3-3-1-63-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-63-03

Otsuse kuupäev

14. oktoober 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Aadi Liiberti ja Alvar Liiberti kaebused Are Vallavolikogu

18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 osaliseks tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2003. a

otsus haldusasjas nr 2-3/137/03

Menetluse alus Riigikohtus

Alvar Liiberti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Alvar Liiberti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3/137/03 osas, millega tühistati halduskohtu otsus Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a

otsuse nr 11 osaliseks tühistamiseks ning mõisteti Alvar Liiberti kasuks välja kohtukulud.

3. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alvar Liibert ja Aadi Liibert esitasid 2001. a sügisel avalduse vaba põllumajandusmaa

erastamiseks Are vallas. Are valla maakomisjoni 3. detsembri 2001. a istungil selgus, et avaldustele

pole lisatud põllumajanduslikku tootmist ja põllumajandusest saadud tulu tõendavaid dokumente.

Komisjon andis avalduse esitajatele 10 päeva täiendavate dokumentide esitamiseks.

Are Vallavolikogu 24. jaanuari 2002. a otsuse nr 1 punktiga 1 kinnitati MRS § 231 lg 2 ja § 232 lg 2

tingimustele mittevastavate isikute nimekiri, kuhu kuulusid ka Aadi Liibert (punkt 2.1) ja Alvar

Liibert (punkt 2.2.). Põhjusena märgiti otsuses: "ei ole tootja - dokumendid esitamata".

Are Vallavolikogu 14. märtsi 2002. a otsuse nr 5 punktidega 1.1 ja 1.2 otsustati Aadi ja Alvar Liibert

lülitada MRS § 231 lg 2 ja § 232 lg 2 tingimustele vastavate vaba maa erastamise õigust omavate

isikute nimekirja, kuna puudused olid kõrvaldatud.

Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsusega nr 11 tühistati 14. märtsi 2002. a otsus nr 5. Otsuse

põhjendused esitati kaebajatele Are Vallavalitsuse 22. aprilli 2002. a kirjas, milles teatati, et esitatud

tõend sotsiaalmaksu tasumise kohta ei tõenda põllumajanduslikku tootmist, ning avalduse esitajatelt

nõuti tuludeklaratsiooni esitamist.

2. Aadi Liibert ja Alvar Liibert esitasid kaebuse Pärnu Halduskohtule, milles palusid tühistada Are

Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 kaebajaid puudutavas osas. Kaebuse esitajad leidsid, et

on esitanud komisjoni 3. detsembri 2001. a istungil kokkulepitud dokumendid (väljavõtted

sotsiaalmaksu aruandest) ja täiendavaid dokumente pole neilt nõutud. Are Vallavolikogu 14. märtsi

2002. a otsuse nr 5 kohaselt on esitatud dokumente aktsepteeritud. Kui volikogu ei pidanud esitatud

dokumente piisavaks, oleks ta pidanud avalduse esitajaid sellest teavitama. Are Vallavolikogu

18. aprilli 2002. a otsus nr 11, millega tühistati varasem, kaebajatele soodne akt, on motiveerimata.

Haldusakti andmisel ei ole arvestatud kaebajate usaldust ega õiguspärast ootust.

3. Pärnu Halduskohtu 28. juuni 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-63/2002 rahuldati kaebused.

Kohus leidis, et 14. märtsi 2002. a otsus nr 5 oli kaebajaid puudutavas osas õiguspärane.

Aktsepteerides Aadi ja Alvar Liiberti esitatud tõendeid põllumajandusliku tootmisega tegelemise

kohta ja hoides isikuid teadmises, et haldusmenetluse lõpptulemusena kavatsetakse langetada

taotletav otsus, kuid võttes vastu hoopis isikute tahtele mittevastava otsustuse, rikkus Are

Vallavolikogu head haldustava ja isikute õiguspärast ootust. MRS § 231 lg-s 2 sätestatud tingimustele

vastavad isikud tuli kanda vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirja ja see nimekiri kinnitada.

Aadi ja Alvar Liiberti tegelemine põllumajandusliku tootmisega on tõendatud väljavõttega

tuludeklaratsioonidest ja kaebuse esitajate seletustega. 14. märtsi 2002. a otsuse nr 5 andmine näitab,

et vallavolikogu aktsepteeris esitatud dokumente. Avalduse esitajad viidi ekslikult järeldusele, et neil

on võimalik saada soovitav lõpptulemus. Kui haldusorgan ei pidanud hiljem esitatud dokumente

siiski piisavaks ja pidas vajalikuks täiendavate dokumentide esitamist, tulnuks tal sellest teavitada

avalduse esitajaid.

4. Are Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles paluti tühistada halduskohtu otsus. Apellant

leidis, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajaks ei olnud kaebajad suutnud tõendada tulu saamist

põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Esitatud sotsiaalmaksu tasumise

õiendid pole selle tõendamiseks piisavad.

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 2-3/137/03 jäeti apellatsioonkaebus Aadi

Liibertit puudutavas osas rahuldamata ja halduskohtu otsus selles osas muutmata. Alvar Liibertit

puudutavas osas apellatsioonkaebus rahuldati ja halduskohtu otsus tühistati. Ringkonnakohus leidis,

et Alvar Liibert ei omanud ei avalduse esitamise ega vaidlustatud akti andmise ajal tootmiseks

vajalikku maad ega põllumajandusmaa kasutamise õigust. Alvar Liiberti ja Are Vallavalitsuse vahel

pole sõlmitud ühtegi lepingut maakasutuse kohta. Talle kuulub 10. jaanuaril 2001 Aadi Liiberti poolt

kingitud sigala, mis asub 1,0 ha suurusel krundil. Sigala juurde saaks määrata üksnes teenindusmaa,

kuid MRS § 9 lg 9 kohaselt ei kuulu tootmiseks vajalik maa ehitise teenindamiseks vajaliku maa

hulka. Alvar Liibert ei ole tasunud ka maamaksu maa kasutamise eest.

Kuna Alvar Liibert ei omanud maad ega põllumajandusmaa kasutamise õigust, oli tema arvamine

14. märtsi 2002. a otsuse nr 5 alusel vaba põllumaa erastajate nimekirja õigusvastane. Tal ei saanud

tekkida ka nimetatud otsuse kehtimajäämise suhtes usaldust, mis kaaluks üles avaliku huvi otsuse

tühistamiseks. Are Vallavolikogu on õigesti 18. aprilli 2002. a otsusega nr 11 tühistanud oma

varasema otsuse Alvart Liiberti osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub Alvar Liibert tühistada ringkonnakohtu otsuse

osas, millega tühistati halduskohtu otsus Are Vallavolikogu 18. aprilli 2002. a otsuse nr 11 osaliseks

tühistamiseks ning mõisteti Alvar Liiberti kasuks välja 1544 krooni suurused kohtukulud.

Kassaator leiab:

1) ta tegeleb sigalas loomakasvatusega ning sigala juures asuval umbes 10 000 m2 suurusel maatükil

taimekasvatusega. Tegemist on põllumaaga, millest osa on üles haritud. Teenindusmaa täpsed piirid

on fikseerimata;

2) ta on maad tegelikult kasutanud, kuid ringkonnakohus on vastavad tõendid põhjendamatult

tähelepanuta jätnud ja pidanud asja lahendamisel määravaks maa kasutusõiguse küsimust;

3) MRS § 9 lg 9 käsitleb maa mittetagastamist ja ostueesõigusega erastamist ega ole kohaldatav

põllumajandustootja määratlemisel. Vaba põllumajandusmaa erastamise puhul pole tegemist

ostueesõigusega erastamisega. MRS § 231 lg 2 on hilisem norm, seadusandja pole MRS § 9 lg 9

täpsustanud;

4) põhjendatud ei ole ehitise teenindamiseks vajaliku maa nii kategooriline eristamine tootmiseks

vajalikust maast. Maareformi eesmärk ei ole põhjendamatute takistuste tegemine põllumajandusega

tegelda soovijatele.

7. Are Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus on õigesti

kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud menetlusnorme. Vastuse kohaselt pole Alvar

Liibert esitanud taotlust ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Hooneregistri

22. jaanuari 2001. a õiendil märgitud maatüki suurus, millel ehitis asub (10 000 m2), on eksitav.

Õiendis märgitud maa oli kogu sigalakompleksi kasutuses olnud maatükk, kuid muid, sigala

sihtotstarbeliseks kasutamiseks ettenähtud rajatisi pole Alvar Liibert omandanud. Õiendis märgitud

suuruses maatüki kasutusõigust pole A. Liibertile antud. Maatükk, mis jääb ehitise alla ja oleks

vajalik selle teenindamiseks, on arvestuslikult 0,39 ha. Vastavalt maa tegelikule kasutusele ja

mõõtmistulemustele on alates 2002. aasta juunist määratud maamaks 0,39 ha suuruse maa kasutamise

eest. Väidetav ehitise läheduses oleva maa tegelik ülesharimine ei ole käsitletav tootmiseks vajaliku

maa omamise ega õiguslikul alusel põllumajandusmaa kasutamisena. Vastuses seatakse kahtluse alla

ka tegelik põllumajandusliku tootmisega tegelemine sigalas.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Nii vaba põllumajandusmaa erastamiseks avalduse esitamise ajal 21. septembril 2001, Are

Vallavolikogu 14. märtsi 2002. a otsuse tegemise ajal kui ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtis

MRS § 231 lg 2 alljärgnevas redaktsioonis: "Vaba põllumajandusmaa erastamiseks või sellele maale

kasutusvalduse seadmiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa

asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, või

äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on

põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil,

omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku

tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud

põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku

maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva

seaduse tähenduses käsitletakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel."

Tsiteeritud säte kehtis kuni 1. jaanuarini 2003.

Seega oli seadusandja seadnud vaba põllumaa erastamist taotlevale äriregistrisse kantud füüsilisest

isikust ettevõtjale järgmised tingimused:

- tegelemine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku

tootmisega;

- isik on põllumajandusliku tootmisega tegeleja Maareformi seaduse mõttes, s.t saab tulu

omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ja omab tootmiseks

vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust.

9. Kohtud on tuvastanud, et Alvar Liibert on registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja.

Halduskohus tuvastas tulu saamise põllumajanduslikust ettevõtlusest ja tegeliku põllumajandusliku

tootmise (juurvilja kasvatamine). Apellatsioonimenetluses pole vastupidine tõendamist leidnud ei

põllumajanduslikust tootmisest tulu saamise ega põllumajandusliku tootmisega tegelemise osas.

Vaidlus apellatsiooniastmes keskendus peamiselt maakasutusõiguse olemasolule.

10. Alvar Liibert omandas ehitise (sigala) vallasasjana 10. jaanuaril 2001 kinkelepingu alusel.

Vastavalt lepingu punktile 1.1 oli lepingu objektiks sigala kasuliku pinnaga 984,7 m2, mis paikneb

10 000 m2 suurusel maatükil. Pärnumaa Hooneregistri 7. aprilli 2003. a tõendis nr 1362 on märgitud,

et hoonestuse juurde kasutada antud maatüki suurus on 10 000 m2

Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Liiberti ning Are Vallavalitsuse vahel pole sõlmitud ühtegi

lepingut maakasutuse kohta. Asjaoludest, et vastavalt Are Vallavalitsuse 19. detsembri 2000. a

tõendile paiknes Aadi Liibertile kuulunud sigala 1,0 ha suurusel krundil ning Aadi Liibert kinkis

10. jaanuaril 2001 sigala Alvar Liibertile, ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldust et viimane

kasutab sigala juures olevat maad õiguslikul alusel alates hoone omandamisest.

11. MRS § 231 lg 2 ülaltsiteeritud sõnastusest võib järeldada, et seadusandja pidas vaba

põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku määratlemisel oluliseks nii tegeliku tootmise

olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa omamist või kasutamise õigust.

Põhimõtteliselt on õige kassaatori seisukoht, et maareformi eesmärk ei ole põhjendamatute takistuste

tegemine põllumajandusega tegelda soovijatele.

12. Riigikohtu halduskolleegium nõustub vastustaja väitega, et õiguslikul alusel põllumajandusmaa

kasutamisena ei ole käsitletav sellise maa tegelik ülesharimine, mis pole isiku omandis või mille

kasutamine ei toimu õiguslikul alusel. Samas tuleb arvestada, et Alvar Liiberti väitel seisneb tema

põllumajanduslik tootmine nii taimekasvatuses kui ka loomapidamises.

Taimekasvatusega tegelemise on halduskohus tuvastanud, kuid loomakasvatusega tegelemise osas

pole kohtud seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu istungil väitis A. Liiberti esindaja, et

põllumajandusliku tootmise all peetakse silmas ka loomakasvatust (ringkonnakohtu tl 95 pöördel),

kuid ei tõusetunud vaidlust selle üle, kas põllumajandusliku tootmisega tegelemine, sh

loomapidamine tegelikkuses ikka toimub. Ringkonnakohus pidas vaidlustatud otsuse õiguspärasuse

hindamisel esmatähtsaks maakasutusõiguse olemasolu väljaselgitamist.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus välja selgitama, kas Alvar Liibertile kuuluvat sigalat

kasutati sihtotstarbeliselt loomakasvatuseks vaidlustatud akti andmise ajal, kui Are Vallavolikogu

otsustas tema vastavuse üle MRS § 231 lg-s 2 sätestatud tingimustele.

13. Vaidlust ei ole selle üle, et Alvar Liibert on ehitise (sigala) omanik ja ta omandas ehitise

vallasasjana.

13. juunil 2000 vastu võetud Teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus täiendas

Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse

muutmise seaduse paragrahvi 14 lõikega 21, mis sätestab: "Kui ehitis omandatakse pärast 1998. aasta

1. jaanuari vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada

maareformi seaduses sätestatud alustel. Ehitise omandanud isikul tuleb maa ostueesõigusega

erastamise avaldus esitada kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Kui kehtestatud

tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja

ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras."

Seega on ehitise vallasasjana omandanud isikul alus eeldada, et isegi juhul, kui ta minetab õiguse

ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada, on tal võimalik vähemalt ehitise teenindamiseks

vajalikus ulatuses kasutada maad hoonestusõiguse alusel.

14. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu, et Alvar Liibertile kuuluva ehitise teenindamiseks

vajalik maa oleks vaidlustatud akti andmise ajaks olnud määratud. Samas tuleneb eelnevalt tsiteeritud

sättest, et hoone omanikul tekib õigus ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses maad kasutada. Kui

ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et A. Liibert tegeles vaidlustatud akti andmise ajal

talle kuuluvas sigalas loomakasvatusega, tuleb tema määratlemisel põllumajandusliku tootmisega

tegelejana MRS § 231 lg 2 tähenduses kohelda teda võrdselt isikuga, kes on juba maa omanik või

kasutab maad õiguslikul alusel.

MRS § 9 lg 9 sätestab küll, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei kuulu tootmiseks vajalik

maa. Loomakasvatuse, käesoleval juhul seakasvatuse puhul, mis toimub loomapidamishoone sees,

võib piirduda maa kasutamise vajadus isegi ainult ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku

maaga. Seejuures tuleb ka loomakasvatusega tegelejat käsitleda ikkagi põllumajandusliku tootmisega

tegelejana kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud MRS § 231 lg 2 tähenduses, kellel oli õigus taotleda vaba

põllumajandusmaa erastamist.

15. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann