3-3-1-70-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-03

Otsuse kuupäev

25. november 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Galina Pantšenko kaebus Tallinna Linnavalitsuse 7. novembri

2001. a korralduse nr 4765-k ja Tallinna linnapea 2. jaanuari

2002. a käskkirja nr 1 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. juuli 2003. a

otsus haldusasjas nr 2-3/339/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Galina Pantšenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Galina Pantšenko kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. detsembri 2002. a otsus nr 3-522/2002 ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. juuli 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/339/2003.

3. Teha asjas uus otsus, millega tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 7. novembri 2001. a

korraldus nr 4765-k õigusvastaseks. Lugeda Galina Pantšenko Avaliku teenistuse seaduse § 114

lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise kuupäevaks 2. jaanuar

2002.

4. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt Galina Pantšenko kasuks välja kuue kuu töötasu 105 000

krooni ja kantud kohtukulud 11 600 krooni.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 7. novembri 2001. a korraldusega nr 4765-k vabastati Tallinna

Linnavalitsuse Turvalisus- ja Integratsiooniameti juhataja Galina Pantšenko teenistusest Avaliku

teenistuse seaduse § 118 lõigete 1 ja 2 alusel teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest arvates

8. novembrist 2001. a.

2. Seoses G. Pantšenko haigestumisega loeti Tallinna linnapea 2. jaanuari 2002. a käskkirja nr 1

punktiga 1 G. Pantšenko teenistusest vabastamise kuupäevaks 2. jaanuar 2002.

3. Tallinna Linnavalitsuse 7. novembri 2001. a korralduse nr 4765-k kohaselt on G. Pantšenko

teenistusest vabastamise põhjuseks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine, mittekohane

täitmine ning vääritu tegu, mis diskrediteerib linnaametnikku, ametiasutust ja linnavalitsust.

Korraldusest tulenevalt seisnesid G. Pantšenko kui linnavalitsuse ameti juhataja distsiplinaarsüüteod

järgnevas:

1) G. Pantšenko ei ole esitanud linnavalitsusele läbivaatamiseks ning linnavolikogule edastamiseks

linnavolikogu õigusakti eelnõu toetuste korra kehtestamiseks. Pädevust ületades kehtestas

G. Pantšenko oma käskkirjaga "Tallinna Turvalisus- ja Integratsiooniameti toetuste taotlemise korra".

Eelnevat rikkumist tuleb käsitleda teenistuskohustuste jämeda rikkumisena;

2) G.Pantšenko on ebapiisavalt kontrollinud talle vahetult alluvate ametnike tööülesannete täitmist.

Ta on loonud võimaluse, et ameti ametnike teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise tulemusel

jõudsid komisjonini kontrollimata algdokumentidega projektide taotlused, jäid tegemata või olid

puudulikud projektide majanduslikud analüüsid ja järelevalve projektide rahastamise üle. Eelnevat

rikkumist tuleb käsitleda distsiplinaarsüüteona ATS § 84 p 1 mõttes;

3) ajakirjanduses avaldatud artiklitest ja selle alusel tekkinud diskussioonidest nähtuvalt on ameti

juhataja G. Pantšenko oma teenistuskohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega

pannud toime vääritu teo, s.o süülise teo, mis diskrediteerib Tallinna kohaliku omavalitsuse

juhtivametnikku, linna ametiasutust ja linnavalitsust ATS § 84 p 3 tähenduses.

4. Tallinna Linnavalitsuse nimetatud korralduse ja käskkirja vaidlustas G. Pantšenko Tallinna

Halduskohtus. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole Turvalisus- ja Integratsiooniametil õiguslikku

kohustust esitada linnavalitsusele Tallinna õigusaktide eelnõusid. Toetuste korra kehtestamine kuulub

Tallinna volikogu pädevusse. Kaebaja leidis, et teda ei saa süü puudumise tõttu karistada ka teiste

isikute poolt oma kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, pealegi on vastavad väited ametnike

poolt oma teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise osas väärad. G. Pantšenko leiab, et ta pole

avaldanud Tallinna juhtivametnikku diskrediteerivaid andmeid ning ei ole selge, kas ajalehtedes

avaldatud faktid leidsid kinnitust kontrollimisel. G. Pantšenko taotles vaidlusaluse korralduse ja

käskkirja tunnistamist seadusevastaseks, ebaseaduslikult määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist

ning teenistusest vabastamise aluse muutmist, samuti hüvitisena kuue kuu ametipalga väljamaksmist.

5. Kohtuistungil täiendas G. Pantšenko kaebuse põhjendusi, leides, et tema teenistusest vabastamisel

distsiplinaarkaristusena on rikutud menetlusnorme, kuivõrd G. Pantšenkolt ei ole võetud seletust.

6. Tallinna Halduskohus jättis 24. detsembri 2002. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-522/2002

G. Pantšenko kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on G. Pantšenko toimepandud

distsiplinaarsüüteod tõendatud, valitud distsiplinaarkaristus oli põhjendatud ja seadusega kooskõlas.

Kohus nõustus, et toime oli pandud jäme teenistuskohustuste rikkumine, mis võimaldas G. Pantšenko

teenistusest vabastada ka kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumisel. Kohus järeldas, et vaidlustatud

korralduses kirjeldatud tegevusega diskrediteeris G. Pantšenko ennast kui kohaliku omavalitsuse

juhtivametnikku, samuti linna ametiasutust ja linnavalitsust.

7. Tallinna Halduskohtu eelnimetatud otsusele esitas G. Pantšenko 23. jaanuaril 2003

apellatsioonkaebuse, taotledes Tallinna Halduskohtu 24. detsembri 2002. a kohtuotsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus vääralt hinnanud

tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

G. Pantšenko väidab, et Turvalisus- ja Integratsiooniametit ei ole kohustatud ühegi õigusaktiga välja

töötama ka teiste asutuste tegevust reglementeeriva toetuste andmise korra eelnõu, sellist ülesannet ei

ole G. Pantšenko saanud ka Tallinna Linnavalitsuse juhtkonnalt. Ekslik on ka seisukoht, et

Turvalisus- ja Integratsiooniamet annab toetusi. Nimetatud amet rahastab konkreetseid projekte. Veel

leiab G. Pantšenko, et volitusi ei ületanud ta ka siis, kui kehtestas oma käskkirjaga "Tallinna

Turvalisus- ja Integratsiooniameti toetuste taotlemise korra". Nimetatud käskkiri reguleeris taotluste

esitamise, mitte aga rahastamise korda. G. Pantšenko leiab, et alluvate töö kontrollimisel on ta teinud

kõik võimaliku. Teenistusest vabastamise korralduses on vastavad väidetavad faktid esitatud

tendentslikult või ei vasta tegelikkusele. G. Pantšenko peab ajakirjanduses avaldatud artikleid

ebaõigesti tegelikkust kajastavateks. Linnavalitsuse poolt ei ole teostatud põhjalikku analüüsi ega

antud artiklitele objektiivset hinnangut. Seega mitte G. Pantšenko, vaid Tallinna Linnavalitsus

diskrediteeris oma tegevusetusega linnavalitsuse ja selle töötajate mainet. G. Pantšenko peab

ebaõigeks ka tema teenistusest vabastamist süüteo eest ilma, et teda oleks ära kuulatud.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2003. a kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/339/03

apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis Tallinna Halduskohtu otsust põhjenduste ning

kohtukulude väljamõistmise osas. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et distsiplinaarkaristuse

määramisel on esinenud rida eksimusi. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei saa käsitleda

G. Pantšenko poolt toetuste andmise korra eelnõu väljatöötamata ja linnavalitsusele edastamata

jätmist ning korra kehtestamist oma käskkirjaga teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Kaebaja

käitumine ei olnud vastutustundetu, kuna ta korraldas toetuste andmist selliselt, nagu aktsepteeritakse

ka käesoleval ajal kehtivas volikogu poolt kinnitatud korras. Ohu rahaliste vahendite sihipäratuks

kasutamiseks lõi ebapiisav kontroll alluvate teenistuskohustuste täitmise üle, kuigi tõendamist ei

leidnud alluvate töö kontrollimata jätmine korralduses toodud ulatuses. Ringkonnakohus järeldas, et

G. Pantšenko on toime pannud vääritu teo, jättes täitmata oma kohustused alluvate tööülesannete

täitmise kontrollimisel, millega tekitas ohu, et linnaeelarvest eraldatud toetuste kasutamine on olnud

mittesihipärane.

Ringkonnakohus nentis, et asjas on leidnud tõendamist, et seletust kaebuse esitajalt ei võetud.

Ringkonnakohus loeb karistatava ärakuulamise eriti oluliseks juhul, kui kavandatakse raskeima

distsiplinaarkaristuse määramist. Kui sel juhul ei ole tõendeid, mille põhjal süüteo toimepanemine on

ilmne, ja ei ole põhjust arvata, et karistatava ärakuulamine võiks anda teavet uute asjaolude kohta,

mida karistuse määramisel võiks kaebaja kasuks arvestada, ning karistatava ärakuulamine ei ole

mõjuva põhjuse tõttu takistatud, on seletuse andmise mittevõimaldamise puhul tegemist

menetlusveaga.

Samas järeldas ringkonnakohus, et vaidlustatud korraldusega määratud distsiplinaarkaristus jääb

TDVS § 8 lg-s 1 lubatu piiridesse. Kohus leidis, et G. Pantšenko poolt distsiplinaarsüütegude

toimepanemine on tõendatud ning nimetatud rikkumised diskrediteerisid linnavalitsust.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtumenetluses tuvastamist leidnud distsiplinaarsüütegude

kogum ei anna alust väita, et määratud distsiplinaarkaristus oleks nendega olnud ilmselges vastuolus.

Veel leidis ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse määramisel aset leidnud minetused ei olnud

sellist laadi, et nende puudumine viinuks tõenäoliselt teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramisele.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2003. a otsuse peale esitas G. Pantšenko kassatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

10. Kassatsioonkaebuses vaidlustab G. Pantšenko Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alljärgnevatel

motiividel:

1) ringkonnakohus on ekslikult määratlenud vääritu teo ja pidanud selleks G. Pantšenko poolt

ametikohustuste mittetäitmist alluvate ametnike tööülesannete täitmise kontrolli osas, tekitades ohu,

et linnaeelarvest eraldatud vahendite kasutamine on olnud mittesihipärane, diskrediteerides sellega

kohalikku omavalitsust;

2) kohtu järeldused erinevate projektide menetlemise puuduste kohta ei tugine uuritud tõenditele;

3) linnavalitsus ei ole andnud ajakirjanduses avaldatud tendentslikele artiklitele asjakohast hinnangut,

mistõttu just Tallinna Linnavalitsus oma tegevusetusega kahjustas kohaliku omavalitsuse mainet;

4) ebaõige on ringkonnakohtu hinnang, et tuvastatud distsiplinaarsüütegude kogum ei anna alust

väita, et määratud karistus oleks nendega ilmselges vastuolus. Iga süüteo analüüsimisel on kohus

kvalifitseerinud selle ATS § 84 p 1 järgi. Vääritut tegu ei ole ta aga sooritanud.

Kassatsioonkaebuses taotleb G. Pantšenko vaidlustatud korralduse tunnistamist seadusega vastuolus

olevaks ning distsiplinaarkaristuse tühistamist.

11. Tallinna Linnavalitsus oma kirjalikus vastuses ei nõustu kassatsioonkaebuses toodud väidetega

ning leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

12. G. Pantšenko kassatsioonkaebuse menetlemise ajal Riigikohtus esitas G. Pantšenko asja

materjalide juurde võtmiseks jõustunud kohtulahendi G. Pantšenko süüdistuses KrK § 161 järgi ja

L. Šeri süüdistuses KrK § 162 järgi kriminaalasjas nr 1/1-20229/02. Tallinna Linnakohtu 1. septembri

2003. a kohtuotsusega mõisteti G. Pantšenko õigeks KrK § 161 järgi.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

13. Vastavalt Avaliku teenistuse seaduse §-le 118 võib teenistuskohustuste rikkumise eest vabastada

ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. G. Pantšenkol kehtiv distsiplinaarkaristus puudus.

Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (ATS § 84 p 2) või vääritu teo eest (ATS

§ 84 p 3) võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et G. Pantšenko ei ole toime pannud teenistuskohustuste

jämedat rikkumist, s.t ATS § 84 p-s 2 nimetatud süütegu. Samas loeb Tallinna Ringkonnakohus

tõendatuks G. Pantšenko poolt vääritu teo toimepanemise.

14. Väärituks teoks vastavalt ATS § 84 p-le 3 saab lugeda süülist tegu, mis on vastuolus

üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste normidega või diskrediteerib

ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või

väljaspool seda. G. Pantšenkole on süüks pandud kaks tegu (alluvate tööülesannete täitmise

kontrollimata jätmine ning toetuste andmise korra eelnõu väljatöötamata jätmine). Mõlemad on

Tallinna Ringkonnakohtu poolt kvalifitseeritud ATS § 84 p 1 järgi. Ringkonnakohus on samas

leidnud, et alluvate tööülesannete täitmise kontrollimata jätmine lõi ohu, et linnaeelarvest eraldatud

vahendite kasutamine on mittesihipärane ja sellisena kohalikku omavalitsust diskrediteeriv. Sellisest

ringkonnakohtu seisukohast järeldub, et ringkonnakohtu arvates vastab eelnimetatud rikkumine

üheaegselt ATS § 84 punktide 1, 2 ja 3 tunnustele.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesoleval juhul ei saa esineda ATS § 84 punktides 1-3

loetletud süütegude ideaalkogumit. Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise

kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS

§ 84 p 3 järgi.

15. Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3

ettenähtud süütegu. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on

põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka

väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt

tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti.

See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi.

Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt

mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi

sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja

ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust.

16. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis

eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist.

Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või

kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Nii Tallinna Linnavalitsus oma

korralduses kui ka asja arutanud kohtud on ekslikult kahjuliku tagajärjena käsitlenud ajakirjanduses

avaldatud kriitilisi artikleid. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ajakirjanduses avaldatud kriitilise

artikli avaldamisest ei saa tuletada ametiasutuse maine tegelikku kahjustamist G. Pantšenko poolt.

Kuivõrd puuduvad muud asjaolud, mis osundaksid Tallinna Linnavalitsuse diskrediteerimisele, ei ole

käesolevas asjas võimalik tõendada, et Tallinna Linnavalitsuse maine tegelikult ja oluliselt langes

G. Pantšenko väidetavate süütegude tõttu.

II

17. Ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada iga süüks

pandava õigusvastase teo suhtes. Üheks G. Pantšenkole süüks pandavatest tegudest oli toetuste korra

eelnõu koostamata jätmine. Asja materjalide juurde võetud Tallinna Linnakohtu 1. septembri 2003. a

otsuses asjas nr 1/1-20229/02 on nimetatud teo suhtes leitud, et arvestades kujunenud olukorda ei

saanud ega pidanudki "...Galina Pantšenko, saades TTIA juhataja kohusetäitjaks ja hiljem juhatajaks

2001. a teadma, et Tallinna linnal puudub toetuste eraldamise kord, mis oleks kinnitatud volikogu

poolt vastavalt KOKS §-le 22 lg 1 p 5, kuna on tõendamist leidnud, et mitte keegi, isegi mitte

linnapea ega linnavalitsuse sisekontrolliosakond, aga ka linnavolikogu liikmed, ei teadnud sellise

korra puudumisest". Tallinna Linnakohus leidis, et G. Pantšenko on eksinud teo keelatuses ja see

eksimus oli vältimatu, järelikult puudub G.Pantšenko süü. Tallinna Linnakohus asus oma otsuses

samuti seisukohale, et G. Pantšenko poolt kinnitatud aktid - toetuste taotlemise kord ja toetatavate

projektide täitmise aruandluse ja kontrollimise kord - ei ole ebaseaduslikud, vaid on ameti juhataja

poolt tema ametialase pädevuse piires antud aktid.

Kuna konkreetsel juhul kuriteo menetluses ning distsiplinaarsüüteo asjas tõendamisesemesse

kuuluvad asjaolud on sisuliselt samad, ei näe Riigikohtu halduskolleegium alust ega võimalust

kriminaalasjas jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks.

18. Tallinna Linnakohtu osundatud lahendis leitakse tõendite hindamisel järgmist: "Kõike

eelpooltoodut arvestades ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud Galina Pantšenko poolne ebapiisav

kontroll oma töötajate üle, samuti Tallinna linna rahaliste vahendite säilimise ja sihtotstarbelise

kasutamise ohtu seadmine ja olulise kahju tekitamine linna seadustega kaitstud õigustele ja huvidele,

seega ei ole tuvastatud Galina Pantšenko käitumises ei KrK § 161 ega ka mõne muu kuriteo

tunnuseid." Nimetatud asjaolu välistab Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka võimaluse näha

G. Pantšenko tegevuses diskrediteerimisena kvalifitseeritava vääritu teo tunnuseid. Kuivõrd

G. Pantšenko ei ole toime pannud õigusvastaseid tegusid, ei saa ta ka diskrediteerida linnavalitsuse ja

linnaametnike mainet. Tallinna Linnakohus nendib, et linna eelarvest eraldatud suurte summade

kontrollimatust kasutamisest jätsid avalikkusele mulje aga hoopiski mitte kohtualused, vaid

ajakirjanduses ilmunud artiklid. Riigikohtu halduskolleegium nõustub nimetatud seisukohaga.

III

19. Riigikohtu halduskolleegium peab käesolevas asjas vajalikuks tähelepanu pöörata ka

G. Pantšenko distsiplinaarsüüasja menetluse nõuete rikkumisele Tallinna Linnavalitsuse poolt.

Tallinna Ringkonnakohus on nentinud menetlusnormide rikkumist, s.h isikult seletuse võtmata

jätmist, kuid ei pea seda rikkumist selliseks, mille puudumine oleks viinud tõenäoliselt teistsuguse

distsiplinaarkaristuse määramisele.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu nimetatud arvamusega. Ametniku ärakuulamine, talle

võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse

kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev

administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses

sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise

mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse

määramise otsuse õigusvastasuse. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-74-03

leidnud, et isiku ärakuulamata jätmist tuleb pidada oluliseks menetlusveaks, mis suure tõenäosusega

võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset

väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel.

IV

20. Eeltoodud asjaoludel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Tallinna Halduskohtu 24. detsembri

2002. a otsus haldusasjas nr 3-522/2002 ning Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2003. a otsus

haldusasjas nr 2-3/339/03 tuleb tühistada. Riigikohtu halduskolleegium peab võimalikuks teha asjas

uue otsuse, millega Tallinna Linnavalitsuse 7. novembri 2001. a korraldus nr 4765-k tunnistatakse

õigusvastaseks.

21. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses ei soovi G. Pantšenko teenistusse ennistamist, vaid

taotleb teenistusest vabastamise aluse muutmist, tunnistades, et kaebaja on vabastatud teenistusest

omal soovil. G. Pantšenko soovib kohustada Tallinna Linnavalitsust hüvitama talle tasu teenistusest

sunnitult puudutud aja eest ning maksma talle välja hüvitisena kuue kuu ametipalga. Juhindudes ATS

§ 135 lg-st 1 muudab Riigikohtu halduskolleegium teenistussuhte lõppemise alust ning loeb

G. Pantšenko ATS § 114 lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise

kuupäevaks 2. jaanuari 2002. Kohtuasja materjalides (toimiku lk 157) olevast Tallinna Linnavalitsuse

20. juuni 2001. a korraldusest nr 2594 tulenevalt oli G. Pantšenko ametipalk 17 500 krooni.

Riigikohtu halduskolleegium mõistab Tallinna Linnavalitsuselt ATS § 135 lg 2 alusel G. Pantšenko

kasuks hüvitisena välja kuue kuu töötasu kokku 105 000 krooni. Hüvitise nõuet teenistusest sunnitult

puudutud aja eest ei rahuldata.

22. G. Pantšenko taotleb tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Kohtuasjas

olemasolevatest dokumentidest nähtub, et G. Pantšenko on Tallinna Halduskohtus kandnud

kohtukulusid 9100 krooni ning Tallinna Ringkonnakohtus 2500 krooni. Kohtukulude nõue tuleb

rahuldada. Tallinna Linnavalitsuselt mõistetakse G. Pantšenko kasuks välja kohtukulud kokku 11 600

krooni. G. Pantšenko poolt tasutud kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann