3-3-1-46-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-46-03

Määruse kuupäev

25. august 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Jüri Põld,

Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

Kohtuasi

Avanduse Vallavalitsuse kaebus Vabariigi Valitsuse 5. veebruari

2002. a määruse nr 66 õigusvastaseks ja Seaduse "2002. aasta

riigieelarve" § 2 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 2002. a otsus haldusasjas nr 3-

656/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

31. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/160/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Avanduse Vallavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. mai 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Avanduse Vallavalitsuse esindajad Jüri Aavik ja vandeadvokaat

Urmas Kõrgesaar

Vabariigi Valitsuse esindajad Marge Aasa ja Anne Haller

RESOLUTSIOON

Anda Avanduse Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu võttis 19. detsembril 2001 vastu Seaduse "2002. aasta riigieelarve", mille §-s 2 on

toetusfondist kohalike omavalitsuste eelarvesse eraldatava toetuse arvutamise valem.

2. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 2002. a määrusega nr 66 kinnitati ""Seaduses "2002 aasta

riigieelarve"" valla- ja linnaeelarvete toetusfondi määratud vahendite jaotamise kord", mille Lisas 1

on kirjas igale omavalitsusüksusele määratud toetuse kogusuurus ja eraldi raha toimetulekutoetusteks.

3. Avanduse Vallavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 2002. a määrus nr 66. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) Vallale eraldati 2002. aastaks riigieelarvest 1,3 miljonit krooni vähem kui kolmel eelneval

eelarveaastal keskmiselt. Valitsus võttis toetuse arvutamisel arvesse 2,28 miljonit krooni erakorralist

tulu, mis laekus vallale vallaelaniku väärtpaberite müügi tehingu pealt 2001. aastal tulumaksuna. Sel

aastal vallale sellist tulu enam ei laeku, toetusfondist eraldatud summa vähenemise tõttu ei suuda vald

täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja teda ähvardab maksejõuetus.

2) 20. juulil 2001 saatis vald Rahandusministeeriumile kirja, milles palus 2,28 miljonit krooni

käsitleda ühekordse laekumisena ja seda 2002. a riigieelarve toetusfondi jagamisel mitte arvesse

võtta. Telefonitsi kinnitati ministeeriumist, et taotlus rahuldatakse. Kirjalikult vastas rahandusminister

taotlusele alles 27. detsembril 2001, kui teatas, et kuna toetusfondi arvestamise aluseks on üksikisiku

tulumaksu tegelik laekumine 2000. ja 2001. a, siis ei ole võimalik toetusfondi arvestamisel rakendada

tulumaksu baasist tulumaksu juurdemaksete mahaarvestamise süsteemi, sest puudub võimalus

tulumaksu juurdemaksetest tingitud erakorralise tulu defineerimiseks.

3) Seaduse "2002 aasta riigieelarve" § 1 kulude osa 159 ja § 2, millele vaidlustatud määrus tugineb,

on vastuolus Põhiseaduse §-dega 3 lg 1; 12 lg 1; 116 lg 2; 123 lg 2, Euroopa kohaliku omavalitsuse

harta (Harta) art-dega 9.4 ja 9.5, Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse (VLRVS)

§-dega 2 lg 1 ja 5 lg 3, Teeseaduse § 16 lg-ga 3, Ühistranspordiseaduse § 28 lg-ga 1 ning tuleb

kooskõlas Põhiseaduse §-ga 15 jätta kohaldamata. Seaduse "2002. aasta riigieelarve" §-s 2 sisalduv

toetusfondi jaotamise valem on vastuolus Harta artikliga 9.4 ja 9.5 ja VLRVS § 5 lg-ga 3, sest

väiksemate rahaliste vahenditega kohalike võimuorganite kaitseks ei ole rakendatud meetmeid, et

tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist ning toetusfondi jagamisel

pole arvesse võetud eeldatavaid laekumisi riiklikest maksudest eeloleval aastal, vaid tegelikke

laekumisi eelnevatel aastatel. Rahandusministeerium teadis 2002. a riigieelarve projekti koostamisel,

et toetusfondi jagamise valem, mis jäigalt lähtub eelnevatel aastatel tegelikult laekunud tulumaksust,

toob Avanduse vallale kaasa eraldatavate toetusfondi vahendite hüppelise, valda sisuliselt

maksejõuetuks muutva vähenemise.

4. Avanduse Vallavalitsus muutis 24. juunil 2002 kaebust, paludes tunnistada õigusvastaseks

Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse osas, mis toetusfondi jagamisel lähtub kohalikele

omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. a tegeliku laekumise keskmisest ega

võimalda kohalike omavalitsuste eelnevate eelarveaastate tulubaasi arvestamisel jätta välja

ühekordseid erakorralisi laekumisi. Sellega rikutakse valla õigusi piisavatele rahalistele vahenditele

riikliku majanduspoliitika raames (Harta art 9.1), Põhiseadusega ja seadustega seatud kohustustega

vastavuses olevatele rahalistele vahenditele (Harta art 9.2), piisavalt mitmekülgsele ja paindlikule

kohalikele võimuorganitele rahaliste vahendite tagamise süsteemile (Harta art 9.4), rahalise

ühtlustamise mehhanismide või analoogiliste meetmete rakendamisele riigi poolt selleks, et tasandada

potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist (Harta art 9.5), saada valla- ja

linnaeelarvete toetusfondist eraldisi lähtuvalt üksikisiku tulumaksu eeldatavast laekumisest (VLRVS

§ 5 lg 3).

Haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist taotleti selleks, et saada hüvitust õigusvastase

haldusaktiga tekitatud kahju eest ning välistada samasuguse toetusfondi jagamise mudeli kasutamist

tulevikus ning selle tagajärjel kaebajale kahju tekitamist.

5. 19. märtsi 2002. a korraldusega nr 197-k eraldas Vabariigi Valitsus reservist Avanduse vallale

200 000 krooni ja 27. juuni 2002. a määrusega nr 207 lisaeelarvest 500 000 krooni üksikisiku

tulumaksu laekumise vähenemise kompenseerimiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel:

1) Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 ei ole vastuolus kaebaja osundatud õigusaktide sätetega.

Ükski neist sätetest ei käsi riigil kohalikule omavalitsusele toetuse määramisel jätta osa sellele

omavalitsusele laekunud tulust arvesse võtmata. Tulenevalt Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) §-dest 2 ja 3 on kohalik omavalitsus kohustatud iseseisvalt otsustama ja korraldama

kohaliku elu küsimusi, järgides seadusi. Kaebaja ei olnud kohustatud ega ka mingite erakorraliste

asjaolude tõttu sunnitud 2001. aastal laekunud 2,2 miljonit krooni kohe ära kulutama, vaid võinuks

jätta selle käesolevaks ja järgmiseks aastaks riigi poolt vähem eraldatava toetuse kompenseerimiseks.

Kaebajale oli teada, kuidas arvutatakse toetusfondist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse eraldatav

toetus, sest sama valem oli kasutusel ka 2001. aasta riigieelarvest toetuste määramisel. Vaidlusaluse

valemi rakendamine ei riku kaebaja poolt viidatud Harta art 9 punkte 1, 2, 4 ja 5. Kohalike

omavalitsuste tulubaas tugineb mitmekülgsel ja paindlikul süsteemil. Nende tulu ei sõltu ainult

riigieelarvest ülekantavatest vahenditest, vaid esmajärjekorras kohalike omavalitsuste eelarvetesse

laekuvatest riiklikest maksudest (56% tulumaksust, maamaks) ning majandustegevusest.

2) Kuna KOKS § 6 lg 5 kohaselt peab riik katma kohalikele omavalitsustele seadustega pandud

riiklike kohustuste täitmise kulud, siis peab muud omavalitsusüksuse ülesannetega seotud kulud

katma kohalik omavalitsus enda leitud vahenditest ning toetusfond on sellele üksnes toeks.

3) Valem pole vastuolus ka VLRVS § 5 lg-ga 3, mille kohaselt võetakse toetusfondi jaotamisel

aluseks eeldatavad laekumised eelarvetesse riiklikest maksudest. Väljend "eeldatavad laekumised"

tähendab laekumiste prognoosimist, mida võib teha eelnevate aastate laekumisi arvestades või

mingitel muudel alustel. Kuna Seadus "2002. aasta riigieelarve" on seaduslik, siis on seaduslik ka

selle seaduse alusel kehtestatud määrus.

7. Avanduse Vallavalitsus palus apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus, millega

tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse vaidlustatud määrus osas, mis toetusfondi jagamisel

lähtub kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. a tegeliku

laekumise keskmisest ega võimalda eelnevate eelarveaastate tulubaasi arvestamisel jätta välja

ühekordseid erakorralisi laekumisi.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Tulenevalt vaidlustatud määruse §-st 1 on valla- ja linnaeelarvete toetusfondi määratud eraldiste

summa jaotamise aluseks Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2, millest lähtuvalt eraldati määruse

lisa 1 kohaselt Avanduse vallale 2002. a 518 000 krooni, millest 243 000 krooni anti

toimetulekutoetusteks. Avanduse vald leiab, et toetusfondi jagamise põhimõte, mis on sätestatud

Seaduse "2002. aasta riigieelarve" §-s 2, pole kooskõlas Põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 123 lg-ga 2,

Harta artiklitega 9.4 ja 9.5 ning VLRVS § 5 lg-ga 3, sest ei võimalda jätta arvestamata erakorraliselt

laekunud märkimisväärset tulu.

2) Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 sätestab toetusfondist kohaliku omavalitsusüksuse

eelarvesse eraldatava toetuse arvutamise valemi. Valem võtab toetusfondi jaotamisel muu hulgas

arvesse kohaliku omavalitsuse üksusele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. aasta

tegeliku laekumise keskmise.

3) Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et juhul, kui Eesti seadused või muud aktid

on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

Riigikogu ratifitseeris Harta 28. septembril 1994.

4) Selleks, et oleks tagatud Põhiseaduse § 3 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse printsiip, peab seadus

2002. aasta riigieelarve kohta olema kooskõlas nii tol ajal kehtinud VLRVS § 5 lõikega 3 kui ka

Harta artiklites 9.4 ja 9.5 sätestatuga. Harta artiklid 9.1 ja 9.2 panevad riigile kohustuse tagada

kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmiseks vajalik tulubaas. Eestis on kohalike

omavalitsuste põhiliseks tuluallikaks laekumised riiklikest maksudest, eriti füüsilise isiku

tulumaksust. Tulumaksuseaduse § 5 lg 1 p 2 kohaselt laekub residendist füüsilise isiku poolt makstud

või temalt kinni peetud tulumaksust 44% riigile ning 56% maksumaksja elukohajärgsele kohalikule

omavalitsusüksusele. Tulenevalt Maamaksuseaduse §-st 6 laekub ka maamaks omavalitsusüksuse

eelarvesse. Kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuvad ka maardlate kaevandamisõiguse ja vee

erikasutuse tasu. Piisava tulubaasi nõue hõlmab nii kohalikule omavalitsusele pandud riiklike

ülesannete täitmiseks vajaminevad kulutusi kui ka kohaliku omavalitsuse olemuslike kohustuslike

ülesannete täitmiseks vajaminevaid vahendeid. Ei kohus ega vastustaja pole vastupidist väitnud,

selles küsimuses vaidlus puudus ning seepärast ei pidanud kohus kaebuse esitaja vastavatel

põhjendustel ka pikemalt peatuma.

5) Harta artikkel 9.4 näeb ette, et rahandussüsteem, millel tuginevad kohalike võimuorganite

rahalised vahendid, peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, et pidada sammu neile pandud

ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega. Rahandussüsteemi mitmekülgsus on

tagatud eelpool loetletud erinevate laekumistega kohalikule omavalitsusele ja täiendavalt

riigieelarvest määratud eraldistega. Tegemist on ka paindliku süsteemiga, sest riigieelarvest tehtavate

eraldiste suurus sätestati Riigieelarve seaduse § 9 lg 1 kuni 20. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni

järgi igal aastal vastuvõetavas seaduses riigieelarve kohta ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt juhul, kui

pärast riigieelarve vastuvõtmist kehtestatakse Riigikogu või Vabariigi Valitsuse õigusakte, mille

alusel valla- ja linnaeelarvete tulud vähenevad või kulud suurenevad, hüvitatakse vastavad summad

riigieelarvest. Rahandussüsteemi paindlikkuse nõue ei tähenda, et rahaliste vahendite eraldamisel

peaks jätma arvesse võtmata kohalikule omavalitsusele laekuvad muud tulud, ükskõik kas nad on

erakorralised või mitte.

6) Harta artikkel 9.5 näeb ette täiendavad tagatised väiksemate rahaliste vahenditega kohalike

võimuorganite kaitseks ning nõuab rahalise ühtlustamise mehhanismide või analoogiliste meetmete

rakendamist, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist.

Toetusfond, mille jaotamise põhimõtted nähti kuni 20. juulini 2002 ette VLRVS § 5 lg-s 3, oligi ette

nähtud selleks, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist kohalike

omavalitsuste vahel. Harta artikkel 9.5 ei kirjuta ette, milliseid kriteeriume peab riik arvestama

rahaliste vahendite ühtlustamiseks. Oluline on, et rakendatavad meetmed tasandaksid erinevusi

potentsiaalsete kulude ja tulude ebaühtlasel jagunemisel. Kindluse kohalikule omavalitsusele, et

rahaliste vahendite ümberjaotamise põhimõtete väljatöötamisel võetakse arvesse ka kohaliku

omavalitsuse seisukohti, peab tagama artikkel 9.6, mille kohaselt konsulteeritakse enne

ümberjaotamist kohalike võimuorganitega, kuidas sellised rahalised vahendid neile eraldatakse.

Põhimõtteliselt võib nõustuda kaebuse esitaja tõlgendusega, et väiksemate rahaliste vahenditega

kohalikele omavalitsustele ettenähtavad täiendavad tagatised peaksid kujutama endast

rahandussüsteemi osa selles mõttes, et tasandusmehhanismid peaksid olema ette nähtud mingi kindla

regulatsiooniga, et tagada kohalikule omavalitsusele kindlus, et neid rakendatakse ning et täiendavate

rahaliste vahendite saamine ei kannaks juhuslikku iseloomu. Samas on artikli 9.5 regulatsioon

mõeldud siiski üksnes väiksemate rahaliste vahenditega kohalike omavalitsuste suhtes kohaldamisele

ja lähtub artikli 9 esimestes lõigetes sätestatud eesmärgist tagada kohalikele omavalitsustele vajalikud

rahalised vahendid oma ülesannete täitmiseks.

7) Harta artikli 9.5 regulatsioon on Eesti siseriiklikku õigusesse kantud VLRVS §-ga 5. VLRVS § 5

lg 3 on olemuselt täpsem ja sätestab kriteeriumid, mida arvestatakse väiksemate rahaliste vahenditega

kohalike omavalitsuste potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste tasandamisel. Kaebuse esitaja on

leidnud, et viimatinimetatud säte on kooskõlas artiklis 9.5 käsitlemist leidnud põhimõtetega ning

seepärast ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata, kas artikli 9.5 regulatsioon on piisavalt selge, et

seda siseriiklikus õiguses otse kohaldada. Ringkonnakohus annab seega kohe hinnangu sellele

küsimusele, kas vaidlusaluses 2002. aasta riigieelarve §-s 2 toodud valem toetusfondi jaotamiseks on

kooskõlas VLRVS § 5 lg-s 3 sätestatuga.

8) VLRVS § 5 lg 3 sätestab kriteeriumid, millest tuleb lähtuda toetusfondi jaotamise kohta käiva

eeskirja koostamisel ja annab võimaluse arvesse võtta ka muid kriteeriume, mis väljendavad

omavalitsusüksuste erisusi. See tähendab, et toetusfondi valemi osiseid pole kindlaks määratud

ammendavalt, kuid kindlasti peavad kõik selle valemi näitajad olema põhjendatud omavalitsusüksuse

erisuste arvessevõtmise seisukohast. Erinevate kriteeriumide arvestamise osakaal võib varieeruda ja

seetõttu on võimalik VLRVS § 5 lg-s 3 sätestatud nõuet järgida erineval viisil. 2002. a riigieelarve §-s

2 sisalduv valem mahub VLRVS § 5 lg 3 sätestatud toetusfondi jaotamise piiridesse, vastab selles

normis ettenähtud tunnustele ning seetõttu ei ole viimasega vastuolus.

9) Toetusfondi vahendite jaotamisel valdade ja linnade vahel eelolevaks aastaks valla või linna

eeldatavate laekumiste arvestamise (prognoosimise) nõue ei tähenda samaaegselt, et toetusfondi

jaotamisel ei tule üldse arvesse võtta eelneval aastal riiklikest maksudest laekunud erakorralise

iseloomuga tulu. VLRVS § 5 lg 3 kohaselt on eeldatavad laekumised valla või linna eelarvesse üheks

komponendiks teiste seas, mis võetakse arvesse toetusfondi vahendite jaotamisel. Ka erakorraliselt

saadud tulu eraldi võetuna mõjutab kohaliku omavalitsuse üksuse rahaliste vahendite hulka

positiivselt võrreldes nende omavalitsusüksustega, kes sellist tulu saanud ei ole, ning on seega samuti

käsitletav ühe antud valda või linna iseloomustava erisusena VLRVS § 5 lg 3 tähenduses. Seega ei

ole õige kaebuse esitaja lähtekoht, et omavalitsusüksusele eelarveaastal erakorraliselt laekunud tulu

toetusfondist vahendite eraldamisel üldse ei peaks arvesse võtma. Õige on ka halduskohtu seisukoht,

et puudub õigusakt, mis kohustaks Vabariigi Valitsust sellist erakorralist tulu toetusfondi jagamisel

mitte arvestama. Seetõttu ei saa omavalitsusüksusel tekkida ka õiguspärast ootust, et toetusfondi

vahendeid jaotatakse niisuguse eeskirja kohaselt, mis erakorralisi maksulaekumisi üldse ei arvestaks.

Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 oleks vastuolus VLRVS § 5 lg-ga 3, kui esimesena viidatud

norm ei arvestaks eeldatava laekumisega valla või linna eelarvesse. Sellega aga riigieelarve § 2 puhul

tegemist ei ole. VLRVS ei kirjuta ette, millist metoodikat tulude eeldatava laekumise igaks eelolevaks

eelarveaastaks väljaselgitamiseks kasutama peab. Halduskolleegium jagab vastustaja seisukohta, et

tulumaksu kahe viimase aasta tegeliku laekumise keskmise arvestuse rakendamine toetusfondi

suuruse arvestamisel on VLRVS § 5 lg-s 3 sätestatud eeldatava laekumise väljaselgitamise

metoodika. Riiklikest maksudest kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse eeldatava laekumise

arvessevõtmise üheks tunnuseks 2002. aasta riigieelarve §-s 2 on ka 2002. aasta arvestusliku

maamaksu kogusumma ühe elaniku kohta omavalitsusüksuses kajastumine toetusfondi jaotamise

valemi erinevate osiste hulgas.

10) Lähtumine füüsilise isiku tulumaksu kohaliku omavalitsuse eelarvesse kahe viimase aasta

tegeliku laekumise keskmisest pole tulevikus eeldatava laekumise väljaselgitamiseks kindlasti

ainuvõimalik meetod ning kahtlemata on tal puudusi, eriti, mis puudutab erakorralise iseloomuga

maksutulude arvessevõtmist. On selge, et valem, mis peab kehtima kõigi omavalitsusüksuste kohta,

kelle reaalne olukord on väga erinev, ei saa välistada kõiki probleeme, mis võivad mõnel erijuhul

tekkida. Valla või linna eelarvesse riiklikest maksudest eeldatavatest laekumistest saab tõenäolisema

prognoosi näiteks juhul, kui arvestuse aluseks võetakse mitte kahe viimase aasta, vaid pikema

ajavahemiku vältel toimunud tulude laekumine. Kuid raske on tõmmata aastate arvu vahele piiri selle

järgi, kui suure arvu eelnevate aastate arvestamine on omavalitsusüksuse põhiseaduslikult kaitstud

huvide arvestamiseks vähemalt piisav. Riigieelarvet tuleb vaadata tervikuna, kuna selle sätted, mille

põhiseadusevastaseks tunnistamist taotletakse, toimivad koosmõjus riigieelarve teiste sätetega.

Riigieelarve sisaldab ka võimalust erinevate ettenägematute kulude katmiseks Vabariigi Valitsuse

reservist. Vabariigi Valitsuse reserv ei saa muidugi asendada Põhiseadusest ja seadusest tulenevaid

eraldisi sätestavate kuluartiklite sissevõtmist riigieelarvesse. Kuid Vabariigi Valitsuse reservfond on

üks võimalus paindliku rahaliste vahendite jagamise süsteemi tagamiseks, mis võimaldab reageerida

juhtudel, kui riigieelarve muud kuluartiklid ei võimalda täies ulatuses kõiki kohaliku omavalitsuse

ülesannete täitmiseks vajaminevaid kulutusi katta.

11) Kaebuse esitaja on märkinud, et valemi kohaldamine on ebaõige, sest juba selle teistkordne

rakendamine muudab ühe kohaliku omavalitsuse sisuliselt maksejõuetuks, samuti, et erakorralise tulu

arvestamisega muudeti 2002. aastaks tehtud prognoos teadvalt valeks. Selline seisukoht pole päris

õige. Kaebuse esitaja ei arvesta, et kui lähtuda tema arutlustest tulumaksust laekuva tulu

prognoosimisel, oli prognoos juba 2001. aastaks teadvalt vale, sest nagu kaebuse esitaja on

kinnitanud, oli umbes sellise erakorralise tulu laekumine vallale kindel juba 2000. aastal, mil toimus

tehing. 2001. aastal sai vald riigieelarvest tavapärase toetusfondi eraldise summana, mis oli

arvestatud sama valemi järgi, mis ka käesolevas asjas on vaidlustatud. Samuti jäi vallale riigi poolt

kehtestatud rahandussüsteemist lähtuvalt vallale laekuv tulumaksuosa. Kui kaebuse esitaja rõhutab

prognooside tegemisel vajadust lähtuda võimalikult reaalselt saadaolevast tulust, oleks vald juba

2001. aastal pidanud vastu olema toetusfondi jagamise põhimõtetele, sest ta sai sel aastal tulu

rohkem, kui toetusfondi jagamiseks koostatud prognoosis arvesse võeti. Valla väidetavat

maksejõuetust ei saanud seega kuidagi põhjustada nimetatud valemi rakendamine. Pigem võiks selle

põhjuseks lugeda valla võimuorganite poolt väidetavalt Rahandusministeeriumi ametnike lubadustele

tuginedes võetud riske. Vald on oma rahaliste vahendite käsutamisel autonoomne ning riigil on väga

vähe võimalusi selles osas midagi ette kirjutada. Ka Harta preambulas rõhutatakse, et kohalikul

omavalitsusel on talle tarvilike rahaliste vahendite suhtes ulatuslik autonoomia.

12) Halduskohus hindas kaebuse esitaja väiteid ja põhjendusi asja lahendamiseks vajalikul määral

ning pole eksinud ka faktiliste asjaolude tuvastamisel. Kaebuse esitaja pidi olema teadlik analoogilise

valemi rakendamisest 2001. a, sest valem kehtestati samamoodi seadusega ja sellest lähtuti

toetusfondi jagamisel. Seda, et vald oli teadlik võimalusest, et nn erakorralist laekumist võidakse

arvestada toetusfondi jagamisel, näitab ka see, et vald on enda sõnul rohkem kui aasta vältel

korduvalt pöördunud Rahandusministeeriumi poole kinnituste saamiseks selliste tulude arvestamise

osas. "Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu

delegatsiooni läbirääkimiste tulemused 2002. aasta eelarvete osas" (toimiku lk 97), näitab samuti, et

3. juuli 2001. a seisuga toetasid omavalitsusliidud 2002. aasta riigieelarve seaduse §-s 2 sätestatud

valemi muutmata jätmist. Valemi rakendamise aluseks olevas metoodikas pidi kokku lepitama hiljem

ning nagu nähtub hilisemast protokollist, lõplikku kokkulepet ei saavutatud. Protokollidest nähtuvalt

oli vaidluse all peamiselt küsimus, mitme aasta tulumaksu tegelik laekumine tuleks arvesse võtta.

Seega pidi kaebuse esitajal olema piisavalt andmeid selle kohta, et nn erakorraline tulu võetakse

tulumaksu tegeliku laekumise koosseisus arvesse, küsimus oli üksnes selles, kui suures osas see

hakkab mõjutama eraldatava toetuse suurust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. Avanduse Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja

ringkonnakohtu otsuse ning teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kassaator leiab, et

kohaldamata tuleb jätta Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 osas, mis sunnib toetusfondi jagamisel

lähtuma kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. a tegeliku

laekumise keskmisest ega võimalda kohalike omavalitsuste eelnevate aastate tulubaasi arvestamisel

jätta välja ühekordseid erakorralisi laekumisi. Vallavalitsus leiab jätkuvalt, et nimetatud valem on

vastuolus Põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 123 lg-ga 2, Harta artiklitega 9.4 ja 9.5 ning VLRVS § 5 lg-ga

3. Kasseeritud on ka kohtumenetluse seaduse kohaldamist.

Oma seisukohti põhjendab kassaator järgmiselt:

1) Ringkonnakohus pole 2002. a kohalike omavalitsuste rahastamise süsteemi paindlikkust hinnates

andnud hinnangut sellele, kuidas mõjutab süsteemi paindlikkust seaduses "2002. aasta riigieelarve"

sisalduv toetusfondi valem. Harta artikkel 9.4 nõuab rahandussüsteemi mitmekülgsust ja paindlikkust

sõnaselgelt selleks, et pidada sammu omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste

tegeliku muutumisega. Ringkonnakohus pidas süsteemi piisavalt paindlikuks seetõttu, et

riigieelarvest kohalikele omavalitsustele tehtavate eraldiste suurus sätestatakse igal aastal

vastuvõetavas seaduses riigieelarve kohta, jättes analüüsimata, kuidas mõjutab rahandussüsteemi

paindlikkust Seaduses "2002. aasta riigieelarve" sisalduv toetusfondi valem. Ometi on Avanduse vald

kohtutes põhjendanud Eesti rahandussüsteemi vastuolu Harta artikliga 9.4 just sellega, et toetusfondi

valem on liiga jäik. Ringkonnakohus pole täitnud TsMS § 330 lg-t 6, mille järgi ringkonnakohus peab

vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.

2) Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu Avanduse valla seisukohaga, et Harta artiklis

9.4 sätestatud "piisava paindlikkuse" nõude sisustamisel tuleb kasutada sisulisi kriteeriume.

Ringkonnakohus tõlgendas Harta artiklit 9.4 formalistlikult, leides, et artiklis 9.4 sätestatud kohalike

omavalitsuste rahastamise süsteemi paindlikkuse nõue on täidetud, kui riigil on vabad käed määrata

riigieelarvest tehtavate eraldiste suurust iga-aastase riigieelarvega. Seega rikkus ringkonnakohus

TsMS § 330 lg-t 6.

3) Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalune valem ei saanud põhjustada

Avanduse valla maksejõuetust 2002. a, kuna sama valemi rakendamine 2001. a põhjustas vallale

tegelikust väiksema tulu prognoosimise, olles seega vallale kasulik.

a) Avanduse vald teavitas rahandusministeeriumi 2000. a suvel tulumaksu võimalikust erakorralisest

laekumisest. Ministeeriumi arvates polnud erakorralise laekumise tõenäosus oluline, sest senise

praktika järgi olid erakorralised laekumised põhjendatud taotluse korral alati tulubaasi arvestamisel

välja jäänud. Kuna suvel 2000 polnud teada 2001. aasta toetusfondi valem, siis oleks erakorraline tulu

nii või teisiti jäetud arvestamata. Seega ei andnud vaidlusalune valem vallale rahalist võitu.

b) Ebaloogiline on ringkonnakohtu seisukoht, et 2002. aastaks vallale tehtud tulumaksu prognoos ei

saa olla teadvalt vale, sest sellisel juhul oleks teadvalt vale ka prognoos 2001. aastaks. 2002. aastal

laekuva tulumaksu prognoosi õigsus ei sõltu varasemate aastate prognooside õigsusest. Erakorralise

tulumaksu laekumine pole kindel enne, kui tulu deklareeritakse. On põhimõtteline küsimus: kas

sundida erakorralist tulu saanud omavalitsust säilitama erakorralist tulu selleks, et vaatamata

järgnevate aastate teadlikult ülepaisutatud tulumaksu prognoosidele kuidagi ots otsaga kokku tulla

või oleks eelkõige regionaalpoliitika huvides mõistlikum anda võimalus kasutada erakorralist tulu

investeeringuteks. Eesti praeguse süsteemi puhul, kus toetusfondi valem määratakse igaks

eelarveaastaks eraldi riigieelarvega, ei saa omavalitsus seda kuidagi teada. Sisuliselt on

ringkonnakohus leidnud, et enamikes senistes riigieelarvetes on toetusfondi valem võimaldanud mitte

arvata erakorralisi laekumisi eeldatavasse tulubaasi. Aastatel 2001 ja 2002 on toetusfondi valem

toonud kaasa toetusfondi eriti olulise ja aastal 2003 pisut väiksema vältimatu vähenemise. Absurdne

on nõue, et omavalitsused peavad erakorralisi tulusid reserveerima järgnevateks aastateks olukorras,

kus nad ei tea, kuidas võib erakorraline laekumine mõjutada toetusfondi laekumisi. Toetusfondi

jaotamisel tuleb lähtuda järgmise aasta reaalsest tulubaasist.

c) Ringkonnakohus on seisukohal, et võimalus katta ettenägematud kulud Vabariigi Valitsuse

reservist suurendab süsteemi paindlikkust. Avanduse vald möönab, et reserv võib olla lahenduseks,

kui tegemist on ettenägematute kuludega. Väiksemas osas probleem ka reservi abil lahendati. Pole

õige, et olukorra lahendamise ainus võimalus on Vabariigi Valitsuse reserv. Reserv pole mõeldud

selleks, et lahendada olukordi, mille tekkimine on enne riigieelarve vastuvõtmist kindlalt teada.

Teadvalt vale tulubaasi arvestamine pole "ettenägematu kulu." Normaalne pole olukord, kus

omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalike vahendite olemasolu sõltub üksnes valitsuse suvast.

4) Ringkonnakohus pole vastanud apellandi väitele, et omavalitsuste rahastamise süsteem, mis ei

võimalda võtta arvesse finantsallikate ebaühtlast jagunemist aastate lõikes, pole paindlik.

Erakorraline tulu on üks finantsallikate ebaühtlase jagunemise juhtudest. Omavalitsuse peamise

tööandja pankrotistumine on teine juhtum. On mõistusevastane, kui sellisel juhul, hoolimata

võrdlemisi kindlalt prognoositavast tulumaksu laekumise vähenemisest järgneval eelarveaastal,

arvestatakse omavalitsuse tulubaas jäigalt kahe viimase aasta keskmise laekumise põhjal.

5) Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes hindamata toetusfondi valemi kooskõla Harta

artikliga 9.5 ja kohaldamata nimetatud artiklis sisalduvaid printsiipe ka VLRVS § 5 lg 3

tõlgendamisel. Kohus leidis, et kuna kaebuse esitaja arvates on VLRVS § 5 lg 3 kooskõlas Harta

artikliga 9.5, siis pole vaja hinnata, kas see artikkel on otsekohaldatav. Piisab, kui hinnata toetusfondi

valemi kooskõla VLRVS § 5 lg-ga 3. Sellega moonutas ringkonnakohus Avanduse valla seisukohti

ning jättis tähelepanuta valla taotlused hinnata toetusfondi valemi kooskõla Harta artikliga 9.5.

Avanduse vald pole üheski protsessistaadiumis väitnud, et VLRVS § 5 lg 3 inkorporeerib

ammendavalt Eesti õigusesse Harta artiklites 9.4 ja 9.5 sätestatud põhimõtted. Avanduse valla väide,

et VLRVS on Harta artiklites 9.4 ja 9.4 sätestatud põhimõtetega kooskõlas, tähendab üksnes seda, et

see pole nende põhimõtetega vastuolus, erinevalt toetusfondi valemist.

6) Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et 2002. a toetusfondi valem pole vastuolus VLRVS § 5 lg-

ga 3. Kohtuvaidluse esemeks on eeskätt see, kas regulatsioon, mis välistab erakorralise tulu

arvestamata jätmise, on õiguspärane. Toetusfondi valem on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda

tulubaasist välja arvata erakorralisi laekumisi. Harta artiklitest 9.4 ja 9.5 ning VLRVS § 5 lg-st 3

tulenevalt peaks omavalitsuse tulude ükskõik millisel põhjusel suurenemine ühel eelarveaastal

omama tähtsust järgneva aasta toetusfondi vahendite jagamisel vaid juhul, kui selle alusel on põhjust

ennustada suuremat tulubaasi. Tulumaksu laekumise osakaal enamikes omavalitsustes on valla

tulubaasi kujunemisel otsustav. Seetõttu juhul, kui eeldatavale tulumaksu laekumisele omistataks

toetusfondi jagamisel suhteliselt vähe kaalu, kaoks sellel jagamisel seos valdade tegeliku täiendava

tuluvajadusega. Sama tagajärg oleks ka ebaadekvaatsel tulumaksu prognoosimisel. Tegelik probleem

toetusfondi valemi puhul on selles, et valem välistab võimaluse teha erandeid, kui on ilmne, et jäik

lähtumine eelnevate aastate laekumisest annaks selgelt vale prognoosi.

7) Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et omavalitsusüksusel ei saa olla õiguspärast ootust

erakorraliste tulude järgneva aasta tulubaasi mittearvamiseks, sest puudub valitsusele vastavat

kohustust panev õigusakt. Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna kohalike omavalitsuse talitus

on kinnitanud, et erakorralisi laekumisi tulubaasi ei arvestata. On arusaamatu, miks ringkonnakohus

nimetab neid kinnitusi "väidetavateks", kui keegi pole kohtuvaidluses seadnud nende olemasolu

kahtluse alla ning kohtule esitatud tõenditest nähtub, et nende olemasolu on tunnustatud ka

omavalitsusliitude ja Vabariigi Valitsuse eelarveläbirääkimistel.

8) Ringkonnakohus rikkus HKMS § 15 lg-t 1, tuvastades asjaolusid, mille kohta pooled ei saanud

arvamust avaldada. Ringkonnakohtu seisukohtade järgi nähtub omavalitsusliitude ning Vabariigi

Valitsuse eelarveläbirääkimiste protokollidest, et vaidluse all olevat olnud peamiselt küsimus, mitme

aasta tulumaksu tegelik laekumine tuleks arvesse. Sellest tuletab ringkonnakohus omakorda, et

Avanduse vald pidi teadma, et erakorraline tulu arvestatakse tulubaasi. Läbirääkimistel seisnenud

küsimus vaid selles, kui suures osas see hakkab mõjutama eraldatavat toetust. Kui ringkonnakohus

pidas oluliseks tuvastada, mis oli kokkuleppeni mittejõudmise põhjus, oleks ta pidanud küsima poolte

arvamust ning erineva arvamuse korral andma pooltele võimaluse tõendada oma seisukoha õigsust.

Tegelikult oli kokkuleppe mittesaavutamise üheks peamiseks põhjuseks ka erakorraliste tulude

küsimus, mida Avanduse vallal olnuks lihtne tõendada tunnistajatega. Mõistetamatu on, milliste

protokollis sisaldunud lausete järgi tegi ringkonnakohus oma järeldused. Kui faktiline küsimus

"tõusetub" esmakordselt alles sellise otsuse tegemisel, milles tuvastatud asjaolusid ei saa vaidlustada,

on protsessiosalisel võimatu kasutada õigust avaldada vastava asjaolu kohta arvamust.

9) Seaduses "2003. aasta riigieelarve" sisalduv tasandusfondi valem on käesolevas asjas vaidlustatud

toetusfondi valemist mitmeti erinev. Säilinud on aga element, mille tõttu Avanduse vald peab valemit

põhiseadusevastaseks - omavalitsuse tulubaasi arvestamine jäigalt tegelikele laekumistele tuginedes.

Probleem võib Avalduse valla jaoks olla aktuaalne, kui ka 2004. a eelarves võetakse arvesse kolme

eelnevat aastat.

10. Vabariigi Valitsuse esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Vabariigi Valitsus väidab järgmist:

1) Vastustaja ja kohtute arusaama järgi on Seaduses "2002. aasta riigieelarve" sätestatud toetusfondi

valemi koostamise aluseks võetud metoodika vastavuses Harta artiklis 9 sätestatud mitmekülgsuse ja

paindlikkuse põhimõttega.

2) Ei saa nõustuda kassaatori etteheitega ringkonnakohtule, et see hindas kohalike omavalitsuste

finantseerimissüsteemi paindlikkust laiemalt ja mitte 2002. eelarveaasta kontekstis. Üldiselt kõigi

eelarveaastate kohta kehtestatud norme on kohtuasjas hinnatud siiski 2002. a kontekstis.

3) Kui 2001. a valemi väljatöötamisel (mis on analoogiline 2002. a valemiga) oleks tulumaksu

laekumise prognoosimisel arvestatud Avanduse vallale laekuva 2,28 miljoni suuruse nn erakorralise

tuluga, siis oleks 2001. a toetusfondist eraldatavad vahendid olnud kahtlemata väiksemad.

4) Harta artiklis 9.5 ei peeta silmas ühe kohaliku omavalitsuse kulude ja tulude tasandamist erinevatel

aastatel, mis on kohaliku omavalitsuse enda ülesanne eelarve koostamise kaudu. Silmas peetakse

erinevate kohalike omavalitsuste tulu- ja kulubaaside vahede tasandamist. Tänu 2001. a erakorralisele

tulumaksu laekumisele oli Avanduse vallal ühel aastal võimalik käsutada suuremaid rahalisi

vahendeid. Toetusfondi idee seisneb täiendavate rahaliste vahendite eraldamises väiksemate rahaliste

vahenditega kohalikele omavalitsustele. Toetusfondist ei saa toetust omavalitsused, kelle tulubaas on

piisavalt suur. 2002. a toetusfondi valem, rakendatuna Avanduse vallale, tasandabki Avanduse valla

2001. a suuremat tulubaasi võrreldes teiste omavalitsustega.

5) Parema variandi võimalikkus ei tähenda automaatselt nö halvema variandi õigusvastasust.

Kasutatud valem võimaldas riigil prognoosi aluseks võtta tegelikud andmed, vähendamaks kindla

aluseta planeerimisest tulenevaid riske. Teiseks võimaluseks olnuks kasutada kuni 2001. a kehtinud

varianti, mille kohaselt mõeldi järgmise aasta tulumaksu laekumine sisuliselt välja, tuginedes küll

olulisel määral eelmise aasta tulumaksu laekumisele. Mõlema variandi puhul prognoositakse

tulumaksu laekumist. See, et Avanduse vallale on kasulikum teine variant, ei tähenda vaidlustatud

metoodika õigusvastasust.

6) Üldise iseloomuga regulatsioon on paratamatult sobivam ühele ja vähem sobiv teisele. Seadus kui

üldakt ei saagi individuaalselt arvestada kõikide subjektidega ning sisaldada absoluutselt parimat

regulatsiooni kõigi subjektide jaoks.

7) Rahandusministeerium on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et väited ministeeriumi

ametnike kinnituste kohta pole antud menetluses asjakohased ja pole seega vastavaid väiteid ei

kinnitanud ega ümber lükanud.

8) Ringkonnakohus pole kaebaja enda poolt esitatud tõendit (omavalitsuste ja Vabariigi Valitsuse

vaheliste eelarveläbirääkimiste protokolli) hinnates kohustatud täiendavalt protsessiosaliste arvamust

küsima.

9) Avanduse vald pole esitanud tõendeid, et toetusfondi valemi rakendamine tingis maksejõuetuse.

Näide Käru algkooli sulgemisest ei tõenda valla maksejõuetust.

10) Rahandusministeeriumile 2002. eelarveaasta kohta esitatud aruannetest nähtub, et tulumaksu

laekumine Avanduse vallas on järk-järgult kasvanud, olles aasta lõpuks 7,3 miljonit krooni. 2002. a

laekus Avanduse vallale 366 600 krooni rohkem, kui tegelikult kulutati. Lisaks jäi puutumata

kassatagavara ja osa 2001. a jäägist kogusummas 21 400 krooni. Seega on alusetu väide, et valem

põhjustas valla maksejõuetuse.

11) Retoorilised ja poliitika valdkonda kuuluvad on väited, mis puudutavad laekunud tulu kiiret

investeerimist ja selle positiivset mõju regionaalpoliitikale.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. Kõigepealt esitab kolleegium väga kokkuvõtlikult käesoleva haldusasja põhilised asjaolud ja

senise menetluskäigu.

12. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 2002. a määruse nr 66 "Seaduses "2002. aasta riigieelarve"" valla-

ja linnaeelarvete toetusfondi määratud vahendite jaotamise kord" Lisaga 1 jaotati valla- ja

linnaeelarvete toetusfondi (edaspidi toetusfond) määratud eraldiste summa (sh arvestuslikud vahendid

munitsipaalkoolide õpilaste sõidusoodustuste osaliseks kompenseerimiseks, ühisürituste

korraldamiseks ning toimetulekutoetusteks) 2002. aastaks.

13. Avanduse vald sai 2001. a erakorralise tuluna vallaelaniku 2000. a aktsiatehingu pealt 2,28

miljonit krooni tulumaksu, mille ta kulutas 2001. a ära. 2002. a toetusfondi jaotamisel võttis Vabariigi

Valitsus selle erakorralise tulu Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 alusel arvesse 2002. a eeldatava

tuluna. Avanduse Vallavalitsus ei nõustunud sellega.

Avanduse Vallavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 2002. a määruse nr 66. Avanduse Vallavalitsus muutis 24. juunil 2002 kaebuse

nõuet ja palus tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse osas, mis toetusfondi

jagamisel lähtub kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. aasta ja

2001. aasta tegeliku laekumise keskmisest ega võimalda kohalike omavalitsuste eelnevate

eelarveaastate tulubaasi arvestamisel jätta välja ühekordseid erakorralisi laekumisi. Avanduse

Vallavalitsus väitis, et Seaduse "2002. aasta riigieelarve" §-s 2 sisalduv toetusfondi jaotamise valem,

millele vaidlustatud määrus tugineb, on põhiseadusevastane ja tuleb jätta kohaldamata.

Avanduse Vallavalitsus taotles Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 2002. a määruse nr 66 õigusvastasuse

kindlakstegemist ja toetusfondi jaotamise valemit sätestava seadusesätte põhiseadusevastaseks

tunnistamist selleks, et saada hüvitist õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju eest ning välistada

samasuguse toetusfondi jagamise mudeli kasutamist tulevikus ning selle tagajärjel kaebajale uuesti

kahju tekitamist.

14. Halduskohus ja ringkonnakohus ei nõustunud Avanduse Vallavalitsuse seisukohtadega määruse ja

toetusfondi jaotamise valemi põhiseadusevastasuse kohta ning jätsid kaebuse rahuldamata.

15. Kassatsioonkaebuses on Avanduse Vallavalitsus jätkuvalt seisukohal, et kohtuasja lahendamisel

tuleb jätta kohaldamata Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 osas, mis sunnib toetusfondi jagamisel

lähtuma kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. a tegeliku

laekumise keskmisest ega võimalda kohalike omavalitsuste eelnevate aastate tulubaasi arvestamisel

jätta välja ühekordseid erakorralisi laekumisi. Vallavalitsus leiab, et nimetatud valem on vastuolus

Põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 123 lg-ga 2, Euroopa Kohaliku omavalitsuse harta (Harta) artiklitega 9.4

ja 9.5 ning Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse (VLRVS) § 5 lg-ga 3.

Kasseeritud on ka kohtumenetluse seaduse kohaldamist. Kassatsioonimenetluses ei vaidlustata

Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 1 kulude osa 159.

16. Vabariigi Valitsuse esindaja väidab, et kassatsioonkaebus pole põhjendatud.

II

17. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 2002. a määruse nr 66 Lisa 1 (RT I 2002, 16, 95) kohaselt said

Lääne-Viru maakonna vallad 2002. aastaks toetusfondist raha järgmiselt:

Kunda linn

3 719 000

463 000

Rakvere linn

16 563 000

2 743 000

Tamsalu linn

5 634 000

1 683 000

Tapa linn

9 490 000

1 877 000

Avanduse vald

518 000

243 000

Haljala vald

4 015 000

312 000

Kadrina vald

6 886 000

872 000

Laekvere vald

3 195 000

294 000

Rakke vald

4 356 000

728 000

Rakvere vald

4 406 000

322 000

Rägavere vald

1 518 000

210 000

Saksi vald

2 569 000

289 000

Sõmeru vald

1 989 000

250 000

Tamsalu vald

4 287 000

1 032 000

Vihula vald

1 875 000

154 000

Vinni vald

8 598 000

299 000

Viru-Nigula vald

1 046 000

106 000

Väike-Maarja vald

9 024 000

1 184 000

KOKKU

89 688 000

13 061 000

Avanduse Vallavalitsus on vaidlustanud nimetatud määruse lisa 1 Avanduse valda puudutavas osas,

s.o kirje 518 000 krooni, millest toimetulekutoetusteks oli määratud 243 000 krooni.

18. Avanduse vald sai 2001. aastaks Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2001. a määrusega nr 44

toetusfondist 1 392 000 krooni (RT I 2001, 16, 96). 2000. aastaks sai Avanduse vald Vabariigi

Valitsuse 22. veebruari 2000. a määrusega nr 59 toetusfondist 1 557 000 krooni (RT I 2000, 14, 96).

Seega vähenes aastal 2002 Avanduse vallale toetusfondist jaotatav raha märgatavalt.

19. Seaduse "2002. aasta riigieelarve" (RT I 2002, 4, 8) § 2, mille vastavust Põhiseadusele on

vaidlustatud, kehtis järgmises redaktsioonis:

"§ 2. Toetusfondist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse eraldatav toetus (Tn) arvutatakse

järgmiselt:

Tn = ((m " ak - an)0,9" cn) + Ts / S Ts " 338400000 , kus

avaldise ((m " ak - an)0,9" cn) negatiivne väärtus arvestatakse toetusfondi arvestamisel 0-na;

m - toetustaseme koefitsient;

ak - kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. aasta tegeliku

laekumise keskmise, 2002. aasta arvestusliku maamaksu ning 2002. aasta arvestuslike loodusvarade

kasutustasude kogusumma kroonides ühe elaniku kohta Eestis;

an - kohaliku omavalitsuse üksusele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. aasta tegeliku

laekumise keskmise, 2002. aasta arvestusliku maamaksu ning 2002. aasta arvestuslike loodusvarade

kasutustasude kogusumma ühe elaniku kohta omavalitsusüksuses;

cn - kohaliku omavalitsusüksuse elanike arv.

Ts=0,7*tt2001+0,3*tt2000

Ts - kohaliku omavalitsuse üksusele 2002. aastal eraldatavad vahendid toimetulekutoetuste

maksmiseks

tt - toimetulekutoetuseks eraldatud vahendite hulk konkreetses omavalitsusüksuses konkreetsel

aastal."

20. Nimetatud seaduse §-ga 2 sätestatud toetusfondi jaotamise valemi formuleeringu "kohaliku

omavalitsuse üksusele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. aasta tegeliku laekumise

keskmise" kohaselt tuleb arvestada ka kohalikule omavalitsusele eelmistel aastatel laekunud

erakorralist tulu. Selle valemi järgi vähenes erakorralise tulu saamisel toetusfondist saadava raha

hulk.

Analoogiline valem kehtestati esmakordselt 2001. aastaks (RT I 2001, 4, 11). Varasematel aastatel oli

võimalik jätta erakorraliselt laekunud tulumaks arvestamata. Nii sätestas Seaduse "2000. aasta

riigieelarve" § 2 lg 2, et toetuse arvutamisel võetakse aluseks "kavandatavad laekumised füüsilise

isiku tulumaksust" (RT I 2000, 1, 1). Analoogiline põhimõte oli sätestatud ka Seaduse "1999. aasta

riigieelarve" § 2 lg-s 2 (RT I 1999, 3, 49).

III

21. Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse lisas 1 on kirjed, mis olemuselt on üksikjuhtumite

regulatsioonid ja seega HKMS § 4 lg 1 järgi vaidlustatavad halduskohtus. Tulenevalt Põhiseaduse §-

st 15 saab koos haldusaktiga vaidlustada ka haldusakti andmise aluseks olnud üldakti vastavust

Põhiseadusele. Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 sätestab üldise iseloomuga regulatsiooni.

22. 1. juulil 2002 jõustunud Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p-st 1 ja §-st 7

tulenevalt esitab kohaliku omavalitsuse volikogu otse Riigikohtule taotluse tunnistada

väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määrus

põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustunud seadus, Vabariigi Valitsuse või ministri määrus või

selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.

23. Avanduse vald on kaebuse halduskohtule esitanud 1993. a vastu võetud Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse kehtimise ajal. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette, et

halduskohus saab enne 1. juulit 2002 esitatud kaebuse menetluse lõpetada uuest Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses seadusest tuleneva halduskohtu pädevuse puudumise tõttu, isegi kui

kaebuses on selgesõnaliselt väidetud määruse või seaduse vastuolu kohaliku omavalitsuse

põhiseaduslike tagatistega.

Seega oli Avanduse valla kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuses.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise

kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes kohtumenetluses ja kahjunõude esitamist teises

kohtumenetluses. Sama seadustiku § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

25. Kuna Avanduse Vallavalitsus esitas tuvastamiskaebuse selleks, et hiljem esitada kahjunõue, siis

leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Avanduse vallal on põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 2002. a määruse nr 66 Lisa 1 vaidlustamiseks.

26. Seda, kas Vabariigi Valitsuse nimetatud määrusega Avanduse vallale ka kahju tekitati, saab valla

kaebuse põhjal lahendada eraldi kohtumenetluses.

IV

27. Avanduse Vallavalitsus näeb Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 põhiseadusevastasust Harta

artiklite 9.4 ja 9.5 kaudu.

28. Harta (RT II 1994, 26, 95) artikkel 9 kannab pealkirja "Kohalike võimuorganite rahalised

vahendid."

Harta artikkel 9.4 sätestab: "Rahandussüsteem, millel tuginevad kohalike võimuorganite rahalised

vahendid, peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, et pidada sammu neile pandud ülesannete

täitmiseks tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega."

Harta artikkel 9.5 sätestab: "Väiksemate rahaliste vahenditega kohalike võimuorganite kaitseks on

vajalik rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada

potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist. Need mehhanismid või meetmed ei

kahanda kohalike võimuorganite otsustamisvõimet oma volituste piires."

29. Kolleegium arvab, et Harta ei kujuta endast kohaliku omavalitsuse finantseerimise küsimustes

vahetult rakendatavat õigust, vaid on raamleping, mida tuleb konkretiseerida Eesti seadusandlusega.

Mis puutub Harta nimetatud artiklitesse, siis ei saa neid mõista isoleeritult. Need artiklid on seotud

artikliga 9.1, mille kohaselt on kohalikel võimuorganitel riikliku majanduspoliitika raames õigus

piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad võivad oma volituste piires vabalt kasutada.

Viimatinimetatud sättes on õigus piisavatele rahalistele vahenditele seostatud riikliku

majanduspoliitikaga, mis pole õiguslik, vaid poliitiline kategooria.

V

30. Kolleegiumi arvates pole käesolevas asjas põhiprobleemiks see, kas Eesti riik on oma seadustes

järginud Harta põhimõtteid. Põhiprobleemiks on see, kas vaidlustatud regulatsioon tagas Avanduse

vallale õiguse piisavatele rahalistele vahenditele. Selle õiguse sisustamisel tuleb aga arvestada ka

Hartaga.

Eestis on kohaliku omavalitsuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele kui kohaliku omavalitsuse

finantsgarantii element tuletatav Põhiseaduse §-st 154.

Riigikohtu halduskolleegium näeb Seaduse "2002. aasta riigieelarve" § 2 ja Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 2002. aasta määruse nr 66 Avanduse valda puudutava lisa 1 vastuolu Põhiseaduse §-ga

§ 154 läbi Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse. Viimatinimetatud seadus kaotas

kehtivuse 20. juulil 2002 (RT I 2002, 64, 393).

31. Valla- ja linnaeelarve seaduse § 5 järgi on kohaliku omavalitsuse eelarve tuludeks laekumised

maksudest, laekumised munitsipaalettevõtetest, -asutustest ja -varadest, rahalised toetused ja

sihtotstarbelised laekumised, laenud ja intressi ning muud laekumised.

Riiklikest maksudest laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse residendist füüsilise isiku tulumaksust

56% (Tulumaksuseaduse § 5 lg 1) ja maamaks (Maamaksuseaduse § 6). Kohaliku omavalitsuse

eelarvesse laekuvad ka maardlate kaevandamisõiguse ja vee erikasutuse tasu (VLRVS § 5 lg 3).

32. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 2 lg 1 järgi eraldati kohalikele

omavalitsustele riigieelarvest raha eelarvete toetusfondi eraldistena ning sihtotstarbeliste eraldistena.

Sama paragrahvi lõige 2 sätestas: "Kohalike omavalitsuste rahalised vahendid peavad olema

vastavuses neile põhiseaduses ja seadustes sätestatud kohustustega."

33. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5 pealkirjaga "Toetusfond" sätestas:

"(1) Toetusfond moodustatakse riigieelarves eelarvetele täiendavate vahendite eraldamiseks.

(2) Toetusfondist finantseeritakse seadusega ettenähtud kohustuste täitmist ja arengueelduste loomist.

(3) Toetusfondi jaotamisel võetakse aluseks eeldatavad laekumised eelarvesse riiklikest maksudest,

maardlate kaevandamisõiguse ja vee erikasutuse tasust, valdade ja linnade alaliste elanike arv ja

muud valdade ja linnade erisused. (RK s 18.02.97 nr. 296 jõust.16.03.97 - RT I 1997, 16, 263)

(4) Toetusfondi suurus riigieelarve eelnõus ja toetusfondi jaotus määratakse kindlaks kohalike

omavalitsuste ja omavalitsuste liitude volitatud esindajate ja Vabariigi Valitsuse vahelise kokkuleppe

alusel. Kokkuleppe mittesaavutamisel otsustab toetusfondi suuruse riigieelarve eelnõus ja selle

jaotuse Vabariigi Valitsus."

Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadusega sätestatud toetusfondi asemel näeb

Riigieelarve seaduse kehtiva redaktsiooni § 9 ette tasandusfondi moodustamise.

34. Olemuselt kujutavad Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse need sätted

olukorras, kus toetusfondi jaotamise valem on sätestatud iga-aastases riigieelarves, regulatsioone, mis

peaksid sisalduma Põhiseaduse § 104 lg 2 p-s 11 nimetatud seaduses, s.o Riigieelarve seaduses.

Kolleegium märgib, et käesolevaks ajaks on VLRVS § 5 lg-tega 1, 2 ja 4 analoogilised sätted

lülitatud Riigieelarve seaduse § 9 lg-tesse 1, 2 ja 3. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra

seaduse § 5 lg-s 3 sätestatuga analoogilist normi käesoleval ajal Riigieelarve seaduses pole.

35. Kolleegiumi arvates ei saa sätte, mis peab olemuslikult kuuluma Põhiseaduse § 104 lg-s 2

nimetatud seadusesse, õiguslik iseloom sõltuda sellest, missugust pealkirja kandvasse seadusesse see

säte on lülitatud.

Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadus pole aga vastu võetud Põhiseaduse § 104 lg-

ga 1 nõutud häälteenamusega. Riigikogu võttis selle seaduse vastu 13. detsembril 1995. a 49

poolthäälega. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5 lõike 3 muutmise seadus

võeti Riigikogus 18. veebruaril 1997. a vastu 50 poolthäälega.

Ometi ei saa teha järeldust, et VLRVS § 5 lg 3 polnud nimetatud protseduurilise minetuse tõttu

Riigikogule siduv, kui viimane võttis vastu seaduse "2002. aasta riigieelarve". Selles sättes fikseeritud

põhimõte on käesolevas vaidluses Avanduse vallale suhetes riigiga soodustava iseloomuga. Usalduse

kaitse põhimõttest tulenevalt ei näe Riigikohtu halduskolleegium seepärast võimalust kahelda selle

sätte kohaldatavuses käesoleva vaidluse lahendamisel.

36. Põhiseaduse § 154 sätestab:

"Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad

seaduste alusel iseseisvalt.

Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku

omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud

kaetakse riigieelarvest."

37. Põhiseaduse sellest sättest tuleneb muuhulgas ka kohaliku omavalitsuse õigus piisavale

tulubaasile. Nii olemuselt omavalitsuslike ülesannete - kohaliku elu küsimuste otsustamine ja

korraldamine - täitmine (Põhiseaduse § 154 lg 1) kui ka seadusega kohalikule omavalitsusele pandud

riiklike kohustuste täitmine (Põhiseaduse § 154 lg 2) eeldab piisavat tulubaasi. Toetusfond oli

kohaliku omavalitsuse tulubaasi üks elementidest. Nõuded selle elemendi kujundamisele seadis

Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5.

38. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5 lg 2 sätestas: "Toetusfondist

finantseeritakse seadusega ettenähtud kohustuste täitmist ja arengueelduste loomist." Seega täitis

toetusfondi kaudu kohalikele omavalitsustele riigieelarvelise raha jaotamine kahte eesmärki -

toetusfondi rahadega finantseeriti nii kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riiklike kohustuste

täitmist kui ka kohalikule omavalitsusele enesele olemuslike ülesannete täitmist.

Kolleegiumil pole käesolevas asjas võimalik öelda, millise funktsiooni täitmist ja millises mahus

2002. a Avanduse vallale toetusfondi raha jaotamine puudutas. Kolleegium märgib, et Seaduse

"2002. aasta riigieelarve" § 1 osas 159 "Eraldised valla- ja linnaeelarvetele" olid toetusfondi vahendid

valdavalt kavandatud kohalikele omavalitsustele pandud riiklike ülesannete täitmiseks, välja arvatud

raha täiendavaks toetuseks väikesaartele. Avanduse Vallavalitsus on kohtumenetluses väitnud, et

toetusfondist eraldatava raha vähenemise tõttu ei suuda vald täita seadusest tulenevaid ülesandeid.

Selge on aga see, et 2002. a nappis Avanduse vallal raha Seaduse "2002. a riigieelarve" §-s 2

sätestatud valemi rakendamise tõttu. Seetõttu taotles vald Vabariigi Valitsuse reservist raha ja sai sealt

Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a korraldusega nr 197-k 200 000 krooni "üksikisiku tulumaksu

laekumise vähenemise kompenseerimiseks, võrreldes "Seaduse "2002. aasta riigieelarve"" (RT I

2002, 4, 8) § 2 jaotusvalemis arvestatava üksikisiku tulumaksu eeldatava laekumisega ning

sotsiaalsfääri kulude katteks" (RTL 2002, 41, 585). Vabariigi Valitsuse 27. juuni 2002. a määrusega

nr 207 eraldati Avanduse vallale lisaeelarvest veel 500 000 krooni üksikisiku tulumaksu laekumise

vähenemise kompenseerimiseks (RT I 2002, 55, 346). Vaidlust pole selle üle, et lisaraha taotleti ja

saadi just seepärast, et 2002. a valemiga toetusfondi raha jaotamisel võeti arvesse 2001. a

erakorraliselt laekunud tulu.

39. Vaidlusaluses toetusfondi jaotamise valemis on küll palju komponente, kuid käesolevas asjas on

kolleegiumi arvates otsustavaks just 2001. a laekunud erakorralise tulu arvesse võtmine 2002. a

eeldatava tulu prognoosimisel.

Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5 lg 3 nõudis selgesõnaliselt, et

toetusfondi jaotamisel võetakse muuhulgas arvesse ka eeldatavad laekumised riiklikest maksudest

(tulumaksust). Kolleegium on seisukohal, et Avanduse vallale 2001. aastal vallaelaniku 2000. a

ühekordse tehingu (aktsiate müügi) tulemusena laekunud suurest tulumaksust pole võimalik järeldada

eeldatavaid laekumisi aastal 2002. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5 lg-s

3 sätestatud nõude eiramine Seaduse "2002. aasta riigieelarve" §-s 2 sätestatud valemi kasutamine

toetusfondi jaotamisel tõi kaasa olukorra, kus Avanduse vallal polnud oma ülesannete täitmiseks

piisavalt raha, s.o Põhiseaduse § 154 rikkumise.

Seepärast on kolleegium seisukohal, et Seaduse "2002. aasta riigieelarve" §-s 2 sisalduv regulatsioon,

mille kohaselt toetusfondi jaotamisel võetakse igal juhul arvesse ka erakorraliselt laekunud tulumaks,

on vastuolus Põhiseaduse §-ga 154.

Nimetatud vastuolu tõttu on Põhiseaduse sama sätte vastane ka Vabariigi Valitsuse 5. veebruari

2002. a määruse nr 66 Lisa 1 osas, millega Avanduse vallale 2002. a toetusfondist raha jaotamisel

võeti arvesse eelmise aasta erakorraline tulumaksulaekumine.

Kolleegium märgib siiski, et puhtmehhaaniliselt ei saa ühekordselt laekunud suurt tulumaksu

järgmise aasta tulumaksu eeldatava laekumise planeerimisel ignoreerida. See, mida lugeda

erakorraliselt laekunud tulumaksuks, tuleb kolleegiumi arvates tuvastada igal konkreetsel juhul.

Käesolevas asjas pole aga vaidlust selle üle, et Avanduse vald sai 2001. a just sellist erakorraliselt

suurt tulumaksu, mille laekumine järgmisel aastal oli ebatõenäoline.

40. Kolleegiumi arvates ei saa Seadusega "2002. aasta riigieelarve" kehtestatud vaidlusaluse valemi

ja Vabariigi Valitsuse määrusega Avanduse vallale toetusfondist jaotatava rahasumma

põhiseaduslikkusele antavat hinnangut mõjutada see, et Vabariigi Valitsus eraldas 2002. a Avanduse

vallale oma reservist raha üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemise kompenseerimiseks.

Hinnangut valemile ei saa mõjutada ka omavalitsuste liitude osalemine VLRVS § 5 lg-s 4 nimetatud

kokkuleppe üle läbirääkimiste pidamisel, samuti selles sättes nimetatud kokkuleppele jõudmine.

41. Kohtumenetluses on vaidlustatud valemi põhiseaduspärasuse toetuseks esitatud ka seisukoht, et

Avanduse vald ei olnud kohustatud 2002. a laekunud 2,2 miljonit krooni kohe ära kulutama, vaid

võinuks jätta selle 2002. ja 2003. aastaks riigi poolt vähem eraldatava toetuse kompenseerimiseks.

Kolleegium on seisukohal, et taolist säästmise nõuet seadus ei sätestanud. Valla- ja linnaeelarve ning

riigieelarve vahekorra seaduse § 5 lg 3 tõlgendades tuleb aga jõuda järeldusele, et eeldatav tulu ei

hõlma tulumaksu erakorralist laekumist.

Ka ei saa kolleegiumi arvates valemi seaduslikkust põhistada sellega, et Avanduse vald oli nõus

2001. a kehtinud toetusfondi jaotamise valemi rakendamisega. Avanduse vallal polnud põhjust ega ka

protsessuaalset võimalust vaidlustada 2001. a toetusfondi valemit, sest see ei rikkunud tema õigusi.

42. Vaidlusaluse regulatsiooni põhiseaduspärasust ei saa põhjendada ka Riigieelarve seaduse § 9 lg 2

kuni 20. juulini 2002 kehtinud redaktsiooniga, mis sätestas: "Kui pärast riigieelarve vastuvõtmist

kehtestatakse Riigikogu või Vabariigi Valitsuse õigusakte, mille alusel valla- ja linnaeelarvete tulud

vähenevad või kulud suurenevad, hüvitatakse vastavad summad riigieelarvest."

Kolleegiumi arvates ei peeta selles sättes silmas juhtumit, kus Vabariigi Valitsus rakendab toetusfondi

jaotamise valemit ja valla või linna eelarve tulud seetõttu vähenevad.

VI

43. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt kehtestatakse

toetusfondi jaotamise valem igaks aastaks.

2002. aasta toetusfondi jaotamise valemis olulise muudatuse tegemine võrreldes 2000. aasta valemiga

on vastuolus Põhiseaduse §-ga 154 ka õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõttu. Kolleegiumi arvates

ei kõrvalda õiguskindluse põhimõtte rikkumist see, et analoogiline valem kehtis ka 2001. aastal.

Nimelt võimaldas 2002. a toetusfondi jaotamise valem arvesse võtta nii aastal 2000 kui ka aastal

2001 erakorraliselt laekunud tulumaksu. Kolleegium on seisukohal, et toetusfondi jaotamise valemi

oluline muutmine eeldab vacatio legist.

VII

44. Eespool jõudis kolleegium järeldusele, et selles haldusasjas on vaidluse all Seaduses "2002. aasta

riigieelarve" sätestatud toetusfondi jaotamise valemi ja Vabariigi Valitsuse määruse vastavus kohaliku

omavalitsuse põhiseaduslikega tagatistega. Selles asjas ei ole kolleegiumil võimalik analüüsida

toetusfondi jaotamise valemi kui sellise ning kohalike omavalitsuste rahastamise süsteemi kui terviku

vastavust Põhiseaduse §-le 154.

45. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumi arvates eeldab haldusasja lahendamine Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse - Seaduse "2002. aasta

riigieelarve" § 2 Põhiseaduse §-le 154 vastavuse - lahendamist, siis annab kolleegium HKMS § 70

lg 11 alusel asja läbivaatamise üle Riigikohtu üldkogule.

46. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Seaduse "2002. aasta riigieelarve" §-s 2 sätestatud

toetusfondi jaotamise valem on vastuolus Põhiseaduse §-ga 154 osas, mille järgi toetusfondi

jagamisel võetakse igal juhul arvesse ka erakorraliselt laekunud tulumaks. Samuti on 2002. aasta

toetusfondi jaotamise valemis 2000. aasta valemiga võrreldes olulise muudatuse tegemine vastuolus

Põhiseaduse §-ga 154 õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõttu.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann