3-1-1-126-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-126-03

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

S. M. süüdistusasi KrK § 162 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 29. mai 2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. M. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2003

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu S. M., tema kaitsja vandeadvokaat

Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 25. veebruari 2003. a kohtuotsus ja Viru Ringkonnakohtu 29. mai

2003. a kohtuotsus osas, millega S. M.-lt mõisteti välja 18 762 krooni kohtukulu tsiviilhageja esindaja

tasu katteks AS NT Tollimaakler kasuks.

2. Välja mõista S. M.-lt 7826,65 krooni kohtukulu tsiviilhageja esindaja tasu katteks AS NT

Tollimaakler (a/a 221011447431 Hansapangas) kasuks.

3. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kohtuotsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista S. M.-lt riigieelarve tuludesse kohtukulu 1593 krooni kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 25. veebruari 2003. a kohtuotsusega tunnistati S. M. süüdi KrK § 162 järgi ja talle

mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. Kohus määras KarS § 74 alusel, et mõistetud karistust ei pöörata

täitmisele, kui S. M. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS

§-s 75 lg 1 käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustati S. M.-ut

heastama AS-le NT Tollimaakler kuriteoga tekitatud kahjust 25 000 krooni hiljemalt 25. detsembriks 2003. a

ja ülejäänud osa hiljemalt 25. detsembriks 2005. a.

Kohus mõistis S. M.-lt AS NT Tollimaakler kasuks välja tsiviilhagi katteks 156 532,70 krooni ja

kohtukuluna tsiviilhageja esindaja tasu 18 762 krooni. Veel mõistis kohus S. M.-lt välja riigituludesse

1273,70 krooni kohtukulu ja 2160 krooni sundraha.

S. M. mõisteti KrK § 162 järgi süüdi selles, et ta AS NT Tollimaakler tollimaaklerina, olles materiaalselt

vastutav ametiisik, suhtus alates 1. jaanuarist kuni 10. juulini 2000. a hooletult ja kohusetundetult oma

ametialastesse kohustustesse, jättes neid täitmata või täites neid nõuetele mittevastavalt. Ametialase

lohakusega tekitas ta AS-le NT Tollimaakler puudujäägi summas 156 532,70 krooni, s.o suure varalise kahju.

2. Lääne-Viru Maakohtu 25. veebruari 2003. a kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse S. M.-u kaitsja

vandeadvokaat Mart Missik, kes taotles otsuse tühistamist ja S. M.-u õigeksmõistmist kuriteokoosseisu

puudumise tõttu või karistuse kergendamist ning KarS § 74 sätete asemel KarS § 73 sätete kohaldamist.

Kaitsja leidis, et kohus on teinud valed järeldused kuriteo koosseisulise tunnuse - suure kahju - olemasolu

osas KarSRS § 8 mõttes. Veel leidis apellant, et kohtualuselt välja mõistetud tsiviilhageja esindaja tasu on

põhjendamatult suur ning vastuolus Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-34-99 toodud seisukohaga.

3. Viru Ringkonnakohtu 29. mai 2003. a kohtuotsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et tsiviilhagi summa on maakohtu poolt kindlaks tehtud õigesti. Kaitsja väite osas, et

S. M.-le süüksarvatud kuritegu ei ole Karistusseadustiku järgi enam karistatav, sest tema poolt tekitatud

kahju ei ületa sajakordselt praegu kehtivat palga alammäära, märkis ringkonnakohus, et kahju suurust tuleb

KarSRS § 3 lg 2 kohaselt arvestada lähtudes kuriteo toimepanemise ajast.

Apellandi palvet, kohaldada kohtualuse suhtes KarS § 73 sätteid ei pidanud kohus põhjendatuks. Kohus

leidis, et arvestades kriminaalasja mahukust ja keerukust on 18 762 krooni tsiviilhageja esindaja tasuks igati

mõistlik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu S. M.-u kaitsja vandeadvokaat

K. Kooga, kes taotleb kohtuotsuse osalist tühistamist.

Kassaator palub pikendada kohtuotsusega S. M.-le määratud kahju hüvitamise tähtaega, sest määratud

tähtaeg - 25. detsember 2005. a - ei ole kahju suurust ja S. M.-u majanduslikku olukorda arvestades mõistlik.

Samuti leiab kaitsja, et KrMK § 263 lg 1 p 12 ja KarS § 75 lg 2 p 1 on omavahel vastuolus.

Veel palub kaitsja vähendada tsiviilhageja esindaja tasu, sest kohtud on eiranud Riigikohtu otsuses

kriminaalasjas nr 3-1-1-34-99 väljendatud seisukohta, et juhindudes TsKS § 61 lg 1 p-st 1 mõistab kohus

välja õigusabi kulud kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast.

Samuti palus kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumil selgitada, kas KarSRS § 8 järgi kahju ulatuse

arvestamisel tuleb lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud palga alammäärast või tuleks lähtuda

kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast palga alammäärast.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, s. o tsiviilhageja esindaja tasu vähendamise taotluse osas. Muus

osas palus prokurör kassatsioonkaebuse jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Varalise kahju hindamise osas kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas 3-1-1-43-03 (RT

III 2003, 18, 169) väljendatud seisukohta, et mõisted "oluline ja suur kahju" on kuriteo koosseisulise

tunnusena blanketsed ja sisustatakse teo toimepanemise ajal kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt.

7. Karistusseadustiku § 74 lg 1 sätestab: kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase

isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta

määrata, et tingimisi jäetakse vangistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata. Sellisel juhul määrab kohus, et

mõistetud vangistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud

katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli

ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi.

Milliseid kohustusi kohus süüdimõistetule katseajaks võib määrata on sätestatud KarS § 75 lg-tes 2 ja 4.

Sealhulgas võib kohus KarS § 75 lg 2 p 1 alusel määrata, et süüdimõistetu on käitumiskontrolli ajal

kohustatud heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud ajaks. Peale selle on süüdimõistetu

kohustatud täitma KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetule KarS § 75 lg-te 2

ja 4 alusel määratud kohustused on selles mõttes samaväärsed KarS § 74 lg-s 1 ja § 75 lg-s 1 sätestatud

vangistuse kandmisest vabastamise üldiste tingimustega, et nende mittetäitmise korral kohaldatakse KarS

§ 74 lg-s 4 sätestatud meetmeid, s.h võib kohus pöörata karistuse täitmisele. Erisuseks on see, et KarS § 75

lg-te 2 ja 4 järgi määratud kohustusi võib kohus KarS § 75 lg 3 kohaselt kriminaalhooldusametniku ettekande

alusel kergendada või tühistada. Samuti võib kohus panna süüdimõistetule täiendavaid kohustusi.

Samas on KarS § 75 lg 2 p-des 1 ja 6 sätestatud kohustused (kahju heastamise ja ülalpidamise kohustus),

mille täitmise kohustuslikkus tuleneb ka teistest seadustest. See tähendab, et kohtuotsusega kahju

heastamiseks väljamõistetud summa kuulub tasumisele ja ülalpidamise kohustus täitmisele olenemata sellest,

kas süüdimõistetu vangistusest tingimisi vabastamisel talle selline kohustus pannakse või mitte.

Karistusseadustikus selliste kohustuste määramise võimaluse sätestamise eesmärgiks on tagada

kriminaalvastutuse (KarS § 329) ja mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramise ähvardusel

kannatanule võimalikult kiire kahju heastamine ja ülalpidamiskohustuse täitmine süüdimõistetu poolt.

Ühtlasi tagatakse sellega süüdimõistetu huvi ja aktiivsus määratud kohustuste täitmiseks.

8. Karistusseadustiku § 75 lg 2 p 1 kohaselt saab kohus määrata üksnes kuriteoga tekitatud kahju heastamise

tähtaja, kuid ei ole õigustatud määrama tekitatud kahju osalise hüvitamise kohustust. Seejuures on oluline, et

kahju heastamiseks määratud tähtaeg ei või olla pikem käitumiskontrolli ajast ehk katseajast. Küll aga võib

kohus määrata kahju hüvitamiseks katseajast lühema tähtaja. Samuti ei ole välistatud, et kohus ajatab kogu

kahju heastamise katseaja piires, määrates, millises osas ja milliseks tähtajaks tuleb kahju heastada.

Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et S. M.-u suhtes ei ole kohus kriminaalseadust

ebaõigesti kohaldanud, kui ta määras, et KarS § 75 lg 2 p 1 alusel on S. M. kohustatud heastama AS-le NT

Tollimaakler kuriteoga tekitatud kahjust 25 000 krooni hiljemalt 25. detsembriks 2003. a ja ülejäänud osa

hiljemalt 25. detsembriks 2005. a. Kohus on pidanud võimalikuks vabastada S. M. vangistusest

tingimuslikult, kusjuures üheks tingimuseks ongi kahju heastamine määratud tähtaegadeks. Vangistusest

vabastamata jätmise korral tulnuks S. M.-l vangistus ära kanda, kuid see ei oleks teda vabastanud kahju

heastamise kohustusest. Kahju kannatanul on õiguspärane ootus, et süüdlane hüvitaks kahju võimalikult

kiiresti. Arvestades S. M.-u töötasu suurust - 11 000 krooni kuus - peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

õigustatuks S. M.-le kahju heastamise kohustuse panemist kohtuotsuses näidatud tähtaegadel. Materiaalse

olukorra muutudes on võimalik kahju heastamise kohustuse uuesti läbivaatamine KarS § 75 lg-s 3 sätestatud

korras.

9. Erinevalt kaitsjast leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et KrMK § 263 lg 1 p 12 ja KarS § 75 lg 2 p 1 ei

ole omavahel vastuolus.

Nimelt sätestab KrMK § 263 lg 1 p 12 kohtu kohustuse lahendada kohtuotsuse tegemisel nõupidamistoas

muu hulgas küsimus sellest, kas tsiviilhagi rahuldada, kellelt, kelle kasuks ja missuguses summas või kas

varaline kahju tuleb hüvitada, kui tsiviilhagi ei ole esitatud

(KrMK §-s 275 vastab sellele lg 1 p 8). Selle küsimuse otsustamine ei ole seotud kuriteo eest karistuse

mõistmisega ja tuleb lahendada olenemata sellest, milline karistus süüdlasele mõistetakse või kas ta

vabastatakse karistuse kandmisest. Seevastu KarS § 75 lg 2 p 1 kohaldamise otsustamisel lähtub kohus

KrMK § 263 lg 1 p-st 7, mille kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama nõupidamistoas

küsimuse - milline karistus kohtualusele mõista ja kas kohtualusel tuleb see karistus kanda (KrMK §-s 275

vastab sellele lg 1 p 3). Seejuures on KarS § 75 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuse panemine üksnes üheks

tingimuseks, mille tõttu süüdimõistetu suhtes vangistust ei kohaldata. Selle kohustuse määramata jätmine ei

vabasta kohut kahju hüvitamise küsimuse otsustamise kohustusest ega süüdimõistetut kuriteoga tekitatud

kahju heastamise kohustusest.

10. Kriminaalmenetluse koodeks ei kehtesta kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi lahendamiseks

erireegleid. Seega tuleb KrMK § 269 lg 2 alusel tsiviilhagi otsustamisel lähtuda Tsiviilkohtumenetluse

seadustikuga sätestatud reeglitest. Erand on kehtestatud KrMK §-s 270 üksnes juhuks, kui kriminaalasja

arutamist edasilükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust. Sellisel juhul võib kohus

süüdimõistva otsuse tegemisel tunnistada, et tsiviilhagi tuleb rahuldada, kuid hagi rahuldamise täpne suurus

määratakse kindlaks tsiviilmenetluse korras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka kriminaalasjas osalenud tsiviilhageja esindaja tasu hüvitamise

otsustamisel tuleb juhinduda TsKS § 61 lg 1 p-st 1, mille kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus

tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest kuni viie

protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast.

S. M.-lt mõistis kohus tsiviilhagi katteks AS NT Tollimaakler kasuks välja 156 532,70 krooni, millest 5

protsenti on 7 826,65 krooni. See ongi tsiviilhageja esindaja tasuna väljamõistetava summa ülemmäär.

Arvestades kriminaalasja mahtu ja selle keerukust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et 7 826,65 krooni

on käesoleval juhul vajalik ja põhjendatud kulu tsiviilhageja esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kuivõrd

tsiviilhageja esindaja tasu katteks on kohtuotsusega süüdimõistetult välja mõistetud 18 762 krooni, mis

ületab rohkem kui kaks korda seaduse järgi lubatu, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium käesoleval

juhul KrMK § 269 lg 2 rikkumise AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks,

mis toob kaasa selles osas kohtuotsuste tühistamise.

Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3, KrMK § 269 lg-st 2 ja

TsKS § 61 lg 1 p-st 1 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et põhjendatud on kassatsioonkaebuses esitatud

taotlus tsiviilhageja esindaja tasuna S. M.-lt väljamõistetud summa - 18 762 krooni - vähendamiseks. Selles

osas tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuotsused tühistada ja teha uus otsus. Muus osas tuleb Viru

Ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg