3-1-1-127-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-127-03

Otsuse kuupäev

30. oktoober 2003. a.

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

J. N. süüdistusasi KarS § 329 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

23.aprilli 2003. a kohtuotsus nr 2-1/368

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu J. N. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2003. a.

Istungil osalenud isikud

J. N. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2003. a kohtuotsus ning Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2003. a kohtuotsus J. N.-i süüdistusasjas KarS § 329 järgi täies

ulatuses.

2. Mõista J. N. süüdistuses KarS § 329 õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. N. tunnistati Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2003. a otsusega KarS § 329 järgi süüdi selles, et ta hoidus

kõrvale talle kohtuotsusega mõistetud rahatrahvi tasumisest, mis oli antud täitmiseks kohtutäiturile. Teda

karistati kolmekuulise vangistusega, mida tingimisi, KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel ei pöörata täitmisele kui

süüdimõistetu ei pane kolme aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2. J. N. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist. Apellandi

väidete kohaselt jäi tal eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud rahatrahv tasumata raha puudumise tõttu. Kõik

tema sissetulekud (sh illegaalse tööga teenitud raha) kulusid perekonna ülalpidamisele ja üürivõla tasumisele.

Kohtutäituri poolt esitatud asenduskaristuse kohaldamise taotluse läbivaatamisele 19. novembril 2002. a

Pärnu Maakohtus ei ilmunud apellant seetõttu, et ta ei saanud kätte kohtukutset.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkohtukolleegium jättis maakohtu otsuse muutmata, leides, et eelmise

kohtuotsuse jõustumisest 18. aprillil 2001. a. möödunud aja jooksul polnud kohtualune asunud tasuma talle

karistusena mõistetud rahatrahvi ega taotlenud karistuse täitmise edasilükkamist või rahatrahvi osadena

tasumise võimaldamist. Need asjaolud tõendasid ringkonnakohtu arvates vaieldamatult, et J. N. hoidus

tahtlikult kõrvale kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest. Samuti tõendas seda asjaolu, et ka illegaalse

tööga teenitud rahast ei püüdnud kohtualune rahatrahvi tasuda. Kohtualuse tervisehäire võis teda piirata

elatist andva tegevusala valikul, kuid ei välistanud tööalast tegevust üldse. Kuna kohtualune ei olnud end

tööotsijana arvele võtnud, polnud ta ammendanud kõiki töö leidmise võimalusi ega näidanud küllaldast

püüdu kohtuotsuse täitmiseks vajaliku rahasumma saamiseks.

Kohtutäituri ettekande arutamisel 19. novembril 2002.a ei teinud maakohus sisulist lahendit asenduskaristuse

kohaldamise osas, vaid edastas materjalid menetluse alustamise otsustamiseks politseiasutusele.

Ringkonnakohtu kriminaalkohtukolleegium nõustus täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ja jättis need

AKKS § 29 lg-le 5 tuginedes kordamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. N., kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist Pärnu Maakohtule. Kassaator leiab, et kohtuotsus on

tema suhtes ebaõiglane järgmistel põhjustel: rahatrahvi vangistusega asendamise taotluse läbivaatamiseks

peetud kohtuistungi kutset ei saanud ta kätte ega saanud seetõttu istungil osaleda; erinevalt kohtuotsuses

väidetust ei ole ta kirjalikult keeldunud rahatrahvi tasumisest; tal puuduvad vahendid kohtuotsusega

mõistetud rahatrahvi tasumiseks; ta on töötuna arvel tööhõiveametis ning tegeles aktiivselt tööotsimisega nii

Eestis kui välismaal; kohus ei arvestanud töötuse kõrget taset Eestis ning kassaatori tervislikku seisundit, mis

takistasid tal tööd leida; hetkel kassaator töötab ning kohtutäitur peab igakuiselt osa tema töötasust kinni.

Riigikohtu istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust, prokurör aga leidis, et see on alusetu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohus leiab, et kassatsioonkaebuses toodud motiivid on aluseks nii Pärnu

Maakohtu 13. märtsi 2003. a, kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2003. a

kohtuotsuste tühistamisel.

6. J. N.-i teo õigeks kvalifitseerimiseks on eelkõige vaja silmas pidada, et tegemist on mitteehtsa

tegevusetusdeliktiga. KarS § 329 kuriteokoosseisu dispositsioon kirjeldab tegu kui sellist, mitte aga üksnes

tegevusetusega toimepandavat tegu (nagu seda on näiteks abita jätmine, kuriteost teatamata jätmine jms.).

Samuti sisaldub KarS §-s 329 kaks kuriteokoosseisu, esiteks kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud

kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumine, teiseks aga täitmisele pööratud

kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest kõrvalehoidumine. Ilmselgelt tuleb kaaluda J.

N.-i käitumise vastavust üksnes teisele kuriteokoosseisule.

7. Tagamaks kohtuotsuse autoriteeti ja sellega kaitstavate õigushüvede tegelikku realiseerumist, on

seadusandja loonud süsteemi, millega kindlustatakse täitmisele pööratud kohtuotsuste reaalne täitmine.

KrMK § 3311 lg 2 sätestab, et varaline karistus pööratakse täitmisele Täitemenetluse seadustikus (TMS)

sätestatud korras. Rahalise karistuse täitmise korra, tähtajad ja tasumata jätmise tagajärjed sätestatakse TMS

§-des 911 - 913, millest tuleneb, et kui rahalist karistust määratud tähtpäevaks ei tasuta .... saadab kohtutäitur

avalduse kohtuotsuse täitmisele pööranud maa- või linnakohtule rahalise karistuse asendamise otsustamiseks

või sissenõude pööramiseks võlgniku varale.

8. Kuna KarS §-s 329 sisalduv teine kuriteokoosseis on mitteehtne tegevusetusdelikt - tegu on võimalik nii

aktiivses kui ka passiivses teovormis - ning seadusandja on näinud ette rea riigipoolseid kohustusi karistuse

täitmiseks, asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et loobumine kohtuotsuse vabatahtlikust

täitmisest ei täida iseenesest veel kuriteokoosseisu objektiivset tunnust, sest süüdimõistetu võib selle jätta ka

sundtäitmise hooleks. Pärast rahalise karistuse täitmisele pööramiseks on selle faktiliseks täitmiseks kaks

õiguslikult võrdväärset varianti: süüdimõistetu tasub rahasumma ise või selle tasumise - või ka rahalise

karistuse asendamise KarS §-des 70-71 sätestatud korras - tagab kohtutäitur.

Seega on KarS §-s 329 kirjeldatud teine kuriteokoosseis toime pandav ainult tegevusega. Kuriteokoosseisu

objektiivne tunnus on täidetud vaid juhul, kui süüdlane mitte ainult ei tasu vabatahtlikult rahalise karistuse

summat, vaid ka takistab aktiivselt karistuse sundtäitmist (peidab vara, võõrandab selle fiktiivselt jms.).

Selline tegevus võib toimuda ka enne sundtäitemenetluse alustamist.

9. Kriminaalasja materjalidest ei ilmne, et J. N.-le oleks täituri poolt võla tasumiseks mingeid tähtaegu

määratud. Samas saatis täitur nõuetekohase avalduse Pärnu Maakohtule, kes aga ei loonud võimalust

karistuse sundtäitmisele pööramiseks, vaid katkestas karistuse täitmise normaalse protseduuri ja saatis

materjalid Pärnu Politseiprefektuurile, kes alustas kriminaalmenetlust. Kriminaalasja materjalides ei ole

andmeid selle kohta, et J. N. oleks oma tegevusega püüdnud kohtuotsuse sundtäitmist takistada.

10. Eeltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb kassatsioonkaebus

rahuldada, kohtuotsused tühistada ja J. N. õigeks mõista tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar