnud

tankitõrjegranaadiheitjast tulistada. Pärast neid katseid sõitsid J. Bõkov, A. Maksimov ja M. Sadõkov V.-i

elukoha juurde, et valida sobiv koht viimase tapmiseks, kuid nad võeti politseitöötajate poolt kinni.

2.2 1999. aasta novembrikuus organiseeris J. Bõkov Tallinnas varguse toimepanemise. A. D., kes töötas

garaa"ikooperatiivis valvurina, informeeris J. Bõkovit A. T. garaa"iboksis asuvatest jalgratastest. J. G. ja

A. Maksimov tungisid J. Bõkovi väljatöötatud plaani kohaselt sellesse garaa"iboksi ja varastasid sealt

jalgrattad.

2.3 1999. aasta novembrikuus organiseeris J. Bõkov sõiduauto BMW röövimise, töötades välja kuriteo

plaani. A. D. , J. G. ja A. Maksimov tegid kindlaks garaa"iboksi asukoha, kus asus sõiduauto BMW. A. D.,

kes töötas garaa"ikooperatiivis valvurina, lasi garaa"i J. G., M. Sadõkovi ja A. Maksimovi. Kui garaa"i

saabus sõiduautol BMW G. G., astusid J. G. ja M. Sadõkov tema juurde, M. Sadõkov lõi G. G.-t kaasavõetud

raudkangiga pähe ning J. G. ja M. Sadõkov hoidsid G. G.-t kinni, kuni A. Maksimov röövitud sõiduautoga

lahkus.

2.4 J. Bõkov, A. Maksimov ja A. D. varastasid 12. veebruaril 2000. a Tallinnas, X 11 maja eest Saksamaalt

tellitud dublikaatvõtme abil T. T.-le kuuluva sõiduauto Mercedes Benz, maksumusega 500 000 kr.

2.5 J. Bõkovit süüdistati ka tulirelva helisummuti omandamises ja hoidmises; tulirelvade omandamises ja

hoidmises, kandmises ja edasiandmises; suures koguses laskemoona omandamises ja hoidmises;

tankitõrjegranaadiheitja ja granaadi omandamises, hoidmises, edasitoimetamises ja edasiandmises;

lõhkeseadeldise valmistamiseks vajaliku osa omandamises ja hoidmises ning lõhkematerjali omandamises ja

hoidmises.

A. Maksimovit süüdistati tulirelva ja padrunite omandamises, hoidmises, vedamises ja edasiandmises;

lahinglaskemoona edasiandmises ja kandmises ning lõhkematerjali omandamises, hoidmises ja vedamises.

M. Sadõkovi süüdistati tulirelva ja laskemoona omandamises, hoidmises, kasutamises, edasiandmises,

kandmises ja edasitoimetamises, ning lahinglaskemoona kandmises ja kasutamises.

3. Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 2003. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi ja neid karistati alljärgnevalt.

3.1 J. Bõkov tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi

kaheksaks aastaks; KrK § 17 lg 4 ja § 139 lg 3 p 1 järgi kolmeks aastaks; KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi neljaks aastaks; KrK § 207 lg 3 p-de 1 ja 3 ja lg 31 järgi kuueks aastaks; KrK § 2071 lg 1 järgi

üheks aastaks; KrK § 2073 lg 2 järgi kolmeks aastaks ning KrK § 2074 lg 3 järgi kolmeks aastaks. KarS § 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Bõkovile liitkaristuseks kaheksa-aastane vangistus. KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2

ja § 101 p 5 järgi esitatud süüdistuses mõisteti J. Bõkov õigeks.

3.2 A. Maksimov tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi

kaheksaks aastaks; KrK § 207 lg 3 p 1 ja lg 31 järgi viieks aastaks; KrK § 2073 lg 2 järgi kolmeks aastaks;

KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kolmeks aastaks ning KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi neljaks aastaks. KarS § 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Maksimovile liitkaristuseks kaheksa-aastane vangistus. KrK § 15 lg 2 ja

§ 101 p 5 järgi esitatud süüdistuses mõisteti A. Maksimov õigeks.

3.3 J. G. tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi KarS § 61

alusel viieks aastaks; KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi neljaks aastaks ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

kaheks aastaks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks viieaastane vangistus, millest

KarS § 74 alusel määrati kohesele ärakandmisele kolm aastat vangistust ning kaht aastat vangistust ei

pööratud täitmisele tingimusel, et J. G. ei pane kaheaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ning

täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

3.4 A. D. tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kaheks aastaks ning KrK

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kolmeks aastaks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks

kolmeaastane vangistus. KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi esitatud süüdistuses mõisteti A. D. õigeks.

3.5 M. Sadõkov tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi

kaheksaks aastaks; KrK § 207 lg-te 1, 2 ja 31 järgi kolmeks aastaks ning KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

viieks aastaks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kaheksa-aastane vangistus. KrK

§ 15 lg 2 ja § 101 p 5 järgi esitatud süüdistuses mõisteti M. Sadõkov õigeks.

3.6 Kohtualustelt mõisteti tsiviilhagide katteks solidaarselt välja AS Sampo Varakindlustuse kasuks 316 413

kr, Biko-Leks Kindlustuse AS kasuks 87 773,15 kr ning J. G. kasuks 83 587 kr.

3.7 Linnakohus põhjendas J. Bõkovi õigeksmõistmist KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2 ja § 101 p 5 ning

A. Maksimovi ja M. Sadõkovi õigeksmõistmist KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 5 järgi asjaoluga, et kohtualuste

tegevus, mille eesmärgiks oli tappa M. L. ja V. jäi ettevalmistamise staadiumi, mistõttu need teod ei ole

karistatavad Karistusseadustiku järgi.

A. D. õigeksmõistmist KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi põhjendas kohus sellega, et ei ole tõendatud,

et A. D. oleks teadnud V. P. tapmise kavatsusest ja et ta oleks ostnud sõiduauto VAZ 21011 just V. P. apmise

toimepanemise eesmärgil.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör Hinge Brand. Apellatsioonkaebused esitasid

J. Bõkov ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski, A. Maksimov ja tema kaitsja vandeadvokaat

A. Jakobson, J. Gaston ning tema ja A. D.kaitsja vandeadvokaat L. Olovjani"nikov ja M. Sadõkovi kaitsja

vandeadvokaat R. Kiviloo.

4.1 Apellatsioonprotesti väidete kohaselt tegi kohus ebaõige järelduse selle kohta, et J. Bõkovi,

A. Maksimovi ja M. Sadõkovi tegevus on vaadeldav M. L. ja V. tapmise ettevalmistamisena. Apellandi

käsitluse kohaselt olid J. Bõkov, A. Maksimov ja M. Sadõkov oma ettekujutuse kohaselt alustanud kuriteo

toimepanemist, kuid ei teinud kõike, mida nad pidid vajalikuks kannatanute tapmise lõpuleviimiseks.

Varitsusega lõid M. Sadõkov ja A. Maksimov ruumilis-ajalise lähisuhte M. L. ja V.-ga, mis võimaldas

kaasavõetud relvadega varitsuskohast tapmise kohe toime panna. Asjaolu, et kuritegusid ei õnnestunud

lõpule viia, ei sõltunud kohtualuste tahtest ning toimepandut tuleks hinnata lõpetamata kuriteokatsena.

Prokurör ei nõustunud ka linnakohtu järeldusega, et A. Dubinkale polnud sõiduauto ostmisel teada, et seda

autot on vaja V. P. tapmise toimepanemiseks.

Protestis taotleti linnakohtu otsuse osalist tühistamist ja J. Bõkovi süüditunnistamist KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2

ja § 101 p-de 1, 5 ja 7 järgi, A. Maksimovi ja M. Sadõkovi süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 5

ja 7 järgi, jättes neile mõistetud karistused muutmata. Samuti taotleti A. D. süüditunnistamist KrK § 17 lg 6,

§ 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi ning talle uue karistuse mõistmist.

4.2 J. Bõkov taotles enda õigeksmõistmist kõigis talle inkrimineeritud kuritegudes. Ta tunnistas oma süüd

vaid kuriteost mitteteatamises ja palus karistuse mõistmisel piirduda vahi all viibitud ajaga. J. Bõkovi kaitsja

taotles KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritud J. Bõkovi tegude

ümberkvalifitseerimist kuriteost mitteteatamiseks ning J. Bõkovi õigeksmõistmist teistes tegudes.

A. Maksimov ja tema kaitsja taotlesid A. Maksimovi õigeksmõistmist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 139

lg 3 p 1 järgi. Veel taotlesid nad KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 5 ja 7 järgi kvalifitseeritud teo

ümberkvalifitseerimist KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi ning A. Maksimovile mõistetud karistuse vähendamist.

J. G. ja tema kaitsja taotlesid linnakohtu otsuse tühistamist ja J. G. õigeksmõistmist kõigis talle süüksarvatud

tegudes.

M. Sadõkovi kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KrK § 101 p 7 järgi ja tema karistamist selle kuriteo

eest mitte enam kui nelja-aastase vangistusega, liitkaristuseks taotles kaitsja kuni viieaastase vangistuse

mõistmist.

A. D. kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuses.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 2003. a otsus

osaliselt.

Ringkonnakohtu otsusega tunnistati J. Bõkov süüdi KrK § 17 lg 4, § 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg 3

p-de 1 ja 3 ning lg 31; § 2072 lg 1; § 2073 lg 2; § 2074; § 139 lg 3 p 1; § 17 lg 6, § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

A. Maksimov tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg 3 p 1 ja lg 31; § 2073

lg 2; § 139 lg 3 p 1; § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. J. G. tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2, § 101 p 1;

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. A. D. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 3 p 1; § 17 lg 6, § 141 lg 2 p 1 järgi ning

M. Sadõkov KrK § 15 lg 2, § 101 p-de 1, 5 ja 7; § 207 lg-te 1, 2 ja 31; § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtualustele mõistetud karistused jättis ringkonnakohus muutmata.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et A. Maksimov ja M. Sadõkov tegid kõik vajaliku V.-i surma põhjustamiseks.

M. Sadõkovi kehv relvakäsitlemise oskus, millest ei piisanud liikuva sõiduauto tabamiseks granaadiheitjast,

asus väljapool süüdlaste teadmist ja tahet. Tapmaks V.-it granaadiheitja lasuga, polnud kohtualustel pärast

süüdistuses kirjeldatud tegusid tarvis toime panna ühtegi muud toimingut peale selle, kui tabada

raudteeülesõidukohal liikuvat sõiduautot granaadiheitja laenguga, mille plahvatus oleks kohtualuste

ettekujutuse järgi põhjustanud V.-i surma. Tapmise kuriteokoosseis jäi täitmata üksnes kohtualuse

M. Sadõkovi küündimatusest - sooritada sihitud lask aja jooksul, mis kulus kannatanul sõiduautoga

raudteeülesõidukoha ületamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et tänaval liikuva mootorsõiduki pihta granaadiheitjast tulistamine loob ohu paljude

inimeste elule, ning seetõttu tuleb selline tegevus kvalifitseerida KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 7 järgi tapmise

katsena paljude inimeste elule ohtlikul viisil.

5.2 Seevastu M. L. osas piirdus kohtualuste tegevus ringkonnakohtu arvates üksnes kuriteo

ettevalmistamisega põhjusel, et M. L. mittesaabumine kohtualuste poolt valitud varitsuspaika välistas

objektiivselt igasuguse teo toimepanemise alustamise, mis kohtualuste ettekujutuse kohaselt kutsunuks esile

kannatanu surma. Teinud küll kõik tapmise ettevalmistamiseks vajaliku, puudus kuriteokoosseisu täitmise

alustamiseks rünnatava hüve kandja. Kuriteo ettevalmistavatele tegudele pidi kuriteokoosseisu täitmiseks

järgnema muid käitumisakte, mis seondusid kannatanu ilmumisega varitsuskohta.

5.3 V. P. tapmiskatse osas asus ringkonnakohus seisukohale, et kohtualuse M. Sadõkovi poolt püstolist

kannatanu V. P. pihta tulistamine ei seadnud ohtu paljude inimeste elu. Kuriteopaigal ei peatunud teisi

liiklejaid, lähiümbruses ei viibinud püstolitule ulatuses teisi isikuid. Lasud olid sooritatud vaid sihtmärgi

pihta ja sellelt põrkuda võivate kuulide energia ei kujutanud ohtu eemal asunud kaupluse siseruumis viibinud

isikule. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et V. P. tapmiskatset ei pandud toime paljude inimeste elule ohtlikul

viisil.

5.4 Ringkonnakohus leidis, et M. Sadõkovi teod V. P.-i ja V.-i tapmiskatsete toimepanemisel tuleb kogumis

kvalifitseerida tapmiskatsete täideviimisena ning A. Maksimovi ja J. G. käitumist nende kuritegude

toimepanemisel tuleb õiguslikult hinnata tapmiskatsetele kaasaaitamistena. J. Bõkov, kes korraldas

M. Sadõkovi Eesti Vabariiki saabumise, transpordi ja elamise, näitas kätte tapetavad isikud ja tutvustas teiste

kuritegudest osavõtjatega ning kuriteopaikade olustikuga, soetas relvad ja muud kuriteovahendid, täitis V. P.

ja V.-i tapmise episoodides organisaatorirolli.

5.5 Ringkonnakohus leidis ka, et pole tõendatud kohtualuste J. Bõkovi, A. Maksimovi ja J. G. omakasu ajend

kannatanute V. P. ja V.-i tapmiskatsete toimepanemisel. Omakasu ajend KrK § 101 p 1 mõttes on aga

vaieldamatult tõendatud kohtualuse M. Sadõkovi osas, kes pidi tapmiste toimepanemise eest raha saama.

J. Bõkovil, A. Maksimovil ning J. G.-l olid tapmiskatsete toimepanemiseks aga kättemaksu või muud

isiklikud motiivid.

5.6 Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhistusega selles, et kohtualuse A. D. osavõtt kannatanu

V. P. tapmisest, teadvalt sellise kuriteo toimepanemiseks sõiduauto ostmisega, pole vaieldamatult tõendatud

ning prokuröri vastupidine seisukoht pole põhistatud.

5.7 Ringkonnakohus ei nõustunud aga linnakohtu järeldusega A. D. tegude kvalifitseerimisega

G. Gaidajenkolt sõiduauto röövimise kaastäideviimisena, vaid leidis, et A. D. poolt M. Sadõkovile, J. G.-le ja

A. Maksimovile kuriteokohta juurdepääsu võimaldamine ning nende kuriteokohast lahkuda võimaldamine

on röövimisele kaasaaitamine. J. Bõkovi poolt röövimise toimepanemiseks juhiste, ülerõivaste ja vahendi

andmise ning kuriteopaika transportimise luges ringkonnakohus mitte selle kuriteo organiseerimiseks, vaid

röövimisele kaasaaitamiseks.

5.8 Ringkonnakohus leidis, et J. Bõkovi, A. Maksimovi ning J. G. süü A. T. jalgrataste salajase varguse

toimepanemises ei ole tõendatud, ja mõistis nad selles kuriteos õigeks.

5.9 T. Tooli sõiduauto varguses jättis ringkonnakohus J. Bõkovi tegevuse kvalifikatsioonist välja viite KrK

§ 17 lg-le 4, leides, et see on kirjatehnilist laadi eksitus.

5.10 Muus osas nõustus ringkonnakohus linnakohtu otsuses toodud motiividega ega pidanud vajalikuks

nende kordamist.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. Bõkovi kaitsja

A. Jaroslavski, A. Maksimovi kaitsja A. Jakobson, J. G. ja A. D. kaitsja L. Olovjani"nikov ning M. Sadõkovi

kaitsja R. Kiviloo.

6.1 J. Bõkovi ja A. Maksimovi kaitsjate kassatsioonkaebustes taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist

ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebustes leitakse, et kohtuotsus

on J. Bõkovi ja A. Maksimovi süüditunnistamise osas V.-i tapmiskatses motiveerimata. Samuti on ebaõigesti

kohaldatud kriminaalseadust, sest V.-i tapmine ei jõudnud kuriteokatse staadiumi. Veel märgitakse kaebustes,

et J. Bõkovi ja A. Maksimovi süüditunnistamine KrK § 101 p 1 järgi on vastuoluline, sest ringkonnakohus on

tuvastanud, et nii J. Bõkovil kui A. Maksimovil puudus omakasu ajend. Kaitsjad leiavad, et ringkonnakohus

ei ole uurinud M. Sadõkovi ütlusi ega kõrvaldanud neis sisalduvaid vastuolusid.

6.2 J. G. kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohus ei määratlenud oma

suhtumist J. G.-le KrK § 101 p 1 järgi süüksarvatud teosse ega talle mõistetud karistusse. V. P. tapmiskatse

osas on J. G.-le põhjendamatult süüks arvatud tegutsemine omakasu ajendil ja tema osavõtt kuriteo

toimepanemisest on tõendamata. Kaitsja leiab, et J. G. süüditunnistamine röövimises põhineb vaid ühe,

sealjuures ebausaldusväärse, isiku ütlustel.

6.3 M. Sadõkovi kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega

M. Sadõkov tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 5 ja 7 järgi. Kaitsja palub M. Sadõkovi

kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista ja karistada teda kergema karistusega. Kassaator leiab, et

M. Sadõkovi süüditunnistamine V.-i tapmiskatses rajaneb kriminaalseaduse ebaõigel kohaldamisel, sest

kuritegu ei jõudnud katse staadiumi.

6.4 A. D. kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 2003. a otsuse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a otsuse tühistamist A. D. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise ja

karistamise osas. Kaebuses leitakse, et A. D. süüditunnistamine röövimises põhineb vaid ühe isiku ütlustel.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebustes esitatut. Prokurör vaidles

kassatsioonkaebustele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on järginud KrMK § 19 lg-st 1 tulenevat

kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet ning on hinnanud tõendeid

nende kogumis, järgides KrMK § 50 lg-s 1 sätestatut. Vaidlustatud kohtuotsuses on käsitletud

apellatsioonkaebuste väiteid ja selles sisalduvad ringkonnakohtu järeldused on hoolikalt põhistatud ning

motiveeritud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebustes sisalduvate vastupidiste väidetega ja leiab, et

need ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

9. J. Bõkovi, A. Maksimovi ja M. Sadõkovi kaitsjad väidavad, et ringkonnakohus kohaldas valesti

kriminaalseadust, leides, et V. "epovalovi tapmine jõudis kuriteokatseni. Kassaatorite väitel läheb selline

seisukoht vastuollu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt M. L. osas piirdus kohtualuste tegevus

kuriteo ettevalmistamisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kui isik teeb tema kasutuses olevaid

vahendeid arvesse võttes kõik endast oleneva teise isiku surma põhjustamiseks, kuid tema relvakäsitlemise

oskusest ei piisa vajaliku kiirusega lasu sooritamiseks, et teist isikut tabada, ja kui viimatinimetatud asjaolu

asub väljaspool süüdlase teadmist ja tahet, on süüdlase tegevus vaadeldav süüteokatsena.

Kõnealusel juhul tuvastas ringkonnakohus, et A. Maksimov ja M. Sadõkov tegid kõik endast oleneva V.-i

surma põhjustamiseks granaadiheitja lasuga. M. Sadõkovi relvakäsitlemise oskusest aga ei piisanud liikuva

sõiduauto granaadiheitjast sihtimiseks ja tulistamiseks ning see asjaolu asus väljapool süüdlaste teadmist ja

tahet. Ringkonnakohus leidis, et tapmaks V.-it granaadiheitja lasuga, polnud kohtualustel pärast süüdistuses

kirjeldatud tegusid vaja toime panna ühtegi muud toimingut, kui et tabada raudteeülesõidukohal liikuvat

sõiduautot granaadiheitja laenguga, mille plahvatus oleks kohtualuste ettekujutuse järgi põhjustatud V.-i

surma. Tapmise kuriteokoosseis jäi täitmata ainuüksi M. Sadõkovi poolt adumata küündimatusest - sooritada

sihitud lask aja jooksul, mis kulus kannatanul sõiduautoga raudteeülesõidukoha ületamiseks.

Seevastu M. L. tapmise toimepanemise osas leidis ringkonnakohus et M. L. mittesaabumine kohtualuste

poolt valitud varitsuspaika välistas objektiivselt igasuguse teo alustamise, mis kohtualuste ettekujutuse

kohaselt kutsunuks esile kannatanu surma ning kohtualuste ettevalmistavatele tegudele pidi kuriteokoosseisu

täitmiseks järgnema veel muid käitumisakte, mis seondusid kannatanu ilmumisega varitsuskohta.

Seega asus ringkonnakohus põhjendatult seisukohale, et erinevalt M. L. tapmiseks toimepandust, jõudis V.-i

tapmine kuriteo ettevalmistamise staadiumist katse staadiumi.

10. Ringkonnakohus tuvastas, et tõendeid J. Bõkovi, A. Maksimovi ja J. G. omakasu ajendite kohta V. P.-i ja

V.-i tapmiskatsete toimepanemisel ei ole, ning omakasu ajend KrK § 101 p 1 mõttes on tõendatud vaid

M. Sadõkovi tegude puhul, kes pidi iga tapmise toimepanemise eest raha saama. Samuti märkis

ringkonnakohus, et J. Bõkovil, A. Maksimovil ning J. G.-l olid tapmiskatsete toimepanemiseks kättemaksu

või muud isiklikud motiivid. Edasi nentis ringkonnakohus, et KrK §-s 17 loetletud kuriteost osavõtjate

(organisaatori, kihutaja ja kaasaaitaja) teod kvalifitseeriti Kriminaalkoodeksi eriosa sama paragrahvi järgi,

kui täideviija tegu. Seetõttu kvalifitseeris ringkonnakohus J. Bõkovi, A. Maksimovi ja J. G. tegevuse V. P.-i

ja V.-i tapmiskatsete toimepanemisel osavõtuna KrK § 101 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemisest (kd 4, tl 351, 352).

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga osaliselt ja märgib, et enne Karistusseadustiku

jõustumist toimepanedud kuriteo korral kvalifitseeriti kuriteost osavõtja tegevus täideviijat ajendanud

motiivil (kõnealusel juhul omakasu ajendil) üksnes siis, kui kuriteost osavõtja oli täideviijat ajendavast

motiivist teadlik.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et J. Bõkov oli teadlik M. Sadõkovi omakasu ajendist V. P.-i ja V.-i

tapmiskatsete toimepanemisel. Seetõttu on KarSRS § 3 lg-st 2 tuleneva nõude (enne Karistusseadustiku

jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse

selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi) täitmiseks põhjendatud

J. Bõkovi tegevuse kvalifitseerimine ka KrK § 101 p 1 järgi. Samas ei ole kohtud tuvastanud, et täideviija

omakasu ajendist olid teadlikud A. Maksimov või J. G. Seega tuleb omakasu ajend nende poolt toimepandud

kuritegude kvalifikatsioonist välja jätta. A. Maksimovi tegevus tapmiskatsete toimepanemisel tuleb sellest

tulenevalt kvalifitseerida KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 5 ja 7 ning J. G. tegevus KrK § 17 lg 6, § 15

lg 2 ja § 100 järgi.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et vaatamata omakasu ajendi äralangemisele, vastavad

A. Maksimovile ja J. G.-le mõistetud karistused nende süüle. J. G.-le mõistetud karistus - viieaastane

vangistus jääb KrK § 100 sanktsiooni piiridesse, mistõttu puudub alus temale karistuse mõistmiseks alla

alammäära.

12. J. G. kaitsja väitis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus ei määratlenud kohtuotsuse resolutiivosas

oma suhtumist J. G.-le KrK § 101 p 1 järgi süüksarvatud teosse ega J. G.-le mõistetud karistusse.

Seoses selle väitega tuvastas Riigikohtu kriminaalkolleegium olulised erinevused ringkonnakohtu

kohtuotsuse eestikeelse originaali ja venekeelse tõlke vahel. Eestikeelses originaalis on tunnistatud J. G.

süüdi KrK § 17 lg 6, § 15 lg 2 ja § 101 p 1 järgi, jättes temale nii selle kuriteo kui ka kuritegude kogumi eest

mõistetud karistuse muutmata (kd 4, tl 358). Kohtuotsuse tõlkes selline osa tõepoolest puudub. Samuti osa,

mis käsitleb M. Sadõkovi süüditunnistamist ja temale mõistetud karistust (kd 4, tl 371). See ei anna aga alust

kohtuotsuse tühistamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni

2003. a kohtuotsuse tõlge tuleb viia vastavusse eestikeelse originaaliga.

13. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et J. G. ja A. D. liitkaristused on moodustatud KarS § 63 lg 3 alusel (kd

4, tl 358). Kuivõrd tegemist on eksitusega, sest KarS § 63 lg 3 käsitleb karistuste mõistmist väärtegude eest,

teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium täpsustuse, lugedes J. G. ja A. D. liitkaristused moodustatuks KarS § 63

lg 2 alusel.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2003. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue

otsuse, millega ei raskendata süüdimõistetute olukorda.

Lea Kivi,

Ott Järvesaar,

Hannes Kiris