3-3-1-49-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-03

Otsuse kuupäev

20. juuni 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Hele-Kai Remmel, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri

Põld

Kohtuasi

OÜ Prikoliit kaebus Lääne-Viru Maksuameti 20. juuni 2002. a

ettekirjutuse nr 4-05/108-756 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3-51/2003

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Prikoliit kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-51/2003.

Muuta Jõhvi Halduskohtu 6. detsembri 2002. a otsust haldusasjas nr 3-186/2002 põhjenduste

osas vastavalt käesolevale otsusele. Jätta jõusse halduskohtu otsus Lääne-Viru Maksuameti

20. juuni 2002. a ettekirjutuse nr 4-05/108-756 tühistamise osas.

3. Mõista Lääne-Viru Maksuametilt osaühingu Prikoliit kasuks välja apellatsioonimenetluses

kantud õigusabikulud 10 336 krooni 80 senti ning kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud

6000 krooni ulatuses, kokku 16 336 krooni 80 senti.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maksuamet tegi 20. juunil 2002 ettekirjutuse nr 4-05/108-756 OÜ-le Prikoliit, millega

kohustas OÜ-t Prikoliit tasuma täiendavat käibemaksu 86 928 krooni ning käibemaksu intressi

66 174 krooni ja ettevõtte tulumaksu 68 068 krooni ning ettevõtte tulumaksu intressi 34 163 krooni.

2. Lääne -Viru Maksuamet põhjendas ettekirjutust käibemaksu osas järgnevate asjaoludega:

1) OÜ Prikoliit on 1999. a maikuu käibedeklaratsioonis soetamisel tasutud käibemaksu hulka arvanud

OÜ Meglefer Grupp poolt esitatud kahe arve alusel tasumisele kuulunud käibemaksu 18 786 krooni

70 senti. Lääne-Viru Maksuamet leiab, et nimetatud tehinguid poolte vahel ei ole toimunud;

2) OÜ Prikoliit on 1999. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonis soetamisel tasutud käibemaksu hulka

arvanud OÜ Kosmetikof poolt esitatud kahe arve alusel tasumisele kuulunud käibemaksu 8277

krooni 90 senti. Lääne-Viru Maksuamet leiab, et nimetatud tehinguid poolte vahel ei ole toimunud;

3) OÜ Prikoliit on 1999. a juuli- ja augustikuu käibedeklaratsioonides soetamisel tasutud käibemaksu

hulka arvanud OÜ Overswitch poolt esitatud arvete alusel tasumisele kuulunud käibemaksu vastavalt

juulis 7032 krooni 90 senti ja augustis 3226 krooni 90 senti. Lääne-Viru Maksuamet leiab, et

nimetatud tehinguid poolte vahel ei ole toimunud;

4) OÜ Prikoliit on juunis 1999 tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvanud 5556 krooni seoses

puhastussüsteemi Rainbow soetamisega ning juulis 1444 krooni seoses videokaamera CCP-515

soetamisega. Lääne-Viru Maksuamet leiab, et nimetatud seadmeid ei kasutatud oma ettevõtluse

tarbeks;

5) OÜ Prikoliit on 1999. a märtsikuu käibedeklaratsioonis soetamisel tasutud käibemaksu hulka

arvanud M. Pozdnjakovi poolt esitatud arve alusel tasumisele kuulunud käibemaksu 42 602 krooni 50

senti. Lääne-Viru Maksuamet leiab, et M.Pozdnjakov oli registreeritud käibemaksukohustuslaseks

alles alates 1. aprillist 1999 ning OÜ-l Prikoliit oli võimalus veenduda tehingu teise poole

maksukohustuslikkuses.

Eeltoodule tuginedes leidis Lääne-Viru Maksuamet, et OÜ Prikoliit on rikkunud Käibemaksuseaduse

§ 10 punkte 1, 2 ja 4.

3. Lääne-Viru Maksuamet põhjendas ettekirjutust ettevõtte tulumaksu osas OÜ Prikoliit poolt 1999. a

kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ja § 17 lg 1 ja § 181 rikkumisega järgmistel asjaoludel:

1) tulenevalt puhastussüsteemi Rainbow ja videokaamera CCP-515 ettevõtluse tarbeks

mittekasutamisest puudub alus nimetatud seadmete mahaarvamiseks maksustatavast tulust;

täiendavalt tulumaksuga maksustamisele kuulub seetõttu 38 887 krooni, millest tulumaks on 10 111

krooni;

2) nimetatud seadmetelt on ekslikult arvutatud maksuamortisatsiooni, mistõttu täiendavalt kuulub

tulumaksuga maksustamisele 15 554 krooni, millest tulumaks on 4044 krooni;

3) OÜ Prikoliit on tulust maha arvanud OÜ Meglefer Grupp, OÜ Kosmetikof ning OÜ Overswitch

poolt väljastatud arvete alusel kokku 207 357 krooni 40 senti. Kuivõrd majandustehingud OÜ

Prikoliit ja nimetatud poolte vahel tegelikkuses ei ole toimunud, kuulub eelnimetatud summa

tulumaksuga täiendavalt maksustamisele. Täiendav tulumaks on 53 913 krooni.

4. Nimetatud ettekirjutuse peale esitas OÜ Prikoliit kaebuse Jõhvi Halduskohtusse, taotledes Lääne-

Viru Maksuameti 20. juuni 2002. a ettekirjutuse tühistamist täies ulatuses. Kaebuse kohaselt:

1) käibemaksu summa määramine maksustamisperioodide eest enne juunit 1999 on aegunud, kuivõrd

kaebuse esitaja sai ettekirjutuse kätte 25. juunil 2002;

2) tehingud OÜ Prikoliit ja ettekirjutuses märgitud osaühingute, s.h OÜ Overswitch vahel on

toimunud, maksuameti poolt tuvastatud asjaolud ei viita OÜ Prikoliit poolsetele maksurikkumistele;

3) ettekirjutuses esitatud hinnang seadmete mittekasutamise kohta ettevõtluses on ekslik.

Kohtule esitatud vastuses võttis Lääne-Viru Maksuamet õigeks, et 1999. a jaanuari- kuni aprillikuu

eest tasumisele määratud käibemaks on aegumise tõttu õigusevastane.

5. Lääne-Viru Maksuamet tühistas oma 15. novembri 2002. a otsusega nr 6-02/147-94 vaidlustatud

ettekirjutuse osas, millega määrati OÜ-le Prikoliit täiendavalt tasumisele kuuluvate intresside

summaks tulumaksult arvestatud intressi osas 34 163 krooni ning käibemaksult arvutatud intressi

osas 66 174 krooni. Eelnimetatud osas lõpetas Jõhvi Halduskohus määrusega OÜ Prikoliit kaebuse

menetluse HKMS § 24 lg 1 p 3 ja lg 2 ja 3 alusel.

6. Jõhvi Halduskohus rahuldas 6. detsembri 2002. a otsusega asjas nr 3-186/2002 OÜ Prikoliit

kaebuse ning tühistas ettekirjutuse osas, millega OÜ Prikoliit kohustati tasuma käibemaksu 86 928

krooni ja ettevõtte tulumaksu 68 068 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on maksuamet võtnud õigeks, et 1999. a jaanuari- kuni aprillikuu

eest tasumisele määratud käibemaks on aegumise tõttu õigusevastane.

Kohus leidis seoses käibemaksu määramisega tehingutelt osaühingutega Meglefer Grupp,

Kosmetikof ja Overswitch, et ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub käibemaksu. Kui

ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.

Maksuhaldur peab vastasel juhul tõendama maksupettuse toimepanemise maksumaksja poolt.

Ettekirjutuses toodud väited tehingute mittetoimumise kohta pole piisavalt põhjendatud ning

ettekirjutus on selles osas motiveerimata. Kohus leidis, maksuhaldur ei ole tõendanud, et seadmeid ei

kasutata ettevõtluses, ning kuivõrd pole ka tõendatud puhastusseadme ja videokaamera kasutamist

mõne teise isiku huvides, tuleb eeldada nende seotust ettevõtlusega.

7. Nimetatud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Lääne-Viru Maksuamet.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. veebruari 2003. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus muutis Jõhvi Halduskohtu otsust ja luges OÜ Prikoliit kaebuse rahuldatuks osaliselt

ning Lääne-Viru Maksuameti 20. juuni 2002. a ettekirjutuse tühistatuks osas, millega kohustati OÜ-t

Prikoliit tasuma täiendavalt käibemaksu 57 881 krooni ja ettevõtte tulumaksu 14 155 krooni. Muus

osas jättis kohus OÜ Prikoliit kaebuse rahuldamata ning Lääne-Viru Maksuameti 20. juuni 2002. a

ettekirjutuse muutmata.

9. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus kohaldas ebaõigesti kuni 30. juunini 2002 kehtinud MKS

§ 151 lg-t 2 ja § 22 lg-t 2 ning luges seetõttu alusetult aegunuks täiendavalt tasumisele kuuluva

käibemaksusumma määramise OÜ Meglefer Grupp poolt 1999. a maikuus esitatud arvete nr 30 ja 33

alusel summas 18 787 krooni. Kohus leidis, et ettekirjutus antud episoodis on tehtud ja ka postitatud

3-aastase tähtaja jooksul. MKS ei sätesta, et maksusumma saab määratuks lugeda ettekirjutuse

kättesaamise momendiga adressaadi poolt. Ettekirjutuse kättesaamine omas MKS § 23 lg-st 1 ja § 35

lg-st 1 tulenevalt adressaadi jaoks tähendust vaid ettekirjutuses määratud maksusumma tasumise ja

ettekirjutuse vaidlustamise seisukohalt.

Ringkonnakohus luges põhjendatuks ka apellandi väited, mille kohaselt halduskohus hindas

ebaõigesti asjas olemasolevaid tõendeid ning kohaldas vääralt KMS § 18 lg 1 p 1 ja lg 6.

Ringkonnakohus nendib, et ettekirjutuse aluseks olevatest tõenditest tuleneb, et tegelikkuses OÜ-d

Meglefer Grupp ja Overswitch ei ole olnud kaebuse esitajale arvetel näidatud kaupade müüjaks.

Ringkonnakohus leidis, et maksuamet on käsitlenud kõiki maksumenetluses esitatud ja kogutud

tõendeid ning andnud neile kogumis asjakohase ja põhjendatud hinnangu. Ettekirjutust ei saa

käsitleda motiveerimatuna seetõttu, et selles ei märgita sõnaselgelt, milles seisnevad konkreetsed

etteheited kaebuse esitajale ja kuidas peaks ta käituma, et ta saaks edaspidi taolisi maksunõudeid

vältida. Ringkonnakohus, tuginedes MKS § 22 lg-le 4, nõustus apellandi seisukohaga, et

maksumaksja, kes soovib tasumisele kuuluvalt käibemaksult maha arvata maksustamisperioodil

teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja

teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, peab suutma vaidluse korral tõendada reaalsete

andmetega, et kauba müüjaks oli just see teine registreeritud maksukohustuslane ning tehing ka

tegelikult toimus ning kaup saadi.

Ringkonnakohus jättis muutmata halduskohtu otsuse puhastussüsteemi ja videokaamera soetamisega

seonduva käibemaksu osas, kuivõrd leidis, et Maksuamet on põhjendamatult lugenud

puhastussüsteemi ja videokaamerat OÜ Prikoliit ettevõtlusega mitteseotuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

10. Nimetatud otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse OÜ Prikoliit. Kassaator ei nõustu

ringkonnakohtu otsusega osas, millega ringkonnakohus muutis Jõhvi Halduskohtu otsuse põhjendusi

ning jättis ettekirjutuse tühistamata. Kassaator taotleb Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2003. a

otsuse haldusasjas nr 2-3-51/2003 muutmist, Lääne-Viru Maksuameti apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmist ning Jõhvi Halduskohtu 6. detsembri 2002. a otsuse haldusasjas nr 3-186/2002

muutmata jätmist.

11. Kassaator põhjendab oma kaebust järgmiselt:

1) Ringkonnakohus on teinud eksliku järelduse, et maks loetakse määratuks ettekirjutuse tegemise

päevast ning maksu määramise kolmeaastast aegumistähtaega tuleb arvestada ettekirjutuse tegemise

päevast. Ettekirjutusega saab lugeda maksu juriidilisele isikule määratuks päevast, mil vastav

ettekirjutus loetakse juriidilisele isikule üle antuks, ehk MKS § 151 lg-st 2 tulenevalt siis, kui

ettekirjutuse saamisest (postitamisest) selle isiku registrisse kantud aadressil on möödunud viis

kalendripäeva. MKS-st ei tulene, et maksusumma loetakse määratuks ettekirjutusel märgitud

kuupäevast või ettekirjutuse postitamise päevast;

2) Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud KMS § 18 lg 1 p 1 ning lõikeid 6, 7 ja 8. Maksuametil

puudub seaduslik alus keelata kauba ja teenuse ostjal maha arvata arvetel näidatud käibemaksu, kui

on täidetud eelnimetatud seadusesätetest tulenevad põhitingimused: tehingu pooled peavad olema

registreeritud käibemaksukohustuslased; sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub nõuetekohase arve

originaaleksemplari alusel; käibemaks arvatakse maha maksustamisperioodil, mil kaup või teenus

ning arve kauba või teenuse müüjalt on kätte saadud; soetatud kaubad või teenused peavad olema

seotud maksumaksja ettevõtlusega. Ettekirjutuses märgitud tehingutes metsamaterjalidega olid

täidetud kõik eelnimetatud, KMS § 18 lg 1 p-s 1 ning lg-tes 6, 7 ja 8 sätestatud tingimused;

3) Ettekirjutust ei saa motiveerida ainult kahtluse olemasoluga, et tehinguid pole toimunud. Juhul, kui

maksuhaldur seab kahtluse alla tehingute toimumise, tuleb maksuhalduril tõendada maksupettuse

toimepanemine maksumaksja poolt. Kassaatoril oli põhjendatult õigus käsitleda arvetel näidatud

isikuid kauba müüjatena, kuna ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud TsK § 242 ning TsÜS § 91 lg 1,

§ 94 lg 2 ning § 98 lg-d 1, 2, 3 ja 5 võimaldasid teha ostu-müügitehinguid ja anda esindajatele

volitusi mistahes vormis ning nendest sätetest järelduvana kaupade ja teenuste müügi puhul ei ole

vajalik volitatu volituste kontroll. Volitatud isikuna võis käsitleda kaupa müüvat isikut, kes väitis end

tegutsevat teise isiku ülesandel või kui sellise isiku tegevusest võis järeldada, et ta tegutseb teise isiku

ülesandel;

4) Ringkonnakohus on kohtuotsuses vääralt tõlgendanud MKS § 22 lg-st 4 tulenevat

maksukohustuslase tõendamiskoormist. MKS § 22 lg-st 4 ei saa teha järeldust, et juhul, kui esinevad

andmed, mis võimaldavad järeldada tehingute mittetoimumist arvetel näidatud isikutega, siis lasub

maksumaksjal kohustus esitada tehingute toimumise kohta täiendavaid tõendeid, samuti ei pea

maksukohustuslane ettekirjutusega määratud maksusumma vaidlustamisel oma tõendamiskoormuse

täitmiseks esitama ilmtingimata uusi tõendeid või hakkama tõendama haldusmenetluses tehingu

tegelikku toimumist. Kui ettekirjutusest ei selgu üheselt, millele tuginedes maksuamet järeldab, et

tehinguid pole reaalselt toimunud, siis on ettekirjutus piisavalt motiveerimata ning seetõttu

õigusvastane. Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2002. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-26-02

tuleneb, et maksuhaldur peab järgima maksumenetluses haldusmenetluse üldisi põhimõtteid ning et

uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud.

5) Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kohtumenetluse norme,

mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. TsMS § 231 lg-st 4 tulenevalt pidanuks ringkonnakohus

halduskohtu otsuse muutmisel põhjendama, miks ta ei nõustu OÜ Prikoliit poolt halduskohtusse

esitatud kaebuse väidetega vastavas osas, samuti peab ringkonnakohus analüüsima kõiki tõendeid.

12. Lääne-Viru Maksuamet oma vastuses vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et täiendava

käibemaksu määramine OÜ-ga Meglefer Grupp 1999. a maikuus tehtud tehingutelt on tehtud MKS

§ 22 lg-s 2 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul. Samuti leiab Lääne-Viru Maksuamet, et

ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1 ning lõikeid

6, 7 ja 8. Lääne-Viru Maksuamet jääb seisukohale, et arvetel näidatud osaühingud ei ole kassaatorile

kaupa müünud ning sellest tulenevalt ei saa ka kassaatori raamatupidamises olevad arved olla ka

originaalarved, sest need on osaühingute seaduslike esindajate nimel allkirjastanud ja väljastanud

kindlakstegemata isikud.

Maksuamet ei nõustu ka kassaatori poolt MKS § 22 lg-le 4 antud tõlgendusega ning väidab, et

maksumaksja, kes soovib tasumisele kuuluvalt käibemaksult maha arvata maksustamisperioodil

teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja

teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, peab vaidluse korral suutma tõendada reaalsete

andmetega, et kauba müüjaks oli just see teine registreeritud maksukohustuslane ning tehing ka

tegelikult toimus ning kaup saadi. Vastustaja ei pea põhjendatuks kassaatori väiteid menetlusnormide

rikkumise kohta apellatsioonimenetluses.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg 1 alusel tehtud maksuhalduri

ettekirjutus, millega määratakse tasumisele kuuluv täiendav maksusumma, on haldusakt

Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses.

14. Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud Maksukorralduse seadus ei sätestanud eraldi ettekirjutuse

kehtivuse tingimusi. Samas on Maksukorralduse seadus ettekirjutuse kehtivust määratlenud kaudselt

ettekirjutuse õiguslike tagajärgede saabumise kaudu. Maksukorralduse seaduse § 15 lg-s 3, § 23 lg-s

1, § 35 lg-s 1 sätestatust tuleneb, et ka Maksukorralduse seadus seostas ettekirjutuse kehtima

hakkamise ettekirjutuse kättetoimetamise hetkega.

Riigikohtu halduskolleegium on 13. märtsi 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3-01 märkinud, et

haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile.

Sama põhimõte on sätestatud ka Haldusmenetluse seaduse § 61 lg-s 1, mille kohaselt haldusakt

kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette

nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Haldusakti teatavakstegemine tähendab selle akti adressaadile

akti sisuga tutvumiseks reaalse võimaluse loomist. Seejuures on akti teatavakstegemise vorm vaba,

kui seaduse või määrusega ei ole ette nähtud teisiti. Ka antud ettekirjutuse tegemisel oleks

maksuhaldur ettekirjutuse kehtivuse hindamisel pidanud juhinduma alates 1. jaanuarist 2002

kehtivast Haldusmenetluse seadusest, vaatamata sellele, et ettekirjutuse andmise ajal kehtinud

Maksukorralduse seadus ei näinud otsesõnu ette Haldusmenetluse seaduse sätete kohaldamist.

Riigikohtu halduskolleegium on 4. aprilli 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 rõhutanud, et

juhul, kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega,

ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm.

15. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutus nr 4-05/108-756

kirjutati alla 20. juunil 2002, saadeti adressaadile postiga 21. juunil 2002 ning adressaat sai selle

ettekirjutuse kätte 25. juunil 2002. Seega oli nimetatud ettekirjutus adressaadile kätte toimetatud

25. juunil 2002.

16. Eelnevast tulenevalt on Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutus nr 4-05/108-756 kehtiv mitte tema

allakirjutamisest 20. juunil 2002, vaid tema kättetoimetamisest 25. juunil 2002. Haldusmenetluse

seaduse § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv

haldusakt. Tartu Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et ettekirjutuse kättesaamise aeg omas

adressaadi jaoks tähtsust vaid ettekirjutuses määratud maksusumma tasumise ja ettekirjutuse

vaidlustamise seisukohast. Õigusakt, sh haldusakt, ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma,

et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Isiku teavitamine tema suhtes tehtud otsustest on ka üks

peamisi õigusriigile omase haldusmenetluse ja hea halduse põhimõtteid.

Haldusakti teatavaks tegemine või kättetoimetamine omab akti kehtivuse seisukohast universaalset

tähendust, sh ka akti andmise aegumise kohaldamisel.

Kui aegumistähtaja jooksul ei ole maksusumma määramisest isikut teavitatud, tekib tal õiguspärane

ootus eeldada, et maksusummat enam ei määratagi.

17. Nendel juhtudel, kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha

selle tähtaja kestel. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg 2 kohaselt oli

maksuhaldur õigustatud määrama täiendava maksusumma kolme aasta jooksul. Käesoleva asja

materjalidest tulenevalt möödus 1999. a maikuu tehingu eest täiendava käibemaksu määramise

kolmeaastane tähtaeg hiljemalt 21. juunil 2002. Pärast nimetatud kuupäeva teatavaks tehtud akt on

õigusvastane Maksukorralduse seaduse § 22 lg 2 rikkumise tõttu ja tuleb tühistada. Eeltoodud

asjaoludel on Tartu Ringkonnakohtu otsus 1999. a maikuu tehingutest tuleneva täiendava

maksusumma määramisele aegumise mittekohaldamise osas väär.

18. Riigikohus leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud kuni 1. jaanuarini 2002

kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 ning MKS § 22 lg 4, tehes järelduse, et vaidluse korral lasub

maksumaksjal kohustus tõendada reaalsete andmetega, et kauba müüjaks oli just see registreeritud

maksukohustuslane. Riigikohtu halduskolleegium on 16. aprilli 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-03

ja mitmes teises analoogses asjas leidnud, et panna ostjale juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel

müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kohustus kontrollida ka müüja

esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt, oleks ebamõistlikult

koormav nõue, mille täitmine pole alati võimalikki. Riigikohtu halduskolleegium on 8. mai 2003. a

otsuses asjas nr 3-3-1-43-03 leidnud, et maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta

eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on kauba tegelik müüja, ning kui ta on sealjuures üles

näidanud äris nõutavat tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Käesoleval juhul ei

ole tuvastatud asjaolud, mis välistaksid ostja tegutsemise heas usus.

19. Riigikohus rõhutab, et täiendav tehingupartneri kontrollimise kohustus võib tuleneda väljapoole

maksuõigust jäävast seadusest. Selliseks seaduseks on näiteks Rahapesu tõkestamise seadus.

Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur ega ka kohtud hinnanud, kas OÜ Prikoliit tehingutele oleks

tulnud kohaldada Rahapesu tõkestamise seadust, sh § 5 lg 1 p-s 2 sätestatut.

20. Maksuameti ettekirjutuses ei ole seatud kahtluse alla, et OÜ Prikoliit on vaidlusalustel arvetel

märgitud kaubad ja teenused soetanud. Tartu Ringkonnakohus on ekslikult nõustunud maksuameti

ettekirjutuses esitatud järeldusega tehinguid kajastavate arvete mittenõuetekohasusest. Riigikohus

nõustub kassaatoriga selles, et asjassepuutuvad kuludokumendid (arved) sisaldavad kõiki RPS § 8 lg-

s 1 loetletud vajalikke andmeid ning on seega nõuetekohased.

21. Eeltoodud asjaoludel on väär Tartu Ringkonnakohtu otsus ka osas, millega loetakse õiguspäraseks

maksuhalduri ettekirjutus täiendava käibemaksu ja tulumaksu määramises seonduvalt tehingutega

OÜ-dega Meglefer Grupp, Kosmetikof ja Overswitch.

22. Riigikohus nõustub Ringkonnakohtu järeldustega soetatud vara (puhastusseadme ja

videokaamera) seotusest ettevõtlusega.

23. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud Maksukorralduse

seaduse § 22 lg 2, § 22 lg 4, Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 ja Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ebaõige

kohaldamise tõttu. Jõusse on võimalik jätta Jõhvi Halduskohtu otsus, muutes seda vastavalt käesoleva

otsuse motiividele.

24. OÜ Prikoliit on apellatsiooniastmes kandnud kohtukulusid 10 336 krooni 80 senti ning

kassatsioonimenetluses 13 216 krooni. Jõhvi Halduskohus on OÜ Prikoliit kasuks välja mõistnud

kohtukulud summas 23 975 krooni 80 senti. Kohtukulude väljamõistmisel võtab Riigikohtu

halduskolleegium arvesse, et käesolev asi vaadati asja läbi kirjalikus menetluses. Samuti leiab

Riigikohus, et kassatsioonkaebus oma sisult langeb põhiosas kokku halduskohtusse esitatud

kaebusega. Nendel asjaoludel ning juhindudes HKMS §-st 87 leiab Riigikohus, et OÜ Prikoliit

kassatsiooniastme kohtukulud on põhjendamatult suured, ja vähendab väljamõistetavaid

kassatsioonimenetluses kantud kulusid. Maksuametilt mõistetakse osaühingu Prikoliit kasuks välja

õigusabikulud apellatsioonimenetluses 10 336 krooni 80 senti ning kassatsioonimenetluses 6000

krooni.

Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel