3-2-1-114-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-114-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. oktoober 2003. A

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Helvi Vumba vastu alusetult saadud 9441

krooni 18 sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/470/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. mai

2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Eesti Vabariigile (Rahandusministeeriumi kaudu)

26. mail 2003. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik esitas 9. aprillil 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi Helvi Vumba vastu, nõudes

alusetult saadud 9441 krooni 18 sendi väljamõistmist. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt tunnistati kostja Rakvere vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud Kaanjärve

31 talu 1/6 mõttelise osa õigustatud subjektiks. Rakvere Vallavalitsuse 15. juuli 1994. a korralduse

nr 103 kohaselt määrati kostjale kompensatsioon 52 542 krooni, mis keskregistrile andmete esitamise

vormil 2A ümardati ning tehnilise vea tõttu kanti kostja arvele summa kahekordselt, s.o 105 000

EVP-krooni. Viga avastati alles 2001. a. 9. novembri 2001. a kirjas teatas kostja hagejale, et avastas

topeltkande juba 1994. a ning pöördus Rakveres Maapanga pangaametniku poole, kes oli lubanud

arusaamatuse ise ära selgitada. Samas selgus väljatrükist, et kostja on müünud 5. detsembril 1994. a

Fondijuhtide AS-le 50 000 EVP krooni ning 20. detsembril 1994. a Kaido Leuskale 52 500 EVP-

krooni. Samal päeval on Kaido Leuska müünud kostjale 100 EVP-krooni. Järgmine tehing on kostja

arvega toimunud 20. jaanuaril 1995. a, mille kohaselt kostja on ostnud Eesti Maapangalt 52 500

EVP-krooni ning müünud selle järgmise tehinguga 31. jaanuaril 1995. a Kaido Leuskale. Hageja on

püüdnud lahendada asja kohtuvälises korras. Ta on teinud endast kõik oleneva, et uurida Kaido

Leuska võimalikku kuritegu, kuid kriminaalasja algatamisest keelduti kuriteo aegumise tõttu. Riik on

kannatanud kahju seoses sellega, et pidi täiendavalt välja andma erastamisväärtpabereid Erich

Siismetsale maa kompenseerimiseks. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et kostja on õigusliku aluseta

omandanud 52 500 EVP-krooni.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. 1994. aastal selgus, et kostja erastamisväärtpaberikontole oli laekunud

topeltsumma. Kostja pöördus telleri poole, kes kutsus kohale ühe meesterahva, kes asus asjaolusid

selgitama ning lubas olukorra lahendada. Kostja vormistas EVP-de müügi ainult temale seaduse järgi

ettenähtud EVP-kroonide ulatuses. Kostja käis samal päeval Rakvere vallamajas, kus kontrollimise

käigus selgus, et neil on kostja hüvitisega kõik korras. Kostja on seisukohal, et ta tegi 1994. a omalt

poolt kõik, et segadus EVP-dega lahendada. Kui kostja hiljem oma EVP-kontot kontrollis, selgus et

kontol ei ole topeltsummat. 2001. a detsembrikuus selgus, et kostjat peteti ning tema kontole

väidetavalt tehnilise vea tõttu kantud topeltsummast 52 500 EVP-krooni varastas Maapanga töötaja

Kaido Leuska. Kostja ei ole kunagi müünud Kaido Leuskale EVP-kroone, samuti ei ole kostja kunagi

andnud Kaido Leuskale mingeid volitusi teha tehinguid kostja kontoga.

4. Tallinna Linnakohtu 31. jaanuari 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt

kostja kasuks välja õigusabikulu 472 krooni 6 senti. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kehtis

vaidlusalusel perioodil erastamisväärtpaberite väljaandmist ja nendega arveldamist reguleerinud

Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 1994. a määrusega nr 78 kinnitatud kord, mille p 36 kohaselt pidi isik,

kelle arvele on tehtud vale ülekanne või kelle arvele on kantud vajalikust suurem summa, esitama

pangale avalduse (vorm EVP3) raha tagasikandmiseks maksja arvele. Pank esitab keskregistrile

taotluse tagasikandeks ning keskregistri nõusoleku korral teeb tagasikande. Kostja seletustega luges

kohus tõendatuks, et ta avastas topeltkande 1994. aastal ja pöördus panga poole tekkinud vea

parandamiseks. Tõendamata on hageja väited, et kostja võõrandas EVP-d 5. detsembril 1994. a.

Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta pole teinud vaidlusaluseid ostu-müügitehinguid.

Kostja seletustega luges kohus tõendatuks, et ta pole andnud Kaido Leuskale volitusi oma EVP-konto

käsutamiseks ega ole avaldanud tahet ostu-müügilepingute sõlmimiseks. Kostja taotluse alusel on

kohus kohustanud AS Maapank (pankrotis) esitama ostu-müügitehinguid kajastavad algdokumendid.

Pank on teatanud, et vaidlusaluseid algdokumente panga arhiivis ei leidu. Seega pole tõendatud, et

kostja müüs EVP-sid ja sai nende eest 9441 krooni 18 senti, ning hageja nõue alusetult saadu

tagastamiseks tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kohus ei analüüsinud tunnistajate Leopold

Ojasaare ja Ellen Reebergi ütlusi, samuti sularahakonto väljavõtet (tl 45), taotlust (tl 46), ostuavaldust

ja maksekorraldust (tl 69-70), kuivõrd need ei ole antud vaidluses asjakohased tõendid.

5. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Eesti Vabariik.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. mai 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

7. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks korrata linnakohtu otsuse motiive. Tsiviilkoodeksi § 477

lõike 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara

teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Osundatud sätte kohaldamise

eelduseks on muuhulgas asjaolu, et soorituse saanud isiku vara suureneks soorituse teinud isiku arvel.

Ringkonnakohtu hinnangul on TsK § 477 eesmärk kaitsta üleandja vara viisil, et üleandja kaotaks

oma vara ainult tehingu või seaduse alusel. Samas ei saa üleandja vara kaitsta saaja huvisid

arvestamata.

Omandaja saab üle anda üksnes vara, mille tõttu ta on rikastunud, ehk ta peab tagastama vara, mida ta

on rohkem saanud. Sellest tuleneb ka põhimõte, et kui omandaja kaotab selle vara, siis tal ei ole enam

vara rohkem, kui alust oleks olnud ning ta ei ole siis ka enam rikastunud. Seega ei ole ta sellist vara

kohustatud ka üle andma, sest alusetult omandamine on ära langenud.

Apellant kandis küll vastustaja erastamisväärtpaberikontole üle õigusliku aluseta 52 500 EVP-krooni,

mille tulemusel aga vastustaja vara ei suurenenud, sest vastustaja rikastumine langes kolmanda isiku

õigusvastase tegevuse tõttu ära. Õige on apellandi väide, et asjakohane ei ole kohtu viide Vabariigi

Valitsuse 8. märtsi 1994. a määrusega nr 78 kinnitatud erastamisväärtpaberite väljaandmise ja

nendega arveldamise korra punktile 36, kuid see ei anna alust kohtu lõppjärelduse muutmiseks.

Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja tegi oma äranägemisel pangatöötaja soovitusi järgides parima, et

enamsaadud EVP-d tagastada. See tõendab, et tal puudus tahe neid omandada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub Eesti Vabariik tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse

asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.

9. Ringkonnakohus on lähtunud TsK § 477 lg 1 tõlgendamisel rikastumise mõistest kitsamas

tähenduses, mille järgi alusetult rikastumine ei saa toimuda juhul, kui alusetult saadu on kaotsi läinud,

varastatud vms. Selline tõlgendus ei ole õige. Üleantu kaotamise korral ei saa alusetult omandamine

ära langeda, kuna vastasel juhul kaotaks alusetu rikastumise instituut oma mõtte. Tsiviilkoodeksi

regulatsiooni eesmärk on kaitsta isikut, kelle vara vähenes, ning kohustatud isikuks saab sellisel juhul

olla vaid see, kelle vara üleandmise tõttu on suurenenud. EVP-de topeltsumma ülekandmise üle

pooled ei vaidle.

10. Vastustaja vara suurenes raha ülekandmise momendil - siis oli vastustajal reaalne võimalus EVP-

sid kasutada ja käsutada. Seega on ebaõige ringkonnakohtu väide, et raha ülekandmise tulemusena

vastustaja vara ei suurenenud, kuna rikastumine langes kolmanda isiku õigusvastase tegevuse tõttu

ära.

11. Piisavaks ei saa pidada pangatöötaja suulist informeerimist kontol olevast suuremast summast.

Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 1994. a määruse nr 78 p 36 nägi ette kohustuse esitada pangale kirjalik

avaldus.

12. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et esimese astme kohus on hagi rahuldamata jätmist

piisavalt põhjendanud. Kohtud on jätnud analüüsimata kohtukõne kirjalikes seisukohtades esitatud

argumendid ning argumendid selle kohta, et vastustaja ja kolmanda isiku võlasuhe ei puutu kassaatori

ja vastustaja vahelisse alusetust rikastumisest tulenevasse õigussuhtesse.

13. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis H. Vumba, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata tagasi samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

15. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et kui omandaja kaotab saadud vara, ei ole ta enam

rikastunud. Seega ei ole tal ka kohustust vara üle anda, sest alusetult omandamine on ära langenud.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht on iseenesest õige, kuid käesolevas asjas ei oma see

asjaolu õiguslikku tähendust.

Rikastumise äralangemise instituuti tunneb Eesti õiguskord alates 1. juulist 2002. a, mil jõustus

võlaõigusseadus. Enne seda kehtinud tsiviilkoodeks rikastumise äralangemise instituuti ei tundnud.

Erandid, mil alusetult omandatud vara ei kuulunud väljanõudmisele, olid sätestatud TsK §-s 478.

Nimetatud paragrahvis loetletud aluste hulgas ei olnud ringkonnakohtu mainitud alust.

16. Tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud

alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

Tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 kohaldamise eelduste hulka kuulub muuhulgas ka vara omandamise

tuvastamine. Kostja on EVP kroonide tema kontole kandmise hetkest omandanud varalise õiguse -

õiguse kasutada ja käsutada kontole kantud EVP kroone. Tsiviilkoodeks ei näinud ette alusetu

rikastumise nõudeõiguse äralangemist seoses sellega, kas isik tegelikult omandiõigust kasutab või

mitte.

17. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi võlaõigusseaduses sätestatud rikastumise

äralangemise instituuti (§ 1033) kohaldades oleks hagi rahuldamata jätmine sellel alusel küsitav.

Nimelt sätestab VÕS § 1035 lg 2, et §-s 1033 sätestatut ei kohaldata juhul, kui saadu hävimine,

äratarvitamine või kahjustumine või saadule kulutuste tegemine on toimunud pärast seda, kui saaja

sai teada või pidi teada saama asjaoludest, mis annavad aluse üleantu tagasinõudmiseks.

Kohtud on tuvastanud, et kostja sai tema kontole kantud kahekordsest summast teada enne kontol

olevate EVP-de väidetavat käsutamist pangatöötaja K. Leuska poolt.

18. Ringkonnakohus on leidnud, et kostja tegi pangatöötaja soovitusi järgides parima, et enamsaadud

EVP-d tagastada, ning see tõendab, et tal puudus tahe neid omandada.

Kuid ringkonnakohus on jätnud analüüsimata, milline tähendus on asjaolul, et ilma kostja teadmata,

nagu linnakohus tuvastas, on Maapank võimaldanud teha tehinguid tema EVP-kontole kantud EVP-

kroonidega.

Kolleegium märgib, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 1994. a määrusega nr 78 kinnitatud

erastamisväärtpaberite väljaandmise ja nendega arveldamise korra p-le 8 dokumenteerib

erastamisväärtpaberiarve arvestuslikku väärtust isiku erastamisväärtpaberiarve (edaspidi arve) ühes

isiku poolt valitud pangas või selle allasutuses (edaspidi pangas), kellele on vastava panga ja

Rahandusministeeriumi vahel sõlmitud lepinguga antud õigus erastamisväärpaberitega

arveldamiseks.

Seega on Eesti riik ja teatud pangad sõlminud lepingu, mille alusel on pankadel õigus lubada isikutel

avada väärtpaberiarveid, ning pankadele on õigusaktidega ette nähtud kohustused

erastamisväärtpaberiarvete teenindamiseks.

Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et eelmainitud korra p 36 kohaselt ei olnud isikul võimalik

tagastada alusetult saadud EVP-sid otse riigi kontole, vaid seda sai teha üksnes panga kaudu.

Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et kostja pöördus oma TsK § 477 lg-st 1 tulenenud kohustuse

täitmiseks Maapanga esindaja poole ja tegi kõik endast oleneva, et enamsaadud EVP-d riigi näidatud

panga kaudu riigile tagastada.

Kuna õigusaktid ei näinud ette võimalust maksta enamsaadud EVP-d tagasi otse riigile, peab

ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel eelnevast tulenevalt analüüsima, kas Maapanka saab lugeda

isikuks, kes oli riigi suhtes õigustatud kostja kohustuse täitmist vastu võtma, ning kas riiki saab

käsitada isikuna, kes käesolevas asjas tuvastatud asjaolude korral peab lugema enamsaadud EVP-de

tagastamise kohustuse enda suhtes täidetuks.

19. Kolleegium märgib, et kassaator ei ole kohtumenetluses tuginenud 1. juulini 2002. a kehtinud

TsÜS § 108 lg-le 1. Nimetatud paragrahv sätestas, et tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse

täitmisel tuleb toimida heas usus. Kuna kassaator ei ole sellele sättele tuginenud ning kohtud ei ole

seetõttu saanud selle kohta seisukohta võtta, puudub kolleegiumil võimalus hinnata, kas riik toimis

vastavalt hea usu põhimõttele, kui esitas hagi vaatamata asjaolule, et algselt põhjustas eksimuse

riigiasutuse enda tegevus, mida kasutati kurjasti ära Maapangas. Riik oli usaldanud Maapanka EVP-

sid käitlema, kuid pidi ka tema tegevust kontrollima.

20. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud hageja argumendid osaliselt analüüsimata.

21. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik omavalitsus vabastatud

kautsjoni tasumisest. Seega tuleb Eesti Vabariigile (Rahandusministeeriumi kaudu) tagastada

ekslikult tasutud kautsjon.

J. Odar, L. Laarmaa, T. Tampuu