3-1-1-89-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-03

Otsuse kuupäev

15. september 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

M.B. süüdistus KrK § 195 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 19. veebruari 2003. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-85/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. august 2003. a

Istungil osalenud isikud

M.B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 18. detsembri 2002. a ja Viru Ringkonnakohtu 19. veebruari

2003. a kohtuotsused M.B. KrK § 195 lg 3 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas.

2. Mõista M.B. temale KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.B. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 3, § 107 lg 2 p 5, § 15 lg 2 - § 115 lg 3 p 1 ning § 15 lg 2 -

§ 1151 lg 1 järgi.

Kriminaalkoodeksi § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistuse kohaselt hakkas M.B. 14. märtsil 1999. a kella 21.00

ajal Jõhvi linnas J tn X maja juures jõhkralt ligi tikkuma talle võõrale J.O-le. M.B. möödus J.O-st, seejärel

järgnes viimasele ja lõi ilma põhjuseta, huligaansel ajendil, metallist haamritaolise esemega talle vastu pead,

millega tekitas J.O-le kergeid terviserikkega kehavigastusi. M.B. nõudis, et J.O. tuleks tema juurde.

Kannatanu appikarje peale M.B. põgenes.

Kriminaalkoodeksi § 107 lg 2 p 5, § 15 lg 2 - 115 lg 3 p 1 ja 15 lg 2 - 1151 lg 1 järgi süüdistati M.B. selles, et

14. märtsil 1999. a kella 21.30 ajal lõi ta Jõhvi linnas J tn Y maja juures talle võõrale alaealisele O.G-le

tahtlikult korduvalt kõva esemega pea piirkonda, mille peale kannatanul läksid jalad nõrgaks ja ta hakkas

appi karjuma. M.B. vedas O.G. maja hoovi ja jätkas erilise jõhkrusega tema peksmist vastu pead, tekitades

O.G-le ülirasked kehavigastused. Seejärel võttis M.B. O.G-lt jalast sukkpüksid ja püüdis viia oma

suguelundit kannatanu tuppe, samuti pärakusse, kuid ei saanud seda teha temast mitteolenevatel põhjustel,

kuna kannatanu osutas aktiivset vastupanu.

2. Lääne-Viru Maakohtu 18. detsembri 2002. a otsusega mõisteti M.B. KrK § 15 lg 2 - § 115 lg 3 p 1 ning

§ 15 lg 2 - § 1151 lg 1 järgi õigeks. Kohus asus seisukohale, et nende paragrahvide järgi esitatud süüdistustes

kirjeldatud teod pole tõendamist leidnud.

Samas tunnistas maakohus M.B. süüdi KrK § 195 lg 3 ja § 107 lg 2 p 5 järgi ning karistas teda

vabadusekaotusega vastavalt kolm ja viis aastat. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks

raskemaga ja mõistis M.B. lõplikuks karistuseks viis aastat vabadusekaotust. KarS § 74 alusel jättis kohus

mõistetud karistuse tingimisi kohaldamata ja allutas M.B. KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele.

Katseaja pikkuseks määras kohus kolm aastat.

Põhjendades M.B. süüditunnistamist KrK § 195 lg 3 järgi märkis maakohus, et nii eeluurimisel kui ka

kohtuistungil jäi kannatanu J.O. selle juurde, et talle tungis kallale M.B.. Kohus asus seisukohale, et J.O.

ütlustes pole alust kahelda.

M.B. süüditunnistamisel KrK § 107 lg 2 p 5 järgi märkis maakohus, et kannatanu O.G. mäletab mehe nägu

ning kuulis mehe häält. Kohus tõdes, et ka O.G. jäi kindlaks, et talle kallale tunginud isik oli M.B..

Maakohus asus seisukohale, et M.B-l ei ole 14. märtsi 1999. a õhtu kohta objektiivset alibit ja kannatanud on

tema ära tundnud. Kohus leidis, et kuna kannatanud M.B. varem ei tundnud, puudub alus arvata, et

kannatanud valetavad. Veel tõi kohus esile asjaolu, et mõlema kannatanu suhtes toimepandud teod olid toime

pandud lähestikku ning olid oma olemuselt, laadilt ja toimepanemise viisilt väga sarnased, mistõttu ei ole

alust kahelda, et need teod pani toime üks ja sama isik, kelleks oli M.B.. Kohus märkis, et M.B. kasuks

tunnistanud isikud ei ole esimestel ülekuulamistel osanud midagi öelda 1999. aasta 14. märtsi kohta ja alles

mitu kuud hiljem on neile see päev väga täpselt meenunud.

3. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Olga

Dorogan, apellatsioonkaebuse esitasid nii M.B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm kui ka kannatanud J.O.

ja O.R. (endine G.).

Prokurör palus tühistada maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista M.B.le KrK § 107 lg 2 p 5 ja

§ 195 lg 3 järgi rangem karistus. Samuti taotleti apellatsioonprotestis maakohtu otsuse tühistamist M.B.

suhtes KarS § 74 kohaldamise osas.

Kannatanud taotlesid maakohtu otsuse osalist tühistamist ja M.B. karistamist reaalse vangistusega.

M.B. kaitsja taotles maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja M.B. suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist.

4. Viru Ringkonnakohtu 19. veebruari 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus M.B. süüditunnistamises

KrK § 107 lg 2 p 5 järgi, samuti M.B-le mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus mõistis M.B. KrK § 107

lg 2 p 5 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja karistas teda KrK § 195 lg 3 järgi kolmeaastase vangistusega.

KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga kohaldamata.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et M.B. ei saa süüdi tunnistada O.G. suhtes toimepandud tegude osas.

Kohtukolleegiumi arvates ei pööranud maakohus tähelepanu asjaolule, et O.G. on andnud vastuolulisi ütlusi.

Ringkonnakohus tõi esile asjaolu, et M.B. O.G-le äratundmiseks esitamisel rikuti menetlusnorme, kuna M.B-

le ei antud võimalust valida endale omal soovil kohta äratundmiseks esitatavate isikute hulgas, samuti ei

olnud M.B-l kaitsjat.

Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et M.B. süüditunnistamine KrK § 195 lg 3 järgi on seaduslik ja

põhjendatud. Kohus nõustus kohtualuse kaitsja seisukohaga, et kriminaalasjas on aset leidnud

kriminaalmenetluse seaduse rikkumine, kuna 16. märtsil 1999. a ei saanud uurija teostada M.B-le kuuluvate

esemete võetust, neid üle vaadata ja kriminaalasja juurde liita, kuna sel päeval ei teatud M.B. isikust midagi.

Samas leidis ringkonnakohus, et tegemist on tehnilise eksimusega, kuna võetuse määrus ja protokoll on

koostatud 7. aprillil 1999. a. Ringkonnakohtu arvates tuleb arvestada asjaolu, et kannatanu J.O. on algusest

peale väitnud, et ta võib teda rünnanud meesterahva ära tunda ja et ta tundis selle inimese poes ära. Kohus

märkis, et neid ütlusi on J.O. kinnitanud ka kohtuistungil. Ringkonnakohus asus seisukohale, et on piisavalt

tõendeid M.B. süüditunnistamiseks KrK § 195 lg 3 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M.B. kaitsja K. Namm, kes palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata Lääne-Viru Maakohtu 18. detsembri 2002. a otsus M.B.

süüditunnistamises ja karistamises KrK § 195 lg 3 järgi. Kaitsja taotleb M.B. õigeksmõistmist

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks AKKS

§ 39 lg 3 p 7, s.o kohtuotsuses motiivide puudumine.

Kassaator märgib, et kohus on M.B. süüditunnistamisel KrK § 195 lg 3 järgi võtnud aluseks üksnes J.O.

ütlused, kuid jätnud hindamata kohtualuse ja tunnistajate ütlused, mis välistavad M.B. poolt kuriteo

toimepanemise. Kaitsja rõhutab, et J.O. ütlused on vastuolulised ja kirjeldavad teda rünnanud isikut

erinevalt. Kassaator rõhutab, et J.O. kirjeldas 15. märtsil 1999. a vahetult pärast kuriteo toimepanemist teda

rünnanud isikut kui 25-35 aastast 180-190 sentimeetri pikkust tugeva kehaehitusega meest, kellel oli seljas

telgiriidest tume jope, mille alläärde oli õmmeldud karusnahk. 8. aprillil 1999. a, s.o pärast M.B. väidetavat

äratundmist kaupluses nimetas J.O. teda rünnanud mehe vanuseks 40-45 aastat, samuti avaldas J.O., et ta ei

ole varem politseisse pöördunud. Veel toob kaitsja esile asjaolu, et pärast seda, kui J.O. oli näinud kaupluses

M.B., kes kandis nahkjakki, hakkas ta väitma, et teda rünnanud mees kandis tumepruuni nahkjakki.

Kassaator märgib, et J.O. pole põhjendanud, miks tema esialgselt antud isikukirjeldus hilisemast

kardinaalselt erineb. Kassaator osutab J.O. poolt ringkonnakohtu istungil antud ütlustele, mille kohaselt J.O.

nägi teda rünnanud isiku nägu, see jäi talle meelde ja sellest tulenevalt tundis ta selle isiku kohe ära. Samas

juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et J.O. nägi M.B. esimest korda kaupluses juba mõned päevad pärast

kallaletungi, kuid J.O. ei pöördunud ei sellel ega järgnevatel päevadel politsei poole, kuna ta kahtles, kas

tegemist on teda rünnanud isikuga. Kaitsja märgib, et M.B. oli 1999. aastal 46-aastane ja keskmist kasvu,

järelikult oli J.O. rünnanud isik J.O. esialgsete ütluste kohaselt M.B-st oluliselt noorem ja pikem. Samuti ei

sarnanenud M.B. riietus sellega, mida kannatanu nägi teda rünnanud isikul.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu M.B., samuti tunnistajate L.T., M.T., A.A. ja

T.M. ütlustele, mille kohaselt M.B. oli 14. märtsi 1999. a õhtul pärast 20.00 kodus.

Veel on kohus kaitsja arvates jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on kohtueelne

uurimine viidud läbi ebapädevalt ja otseselt M.B. süüdistava kallakuga, uurimistoimingute protokolle on

võltsitud ja asitõendeid ei ole uuritud vajaliku põhjalikkusega.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas M.B. kaitsja esitatud kassatsioonkaebust, prokurör leidis,

et kaebus on põhjendamatu ning Viru Ringkonnakohtu 19. veebruari 2003. a kohtuotsus tuleb jätta

muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Lääne-Viru Maakohtu 18. detsembri 2002. a ja Viru Ringkonnakohtu 19. veebruari 2003. a otsustest

nähtuvalt moodustasid tõendite kogumi, mille alusel M.B. KrK § 195 lg-s 3 ettenähtud kuriteo

toimepanemises süüdi tunnistati, kannatanu J.O. ütlused selle kohta, et just M.B. on isik, kes tungis

talle 14. märtsil 1999. a kella 21.00 paiku Jõhvi linnas J tn X maja juures kallale. Ringkonnakohus märkis, et

J.O. on rääkinud algusest peale, et ta võib teda rünnanud isiku ära tunda ja on selle isiku ka ära tundnud.

Nende ütluste ja M.B. äratundmisega J.O. poolt lugesid kohtud ümberlükatuks M.B. väited selle kohta, et

temale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal viibis ta kodus ega ole kuritegu toime pannud.

8. Õige on kassatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et kannatanu J.O. on kirjeldanud teda rünnanud

isikut ja tema riietust erinevalt. Nii on kannatanu väitnud kuriteole järgneval päeval, et kallaletungija nägi

välja 25-35 aastane, pikka kasvu, umbes 180-190 cm pikk meesterahvas, kes kandis presendist jopet, mille

alumises ääres oli karusnahk (tl 7). Kuid pärast seda, kui kannatanu oli hiljem kahel korral näinud 46-aastast

M.B., kes kandis pruuni nahkjopet, asus kannatanu väitma, et kallaletungija oli 40-45 aastane ja kandis

tumedat nahkjopet (tl 2, 18). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ka kassatsioonkaebuse väitega selle

kohta, et kannatanu J.O. ei ole suutnud põhjendada, miks tema poolt esialgselt antud kallaletungija kirjeldus

erineb oluliselt hilisemast.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku süüditunnistamine ei saa tugineda üksnes kannatanu

ütlustele olukorras, kus kannatanu hilisemad ütlused, millele süüditunnistamine rajanebki, erinevad olulises

osas kannatanu varasematest ütlustest.

Kõnealuses asjas on kannatanu pärast M.B. korduvat nägemist muutnud oluliselt oma ütlusi kurjategija

kirjelduse osas nii, et see on hakanud vastama M.B. välimusele. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis

kannatanu ütlusi (nii varasemaid kui ka hilisemaid) kinnitaksid. Nendest asjaoludest tekitatud kõrvaldamata

kahtlused välistavad kohtualust süüstavate muude tõendite puudumisel süütuse presumptsiooni põhimõttest

tulenevalt kohtualuse süüdimõistmise.

Maakohtu seisukoht, et kohtul puudub alus arvata, et kannatanu valetab, sest varem ta kohtualust ei tundnud,

on oletuslik ega välista kannatanu võimalikust mäluveast (isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes

algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse

kohta kõnelenud, tajunud) põhjustatud kannatanu eksitust. Süüdimõistev kohtuotsus ei saa aga rajaneda

oletusele.

10. Ühtlasi leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud ei ole järginud KrMK §-s 50 sätestatud tõendite

hindamise üldpõhimõtet, mille kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel ja millest tulenevalt ei ole

ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohtud on asunud seisukohale, et M.B-l ei ole 14. märtsi 1999. a õhtu kohta alibit. Seoses selle väitega

märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt Põhiseaduse §-st 22 ei ole keegi kohustatud

kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Küll on M.B. kogu kohtueelse ja kohtuliku uurimise väitel

järjekindlalt väitnud, et viibis talle inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kodus. Samuti on ta loonud

reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks, selgitades, et tema väiteid võivad tema arvates kinnitada

abikaasa L.T. ja viimase tütar M.T., kes viibisid kodus koos temaga, aga samuti A.A. ning T.M., kes olid sel

ajal külas oma sõbrannal M.T-l. Kõik nimetatud isikud on kinnitanud M.B. väidet tema kodusoleku kohta

14. märtsi 1999. a õhtupoolikul. Kohtud ei ole aga andnud hinnangut kohtualuse ütlustele. Samuti ei ole

kohtud lugenud L.T. ütlusi tõendiks, kuna viimane on M.B. abikaasa, ning on leidnud, et tunnistajatele on see

päev (14. märts 1999. a) meenunud alles "mitu kuud hiljem".

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on jätnud põhjendamatult kõrvaldamata vastuolud ühelt

poolt kannatanu J.O. hilisemates ütlustes ja teiselt poolt kohtualuse ning tunnistajate L.T., M.T., A.A. ja T.M.

ütlustes. Kuivõrd nende vastuolude kõrvaldamine ei ole enam võimalik, siis tulenevalt süütuse

presumptsiooni põhimõttest tuleb M.B. talle KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna

selle kuriteo toimepanemine M.B. poolt ei ole tõendatud.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Lääne-Viru Maakohtu 18. detsembri 2002. a ja Viru

Ringkonnakohtu 19. veebruari 2003. a otsused M.B. KrK § 195 lg 3 järgi süüditunnistamise ja karistamise

osas ning mõistab M.B. KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris