3-1-1-119-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-119-03

Otsuse kuupäev

24. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

M. L. väärteoasi Liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viljandi Maakohtu 28. aprilli 2003. a otsus

väärteoasjas

nr 4-220/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

M. L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viljandi Maakohtu 28. aprilli 2003. a otsus M. L. väärteoasjas.

2. Tunnistada M. L. süüdi Liiklusseaduse § 7419 järgi ja karistada teda rahatrahviga 50 trahviühikut,

s.o 3000 krooni.

3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. L.-le koostati 24. oktoobril 2002. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis mootorsõidukit, olles

alkoholijoobes. Teda karistati kohtuvälise menetleja 17. novembri 2002. a otsusega Liiklusseaduse § 7419

alusel rahatrahviga 12 000 krooni.

2. M. L. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Viljandi Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist

ja väärteoasjas menetluse lõpetamist.

Kaebuse kohaselt puudub asjas väärteokoosseis ja joobeekspertiisi tulemuse oli M. L. vaidlustanud

maakonna liiklusmeditsiini komisjonile esitatud kaebusega.

3. Viljandi Maakohtu 28. aprilli 2003. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus täielikult ja tehti uus

otsus, millega M. L. tunnistati süüdi Liiklusseaduse § 7435 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 trahviühikut

ehk 3000 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt tuvastati M. L.-l 24. oktoobril 2002. a indikaatorvahendiga SD-400 nr 0162050 0,76

promilline joove. Joobe tuvastamise tulemusega menetlusalune isik ei nõustunud, joobeseisundi

meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest ta loobus. Joobeseisundi

tuvastamise akti järgi on M. L.-l alkoholi tarvitamise tunnused, ning arsti järeldusena on märgitud, et M. L.l-

esineb alkoholijoove. Liiklusmeditsiini keskkomisjoni 5. veebruari 2003. a otsuse kohaselt esinesid M. L.-l

alkoholi tarvitamise tunnused, kuid Vabariigi Valitsuse määrusega ettenähtud korras ei saa alkoholijoovet

tuvastada.

Kohus leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu, s.o mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, ei ole

tõendatud, küll aga rikkus M. L. Liikluseeskirja § 76 lg-t 3, mille kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille

puhul tema poolt väljahingatavas ühes liitris õhus on alkoholisisaldus 0,1 milligrammi või rohkem või mille

on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Seega on menetlusalune isik pannud

toime Liiklusseaduse § 7435 järgi kvalifitseeritava teo.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Viljandi Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp, kes

palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteoasjas menetluse lõpetada. Kaebuses leitakse, et kohus jättis

kohaldamata kohaldamisele kuuluva sätte, millega rikkus VTMS § 149 p-s 2 sätestatut.

Kassaator on seisukohal, et liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsus tühistab eelnevad joobe tuvastamise

otsused. Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg 4 sätestab, et joobeseisundi tuvastamise otsus jääb kehtima

vaide ajaks. Sellest tuleneb, et kui vaide suhtes on kõrgema instantsi otsusega võetud seisukoht, siis varasem

otsus enam ei kehti.

Liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsuses kasutatud formuleeringust ei tulene, kui palju oli alkoholi juhi poolt

väljahingatavas õhus. Seetõttu ei ole võimalik M. L.-t karistada ei Liikluseeskirja § 76 lg 3 ega ka

Liiklusseaduse § 20 lg 4 rikkumise eest.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tulenevalt Liiklusseaduse § 20 lg-st 3 ei või juht olla joobeseisundis. Sama seaduse kohaselt on

joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis

avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseaduse

§ 20 lg 6 alusel toimub joobeseisundi tuvastamine, joobeastme määramine ning joobeastme määramise

otsuse vaidlustamine Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi

tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edaspidi

Joobeseisundi tuvastamise kord) kohaselt.

7. Joobeseisundi tuvastamise korra § 3 kohaselt võivad joobeseisundit tuvastada ametiisik ja arst.

24. oktoobril 2002. a tuvastas politseiametnik, et M. L. juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis. Joobe

tuvastamise kohta koostas politseiametnik protokolli.

Joobeseisundi tuvastamise korra § 4 kohaselt toimetatakse isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiu- või

ametiasutusse kahel juhul - kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik (§ 4 lg 1) või kui

isik nõuab joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist tervishoiuasutuses (§ 4 lg 2). Sama korra § 8 sätestab

isiku õiguse vaidlustada ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamise viivitamata pärast talle joobeseisundi

tuvastamise protokolli tutvustamist, nõudes joobeseisundi tuvastamist arsti poolt.

Kõnealusel juhul märkis menetlusalune isik alkoholijoobe tuvastamise protokolli, et ta ei nõustu joobe

tuvastamise tulemusega, kuid loobub joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis

alkoholisisalduse määramisest (tl 21). Menetlusaluse isiku alkoholijoove tuvastati Joobeseisundi tuvastamise

korra § 4 lg 1 mõttes sündmuskohal ning menetlusalune isik ei vaidlustanud seda, s.t ei nõudnud

joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist tervishoiuasutuses, mistõttu politseiametnikel polnud vaja toimetada

M. L.-t arsti juurde - tema alkoholijoobe tõendamiseks piisas politseiametniku koostatud alkoholijoobe

tuvastamise protokollist.

8. Menetlusalune isik toimetati siiski arsti juurde, kes samuti tuvastas tal alkoholijoobe. M. L. esitas arsti

otsuse peale vaide maakondlikule liiklusmeditsiini komisjonile, kuid tegi seda tähtaja rikkumisega, mistõttu

komisjon jättis selle põhjendatult läbi vaatamata. Järgnevalt esitas M. L. vaide liiklusmeditsiini

keskkomisjonile. Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg 6 kohaselt saab liiklusmeditsiini keskkomisjonis

vaidlustada vaid maakondliku liiklusmeditsiini komisjoni otsust. Liiklusmeditsiini keskkomisjon menetles

aga M. L. vaiet 24. oktoobril 2002. a arsti koostatud joobeekspertiisi akti peale. Sellist pädevust

liiklusmeditsiini keskkomisjonil ei olnud, mistõttu kõnealune otsus on õigusliku tähenduseta.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isegi kui kõnealusel juhul saanuks lähtuda liiklusmeditsiini

keskkomisjoni otsusest, oleks ka sellega tõendatud M. L.-l alkoholi tarvitamise tunnuste esinemine.

Joobeseisundi tuvastamise korra § 19 lg 1 p 1 kohaselt on aga "alkoholi tarvitamise tunnused" alkoholijoobe

kergeim aste, mistõttu liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsus ei lükka ümber politseiametniku ega arsti poolt

tuvastatut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kvalifitseerimisel

Liiklusseaduse § 7419 järgi ei ole tähtsust asjaolul, milline on alkoholijoobe raskusaste Joobeseisundi

tuvastamise korra § 19 tähenduses.

9. Seoses kassaatori väitega, mille kohaselt pärast joobeseisundi osas kõrgema instantsi poolt tehtud otsust

kaotab kehtivuse varasem otsus, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

Joobeseisundi tuvastamise kord eristab mõisteid joobeseisund ja joobeaste. Selle korra § 22, millest kassaator

oma väites juhindus, käsitleb mitte joobeseisundi vaid joobeastme määramise otsuse vaidlustamist.

Kõnealuse paragrahvi lg 4 sätestab, et vaide ajaks jääb joobeastme määramise otsus kehtima. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg-st 4 tuleneb, et kontrollorgani otsus

toob varasema otsuse tühisuse kaasa vaid juhul, kui selle, hilisema otsusega lükatakse ümber joobeastme

määramisel varem saadud tulemus. Seega tuleb Joobeastme tuvastamise korra alusel joobeastme

tuvastamisel lähtuda hilisemast otsusest selles ulatuses, millega on varasemat otsust korrigeeritud.

10. Maakohus karistas M. L.-t sisuliselt joobes juhtimise eest, kuid kohaldas seejuures Liiklusseaduse § 7435

lg-t 1, mis ei näe ette karistust joobes juhtimise eest. Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Viljandi Maakohtu otsuse.

Väärteoasjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid, mistõttu tulenevalt VTMS § 174 p-st 8 tunnistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium M. L. süüdi Liiklusseaduse § 7419 järgi ja raskendamata tema olukorda

karistab teda rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni.

Eerik Kergandberg,

Lea Kivi,

Hannes Kiris