3-1-1-124-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-124-03

Otsuse kuupäev

20. oktoober 2003. a.

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

A. S. süüdistusasi KrK § 107 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu A. S.-i ja kannatanu A. F.-i kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a kohtuotsus ja Ida-Viru Maakohtu 19. märtsi

2003. a kohtuotsus A. S.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 107 lg 1 järgi.

Tunnistada A. S. süüdi KrK § 111 järgi ja mõista talle karistuseks 5 kuud vangistust.

A. S.-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, A. F.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 19. märtsi 2003. a otsusega tunnistati A. S. süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja teda karistati

vangistusega kaheks aastaks. KarS § 74 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele,

kui A. S. ei pane 18-kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 järgi

ettenähtud kontrollnõudeid. KrK § 74 lg 2 alusel määrati, et mõistetud karistusest tuleb A. S.-il 5 kuud

vangistust reaalselt ära kanda. Kohtualune määrati katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaja

alguseks märgiti kohtuotsuse tegemise kuupäev, s.o 19. märts 2003. a.

2. A. S. tunnistati süüdi selles, et 14. juulil 2001. a kella 01.00 paiku S.-l, rannas tekkinud tüli käigus viskas

ta A. F.-le purunenud pudelikillu vastu nägu, tekitades sellega kannatanule ülirasked kehavigastused, mis

põhjustasid kannatanu töövõime püsiva, mitte alla ühe kolmandiku kaotuse ning näo parandamatu, inetuks

tegeva rikke.

Kohus, hinnates kogutud tõendeid kogumis, ei tuvastanud kohtualuse käitumises otsest tahtlust tekitada

kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Kohus leidis, et A. S. tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades

pudelikillu ohtlikkust, selle kaalu ja suurust ning kannatanu asukohta, pidi kohtualune ette nägema võimalust

tekitada selle viskamisega kannatanule ülirasked kehavigastused näo ja silma piirkonda. Kohus märkis, et A.

S. möönis kuritegeliku tagajärje saabumist, sest ei hoidunud tagajärje tekitamisest.

3. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune A. S., tema kaitsja Svetlana

Dragunova ja kannatanu A. F. Kohtualune palus kergendada karistust ning vabastada end karistuse

kandmisest täies ulatuses. Ta selgitas, et tal polnud tahtlust kannatanule kehavigastusi tekitada. Kaitsja palus

A. S.-i kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 111 järgi ning mõista sanktsioonile vastav karistus tingimisi.

Veel leidis kaitsja, et maakohus on kriminaalasja arutamisel rikkunud KrMK § 23 nõudeid.

Kannatanu leidis, et kohtualune tekitas talle kehavigastused otsese tahtlusega ning seetõttu peab süüdlane

mõistetud karistuse täies ulatuses reaalselt ära kandma.

4. Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus A. S.-le määratud katseaja

alguse osas. Tema katseaja alguseks määrati 5-kuulise vangistuse ärakandmisele järgnev päev. Muus osas jäi

kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioonkaebused jättis kohus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et A. S. tegutses kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus märkis, et

kohtualune võttis maast suure pudelikillu ja viskas selle kolme meetri kaugusel istuva kannatanu suunas,

seega sai ta aru oma tegevuse tähendusest ja laadist. Kohtualune nägi ette, et pudelikillu viskamisel

kannatanu suunas võib see sattuda näo ja silma piirkonda. Saabunud tagajärge ta ei soovinud, kuid möönis

teadlikult selle saabumist.

Kriminaalkolleegium ei pidanud kaitsja väidet KrMK § 23 rikkumise kohta maakohtu poolt põhjendatuks

ning leidis, et kuna A. S. mõisteti süüdi KrK § 107 lg 1 järgi, siis tuleb ka kuritegude raskusastmeid hinnata

kooskõlas KrK § 72 lg-ga 3.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu eeltoodud otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. S. ja

kannatanu A. F.

6. A. S. palub kohtuotsuse täies ulatuses tühistada ja uueks arutamiseks saata, sest selle tegemisel on kohus

oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ning kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust.

6.1 Kassaator leiab jätkuvalt, et kogutud tõendid ei anna alust tema süüdi tunnistamiseks tahtlikus kuriteos.

Ta selgitab, et tal puudus igasugune motiiv tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Süüdimõistetu

leiab, et tema tegu vastab KrK §-s 111 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnustele.

6.2. Kassaatori arvates on maakohus kriminaalasja arutamisel rikkunud ka KrMK § 23 lg-s 2 sätestatut. Asja

on arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis, kuna asja arutamise ajal kehtinud Karistusseadustiku järgi

kvalifitseeruks tema poolt toimepandu selle seadustiku § 118 järgi, mis on esimese astme kuritegu. Seetõttu

pidanuks kohtukoosseis koosnema lisaks kohtunikule ka kahest rahvakohtunikust.

7. Kannatanu on oma kassatsioonkaebuses jätkuvalt veendunud, et A. S. tekitas talle ülirasked

kehavigastused otsese tahtlusega. Tema hinnangul kinnitab süüdimõistetu otsest tahtlust kohtuarstliku

ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamus ja sündmuskoha vaatlusprotokoll. Tunnistajate ütlused on kannatanu

arvates ebausaldusväärsed, sest kõik nad on kohtualuse head sõbrad. Tulenevalt eeltoodust peab kassaator

õigeks karmistada A. S.i karistust ja määrata talle mõistetud vangistus reaalsele ärakandmisele.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib kõigepealt, et süüteokoosseisu objektiivsed tunnused - pudelikillu

viskamine suunas, kus istus kannatanu, viimase tabamine pudelikilluga ning üliraskete vigastuste teke - on

kohtute poolt ammendavalt välja selgitatud ning ükski menetlusosaline neid ei vaidlusta. Seega on A. S.-i

käitumise õiguslikul kvalifitseerimisel võtmeküsimuseks süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.

Siinjuures tuleb eristada materiaalset ja formaalset delikti. KrK §-des 107 ja 111 kirjeldatud

kuriteokoosseisud ning neile vastavad KarS §-de 118 ja 119 kuriteokoosseisud on materiaalsed, so. tagajärge

nõudvad, mistõttu nende subjektiivse tunnuse analüüsimisel tuleb lähtuda isiku suhtumisest tagajärge.

Maakohus on tuvastanud, et "...kohtualune pidi ette nägema, et killu viskamisel ... võib ta tekitada ka

ülirasked kehavigastused." Edasi leiab kohus, et kohtualune möönis tagajärje saabumist, kuna ei hoidunud

selle tekitamisest. Ringkonnakohus on nende järeldustega nõustunud, omapoolseid motiive lisamata.

8.1 Kohtud on tuvastanud, et kohtualune pidas võimalikuks süüteokoosseisu ühe objektiivse tunnuse, so.

tagajärje saabumist. Tagajärje all on mõistetud kellegi tabamist pudelikilluga, mis omakorda võib kaasa tuua

mistahes raskusastmega vigastuse. Edasine järeldus, mis võimaldaks piiritleda kaudset tahtlust ja

kergemeelsust, on aga jäetud tegemata. Nende kahe subjektiivse tunnuse eristamisel on otsustav tähtsus

asjaolul, kas kohtualune lisaks tagajärje ettenägemisele möönab selle saabumist või hoopiski loodab seda

vältida.

8.2. KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb

isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo

subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda

üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta

oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust -

kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse

tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub siinkohal süüdimõistetu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, mille

kohaselt kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, et A. S.-il oleks olnud motiiv kannatanut rünnata ning et

tema käitumises oleks tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element. Vastupidi, kogu eeluurimise ja

kohtuliku arutamise vältel on ta järjekindlalt väitnud, et soovis pudelikillu visata kannatanu selja taha

põõsasse. Teiste tõendite puudumisel ning lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb neid ütlusi arvestada kui

kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta selles, et kohtualune suhtus oma teo

tagajärgedesse ükskõikselt. Eeltoodu alusel tuleb A. S.-i käitumine ümber kvalifitseerida KrK § 111 järgi.

9. A. S. pani talle inkrimineeritud teo toime Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal ning ta anti kohtu alla KrK

§ 107 lg 1 järgi. Vastavalt KrMK § 23 lg-le 2 oli seda, kui teise astme kuritegu õigustatud arutama kohtunik

ainuisikuliselt. Karistusseadustiku kehtestamise ajal 1. septembril 2002. a menetlus selles asjas kestis. Kuigi

KrK § 107 lg-le 1 vastab KarS § 118, mis on esimese astme kuritegu, nähtub kohtuistungi protokollist, et A.

S.i poolt toimepandut Karistusseadustiku järgi ümber ei kvalifitseeritud. KarSRS § 3 lg-te 2 ja 3 sätestavad

otseselt, et enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on karistatav ka Karistusseadustiku

kohaselt, kvalifitseeritakse Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ning ka karistuse mõistmisel

lähtutakse Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema

karistuse. Seega A. S.-i süüdistuse arutamist jätkati teise astme kuriteona KrK § 107 lg 1 alusel ning ka

karistus mõisteti määras, mis vastab teise astme kuriteo eest ettenähtule nii Kriminaalkoodeksi kui ka

Karistusseadustiku järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei näe sellises menetlemise korras KrMK § 23

rikkumist.

10. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium asjas uue

otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris