3-2-1-110-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-110-03

Määruse kuupäev

Tartu, 17. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

Jüri Hiiemäe hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ning

sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/268/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Hiiemäe kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta läbi vaatamata Jüri Hiiemäe kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a

otsus Jüri Hiiemäe hagis Eesti Vabariigi vastu töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle

ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest

keskmise palga saamiseks ning anda asi lahendada Riigikohtu

tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Hiiemäe töötas alates 9. veebruarist 1996. a Järvamaa Päästeteenistuse Paide keskkomando

pealikuna. 26. oktoobril 2001. a osales ta Mäo külas toimunud tulekahju kustutamisel. Järvamaa

Päästeteenistuse direktor M. Klaos algatas 6. novembril 2001. a teenistusliku juurdluse seoses

J. Hiiemäe väidetava teenistusdistsipliini ja tööohutuse nõuete rikkumisega kustutustööde käigus.

Teenistusliku juurdluse kokkuvõte kinnitati 26. novembril 2001. a. 27. novembrist 11. detsembrini

2001. a oli J. Hiiemäe töövõimetu. Järvamaa Päästeteenistuse direktori 11. detsembri 2001. a

käskkirjaga nr 97 määrati talle distsiplinaarkaristus: töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse

(edaspidi TLS) § 86 p 6 alusel.

Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et tööandja sai J. Hiiemäele süüks pandud üleastumisest teada

29. oktoobril 2001. a.

2. J. Hiiemäe palus Järva Maakohtule Eesti Vabariigi vastu esitatud hagiavalduses tunnistada

töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista riigilt välja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmine palk. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna

rikuti distsiplinaarkaristuse määramise korda ja tähtaegu.

3. Järva Maakohtu 27. novembri 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et tööandja ületas

distsiplinaarkaristuse määramisel selleks ettenähtud tähtaega. Hageja oli 27. novembrist

11. detsembrini 2001. a töövõimetuslehel. Ajutise töövõimetuse ajaks oli tööleping TLS § 55 p 4

kohaselt peatunud. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lg-st 3 tuleneb, et

tööandja ei tohi ühekuulise tähtaja peatumisest välja arvata kogu ajutise töövõimetuse aega, vaid

üksnes tööpäevi. Ajutise töövõimetuse perioodi jäänud neljal puhkepäeval (1.-2. detsember ja

8.-9. detsember 2001. a) kulges distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi. Seega ületas kostja

distsiplinaarkaristust määrates tähtaega 3 päeva võrra.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas 2. mai 2003. a otsusega Järva Maakohtu otsuse

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu

tõlgendusega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvutamise kohta.

5. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb karistus määrata kuue kuu jooksul,

arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil

süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega oli kostjal aega hagejale

distsiplinaarkaristust määrata üks kuu, s.o kuni 29. novembrini 2001. a (k.a). Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-st 3 tulenevalt ei arvata eelnimetatud ühekuuse tähtaja hulka

aega, mil tööleping oli peatunud. Kuna hageja haigestus 27. novembril 2001. a ning teda ei oldud

selleks ajaks veel karistatud, siis distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine peatus.

Töölepingu peatumise osas on seaduseandja teinud TDVS § 6 lg-s 3 viite TLS § 55 p-dele 1-6, 9, 11

ja 12, lisades samas: "/.../välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg". Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 teksti tõlgendamisel tuleb selle sisuliseks mõistmiseks lähtuda

nimetatud sättest kui tervikust. Lõikes 3 sisalduvat lauset analüüsides nähtub, et tähtaja kulgemine ei

peatu puhkepäevade ja pühade ajal, seega " tähtaja hulka jäävaid vastavaid päevi ei arvata tähtajast

maha (nende päevade võrra ei pikene seadusest tulenev karistuse määramiseks ettenähtud tähtaeg).

Seadusandja eesmärk oli rõhutada, et ka siis, kui töötaja on nimetatud päevadel töökohustuste

täitmisest vabastatud (TLS § 55 p 12), ei arvata neid päevi tähtajast välja (näiteks ei pikene ühekuune

tähtaeg nimetatud päevade võrra ega muutu seetõttu nt 38-40-päevaseks või veelgi pikemaks). Kuigi

seadus ei käsitle töölepingu peatumist eraldi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, kuna need päevad ei

pruugi alati olla töökohustuste täitmisest vabad päevad (töö- ja puhkeaja seaduse § 28), sätestab TLS

§ 55 p 12 töölepingu peatumise muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt

vabastatud tööülesannete täitmisest. Tulenevalt töö- ja puhkeaja seadusest (edaspidi TPS) võivad

selleks olla ka puhkepäevad ja riigipühad. Töö- ja puhkeaja seaduse § 6 lg 1 kohaselt on puhkeaeg

aeg, mille kestel on töötaja vaba töökohustuste täitmisest ja võib seda kasutada oma äranägemise

järgi, lg 2 kohaselt kuuluvad puhkeaja hulka ka puhkepäevad (iganädalane puhkeaeg) ja riigipühad.

Seega tuleneb TDVS § 6 lg-st 3, et tähtajast ei arvata maha sinna hulka kuuluvaid puhkepäevi ega

riigipühi, sõltumata sellest, kas töötaja oli nendel päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud või

mitte. Töötaja haigestumise korral ei peatu tööleping tööpäevade ajaks, vaid kogu haiguse ajaks.

Selline käsitlus on mõistlik ning kooskõlas ka teiste töösuhteid reguleerivate seadustega. Järelikult oli

kostjal hageja tervenemise järel aega karistuse määramiseks veel 3 päeva. Seega ei ületanud kostja

tööandjana hagejale distsiplinaarkaristuse määramisel seadusest tulenevat ühekuust tähtaega.

6. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele esitas kassatsioonkaebuse hageja J. Hiiemäe.

Hageja leidis, et apellatsioonikohus on vääralt tõlgendanud TDVS § 6 lg 3. Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-s 3 on seadusandja selgesõnaliselt välistanud

distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaja peatumise töövõimetuse ajale langevatel puhkepäevadel ja

seega on hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja

rikkumise tõttu.

7. Kassaator viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 8. veebruari 2002. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-4-

02 (RT III 2002, 7, 60), milles kolleegium leidis ATS § 87 ja TDVS § 6 lg 3 tõlgendades, et nende

sätete kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks,

sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid vaid vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra,

ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. Distsiplinaarkaristuse määramisel

ei tohi seega ühekuusest tähtajast välja arvata kogu perioodi, mil teenistussuhe oli ajutise

töövõimetuse tõttu peatunud, vaid ainult sellesse ajavahemikku jäänud tööpäevi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lahendiga. Kolleegium leiab, et TDVS § 6 lg 3 tõlgendamisel

tuleb lisaks selle sätte sõnastusele, lähtuda sättega taotletud eesmärgist. Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud

ühekuune tähtaeg ajaks, mil üleastumise toimepannud isik on puhkusel, töövõimetu või on tema

tööleping peatunud muudel põhjustel. Kuna puhkepäevi ja riiklikke pühasid võib vastavalt TPS § 6

lg-le 2 (redaktsioonis, mis kehtis hagejale distsiplinaarkaristuse määramise ajal) ning TLS § 55 p-

le 12 samuti pidada ajaks, mil tööleping on peatunud (s.o aeg, mil töötaja on seadusega ettenähtud

alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest), siis on TDVS § 6 lg-s 3 tahetud selguse huvides

sätestada, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei peatu siiski puhkepäevadel ja riiklikel

pühadel.

9. Juhul, kui tõlgendada TDVS § 6 lg 3 selliselt, et töölepingu peatumise aega tuleb lühendada

puhkepäevadele ja riiklikele pühadele langeva aja võrra, siis võib juhtuda nii, et töötaja võib üldse

vabaneda distsiplinaarvastutusest, sest tema tööleping peatus pikemaks ajaks. Samas ei oleks sellise

tõlgenduse korral tööandjal võimalik hinnata distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kestust, sest tal

pole võimalik ette näha ei töölepingu peatumist TDVS § 6 lg-s 1 ettenähtud ühekuuse tähtaja jooksul

ega ka töölepingu peatumise kestust.

10. Tsiviilkolleegiumi eeltoodud seisukoht ei ühti Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-4-

02 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt TDVS § 6 lg 3 sätestab selgelt, et distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaeg peatub küll teenistussuhte peatumise ajaks, s.h töötaja ajutise töövõimetuse ajaks,

kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub

puhkepäevadel ning riiklikel pühadel.

Kuna tsiviilkolleegium ei nõustu halduskolleegiumi otsusega TDVS § 6 lg 3 tõlgendamise osas, siis

tuleb asi TsMS § 360 lg 1 kohaselt anda lahendamiseks tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele

erikogule.

J. Luik, L. Laarmaa , T. Tampuu