3-1-1-94-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-94-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

20. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi H.K. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2003. a määrus

kriminaalasjas nr 2-1-174/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.K. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. juuni 2003. a

Istungil osalenud isikud

H.K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2003. a määrus H.K. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi jätta

sisuliselt muutmata.

2. Teha Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2003. a määrusesse H.K. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi täpsustus ja lugeda määruses käsitletud Ida-Viru Maakohtu otsuse kuupäevaks 6. märtsi 2003. a

asemel 3. märts 2003. a.

3. Erikaebus jätta rahuldamata.

4. Mõista H.K-lt kohtukuluna riigituludesse välja 767 kr (seitsesada kuuskümmend seitse krooni)

kaitsjatasu kaitsja osavõtu eest Riigikohtu menetlusest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

H.K. töötas OÜ M filiaalis Kohtla-Järvel müügijuhina, kelle ülesandeks vastavalt töölepingule oli korraldada

OÜ M filiaali juhtimist, haldamist ja materiaalsete väärtuste liikumist ning järelvalvet. Seega oli H.K.

ametiisik KrK § 160 mõistes. H.K. realiseeris 1998. aasta jooksul OÜ M kaupu 124 533 krooni väärtuses,

kuid raha OÜ-le M üle ei kandnud ja kui hakati kontrollima, miks käive on vähenenud ja jaemüük puudub

täielikult, lavastas ta 17. novembril 1998. a oma tööruumis, Kohtla-Järvel R tn x asuva polikliiniku kabinetis

218 varguse.

2. Ida-Viru Maakohtu 3. märtsi 2003. a otsusega mõisteti H.K. õigeks tõendamatuse motiivil. OÜ Münt

tsiviilhagi jättis kohus rahuldamata.

2.1 Kohus tõdes, et KrMK § 215 lg 1 alusel toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult nendes

kuritegudes, milles süüdistatav on kohtu alla antud. Analüüsides kohtutoimikus olevaid saatelehti ja arveid,

tuvastas kohus, et aastal 1998 müüs OÜ M Kohtla-Järve filiaal kaupu erinevatele apteekidele. Enamikult

kohtulikul uurimisel analüüsitud arvetelt pole võimalik saada informatsiooni, kas need arved olid üldse

makstud või on need senini tasumata, kuna mingeid märkeid nende peale pole tehtud ning OÜ M pole

esitanud andmeid tasumise või mittetasumise kohta. Arvete alusel ei saa teha järeldust, et OÜ-lt M kaupu

ostnud apteegid maksid arveid sularahas ning et H.K. jättis raha üle kandmata. Selline järeldus ei tulene

kohtualuse ütlustest ega saatelehtede ja arvete analüüsimisest. Kohus märkis, et tsiviilhageja K.O. ütlused

selle kohta, et ettevõtjad ja apteekide töötajad selgitasid talle, et nad tasusid H.K-le sularahas, leiavad

kinnitust üksnes Kohtla-Järve apteegile esitatud arvete puhul. Viimastest nähtub, et H.K. andis kauba välja

Kohtla-Järve apteegile ja talle maksti sularahas, summas 16 297 krooni ja 10 senti, kusjuures see toimus

1998. aasta jooksul. Maakohus märkis, et selle summa osas ei ole esitatud tõendeid, et konkreetsete arvete

alusel sularahas makstud summad ei laekunud OÜ M arvele. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et H.K. suhtes

tehtud süüdimõistva Kohtla-Järve Linnakohtu 25. veebruari 2002. a kohtuotsusega tuvastatud tema poolt

aastatel 1997-1998 tekitatud kahju 33 247 krooni ei hõlma ülalnimetatud 16 297 krooni ja 10 senti.

Tsiviilhageja väidet, et varasema kohtuotsusega tuvastatud kahju ja selles kriminaalasjas tekitatud kahju on

erinevad kahjud, ei pidanud maakohus piisavaks tõendiks. Maakohus osutas asjaolule, et pole esitatud

raamatupidamisdokumente, mille alusel oleks võimalik kontrollida, kas konkreetsete arvete alusel sularahas

makstud summad ei ole OÜ-le M laekunud. Seejuures viitas kohus tsiviilhageja esindaja poolt kohtuistungil

antud ütlustele, mille kohaselt on kõik võimalikud dokumendid toimikus.

2.2 Maakohus leidis, et H.K-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata. Süüdistuses pole kirjeldatud,

missugune võõras vara oli kohtualuse korraldada. Süüdistuses on lühidalt märgitud, et selleks varaks olid

kaubad väärtuses 124 533 krooni. Riisuda saab aga üksnes konkreetset asja, eset, raha. Süüdistuses pole

kirjeldatud, millistes konkreetsetes tegudes seisnes ametiseisundi kuritarvitamise teel sooritatud riisumine.

Riisumise viis ei ole süüdistaja poolt kindlaks tehtud ja H.K-le esitatud süüdistuses selgelt kajastatud. Kohus

tõdes, et tsiviilhageja esindaja poolt kohtuistungil väidetu osas, nagu oleks H.K. müünud OÜ M kaupu,

tegutsedes kui OÜ R esindaja, vormistanud arveid OÜ R nimel ja kandnud raha üle oma abikaasa firmale,

pole H.K-le süüdistust esitatud ning seetõttu ei saa kohus teha järeldust, kas tsiviilhageja esindaja arvamus

on põhjendatud või mitte. Kohus leidis, et tegemist on tsiviilhageja esindaja oletusega.

2.3 Maakohus asus seisukohale, et kahjusumma ei ole tõendatud ning kahjusumma arvestamise allikad ei ole

usaldusväärsed. Kuriteo avalduses on kahju suuruseks märgitud 120 403 krooni ning 4131 krooni ulatuses

selgitamata arved. Kohtu arvates ei ole inventuuriakt, mille kohaselt on kahju suurus 117 185 krooni ja 85

senti, usaldusväärne tõend, kuna dokument on anonüümse koostaja poolt allkirjastamata. Selles aktis

märgitud müügihinnad on võrreldes laohinnaga kaks korda suuremad. OÜ M ei esitanud kohtule

tsiviilhagiavaldust kinnitavaid dokumente, mille alusel võiks kohus kindlaks teha, kas ja millises suuruses

kahju on tekitatud.

2.4 Maakohus rõhutas, et KrMK § 268 lg 2 kohaselt ei või süüdimõistev kohtuotsus rajaneda oletustel ja

seetõttu ei saa üksnes H.K. kahtlane käitumine tõendada tema süüd riisumise toimepanemises.

3. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Indrek Rebase,

kes taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja H.K. süüditunnistamist.

4. Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2003. a määrusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 3. märtsi 2003. a otsus H.K.

õigeksmõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti Ida-Viru Maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise staadiumist.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et otsus tuleb tühistada AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud alusel, kuna maakohus

on eiranud KrMK § 262 lg 2, § 50 ja § 274 p 3 nõudeid. Kohtukolleegium märkis, et maakohtu otsusest ei

nähtu, miks maakohus ei ole arvestanud tsiviilhageja esindaja K.O. ütlustega, mis otseselt kinnitavad

kohtualuse süüd. Nii eeluurimisel kui ka kohtulikul arutamisel selgitas tsiviilhageja esindaja, et konkureeriv

firma OÜ R kauples mitmete meditsiinikaupadega, mis olid OÜ-st M kadunud ja mida OÜ R ei oleks saanud

endale kusagilt mujalt osta. Samuti tõi ringkonnakohus esile asjaolu, et raamatupidaja võrdles andmeid ja

tuvastas, et see kaup, mille H.K. kirjutas üles varastatuks, oli tegelikult olemas. Seega realiseeriti OÜ R

kaudu oletatavasti OÜ-st M kadunud kaupa. Ringkonnakohus leidis veel, et kuna maakohtul tekkisid

kahtlused kohtualuse H.K. süü tõendatuses, tulnuks T.R. kutsuda kohtuistungile ja tunnistajana üle kuulata.

4.2 Kohtukolleegium märkis, et maakohus ei võtnud arvesse tsiviilhageja esindaja ütlusi, et kohtualune H.K.

ei koostanud oma ametikirjeldust eirates viimase kolme-nelja kuu jooksul müügi kohta mingeid dokumente.

Kui maakohus leidis, et H.K-le esitatud süüdistus KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on tõendamatu, siis oleks kohus

pidanud kaaluma, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne teise kuriteo tunnused. Samas asus

ringkonnakohus seisukohale, et H.K. käitumises KrK §-s 162 ettenähtud kuriteo tuvastamine

apellatsioonikohtu poolt ei ole võimalik, kuna nimetatud kuriteokoosseis sisaldab uusi kvalifitseerivaid

tunnuseid ning tegemist oleks sisult oluliselt erineva süüdistusega.

4.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et H.K-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata,

mistõttu on rikutud KrMK § 351 lg-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt on süüdistataval õigus teada, milles

teda süüdistatakse. Samas leidis kohtukolleegium, et maakohus jättis tähelepanuta KrMK § 219 lg-s 2

sätestatud võimaluse saata kriminaalasi täiendavaks uurimiseks ja vajadusel muudetud süüdistuse

esitamiseks.

4.4 Ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsioonprotesti täielikult, sest H.K-le esitatud süüdistus on

konkretiseerimata ja maakohtu õigeksmõistev otsus ei kaalutle, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne

teise kuriteo tunnused. Need rikkumised tunnistas ringkonnakohus kriminaalmenetluse seaduse olulisteks

rikkumisteks AKKS § 39 lg 4 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu määruse peale esitas erikaebuse H.K. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Viru Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

Kaitsja arvates on ringkonnakohus eiranud AKKS § 29 lg 4 nõudeid. Kaebaja märgib, et ringkonnakohtu

määruse kohaselt seisnes maakohtu poolne KrMK § 50 ja § 274 p 3 nõuete rikkumine selles, et maakohtu

otsusest ei nähtu, miks kohus ei arvestanud tsiviilhageja esindaja K.O. kohtualust süüstavate ütlusega, samuti

ei kuulatud kohtuistungil tunnistajana üle T.R.. Kaitsja rõhutab, et maakohtu otsuses on korduvalt märgitud,

et K.O. ütlused on oletuslikud ja neid ei kinnita ka kogutud puudulikult vormistatud dokumentaalsed tõendid.

Otsuses on välja toodud tsiviilhageja seisukoht, mille kohaselt kõik võimalikud dokumendid on toimikus.

Veel märgib kaitsja, et tunnistaja T.R. ütlused avaldati kohtuistungil. Kaebaja arvates on olemasolevate

tõenditega vastuolus ringkonnakohtu järeldus, nagu võiks H.K. käitumises esineda KrK §-s 162 sätestatud

kuriteokoosseis, kuna ta ei koostanud viimase kolme-nelja kuu jooksul müügidokumente. Kaitsja juhib

tähelepanu asjaolule, et tsiviilhageja esindaja K.O. on väitnud, et enne 1998. a novembrit vähenes kolme-

nelja kuu vältel käive ja peaaegu täielikult kadus jaemüük. Kaebaja arvates saab sellise väite esitada üksnes

juhul, kui isikul on regulaarne ülevaade käibe suurenemise või vähenemise kohta, mistõttu on põhjendamatu

ringkonnakohtu oletus, et H.K. jättis oma ametikohustused täitmata.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas H.K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa

erikaebuses sisalduvat taotlust ja märkis, et kui mingi kriminaalasja arutamisel ikka ei ilmne kohtu jaoks

mingi sellise kuriteo tunnuseid, milles isikut ei ole kohtu alla antud, siis ei pea kohus ka sellist võimalust

kaaluma. Prokurör leidis, et erikaebus ei ole põhjendatud ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohtu vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud

ning selle tühistamiseks puudub alus. Esmalt tuleb nõustuda nii linnakohtu otsuses kui ka ringkonnakohtu

määruses märgituga, et H.K-le esitatud süüdistus ei olnud piisavalt konkretiseeritud. Õige on ka

ringkonnakohtu otsusest tulenev seisukoht, et süüdistuse nõuetekohane konkretiseerimine oleks väljunud

apellatsioonikohtu pädevusest.

Põhjendatult on ringkonnakohtu vaidlustatud määruses osutatud ka sellele, et kohtupraktikas valitseva

arusaama kohaselt (Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-41-02; - RT III, 2002, 13, 144) ei ole I astme

kohus õigustatud kohtualust tõendamatuse motiivil õigeks mõistma, hindamata, kas tema tegevuses võivad

olla mõne teise kuriteo tunnused ja kas sellise hindamise pinnalt on alust KrMK § 215 lg-s 4 ja § 219 lg-s 2

sätestatud menetluslikeks sammudeks.

8. Eelmärgitu pinnalt ja lähtudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2003. a määruse H.K. süüdistusasjas KrK § 1411 lg 3

p 1 järgi sisuliselt muutmata, kuid tuginedes AKKS § 63 p-le 5, teeb sellesse määrusesse täpsustuse ja loeb

maakohtu otsuse kuupäevaks 6. märtsi 2003. a asemel 3. märts 2003. a.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi