3-1-1-105-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-105-03

Otsuse kuupäev

8. oktoober 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

I. W. väärteoasi HÕS § 94 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. aprilli 2003. a otsus väärteoasjas

nr 3/9-143/02/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. W. kaitsja vandeadvokaadi abi Kaimo Räppo

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. september 2003

Istungil osalenud isikud

I. W. kaitsja Kaimo Räppo

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. aprilli 2003. a kohtuotsus I. W. väärteoasjas HÕS § 94 lg 2 järgi ja

saata väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. W.-le (endise nimega Vaikmaa) koostati 12. augustil 2002. a haldusõiguserikkumise protokoll selle

kohta, et ta juhtis Tallinn-Tartu maanteel sõiduautot Mercedes-Benz kiirusega 120+- 7 km/h. Lubatud kiirus

oli 90 km/h, seega ületati kiirust mitte vähem kui 23 km/h.

Protokollis kirjeldatud rikkumise eest karistas Harju Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor Riho Tänarik

I. W.-it 7. novembril 2002. a Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel 1380 krooni suuruse rahatrahviga.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas I. W. kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja

asjas menetluse lõpetamist.

Kaebuse kohaselt ei ole rikkumine tõendatud. Seda ei olegi võimalik teha, kuna menetlusalune isik ei ole

kiirust ületanud. Ka rikkus ametiisik menetlusaluse isiku õigust saada ametiisiku käest teada tõendatud

informatsiooni väidetava õigusvastase teo toimepanemise kohta, s.t menetlusalusel isikul ei olnud võimalik

veenduda, et tema kiirus oli mõõteseadme kohaselt selline, nagu politseiametnik väitis. Samuti väitis

kaebaja, et kohtuvälise menetluse käigus keelduti talle andmast politseiametniku seletuse ärakirja ja rikuti

menetlusaluse isiku õigust pöörduda enda kaitseks kohtusse.

3. Harju Maakohtu 11. aprilli 2003. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata, kuid muudeti kohtuvälise menetleja

otsust rikkumise kvalifikatsiooni osas, kvalifitseerides rikkumise HÕS § 94 lg 2 järgi.

Kohus leidis, et kiirust mõõdeti Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 67 kinnitatud

"Liiklusjärelevalve teostamise korra" kohaselt. Asjas kogutud tõenditega ei ole tuvastatud, et I. W. oleks

nõudnud kiirusemõõtja töökorras olemise kontrolli ning seetõttu talle seda ka ei võimaldatud. Tehnilise vea

tõttu ei saanud protokolli koostaja ühendust ka teise politseinikuga, kes oleks telefoni teel kinnitanud kiiruse

näitu. Kaebaja kaitsja väited selle kohta, et väike ajavahe eelnevalt kinni peetud sõiduki ja menetlusaluse

isiku sõiduki kiiruse fikseerimise vahel seab kahtluse alla kiiruse ületamise fakti ja selle õige tuvastamise

politseiametnike poolt, on oletuslikku laadi. Menetlusalune isik on ka ise esialgsetes ütlustes möönnud, et

võis eesliikunud sõidukeist möödudes kiirust ületada.

Kohus leidis, et kaebaja väited selle kohta, et kohtuväline menetleja on rikkunud väärteomenetlusõigust, on

leidnud tuvastamist, kuid need ei too aga kaasa otsuse automaatset tühistamist, kuna ei takistanud kaebajal

otsuse peale edasi kaevata.

Ebaõige on kaebaja väide selle kohta, et talle ei selgitatud VTMS §-s 19 ette nähtud õigusi. I. W. on andnud

väärteoprotokollile allkirja selle kohta, et talle on õigusi ja kohustusi selgitatud.

Lõpuks märkis kohus, et KarSRS § 6 lg 2 kohaselt tuleb enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud

tegu, mis on väärteona karistatav ka Karistusseadustiku või muu seaduse järgi, kvalifitseerida

Haldusõiguserikkumiste seadustiku järgi. Seega tuleb I. W. tegu kvalifitseerida HÕS § 94 lg 2 järgi.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I. W. kaitsja vandeadvokaadi abi Kaimo Räppo,

kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, kohtuotsuses ei ole ümber lükatud menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et ta ei ole kiirust

ületanud. Kiiruseületamise fakt ei ole tõendatud. I. W. peatanud politseiametnik ei näidanud talle

kiirusemõõturi näitu. Tartu Ringkonnakohus on 10. juuni 1997. a lahendis asjas

II-3õ-38/97 leidnud, et kohustus tutvustada kiirusenäitu, kui kiiruse ületamist vaidlustatakse, tuleneb

süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Kohtuotsuses ei ole analüüsitud I. Wikkeni vastulauset ega

tunnistajate ütlusi.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas K. Räppo kaebuses esitatud taotlust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal, sest

vastavalt VTMS § 69 lg 2 p-dele

3-7 peab kohtuväline menetleja väärteoprotokollis märkima, millistele tõenditele tuginevalt loeb ta väärteo

tuvastatuks. Ka VTMS § 64 kohaselt kogub väärteomenetluses tõendeid kohtuväline menetleja, järgides

VTMS 5. peatükis sätestatut. Tõsi: vastavalt VTMS § 31 lg-le 1 on lisaks kohtuvälisele menetlejale ka kohtul

õigus nõuda isikutelt väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist ning

VTMS § 102 lg 5 kohaselt võib kohtunik määrata ekspertiisi ka omal algatusel. Kohtu esimesena nimetatud

pädevus ei tähenda siiski kohtu enese poolset tõendite kogumist. Ka omal algatusel ekspertiisi määramise

võimalus ei kummuta VTMS 11. peatüki 4. jaos ( kohtulik uurimine) sätestatu pinnalt kujunevat arusaama, et

seadusandja ei ole soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel

asendama. Seda enam, et lähtudes VTMS §-st 72 peab kohtuvälisel menetlejal lahendi tegemiseks, kui

seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, olema kogutud kõik tõendid, mis võimaldaksid tal lahendada

VTMS §-s 108 loetletud küsimused.

7. Kuigi VTMS § 69 lg 2 p-de 3-7 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida, millistele tõenditele tuginevalt

loetakse väärtegu tuvastatuks, ei nimeta Väärteomenetluse seadustik, erinevalt varem kehtinud

Haldusõiguserikkumiste seadustikust (HÕS § 222 lg 2), seda protokolli otsesõnu enam tõendiks. Vastavalt

VTMS § 31 lg-le 1 tuleb ka väärteomenetluses lubatavate tõendiliikide kindlaksmääramisel lähtuda KrMK §-

s 48 sisalduvast loetelust koos VTMS 5. peatükis sätestatud erisustega. Mingeid väärteoprotokolli käsitlevaid

erisusi aga VTMS 5. peatükis ei sisaldu ja KrMK § 48 lg-s 2 ei nimetata tõepoolest väärteoprotokolli

iseseisva tõendiliigina.

8. Väärteoprotokoll on käsitletav menetlusdokumendina, mis on kriminaalmenetluses võrreldav

süüdistuskokkuvõtte (KrMK § 174) või süüdistusaktiga (KrMS § 154) ja milles fikseeritakse

süüdistusfunktsiooni kandja veendumus väärteo toimepanemise kohta koos selle veendumuse põhistustega.

Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt on seadusandja siiski pidanud vajalikuks omistada

väärteoprotokollile avarama tähenduse võrreldes süüdistuskokkuvõtte või süüdistusaktiga. Nimelt - vastavalt

VTMS § 69 lg 2 p-dele 3 ja 4 ning lg-le 7 võidakse väärteoprotokolli kanda ka menetlusaluse isiku ja

tunnistaja ütlusi. Arvestades seda, et KrMK § 48 lg 2 kohaselt on need ütlused tõendid, tuleb ka

väärteoprotokolli lugeda tõendiks niivõrd, kuivõrd ta sisaldab kõnealuseid ütlusi.

Kooskõlas VTMS §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128

sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt. Selle õiguse realiseerimiseks ei

oleks otstarbekas anda menetlusalusele isikule kätte väärteoprotokoll ja lasta ütlusi sellesse kirja panna. Kuid

ilmselt oleks otstarbekam kasutada eraldi protokolli ka juhtudel, mil on alust arvata, et ülekuulamine ei saa

piirduda paari-kolme küsimuse esitamisega.

9. Maakohus leidis, et kiirust mõõdeti Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 67 kinnitatud

"Liiklusjärelevalve teostamise korra" kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Liiklusjärelevalve

teostamise korra eesmärgiks ei ole sätestada väärtegude menetlemist. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 1

kohaselt on liiklusjärelevalve eesmärgiks jalakäijate, sõitjate ja juhtide õigete liiklusharjumuste

kujundamisele kaasaaitamine, liiklusalaste õigusaktide nõuete rikkumiste ja liiklusõnnetuste arvu

vähendamine ning liiklusohutuse parandamine. Väärtegude menetlemise kord sätestatakse Väärteomenetluse

seadustikus ja Kriminaalmenetluse koodeksis (VTMS §-d 1 ja 2). Ehkki need seadused ei sätesta sõnaselgelt

politseiametniku kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus

juhtudel, kui sõiduki juht vaidlustab mõõtmistulemuse õigsust, süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest.

Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja

väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, on

hädavajalik fikseerida mõõtmistulemused mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu

protokollis, mis peab vastama VTMS §-s 49 sätestatud nõuetele ja milles muude asjaolude kõrval on vajalik

näidata andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi

ja amet, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus. Protokolli osas tuleb

täita VTMS § 19 lg 1 p 6 nõudeid.

10. I. Wikkeni väärteoasjas koostatud haldusõiguserikkumise protokollis ja väärteoprotokollis puudub märge

selle kohta, et haldusvastutusele võetavale isikule oleks tutvustatud kiirusemõõturi näitu. Samuti ei nähtu,

kas on koostatud menetlustoimingu protokolli sõidukiiruse mõõtmise kohta.

Kohtuotsuse tegemisel on aga kohus jätnud osa kohtuistungil uuritud tõenditest hindamata, samuti ei ole

kõrvaldatud uuritud tõendite vahel esinevaid vastuolusid ega motiveeritud, miks kohus rajas oma otsuse

ühtedele tõenditele ja jättis kõrvale teised.

11. Menetlusalune isik on esimese astme kohtus kinnitanud, ja seda väidetakse ka kassatsioonkaebuses, et

politsei ei andnud I. Wikkenile võimalust veenduda kiiruse mõõtmise tulemustes, kiirusemõõturit talle ei

näidatud. Maakohus on kohtuotsuses asunud seisukohale, et uuritud tõenditega (politseiniku T. Urva

ettekandega ja tema koostatud haldusõiguserikkumise protokolliga, politseioperatsiooni plaaniga,

operatsiooni tulemustega ja patrull-lehega) on tõendatud, et haldusõiguserikkumise protokollis märgitud ajal

ja kohas mõõdeti kiirusemõõturiga Stalker I. Vaikmaa (nüüdseks Wikken) poolt juhitud sõiduauto kiiruseks

120+- 7 km/h. Kohtuotsusest ei ole arusaadav, kes politseinikest ja millise konkreetse kiirusemõõturiga

I. Vaikmaa juhitud sõiduki kiirust mõõtis. Kohtule oli esitatud kahe kiirusemõõturi Stalker nr 55535 ja nr

SP008096 taatlemistunnistuse koopiad (tl 22). Haldusõiguserikkumise protokolli on mõõteriistana kantud

Stalker nr 55635. Samas ei nähtu kohtule esitatud patrull-lehe koopiast (tl 21), et 12. augustil 2002. a oleks

patrullitoimkonnale, kuhu kuulusid politseinikud J. Eevel ja T. Urva, kiiruse mõõtmisseadist või muid

mõõtevahendeid kasutamiseks antud. Kohtuotsuses ei ole esitatud motiive ega tõendeid, mis kõrvaldaksid

vastuolu kohtu otsuses tuvastatu ja patrull-lehe sisu vahel. Kohtuotsusest ei nähtu ka otsuses loetletud

tõendite - tunnistajate E.-M. S. ja J. E. ütluste - sisu ja kohtu hinnangut nendele tõenditele.

12. Väärteomenetluse seadustiku § 175 p 2 kohaselt on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine vastavalt §-le 150. Väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

on VTMS § 150 lg 1 p 7 järgi muu hulgas kohtuotsuses põhistuste puudumine. Sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt võib Riigikohus tunnistada oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks ka muu rikkumise, s.h

tõendite hindamise põhimõtte rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamata

kohtuotsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on I. W. väärteoasjas kohtuotsuse tegemisel

rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, sest ei ole põhistanud osade tõendite

hindamata jätmist ega tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmist. Väärteomenetluse seadustiku § 150

lg 2 alusel tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtu

poolt uuritud tõendite - patrull-leht ning tunnistajate E.-M. S. ja J. E. ütluste - hindamata jätmise (KrMK § 50

lg 1 nõuete rikkumise), mis tõi kaasa tõendites esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmise ning sellest

tulenevalt ka põhjendamata kohtuotsuse.

Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 11. aprilli 2003. a kohtuotsuse I. W. väärteoasjas ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks

samale kohtule.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher