3-1-1-113-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-113-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 26. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi T. K. süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3,

§ 185 lg 2 ja § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu kohtuniku 29. juuli 2003. a määrus

T. K.-le uue liitkaristuse moodustamise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. K. erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. august 2003. a (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

Pärnu Maakohtu kohtuniku 29. juuli 2003. a määrus T. K.-le uue liitkaristuse mõistmise kohta jätta

muutmata, erikaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. K. mõisteti Pärnu Maakohtu 5. detsembri 2001. a kohtuotsusega süüdi ja teda karistati KrK § 108 lg 2

p 3 järgi vabadusekaotusega 4 aastaks, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vabadusekaotusega 1 aastaks, § 185 lg 2

järgi vabadusekaotusega 6 kuuks ning §197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vabadusekaotusega 3 aastaks. KrK § 40 lg 1

alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti T. K.-le kuritegude kogumi eest 5

aastat vabadusekaotust.

KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele karistusele Saare Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsusega mõistetud

kandmata karistus ja T. K. lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti 6 aastat vabadusekaotust.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti 12. juuni 2001. a.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus T. K.

süüdimõistmises ja karistamises KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, samuti KrK § 40 lg 1 ja § 41 lg 1 alusel

mõistetud lõpliku karistuse osas. T. K. mõisteti KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks. Ringkonnakohus

märkis oma otsuses, et liidab KrK § 40 lg 1 järgi karistused osaliselt ja mõistis T. K.-le kuritegude kogumi

eest vabadusekaotuse 4 aastaks. KrK § 41 alusel liitis ringkonnakohus sellele karistusele osaliselt Saare

Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsusega mõistetud kandmata karistuse ja mõistis T. Kütile kohtuotsuste kogumi

eest lõplikuks karistuseks 5 aastat vabadusekaotust.

2. 10. juulil 2003. a tegi Harju prokuratuuri prokurör Pärnu Maakohtule Riigikohtu

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse nr 3-1-3-10-02 alusel taotluse T. K.-le uue liitkaristuse moodustamiseks.

Taotluses märgiti, et KrK § 108 lg 2 p-le 3 vastab KarS § 121, mis näeb karistusena ette kuni 3-aastase

vangistuse, mis on kergem kui KrK § 108 lg 2 p-s 3 ettenähtud vangistus. Prokurör palus lugeda T. K.

liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 3 aastat ja 6 kuud vangistust ning KarS § 65 lg 2 alusel 4 aastat ja 6 kuud

vangistust.

3. Pärnu Maakohtu kohtuniku 29. juuli 2003. a määrusega loeti T. K.-le Pärnu

Maakohtu 5. detsembri 2001. a otsusega KrK § 108 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 järgi loeti T. K. uueks liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti

sellele karistusele Saare Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsusega mõistetud karistus ja T. K. uueks

liitkaristuseks mõisteti 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. T. K. esitas Pärnu Maakohtu eeltoodud määruse peale erikaebuse järgmistel motiividel.

4.1 KrK § 108 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse KarS § 121 järgi ettenähtud karistusega vastavusse viimisel

ei võtnud kohus arvesse karistuste võrdlevat raskust.

4.2 Uue liitkaristuse moodustamisel KarS § 64 lg 1 järgi ei lugenud kohus kergemat karistust kaetuks

raskema karistusega, nagu seda tehti talle lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 1 järgi.

4.3 KrK § 185 lg 2 järgi süüksarvatud kuritegu vastab KarS § 346 tunnustele, mis näeb karistusena ette

üksnes rahalise karistuse. Teda karistati aga dokumendi riisumise eest 6-kuulise vabadusekaotusega. Kohus

on jätnud talle KrK § 185 lg 2 järgi süüksarvatud kuriteo Karistusseadustiku järgi ümberkvalifitseerimata ja

karistuse vastavusse viimata. Seetõttu on talle Pärnu Maakohtu 29. juuli 2003. a määrusega mõistetud

liitkaristus ebaõige, raskendades põhjendamatult tema olukorda.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Tulenevalt KarSRS § 10 lg-st 7, AKKS §-st 67 ja § 49 lg-st 2, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil

võimalus anda omapoolne hinnang küsimuses, kas tegu, mille toimepanemise eest T. K. KrK § 108 lg 2 p 3

järgi süüdi tunnistati, vastab KarS §-s 121 ettenähtud või mõnele teisele kuriteokoosseisule.

6. Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsusest asjas 3-1-3-10-02 tuleneb nõue, et nende karistust kandvate

isikute, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa

vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, tuleb karistuse tähtaega vähendada Karistusseadustiku

eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt

ärakantud karistus ületab ülemmäära (RT III 2003, 10, 95, p 34). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

jätkuvalt seisukohal, et nimetatud üldkogu otsus ei anna alust jõustunud kohtuotsustega Kriminaalkoodeksi

järgi mõistetud karistuste kergendamiseks Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus asjas 3-1-1-40-03 - RT III 2003, 15, 146; 20. mai

2003. a määrus asjas 3-1-1-69-03 - RT III 2003, 20, 190; 28. augusti 2003. a määrus asjas 3-1-1-112-03 - RT

III 2003, 26, 261; 5. septembri 2003. a määrus asjas 3-1-1-111-03 - RT III 2003, 26, 263). Seega ei anna

erikaebuse esitaja väide, et talle Pärnu Maakohtu 5. detsembri 2001. a otsusega KrK § 108 lg 2 p 3 järgi

mõistetud 4 aastane vabadusekaotus moodustas kõigest 4/7 KrK § 108 lg 2 sanktsiooni ülemmäärast, alust

vähendada talle selle kuriteo eest mõistetud karistust 4/7-ni KarS § 121 ülemmäärast.

7. Kaebuse esitaja väide, et uue liitkaristuse moodustamisel ei ole loetud kergemat karistust kaetuks raskema

karistusega, nagu seda tehti karistuse mõistmisel Kriminaalkoodeksi järgi, on ekslik.

Nii Pärnu Maakohtu 5. detsembri 2001. a kohtuotsuse kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2002. a

kohtuotsuse resolutiivosast tuleneb üheselt, et T. K.-le lõpliku karistuse mõistmisel on kasutatud karistuste

osalise liitmise põhimõtet. Asjaolu, et ringkonnakohtu otsusega T. K.-le KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristus 4 aastat vabadusekaotust ühtib T. K.-le KrK § 108 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistusega, tuleneb

asjaolust, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse T. K. karistamises KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 1-

aastase vabadusekaotusega ja mõistis T. K. selles osas õigeks. Ühe liidetava üksikkaristuse äralangemine

tingis ka KrK § 40 lg 1 alusel mõistetava lõpliku karistuse pikkuse muutmise, mis ei tähenda aga veel

karistuste osalise liitmise asendamist kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemisega.

8.1 Pärnu Maakohtu 5. detsembri 2001. a otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2002. a

otsusega karistati T. K.-i KrK § 185 lg 2 järgi isikut ja kodakondsust tõendava ametliku isikliku dokumendi

riisumise eest 6-kuulise vabadusekaotusega. Selline käitumine on alates 1. septembrist 2002. a karistatav

KarS § 346 järgi ametliku dokumendi vargusena. Erinevalt KrK § 185 lg-st 2, mille sanktsioon nägi

võimaliku karistusena ette rahatrahvi, aresti või kuni 1-aastase vabadusekaotuse, võib KarS §-s 346

sätestatud kuriteo eest karistada üksnes rahalise karistusega. Tulenevalt KarS § 44 lg-st 1 tuleb rahaline

karistus mõista vahemikus kolmkümmend kuni viissada päevamäära.

8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsusest tuleb

vähendada ka nende isikute karistust, kes kannavad Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabaduskaotuslikku

karistust sellise kuriteo eest, mille eest Karistusseadustik võimaldab karistada üksnes rahalise karistusega.

Selline seisukoht on põhjendatav asjaoluga, et vangistuse kandmine kuriteo eest, mille eest kehtiv

karistusseadus enam vabaduskaotuslikku karistust mõista ei võimalda, riivaks Põhiseaduse § 23 lg 2 teises

lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õigusi nende koostoimes veelgi intensiivsemalt kui sanktsiooni

ülemmäärast pikema vangistuse kandmine.

8.3 Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna karistusõiguse reformiga kaasneb jõustunud kohtuotsustega

mõistetud karistuste Karistusseadustikuga kooskõlla viimine üksnes piiratud ulatuses (vt punkt 6), siis ei ole

kõikidel juhtudel võimalik vabaduskaotuslikke karistusi rahaliste karistustega asendada, kuna see võiks

"muul viisil halvendada isiku olukorda" KarS § 5 lg 3 tähenduses. KarS § 64 lg 5 kohaselt tuleks rahaline

karistus viia täide iseseisvalt täiendavalt vangistusele. Seega ei oleks võimalik määratleda kindlaid

kriteeriume vangistuse asendamiseks rahalise karistusega näiteks juhtudel, mil asendatav üksikkaristus

kuulub kuritegude kogumisse, mille eest on isikule mõistetud lõplik karistus karistuste osalise liitmise või

kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.

9. Eeltoodu alusel tuleks KarS § 346 sanktsioonist lähtudes mõista T. K.-le KrK § 185 lg 2 järgi karistuseks

rahaline karistus 500 päevamäära ulatuses, mis kuuluks KarS § 64 lg 5 alusel iseseisvalt täitmisele.

Tegelikult sisaldub KrK § 185 lg 2 järgi mõistetud 6-kuuline vabadusekaotus osaliselt T. K.-le KarS § 65 lg 2

alusel mõistetud liitkaristuses - 4 aastat ja 6 kuud vangistust -, mida ta on kandnud juba alates 12. juunist

2001. a. Sellest tulenevalt ei ole võimalik kindlaks määrata, millise osa KrK § 185 lg 2 järgi mõistetud

karistusest sisaldub T. K.-le mõistetud liitkaristuses ja milline osa sellest on käesolevaks ajaks ära kantud.

Asendades sellises olukorras osaliselt juba kantud vabaduskaotusliku karistuse - 6 kuud vangistust - rahalise

karistusega KarS § 346 sanktsiooni ülemmääras, mis kuuluks iseseisvalt täitmisele, raskendaks see alusetult

T. K. olukorda.

Samas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et isegi juhul, kui T. K.-le KrK § 185 lg 2 järgi mõistetud

karistust mitte arvestada, mahub talle KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus - 3 aastat ja 6 kuud

vangistust - KarS § 64 lg-tes 1 ja 3 sätestatud piiridesse, sest KrK § 108 lg 2 p 3 järgi mõistetud 3-aastase

vangistuse ja KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud 3-aastase vangistuse liitmisel oleks võimalik

maksimaalne liitkaristus suurem kui T. K.-le KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 3 aasta ja 6 kuu pikkune

vangistus. T. K.-le KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus kuulub aga omakorda igal juhul KarS § 65

lg 2 alusel suurendamisele Saare Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

võrra. Seega puudub alus T. K.-le mõistetud karistuse muutmiseks ja Pärnu Maakohtu 29. juuli 2003. a

määruse tühistamiseks.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KarSRS § 10 lg-test 5, 6, 7, AKKS §-st 67, § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3,

samuti Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punktist 42, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu

Maakohtu 29. juuli 2003. a määruse muutmata ja erikaebuse rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris