3-1-1-134-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-134-03

Otsuse kuupäev

25. novembril 2003. a.

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

Kohtuasi

D. M. ja V. Š. süüdistusasi KrK § 100 järgi ning V. T. ja D. K.

süüdistusasi KrK § 180 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2003. a

kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. M.-i ja V. Š.-i kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2003. a

Istungil osalenud isikud

D. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, V. Š. kaitsja

vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2003. a kohtuotsus D. M.-i ja V. Š.-i

suhtes ning saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 26. märtsi 2003. a kohtuotsusega tunnistati D. M. ja V. Š. süüdi KrK § 100 järgi ja neile

mõisteti karistuseks 10 aastat vabadusekaotust. Vastavalt KarS §-le 65 liideti V. Š. karistusele Tallinna

Linnakohtu 29. juuni 2001. a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ja tema lõplikuks karistuseks

mõisteti 13 aastat ja 7 kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistati V. T. ja D. K. süüdi KrK § 180 järgi, kuid nende osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni

korras vaidlustatud.

Nimetatud isikud tunnistati süüdi järgmises.

D. M., olles varaliste sidemete tõttu M. Z.-ga vaenulikes suhetes, leppis kaaskohtualuse V. Š.-ga kokku, et

korraldada kokkusaamine M. Z.-ga.

1. märtsil 2000. a kella 18.00 paiku kutsus V. Š. telefoni teel kaaskohtualuse D. K.-i ja V. T.-i välja. V. Š. viis

nad sõiduautoga Narvas X tänaval asuvate puhastusseadmete juurde. Pärast seda sõitis D. M. sama autoga Y

tn 53 maja juurde, kutsus M. Z. välja ning viis ka tema puhastusseadmete juurde. D. M.-i palvel esitas V. Š

M. Z.-le varalisi nõudeid. Tüli läks üle kakluseks. V. Š. lõi M. Z.-le rusikaga pea piirkonda, viimane lõi vastu

ja nad kukkusid maha. D. M. võttis autost puust pesapallikurika ja peksis koos V. Š.-ga M. Z.-it

pesapallikurikaga, rusikatega ja kängitsetud jalgadega pea piirkonda. Peksmisega tekitasid nad kannatanule

koljuvõlvi luude lahtise kildmurru üleminekuga tüvele, peaaju lömastuse, parema sarnaluu murru, alumise

lõualuu liikmejätke murru. Loetletud kehavigastused põhjustasid kannatanu surma kohapeal.

Samal päeval matsid D. K. ja V. T. laiba V. Š. korraldusel ja juhendamisel Ida-Viru maakonnas V. vallas

asuvasse metsa.

2. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused D. M. ja V. Š. ning nende

kaitsjad Albert Kazikov ja Sergei Belov.

3. Kaitsja S. Belov palus linnakohtu otsuse tühistada järgmiste põhjendustega.

3.1 V. Š.-le lõpliku karistuse mõistmisel oleks kohus pidanud kohaldama KarS § 64 sätteid.

3.2 Tõendamata on kuriteo toimepanemise aeg, koht, viis ja V. Š. süü M. Z. tapmises. Puuduvad objektiivsed

tõendid selle kohta, et leiti M. Z. laip.

3.3 Kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 30 on ebausaldusväärne ja vastuoluline ning seetõttu tuleb see tõendite

kogumist välja arvata.

3.4 Kohtuotsus on rajatud kaaskohtualuse D. K.-i ja tunnistajate vastuolulistele ütlustele.

3.5 Kaitsja kahtleb, kas DNA ekspertiisi saadetud luud pärinesid üldse M. Z.-lt.

4. Kaitsja A. Kazikov palus D. M.-i õigeks mõista põhjendusega, et tema osavõtt kuriteo toimepanemisest on

tõendamata. Apellant põhistas oma kaebusest järgmiselt.

4.1 Lubatud tõenditena ei saa käsitada anonüümse tunnistaja ütlusi, kohtualuse D. K.-i vastuolulisi ütlusi,

M. Z. riiete, kui asitõendite vaatlusprotokolli ja kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 30.

4.2 Kogu kohtueelne uurimine ning menetlus kohtus viidi läbi KrMK §-de 19 ja 50 sätteid rikkudes.

4.3 D. M.-i süü M. Z. tapmises ei ole tõendatud.

5. Kohtualused D. M. ja V. Š., korrates oma kaitsjate apellatsioonkaebuste motiive, palusid end õigeks mõista

kuriteost osavõtu tõendamatuse tõttu.

6. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2003. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus

muutmata ja esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et apellantide väited kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 30 ebausaldusväärsuse

kohta on põhjendamatud. Küll aga nõustus kohus apellantidega, et nimetatud ekspertiisi tegemisega seotud

dokumentides esinevad trükivead kuupäevades, kuid see ajaolu ei vähenda selle tõendi väärtust.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud apellantide arvamusega molekulaargeneetilise ekspertiisiakti nr 128/172

ebausaldusväärsuse kohta ning nõustus linnakohtu järeldusega, et tegemist oli M. Z. laibaga.

Ringkonnakohus leidis, et kuriteo toimepanemise aeg ja koht on kindlaks tehtud kannatanu L. Z. ütlustega

oma poja kadumise kohta ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga. V. Š. mõistetud liitkaristus on kooskõlas

KrK § 40 lg 3 ja § 43 lg 31 nõuetega.

Jättes linnakohtu otsuse muutmata, jättis ringkonnakohus AKKS § 29 lg 5 alusel selle põhjendused

kordamata.

7. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid süüdimõistetud D. M. ja V. Š. sisult identsed

kassatsioonkaebused, taotledes otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kassaatorid leiavad jätkuvalt, et nende kriminaalasja menetlemisel on rikutud mitmeid menetlusnorme.

8.1 Eiratud on süüdimõistetu õigusi ekspertiisi tegemisel (KrMK § 157 lg 1 ja 2, § 158 lg 3).

8.2 Toimikus puuduvad uurija määrused laiba riiete hävitamise (§ 631 lg 1, 2 ja 7) ja laiba väljakaevamise

kohta (KrMK § 151 lg 2).

8.3. Kohtud ei ole võtnud seisukohta tunnistajate, kannatanu ja kaaskohtualuse D. K.-i ütlustes ning laiba

avastamise, selle kirjelduse, riietuse ja laiba väljakaevamise andmetes esinevate vastuolude kohta.

8.4 Anonüümne tunnistaja kuulati kohtueelsel uurimisel üle 20. veebruaril 2001. a, protokoll tunnistaja

anonüümsuse rakendamise kohta vormistati aga alles 27. märtsil 2001. a (KrMK § 791).

8.5 Toimikus olevatel skeemidel (I kd lk 29, 192, 194, 198, 200) puuduvad manukate allkirjad (KrMK § 79

lg 4).

8.6 Mõlema astme kohtud on rikkunud kohtuliku arutamise vahendituse ja suulisuse nõuet (ei ole üle

kuulatud anonüümset tunnistajat ega eksperti, ei rahuldatud taotlusi DNA ekspertiisi akti nr 28/172 ärakirja

ja M. Z. haigusloo väljanõudmise kohta). Sellega rikuti ka KrMK § 351 lg-s 1 sätestatud süüdistatava õigusi

esitada taotlusi.

8.7 Eeltoodu põhjal leidsid kassaatorid, et mõlema astme kohtu otsused on põhjendamatud ja

ebaseaduslikud. Kohtute järeldused on rajatud kohtus läbivaatamata tõenditele ja see on vastuolus KrMK

§ 262 sätetega.

9. Riigikohtu istungil leidsid nii D. M.-i ja V. Š. kaitsja kui ka riigiprokurör, et kohtuotsused tuleb tühistada

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks Narva

Linnakohtule.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Vastavalt AKKS §-le 20 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja

põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires AKKS-s sätestatud eranditega. Erandeiks on seadusandja

siinjuures pidanud üksnes seda, et AKKS-s sätestatud juhtudel laiendab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse piire võrreldes kaebuses või protestis taotletavaga. Seega, ja kooskõlas ka AKKS

§ 29 lg-s 4 sätestatuga, on ringkonnakohus kohustatud otsuse motiveerivas osas märkima järeldused

apellatsioonkaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, samuti tõendid, millele kohtu selline järeldus

on rajatud. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-6-02 (RT III 2002, 7, 69) märgitu kohaselt toimub

apellatsioonimenetluses kohtuasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi

asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega puudub

ringkonnakohtul õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta neile omapoolne

hinnang andmata. Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu

otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende

asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et

ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima

apellatsioonkaebuses esitatud argumente. Seda enam, kui apellatsioonkaebuses väidetakse, et esimese astme

kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata

AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes pole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta.

11. Käesolevas kriminaalasjas ei ole Viru Ringkonnakohus võtnud seisukohta kõikide apellatsioonkaebustes

esitatud põhistuste kohta. Nii näiteks ei ole ringkonnakohtu otsuses pööratud tähelepanu järgmistele

asjaoludele.

11.1 Linnakohus on kohtulikul uurimisel konstateerinud KrMK § 791 sätete rikkumist anonüümse tunnistaja

ülekuulamisel eeluurimise ajal ja leidnud, et vastav tõend - anonüümse tunnistaja ütlus - tuleks tõendite

kogumist välja jätta. Hiljem on aga kohus oma otsuses siiski tuginenud neile ütlustele kui süüstavale

tõendile. Ringkonnakohus ei ole selle rikkumise suhtes seisukohta võtnud.

11.2 Ringkonnakohtu väide, et "...ekspertiisiaktist saavad arusaadavaks kõik teised küsimused, mis on

tõstatatud apellatsioonkaebustes.", on ilmselt ebapiisav, vajab konkretiseerimist ning vastavalt sellele ka

täiendavat motiveerimist. Kui tekib vajadus täpsustada eksperdi käitumist uuringute teostamise ja

ekspertiisiakti vormistamise ajal, võimaldab menetlusseadus eksperdi nende asjaolude kohta kohtuistungil

üle kuulata. Märkimata ei saa jätta sedagi, et KrMK §-s 48 sätestatu kohaselt ei ole kriminaalasjas tõendiks

mitte ekspertiisiakt, vaid eksperdi arvamus.

11.3 Kohtualuse D. K.-i vastuoluliste ütluste puhul pole ei linna- ega ka ringkonnakohus motiveerinud, miks

on kohtuotsuse aluseks võetud üks, kohtualuseid süüstav versioon.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et jättes vastamata apellatsioonides tõstatatud küsimustele, ei

võimaldanud ringkonnakohus apellantidel realiseerida nõutaval tasemel oma kaebeõigust, mis on käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Seda arvestades ja juhindudes

AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher