3-3-1-71-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-71-03

Otsuse kuupäev

26. november 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Dagmar Pihla kaebus Viimsi Vallavolikogu 21. augusti 2002. a

otsuse nr 158 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3/240/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Dagmar Pihla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. oktoober 2003

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Dagmar Pihla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/240/2002 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. Pihla ja K. Kruusmaa on kumbki tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks ¼ osas

Viimsi vallas asuvast maaüksusest Vanatoa 4. D. Pihla ja K. Kruusmaa on taotlenud kogu endise

kinnistu tagastamist, v.a Lubja tee 19 ja 18a asuvate hoonete alune ning nende juures olev maa.

K. Kruusmaale on tagastatud 35,59 ha, D. Pihlale 5,5123 ha ja kaasomandisse 0,3010 ha maad.

2. Viimsi Vallavalitsus avaldas juunis 2002 Ametlikes Teadaannetes, Eesti Päevalehes ja Viimsi

Teatajas kuulutuse, et on peremehetu varana arvele võtnud ka Viimsi vallas Lubja külas asuva

kastmisvee basseini-tuletõrjeveehoidla, mille viimane teadaolev omanik oli Pirita

Näidislillekasvatussovhoos. Vastuväited kuulutuses nimetatud ehitiste peremehetuks tunnistamise

kohta paluti esitada Viimsi Vallavalitsusele hiljemalt 15. augustiks 2002. Viimsi vallas Lubja külas

asuv kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla asub endisel Vanatoa 4 maaüksusel.

14. augustil 2002 esitas D. Pihla vastuväite objekti hõivamisele põhjusel, et "endise Vanatoa talumaal

asuva tiigi (kastmisvee basseini) valdusse võtmine Viimsi Vallavalitsuse poolt rikub tema kui

õigustatud subjekti õigust selle all oleva maa tagastamisele. Tiik (kastmisvee bassein) ei ole hoone

ega rajatis maareformi seaduse tähenduses, mis oleks maa mittetagastamise aluseks MRS § 6 lg 2 p 3

kohaselt" ning "tiiki tuleb vaadelda maatüki olulise osana". D. Pihla esitas 26. augustil 2002

teistkordse vastuväite Viimsi vallas Lubja külas asuva kastmisvee basseini-tuletõrje veehoidla

peremehetuks tunnistamisele. Teistkordses vastuväites lisas D. Pihla esimeses vastuväites toodule

täiendavalt, et "ehitis nimetusega kastmisvee bassein-tuletõrje veehoidla ehk tiik ei ole MRS § 6 lg 3

alusel hoone ega rajatis, mis võiks olla maa mittetagastamise aluseks MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt. See

on maasse kaevatud süvend, järelikult kinnisasi (st. maatükk koos selle oluliste osadega)."

3. Viimsi Vallavolikogu võttis 21. augustil 2002 vastu otsuse nr 158, millega tunnistas peremehetuks

Lubja külas asuva kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla. Otsuse kohaselt tuli Vallavalitsusel teostada

toimingud ehitiste arvelevõtmiseks ja Viimsi valla kandmiseks Riiklikku Ehitusregistrisse ehitiste

omanikuna. Otsuse aluseks on märgitud Vabariigi Valitsuse 8. augusti 1996. a määrusega nr 211

kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord) punkt 10, asjaolu, et "Viimsi Teatajas"

27. juunil 2002 ilmunud teatele ei esitatud vallavalitsusele 15. augustiks ühtegi dokumentaalselt

tõendatud vastuväidet ja asjaolu, et on vajalik tagada tuletõrjeveekoht Lubja külas.

4. Viimsi Vallavalitsus vastas D. Pihla vastuväidetele 13. septembril 2002, teatades, et Viimsi

Vallavolikogu 21. augusti 2002. a otsusega nr 158 on tunnistatud peremehetuks Lubja külas asuv

kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla. Kirja kohaselt "Viimsi Vallavalitsus ei väida, et nimetatud

ehitis oleks MRS § 6 lg 3 ja MRS § 6 lg 2 p 3 alusel maa mittetagastamise aluseks."

5. D. Pihla esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viimsi Vallavolikogu

21. augusti 2002. a otsuse nr 158.

6. Tallinna Halduskohus tühistas Viimsi Vallavolikogu vaidlustatud otsuse järgmiste põhjendustega:

1) kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla peremehetuks tunnistamine võib rikkuda D. Pihla õigusi,

kui objekt ei kuulugi kohaliku omavalitsuse või riigi poolt hõivamisele ning hõivamata kuuluks ta

kaebuse esitajale tagastamisele tagastatava maa koosseisus;

2) vaidlust pole selle üle, et tegemist on peremehetu objektiga, vaid selle üle, kas tegemist on

hõivatava ehitisega. Korra punkti 1 kohaselt reguleerib Kord hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise

hõivamist AÕS RakS § 13 lg 2 alusel. Kord ei laiene õigusliku aluseta püstitatud ehitisele;

3) Kord hoone ja rajatise mõistet ei sätesta. Maareformi seadus piiritleb täpsemalt hoone ja rajatise

mõiste. Maareformi seaduse kohaselt saab maa mittetagastamise aluseks olla vaid teisele isikule

kuuluvate hoonete või rajatiste alune maa. Vastavalt MRS § 6 lg-le 3 on Maareformi seaduse

tähenduses hoone või rajatis maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis Planeerimis- ja ehitusseaduse

(PES) § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud

ehitusluba. MRS § 6 lg 31 kohaselt ei ole teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad

tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, rajatised sama seaduse tähenduses;

4) kohalik omavalitsus rikuks õigustatud subjekti õigust maa tagastamisele, kui tunnistaks

peremehetuks objekti, mis Maareformi seaduse kohaselt ei ole ehitis ning mille alune maa kuulub

sama seaduse kohaselt tagastamisele. Kuigi Kord ei viita sellele, et ehitise peremehetuks

tunnistamisel peab arvestama ka Maareformi seadust, tuleb tagastataval maal asuva ehitise

määratlemisel arvesse võtta ka Maareformi seadust, kui selle eiramine võib kahjustada õigustatud

subjekti õigusi ning huve;

5) maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise akti ja lisatud plaanidega on tõendatud, et tegemist

on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitisega, mis on rajatis.

Aktist ei nähtu, et rajatis on püstitatud ainult teatud kindlaks tähtajaks kohustusega see hiljem

lammutada. Lubja külas asuv kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla on rajatis Planeerimis- ja

ehitusseaduse tähenduses;

6) rajatise püstitamise õigusliku aluse kindlakstegemisel ei saa lähtuda Planeerimis- ja

ehitusseadusega kehtestatud nõuetest (ehitusluba, kasutusluba), kuna see seadus võeti vastu 14. juunil

1995, kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla püstitati aga nähtuvalt Maaparandusobjekti

ekspluatatsiooni võtmise aktist 1972. a, mil kehtis ENSV Ministrite Nõukogu 7. septembri 1970. a

määrus nr 410 Valmisehitatud elamute ja tsiviilobjektide ekspluatatsiooni vastuvõtmise korra kohta.

Määruse punkti 4 kohaselt vormistati elamute ja tsiviilobjektide ekspluatatsiooni vastuvõtmine aktiga

ning elamute ja tsiviilobjektide asustamine ja ekspluateerimine oli lubatud ainult pärast nende

objektide vastuvõtmist riiklike vastuvõtukomisjonide poolt määrusega kehtestatud korras. Rajatise

püstitamine õiguslikul alusel on tõendatud "Maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise aktiga";

7) vastustaja seletuse kohaselt likvideeriti sovhoos 1991. a, hiljem on ehitis olnud peremehetu ja

keegi ei saanud seda ehitusregistrisse kanda. Väide ehitusregistrisse kandmise võimatuse kohta on

õige, kuna Eesti Riiklik Ehitusregister asutati Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 1991. a määrusega

nr 38, seega pärast Pirita lillekasvatussovhoosi likvideerimist;

8) teed, tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole

rajatised MRS § 6 lg 31 tähenduses. Vaidlustatud vallavolikogu otsusest nähtuvalt on vald

peremehetuks tunnistanud "Viimsi vallas Lubja külas asuva kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla".

Vallavalitsuse poolt eeltoodud objekti kohta kohtule esitatud materjalidest aga nähtub, et tegemist on

Lubja maaparanduse objektiga, mille eesmärgiks on olnud ümbritsevate maade niiskuse- ja

kuivusesisalduse reguleerimine. Seega on tegemist tehnorajatisega, mille eesmärgiks on olnud

võimaldada maa otstarbekohast kasutamist. Kuna käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et

eeltoodud maaparandusobjekt asub tagastataval Vanatoa 4 kinnistul, tuleb järeldada, et objekti

eesmärgiks on võimaldada eelkõige tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, mistõttu tegemist ei

ole rajatisega Maareformi seaduse tähenduses;

9) olenemata rajatise ekspluatatsiooni võtmise aktis kajastatud otstarbest on vallavolikogu otsuses

kajastanud maaparandusobjekti kastmisvee basseini-tuletõrjeveehoidlana ja otsusest nähtuvalt

kavatseb vald seda kasutada tuletõrjeveevõtukohana. Seega on Viimsi Vallavolikogu meelevaldselt

muutnud rajatise algset kasutusotstarvet, käsitledes teda esmajoones tuletõrjeveevõtuobjektina. Kui

Riiklikus Ehitusregistris on rajatisena kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla ja selle omanikuna

Viimsi vald, siis on õigustatud subjektil hilisemas maade tagastamise menetluses praktiliselt võimatu

tõendada, et tegemist on tagastatava maa otstarbekohast kasutamist võimaldava

maaparandusobjektiga. Seega rikub objekti peremehetuks tunnistamise otsus õigustatud subjekti

õigusi maa tagastamisele.

7. Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta D. Pihla

kaebus rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja jättis D. Pihla kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) vastavalt HKMS § 34 lg-le 2 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi

seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna

D. Pihla ei esitanud apellatsioonkaebust ja Viimsi Vallavolikogu ei vaidlustanud halduskohtu otsust

osas, milles leiti, et vallavolikogu otsusega peremehetuks tunnistatud objekt on rajatis PES § 38

tähenduses ja püstitatud õiguslikul alusel, siis jättis kolleegium tähelepanuta D. Pihla väite, et

tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mida ei saa hõivata ja millele Kord ei laiene;

2) halduskohus kohaldas peremehetu ehitise hõivamise õiguspärasuse kontrollimisel ebaõigesti

Maareformi seadust ja pidas õiguslikul alusel püstitatud peremehetu rajatise peremehetuks

tunnistamist võimatuks põhjusel, et rajatis ei ole käsitatav rajatisena Maareformi seaduse tähenduses,

vaid tehnorajatisena MRS § 6 lg 31 tähenduses. Halduskohus on ekslikult seostanud rajatise

peremehetuks tunnistamise võimalikkuse Maareformi seadusega ja teinud väära järelduse, et Viimsi

Vallavolikogu on rajatise peremehetuks tunnistamisega rikkunud Maareformi seadust;

4) asjaolu, kas tegemist on rajatisega MRS § 6 lg 31 tähenduses või mitte, omab tähtsust maa

tagastamisel, mitte aga rajatise peremehetuks tunnistamisel. Pealegi on vaidlusalust objekti ka algselt

käsitletud teisaldatava pumbajaamaga veevõtu kohana (halduskohtu tl 33). Kuigi veevõtu koha

nimetamist vallavolikogu otsuses kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlaks võib käsitleda rajatise

kasutusotstarbe muutmisena, ei riku see kaebuse esitaja õigusi, sest rajatis vastab AÕS RakS § 13

lg 2 ja selle alusel kinnitatud Korra nõuetele. Peremehetuks tunnistatud rajatise näol on tegemist

õiguslikul alusel püstitatud rajatisega (Korra punktid 1 ja 2), mis on peremehetu, sest omanik on

lõpetanud rajatise valduse, loobudes tegelikust võimust asja üle (Korra punktid 3 ja 4);

5) kuna rajatis on tunnistatud õiguspäraselt peremehetuks, ei riku vaidlustatud otsus D. Pihla õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. D. Pihla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu

otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Kassaator väidab järgmist:

1) D. Pihla esitas oma vastuväited vastuses apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus ei kontrollinud

halduskohtu lahendit osas, milles leiti, et ehitise õigusliku aluse tõendamisel tuleb lugeda piisavaks

maaparandusobjekti ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti. Asjaõigusseaduse rakendamise seadus ei

sätesta, et ehitusloana tuleb käsitleda ka ülalnimetatud akti. D. Pihla on väitnud vastupidist ajast, kui

selgus, et selletüübilistele ehitistele ei antud ehitusluba. D. Pihla ei apelleerinud halduskohtu otsust,

sest selle resolutsioon ei rikkunud tema õigusi. Viimsi Vallavalitsusel polnud põhjust apelleerida

kohtuotsust osas, milles leiti, et vaidlusalune rajatis on rajatis PES § 38 tähenduses ja püstitatud

õiguslikul alusel, sest see oli vallavalitsusele kasulik;

2) ringkonnakohus ei tõlgendanud AÕS RakS § 13 lg-t 2 koos sama seaduse § 14 lg-ga 1, lg-ga 11 ja

lg-ga 3, kui konstateeris, et tegemist on õiguslikul alusel püstitatud rajatisega, mis on peremehetu,

sest omanik on lõpetanud rajatise valduse, loobudes tegelikust võimust asja üle. AÕS RakS § 13 lg-

s 2 on ehitise kui vallasasja all mõeldud eraomandit. Vaidlusaluse objekti valdaja oli Pirita

lillekasvatussovhoos, mille tootmisvahendid olid riigi omandis. Kõik, mis sovhoosi likvideerimisest

alles jäi, on riigi omandis;

3) vaidlusalune rajatis pole kunagi olnud ega saakski olla tsiviilkäibes maatükist eraldi. Seetõttu ei

saa teda käsitleda vallasasjaks oleva ehitisena, vaid maatüki olulise osana;

4) esmakordselt on vaidlusalust ehitist nimetatud kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlaks ja selle

omanikuks Pirita lillekasvatussovhoosi juunis 2002 avaldatud ajalehekuulutuses. Tegelikkuses on

olemas riigi omandis olev tiik, mis on omandireformi objekt.

10. Viimsi Vallavolikogu on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vallavolikogu

väidab järgmist:

1) D. Pihla on vastuses apellatsioonkaebusele ja kassatsioonkaebuses esitanud täiesti uusi väiteid ja

püüdnud sellega pärast kaebetähtaja möödumist laiendada tühistamiskaebust, esitamata

apellatsioonkaebust. Ringkonnakohus on kooskõlas seadusega jätnud tähelepanuta D. Pihla uue

käsitluse, mis lähtub AÕS RakS § 14 lg-st 1. Kohaldamisele ei kuulu AÕS RakS § 14 lg 1 sellisel

viisil, nagu leiab D. Pihla. Tegemist on õiguslikul alusel püstitatud rajatisega. Ringkonnakohus ei

pidanud seda otsuses käsitlema, sest TsMS § 330 lg 5 kohaselt ei pea ringkonnakohus kordama

väiteid ja põhjendusi, mille osas ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata;

3) ringkonnakohus ei kohaldanud ebaõigesti ORAS § 2 lg-t 1, AÕS RakS § 13 lg-t 2, Korda ega muid

õigusakte. Kassaator on ilmselgelt põhjendamatul seisukohal, et peremehetuks tunnistatud ehitised on

kellegi omandis.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lg-st 2 tulenevalt on kohalikul

omavalitsusel ja riigil õigus ja kohustus hõivata õiguslikul alusel püstitatud peremehetu ehitis

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Selle sätte alusel on Vabariigi Valitsus 8. augusti 1996. a

määrusega nr 211 kinnitanud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord). Korra punkti 1 järgi

reguleerib Kord õiguslikul alusel püstitatud hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist.

Hõivata saab vaid vallasasjaks olevat ehitist (Korra punkt 2). Pärast ettenähtud tingimustele vastavate

protseduuride läbimist saab peremehetuks tunnistatud ehitise hõivaja kanda registrisse ehitise

omanikuna (Korra punkt 14).

Viimsi Vallavolikogu tunnistaski 21. augusti 2002. a otsusega Lubja külas asuva objekti

peremehetuks selleks, et kanda vald Riiklikku Ehitusregistrisse ehitiste omanikuna.

12. Viimsi Vallavolikogu käsitles peremehetuks tunnistatud objekti vaidlustatud otsuses kastmisvee

bassein-tuletõrjeveehoidlana.

Halduskohus leidis, et Viimsi Vallavalitsuse poolt kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tegemist

on Lubja maaparanduse objektiga, mille eesmärgiks on olnud ümbritsevate maade niiskuse- ja

kuivusesisalduse reguleerimine. Seega on halduskohtu arvates tegemist tehnorajatisega, mille

eesmärgiks on olnud võimaldada maa otstarbekohast kasutamist. Olenemata rajatise ekspluatatsiooni

võtmise aktis kajastatud otstarbest on vallavolikogu otsusega kajastanud maaparandusobjekti

kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlana ja otsusest nähtuvalt kavatseb vald seda kasutada

tuletõrjeveevõtukohana. Seega on Viimsi Vallavolikogu meelevaldselt muutnud rajatise algset

kasutusotstarvet, käsitledes seda esmajoones tuletõrjeveevõtuobjektina. Kord ei näe ette võimalust

kajastada ehitise hõivamisel selle nime ega otstarvet teisiti, kui see nähtub ehitise püstitamise

õiguslikuks aluseks olevatest dokumentidest. Halduskohus leidis, et vaidlusalune objekt on

tehnorajatis Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 3¹ tähenduses ja seda ei saa seepärast peremehetu

ehitisena hõivata. Hõivamine võib rikkuda õigustatud subjekti huve, kuna takistab maa tagastamist.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalust objekti on ka algselt käsitletud teisaldatava pumbajaamaga

veevõtu kohana ja viitas seejuures halduskohtu toimiku lehele 33. Kuigi veevõtu koha nimetamist

kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlaks võib käsitleda rajatise kasutusotstarbe muutmisena, ei riku

see ringkonnakohtu arvates kaebuse esitaja õigusi, sest rajatis vastab AÕS RakS § 13 lg-le 2 ja selle

alusel kinnitatud Korra nõuetele. Asjaolu, kas tegemist on rajatisega MRS § 6 lg 3¹ tähenduses või

mitte, omab tähtsust maa tagastamisel, mitte aga rajatise peremehetuks tunnistamisel. Nimetatud

rajatise peremehetuks tunnistamine ei riku D. Pihla õigusi.

13. Seega on nii Viimsi vald kui ka haldus- ja ringkonnakohus vaidlusalust objekti käsitlenud

õiguslikul alusel püstitatud tehnorajatisena. Kolmel erineval viisil on aga lähenetud selle objekti

kasutusotstarbele. Viimsi vald käsitles objekti kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlana, halduskohus

maaparanduse objektina, mille eesmärgiks on olnud seda ümbritsevate maade niiskuse- ja

kuivusesisalduse reguleerimine, ja ringkonnakohus teisaldatava pumbajaamaga veevõtu kohana.

Erinevalt on halduskohus ja ringkonnakohus tõlgendanud ka MRS § 6 lg 3¹ tähendust peremehetu

tehnorajatise hõivamisel.

14. Kõigepealt lahendab kolleegium küsimuse, kas tehnorajatisi, mis võimaldavad tagastatava maa

otstarbekohast kasutamist (MRS § 6 lg 31 esimene lause), saab tunnistada peremehetuks ja hõivata

AÕS RakS § 13 lg 2 alusel kehtestatud korras (käesoleva otsuse punktid 15 ja 16).

15. Asjaõigusseaduse rakendamise seadus ja Kord ei defineeri rajatist. Vaidlusaluse objekti

peremehetuks tunnistamise ajal oli rajatise määratlus antud Planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 lg-s 3

järgmiselt: "Rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse

tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Rajatiseks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu

põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevateed (laevakanal)."

Maareformi seadus viitas rajatise määratluse osas otseselt Planeerimis- ja ehitusseadusele.

Maareformi seaduse § 6 lg 3 redaktsioonis, mis kehtis 1. jaanuarini 2003, sätestas: "Hoone või rajatis

käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse

§ 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud

ehitusluba."

Maareformi seaduse sama paragrahvi lõige 31 loetleb aga rajatisi, mida Maareformi seaduse mõttes

rajatistena ei käsitleta. Maareformi seaduse § 6 lg 31 sätestab: "Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised,

mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse

tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest

väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised

teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla

lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse

kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) § 3 1. lõike punktis 8 sätestatu

alusel. Kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule

ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise

omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist."

16. Ülalnimetatud sätete tõlgendamisel tuleb arvesse võtta, et käesoleval ajal toimub maareform,

mille üheks eesmärgiks on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine. Vaidlusaluse objekti

peremehetuks tunnistamine toimuski maareformi ajal. Maareformiseadus välistab teatud juhtudel

sellise maa tagastamise, mille peal asub teisele isikule kuuluv ehitis. Samas tuleneb Maareformi

seadusest, et MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatiste, s.o tehnorajatiste, mis

võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, all olev maa tagastatakse igal juhul.

Peremehetu ehitise hõivamist reguleerivate sätete ja Maareformi seaduse üheks

tõlgendusvõimaluseks oleks seisukoht, mille järgi MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud

tehnorajatisi küll saab Korra alusel hõivata, kuid ka pärast hõivamist tagastatakse need rajatised koos

rajatiste aluse maaga. Sellise tõlgenduse korral oleks nimetatud rajatiste hõivamine aga mõttetu.

Sellisel tõlgendusel on ka teine puudus. Nimelt ei võetaks sel juhul arvesse olukorda, mis võib

kujuneda pärast rajatise hõivamist. Välistatud pole, et tehnorajatise hõivaja muudab pärast omanikuks

saamist rajatise kasutusotstarvet, mistõttu rajatis ei vasta enam MRS § 6 lg 31 esimese lause

tunnustele. Sellega tekiks olukord, kus tehnorajatise alune maa võib jääda tagastamata. Kolleegium

on seisukohal, et maareformi toimumise tingimustes ei saa seadusi tõlgendada viisil, mis teeks

õigustatud subjektile maa tagastamise ülemäära keerukaks või isegi võimatuks. Seega ei saa seadusi

tõlgendada nii, et hõivata saab MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud objekti, s.o tehnorajatist, mis

võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist.

Seepärast on kolleegium seisukohal, et MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatisi pole

Korra alusel võimalik hõivata. Sellise rajatise püstitamise õiguslikule alusele ei omista MRS § 6 lg 31

õiguslikku tähendust.

17. Kolleegium on seisukohal, et tehnorajatise, mida saab Korra alusel hõivata, püstitamise õiguslik

alus ei piirdu AÕS RakS § 14 lg-s 1 ja lg-s 11 nimetatud ehitusloa või -projektidega. Nimetatud

paragrahvi lõige 1 omistab õigusliku tähenduse ka maakasutusõigusele ja kasutusloale. Tehnorajatis

on püstitatud õiguslikul alusel, kui on olemas tema ekspluatatsiooni võtmise akt. Vaidlusaluse objekti

kohta on olemas maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise akt 1972. aastast.

18. Kolleegium märgib, et ehitise hõivaja ei saa hõivamismenetluses muuta õiguslikul alusel

püstitatud ehitisele määratud kasutusotstarvet. Lähtuda tuleb ehitise peamisest kasutusotstarbest.

Kasutusotstarbe muutmine on võimalik pärast ehitise omandamist.

19. Kui tegemist on tehnorajatisega, mida saab Korra alusel hõivata, siis omab tähtsust ka see, kas

rajatis on ka tegelikult kasutatav rajatisena, milleks ta on püstitatud. Tehnorajatis ei pea tingimata

kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada.

Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud

rajatisi (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-67-02).

20. Seega omab käesolevas asjas otsustavat tähtsust see, kas Viimsi Vallavolikogu vaidlustatud otsuse

vastuvõtmise ajal oli tegemist eesmärgipäraselt kasutatava tehnorajatisega, ja kui oli, siis kas see

rajatis vastas või ei vastanud MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tunnustele.

Ringkonnakohus on ühe lausega kummutanud halduskohtu käsitluse vaidlusaluse objekti sihtotstarbe

kohta, viidates vaid ühele halduskohtu toimiku lehele - Maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise

akti juurde kuuluva kaardimaterjali ühele lehele, millele on kantud vaidlusaluse objekti üks element -

veevõtukoht koos teisaldatava ratastel oleva pumbajaamaga. Kolleegium leiab, et vaidluse

lahendamisel on oluline tõendeid kogumis hinnates jõuda selgusele, millise sihtotstarbega objektiga

on käesoleval juhul tegemist ja kas see objekt oli vallavolikogu vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal

käsitatav tehnorajatisena. Eeltoodu hindamine pole väljumine apellatsioonkaebuse ja sellele

kirjalikult ja ringkonnakohtu istungil esitatud vastuväidete piirest. Apellatsioonikohtu istungil

(ringkonnakohtu tl 27) ütles D. Pihla: "Tegelikult ei ole ühtegi dokumenti selle kohta, et tegemist on

tuletõrje veevõtu kohaga."

21. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele ja asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmisele.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann