3-1-1-82-03 · Riigikohus

RIIGIKOUHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-82-03

Otsuse kuupäev

20. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi T.V. ja K.R. süüdistuses

KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi

2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-64-2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Andres Ülviste, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

3. juuni 2003. a

Istungil osalenud isikud

T.V. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, K.R. kaitsja

vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a kohtuotsus T.V. ja

K.R. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Välja mõista K.R-lt riigieelarve tuludesse 1457 krooni ja 30 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

4. Välja mõista T.V-lt riigieelarve tuludesse 1457 krooni ja 30 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.V. ja K.R. anti KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi kohtu alla süüdistatutena selles, et nad grupis koos

eeluurimisel tuvastamata isikuga püüdsid ajavahemikul 1999. a veebruarist kuni 14. aprillini toimetada üle

Eesti Vabariigi tollipiiri ja tollikontrolli eest varjatuna suures koguses narkootilist ainet - umbes 70 grammi

kokaiini. Kokaiin oli peidetud DHL-i postipakki.

1999. a veebruaris leppis T.V. eeluurimisel tuvastamata isikuga kokku, et korraldab selle isiku poolt

saadetava narkootikumi vastuvõtmise ja edasiandmise. Seejärel leppis T.V. kokku K.R-ga, et viimane leiab

Eestis inimese, kelle nimele tuvastamata isik saadab DHL-i postipaki koos narkootikumiga. 1999. a märtsis

teatas K.R. T.V-le, et leidis vastava inimese, kelleks oli S.P.. 19. märtsil 1999. a viis eeluurimisel tuvastamata

isik umbes 70 grammi postipakki peidetud kokaiini Kolumbias Bogota linnas asuvasse DHL-i kontorisse.

Postipaki kohta vormistati saateleht nr 6535924964.

Kuritegu jäi aga lõpule viimata, sest 19. märtsil 1999. a pidas Kolumbia politsei saadetise kinni. Sellest said

teada ka Eesti ametivõimud. Keskkriminaalpolitsei võttis seejärel tarvitusele abinõud paki Eestis vastu võtma

pidanud isikute tuvastamiseks ja valmistas ette postipaki koos vajalike saatedokumentidega. 13. aprillil

1999. a võttis S.P. DHL-i kontorist paki välja ja viis selle järgmisel päeval K.R. kätte. K.R. läks pakiga

korterisse, kus ta politseitöötajate poolt kinni peeti. Samas tabati ka T.V.

2. Tallinna Linnakohtu 2. mai 2000. a otsusega mõisteti T.V. ja K.R. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3

p 2 järgi õigeks.

Sama kohtuotsusega tunnistati tagaselja süüdi J.K., kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

Kohtuotsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti T.V. ja K.R. õigeksmõistmise osas KrK § 15 lg 2 ja

§ 76 lg 3 p 2 järgi.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata

ja apellatsioonprotest rahuldamata.

Selle kohtuotsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste, kes taotles nii linna- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused T.V. ja K.R. õigeksmõistmise osas KrK § 15 lg 2 ja § 76

lg 3 p 2 järgi ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Kohtuotsused tühistati

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et süüdistuses kirjeldatud T.V. ja K.R. tegevus on soodusolukorra

loomine KrK § 17 lg 6 mõttes. Kohtualuste tegevus tugevdas ja kindlustas täideviija tahtlust ja see ongi

hinnatav kuriteo toimepanemisele intellektuaalse kaasaaitamisena.

Veel märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kriminaalasja uuel lahendamisel tuleb kohtul anda

asjakohane

hinnang

ka

menetlusõiguslikele

aspektidele,

millest

oluliselt

oleneb

kohtualuste

kriminaalõiguslik kohtlemine.

5. Kriminaalasja uue arutamise käigus ühendas Tallinna Linnakohus sellega veel kolm kriminaalasja K.R.

süüdistuses. Neist kaks süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi ja üks KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 ning § 2025 lg 1

järgi.

6. Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 2002. a otsusega mõisteti T.V. ja K.R. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 76

lg 3 p 2 järgi uuesti õigeks.

Motiveerides õigeksmõistvat kohtuotsust, märkis kohus, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud

Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 1 nõudeid, sest DHL-i töötaja J.O. kaasati jälituse erandtoimingusse Tallinna

Halduskohtu loata. Samuti ei ole tõendatud, et Bogotas kinni peetud ümbrikust leitud aine oli kokaiin.

Sama kohtuotsusega tunnistati K.R. süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati kolme aasta

vangistusega. Samuti tunnistati K.R. süüdi § 204 lg 3 järgi ja tema karistuseks mõisteti neli kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti K.R. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kolm aastat neli kuud

vangistust.

Tallinna Linnakohtu kohtuniku 11. detsembri 2002. a määrusega lõpetati menetlus K.R. süüdistuses KrK

§ 2025 lg 1 järgi KarSRS § 3 lg 6 alusel.

7. Linnakohtu otsuse peale esitas prokurör Lavly Lepp apellatsioonprotesti, milles palus linnakohtu otsuse

tühistada AKKS § 31 p-des 1, 2 ja 4 toodud alustel ja tunnistada T.V. ja K.R. süüdi ning karistada neid

narkootilise aine salakaubaveole kaasaaitamise eest KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi.

K.R. palus apellatsioonkaebuses end karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Kaebust põhjendas ta

perekondliku olukorraga ja asjaoluga, et kuritegude toimepanemisest on möödunud hulk aega, mille kestel ta

ei ole enam õiguserikkumisi toime pannud.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus

muutmata, apellatsioonprotest ja -kaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud küll linnakohtu õigeksmõistva otsuse motiividega, kuid leidis siiski, et

asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kohtualused ootasid DHL-i vahendusel saadetist

narkootilise ainega või et nad oleks kaasa aidanud keelatud aine salakaubaveole.

Selle kinnituseks viitas kohus asjaolule, et S.P-le väljastatud pakiga käis kaasas saatedokument

nr 6535924964, mille lähetajaks oli J.C. ja adressaadiks oli märgitud S.R.. Samas osutas

kriminaalkolleegium, et identset numbrit kannab veel teinegi saatedokument, mis oli väljastatud DHL Eesti

palvel ja mille lähetajaks oli keegi R.A., ning aadressiks oli märgitud Togo Vabariik Aafrikas. Kokaiin leiti

seejuures just sellest teisest pakist. Kriminaalkolleegiumi arvates jäi olemasolevate tõendite pinnalt

arusaamatuks, milles seisneb seos Togo Vabariiki adresseeritud ja S.P-le väljastatud saadetise vahel. Kohus

märkis, et "Segadus postisaadetise firma töös (sama asutuse poolt väljastatud kaks sama numbrit kandvat ja

sisult täiesti erinevat dokumenti) on alusetult üle kantud kohtualustele".

Ringkonnakohus tuvastas, et S.P-le väljastatud pakiga kaasas käinud dokument oli võltsitud.

Kohtukolleegium ei arvestanud kohtualuste poolt eeluurimisel antud süüd kinnitavate ütlustega, sest need ei

haakunud teiste kriminaalasjas olevate tõenditega ja kohtualused on nendest ütlustest loobunud.

Süüdimõistev kohtuotsus ei saa tugineda vastuolulistel tõenditel ja tõendites olevad kahtlused tuleb

õigusemõistmise ühe põhiprintsiibi kohaselt tõlgendada kohtualuste kasuks.

Erinevalt linnakohtust leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et DHL Eesti töötajate tegevus

postisaadetiste liikumise jälgimisel polnud vastuolus Jälitustegevuse seadusega ja oli kooskõlas Tolliseaduse

§-ga 79.

ASJAOSALISTE PÕHEJDNUSED RIIGIKOHTUS

9. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a otsuse peale esitas riigiprokurör Andres

Ülviste kassatsioonprotesti, milles ta taotleb linna- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

9.1 Kassaatori arvates on ringkonnakohus motiveerimatult jätnud kõrvale tunnistaja J.O. ütlused, kes on

selgitanud kohtualustele inkrimineeritava salakaubaveo skeemi. Kõnealuse tunnistaja ütlustest nähtub, et

Bogota DHL-st saadetud saatelehe ja Eesti DHL-i kontorisse faksitud sama numbriga saatelehe näol ei ole

tegemist mitte kahe erineva saatelehega, vaid sama saatelehe erinevate koopiatega, millest üks on võltsitud

adressaadi ja saatja osas. Kassaatori kinnitusel kuulubki erinevus kahe saatelehe vahel narkosalakaubaveo

skeemi juurde. Kohus on tõendite arvestamata jätmisega tekkinud arusaamatuse tõttu teinud alusetult

õigeksmõistva otsuse.

Prokurör leiab, et tõendite mittekäsitlemisest tulenev arusaamatus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse

aluseks. Kohtualuste eeluurimisel antud ütluste, tunnistajate S.P. ja J.O. ütluste ning kriminaalasjas olevate

kirjalike tõendite analüüsimine kogumis võimaldanuks kohtukolleegiumil tekkinud kahtlused kõrvaldada.

Prokurör leiab, et oluliste tõendite motiveerimatult kõrvalejätmine on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt oluline

kriminaalmenetluse seaduse rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

10. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad vaidlesid

kassatsioonprotestile vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist ning ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kriminaalmenetluse koodeksi § 50 kohaselt peab kohus seadusest juhindudes hindama kõiki tõendeid

kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel

läbivaatamisel. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas peab kohus KrMK § 274 p 4 kohaselt ära näitama, millistel

kaalutlustel kohus loeb mitteusaldusväärseteks tõendid, millel põhines süüdistus.

Seejuures tuleb silmas pidada, et kohtualuse kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused.

12. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a kohtuotsuses on märgitud, et

linnakohus mõistis kohtualused õigeks teistel motiividel ja ringkonnakohtu otsuses esitatud motivatsioon ei

olnud linnakohtus kohtualuste õigeksmõistmise aluseks. Samas ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru

saada, kas ringkonnakohus luges linnakohtu põhjendused õigeteks või mitte, v.a see, et DHL Eesti töötajate

tegevus postisaadetiste jälgimisel polnud vastuolus Jälitustegevuse seadusega. Järeldust, et DHL-i töötajate

tegevus vastas Jälitustegevuse seadusele ei ole ringkonnakohus motiveerinud.

13. Ringkonnakohus on otsuses toonud ära kohtualuste eeluurimisel ja kohtus antud vastuolulised ütlused.

Pärast kohtualuste ütluste refereeringut on kolleegium esitanud oma arvamuse, et asjas puuduvad

ühesuguselt ja usaldusväärselt hinnatavad tõendid selle kohta, et kohtualused ootasid DHL vahendusel

saadetist narkootilise ainega ning et nad oma käitumisega tegid kõik endast oleneva, et aidata kaasa keelatud

kauba salakaubaveole. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, mille põhjal selline järeldus on tehtud.

Samuti on kohtukolleegium jätnud esitamata motiivid ja tõendid selle kohta, miks ta luges kohtualuste

kohtus

antud

ütlused

usaldusväärseteks

ja

eeluurimisel

antud

ütlused

mitteusaldusväärseteks.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohtualuste ütlusi oleks hinnatud kooskõlas KrMK § 50 nõuetega

kogumis kõigi teiste kogutud ja kohtus uuritud tõenditega, sh tunnistaja S.P. ütlustega ja tema poolt uurijale

esitatud märkmepaberiga saadetise numbri, saatja nime jt andmetega; tunnistajate J.O. ja A.P. ütlustega ning

saatedokumendiga nr 6535924964 ja selle võltsinguga. Kohtuotsuses ei ole ka motiive, mis selgitaksid,

millest tuleneb suurel hulgal kokkulangevusi kohtualuste eeluurimisel antud ütluste ja teiste eespool

nimetatud tõendite vahel (isegi saatedokumendi number ja kohtu poolt võltsituks loetud saatedokumendi sisu

osas) juhul, kui tõesed on üksnes kohtualuste kohtus antud ütlused.

14. Ringkonnakohtu otsuses esineb sisuline vastuolu tuvastatud faktiliste asjaolude osas. Nii on

kohtukolleegium leidnud, et saatedokumendi nr 6535924964 koopia (tl 8) on võltsitud ja tegelikkusele

vastab sama numbriga dokumendi koopia, mis asub toimikulehel 15, sest sellel ei esine ülekirjutusi. Samas

on kohtukolleegium leidnud, et DHL töös esineb segadus, kuna on väljastatud kaks sama numbrit kandvat ja

sisult täiesti erinevat dokumenti. Saatedokumendi erinevate koopiate olemasolu põhjusi ja vajadust on

selgitanud tunnistaja J.O., kuid neid ütlusi ringkonnakohus teiste tõenditega kogumis hinnanud ei ole, vaid

on need motiveerimatult kõrvale jätnud.

15. Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab käesolevas asjas

vajalikuks tunnistada AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka KrMK

§ 50 nõuete rikkumine, mis seisneb kohtualuste kohtus antud ütluste hindamises lahus teistest tõenditest.

16. Kohtulike tõendite hindamisel kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ei saa lugeda

põhjendatuks ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, et asjas esinevad kõrvaldamatud

kahtlused, mis tuleb tõlgendada kohtualuste kasuks.

17. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et käesolevas asjas ei oma tähtsust, mis ainet ja kui palju avastati

postisaadetiste ülevaatuse käigus Kolumbias. Linnakohtu otsuse kohaselt ei ole kindel, et avastatud aine oli

kokaiin, sest asjas puudub eksperdiarvamus.

Nendel asjaoludel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu sellele, et

tõendeid, mis sisaldavad andmeid süüdistuses toodud numbrit kandva saatedokumendiga postisaadetise

kohta Kolumbias tuleb samuti hinnata kogumis kõigi teiste asjas kogutud tõenditega, sh kohtualuste ja

tunnistajate ütlustega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. aprilli 2002. a kohtuotsuses asjas nr 3-1-1-51-02 on selgitatud, et KrMK

§ 58 lg 2 kohaselt on ekspertiis kohustuslik surma põhjuste ja kehavigastuste iseloomu tuvastamiseks, isiku

psüühilise seisundi kindlakstegemiseks ja vanuse tuvastamiseks. Narkootiliste, psühhotroopsete või muu aine

identifitseerimise vajadus ei ole selline asjaolu, mis tingiks kohustuslikult ekspertiisi. KrMK § 59 lg 4

kohaselt ei ole ka eksperdiarvamus kohtule kohustuslik, kuid sellega mittenõustumine peab olema määruses

või kohtuotsuses motiveeritud. Seega võib kriminaalasjas üldjuhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Küll

aga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et juhtudel, kui teistest tõenditest ei piisa, võib narkootiliste või

psühhotroopsete ainete identifitseerimiseks ekspertiisi teostamine olla hädavajalik. Ühelgi juhul - olenemata

eksperdiarvamuse olemasolust või selle puudumisest - ei ole kohus õigustatud jätma kõrvale teisi asjas

kogutud tõendeid neile hinnangut andmata ja oma otsustust motiveerimata (RT III 2002, 14, 158).

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7 ja lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3,

tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a kohtuotsus T.V. ja K.R.

süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule, sest toodud puudused on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Vajadusel võib

ringkonnakohus vahetult kontrollida ka esimese astme kohtus juba uuritud tõendeid.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi