3-1-1-57-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-03

Otsuse kuupäev

19. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

L. J. väärteoasi HÕS § 101 lg 1; § 99 lg 2; § 1061 lg 3

ja § 92 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 10. detsembri 2002. a otsus

väärteoasjas nr 4-2901/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaadi

abi Alo Pormeistri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. juuni 2003. a

Istungil osalenud isikud

L. J. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker ja

Tallinna Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaadi

abi Alo Pormeister

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 10. detsembri 2002. a otsus väärteoasjas nr 4-2901/02 ja saata L. J.

väärteoasi HÕS § 101 lg 1, § 99 lg 2, § 1061 lg 3 ja § 92 lg 1 järgi uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Mõista L. J. välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 1687.40 kr (üks tuhat kuussada

kaheksakümmend seitse krooni nelikümmend senti) kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. J. koostati 24. septembril 2002. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis mootorsõidukit ilma

juhtimisõiguseta, ei arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, tee seisundit ja muid liiklusolusid

ning sõitis tagant otsa peatunud sõiduautole Ford Orion, põhjustades varalise kahju ja kergete

kehavigastustega liiklusõnnetuse. Lisaks sellele oli L. J. sõiduk registreerimata ja sõlmimata oli kohustusliku

liikluskindlustuse leping.

Kohtuvälise menetleja 22. oktoobri 2002. a otsuse kohaselt rikkus L. J. Liikluseeskirja § 70 p-des 1 ja 2 ning

§-des 123 ja 220 sätestatut, pannes sellega toime HÕS § 101 lg-s 1, § 99 lg-s 2, § 1061 lg-s 3 ja § 92 lg-s 1

kirjeldatud väärteod. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati L. J. rahatrahviga 3000 krooni.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse alaealise L. J. ema O. B. kes taotles kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist.

Kaebuse kohaselt kuulub sõiduk Zid-50, millega L. J. sõitis, mopeedide klassi. Liiklusseaduse § 12 aga ei loe

mopeedi mootorsõidukiks. Kuivõrd Liikluseeskiri mopeedile ei laiene, siis puudus kaebuse esitaja arvates

L. J. tegevuses väärteokoosseis.

Ühtlasi leiti kaebuses, et trahvi määramisel ei ole arvesse võetud, et menetlusalune isik on alaealine ja ei

tööta.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas kaebuse ja tühistas 10. detsembri 2002. a otsusega kohtuvälise menetleja

otsuse ning lõpetas asjas menetluse.

Kohus leidis, et L. J. juhitud sõiduki puhul ei olnud tegemist mootorsõidukiga, kuna valmistajatehase

andmetel on selle sõiduki sisepõlemismootori töömaht 49,9 cm3 ja maksimaalne kiirus 50 km/h.

Liikluseeskirja § 28 kohaselt mõistetakse mopeedi all kahe- või kolmerattalist sõidukit, mille

sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 ja valmistajakiirus ei ületa 45 km/h.

Autoregistrikeskuse kirja alusel puudub sõidukil Zid-50 Eestis tüübikinnitus ja seetõttu ei saa seda ka

liiklusregistrisse kanda. Kuna valmistajatehase andmetel on Zid-50 mootori töömaht 49,9 cm3, ei kuulu ta

liiklusregistrisse kandmisele. Seega ei ole L. J. pannud toime HÕS § 101 lg-s 1 ja §-s 92 kirjeldatud

rikkumisi. Kuna tegemist ei olnud mootorsõidukiga, ei pannud L. J. toime ka HÕS § 99 lg 2 ja § 1061

koosseisudele vastavaid rikkumisi.

Lisaks märkis kohus, et mitme rikkumise eest karistuse mõistmisel oleks kohtuväline menetleja pidanud

juhinduma KarS § 63 lg-st 3, mille kohaselt mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Samuti leidis kohus,

et KarS § 44 lg 5 kohaselt ei mõisteta rahalist karistust nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei

ole iseseisvat sissetulekut. Kohus leidis, et ka rahatrahvi ei saa mõista nooremale kui kaheksateistaastasele

isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut, kuna mõistekasutuse põhjal on rahalise karistuse ja rahatrahvi

ühiseks soomõisteks trahv.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuuri esindaja advokaat Alo

Pormeister, kes taotles Tallinna Linnakohtu 10. detsembri 2002. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

mis ei raskendaks süüdlase olukorda.

4.1 Kaebaja väidab, et Liiklusseaduse lisas 1 sisalduva definitsiooni kohaselt saab mopeediks lugeda

sõidukit, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 või valmistajakiirus ei ole üle 45 km/h. Selleks,

et sõidukit saaks lugeda mopeediks, ei tohi kumbki näitaja vastavat piirmäära ületada. Kuna aga sõiduki Zid-

50 valmistajakiirus - 50 km/h - on lubatud piirmäärast 5 kilomeetri võrra suurem, tuleb seda sõidukit lugeda

mootorrattaks. Isiku suhtes, kes juhib Zid-50 mootorratast, kehtivad kõik Liikluseeskirjas sätestatud

mootorsõiduki juhile esitatavad nõuded ja kohustused.

4.2 Kassaator ei nõustu Tallinna Linnakohtu seisukohaga, et tüübikinnituseta sõidukit, mis pole kantud

liiklusregistrisse, ei saa lugeda mootorsõidukiks ja et sellist sõidukit juhtinud isikut ei saa karistada. Kohtu

seisukohta järgides võiks tüübikinnituseta sõidukiga sõites rikkuda ükskõik milliseid Liikluseeskirja nõudeid.

Sellist seisukohta ei saa pidada õigeks. Tüübikinnituse puudumine tähendab seda, et Eestis ei tohi antud

sõidukiga liigelda, kuna teda ei ole võimalik liiklusregistrisse kanda. Liiklusseaduse § 13 lg 1 kohaselt võib

liikluses kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Sama paragrahvi teine

lõige lisab, et mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ja omama vastavat

riiklikku registreerimismärki. Sama kordab ka Liikluseeskirja § 220.

4.3 Tallinna Linnakohus lähtus oma otsuses KarS § 44 lg-st 5, mille alusel rahalist karistust ei mõisteta

nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Nimetatud säte reguleerib

karistuse mõistmist kuriteo eest ja ei ole kohaldatav väärtegude puhul. Rahatrahv 3000 krooni on õiglane

karistus, mis arvestab süüdlase isikut ja rikkumise laadi.

4.4 Kassaator nõustub linnakohtu seisukohaga, et kohtuväline menetleja oleks pidanud lähtuma KarS § 63

lg-st 3 ja mõistma karistuse iga väärteo eest eraldi. Selle mittejärgimist ei saa aga pidada asjaoluks, mis

tingiks menetluse lõpetamise. Kassaator leiab, et selle vea saaks parandada Riigikohus, mõistes eraldi

karistuse iga väärteo eest, kusjuures karistuste üldsumma ei ületaks 3000 krooni, s.t ei raskendaks süüdlase

olukorda.

4.5 Lõpuks märgib kassaator, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi VTMS §-s 29 toodud

väärteomenetlust välistavale asjaolule.

5. Kassatsioonivastuses taotles L. J. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker Tallinna

Linnakohtu 10. detsembri 2002. a otsuse põhistustele tuginevalt kohtuotsuse muutmata jätmist.

6. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaadi abi A. Pormeister kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust.

L. J. kaitsja vandeadvokaat T. Bekker taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Ta rõhutas, et L. J. käitumises

puudus väärteokoosseis seetõttu, et Zid-50 ei ole mootorsõiduk Liiklusseaduse mõttes. Selle väite põhjendus

tuleneb aga üheselt asjaolust, et Zid-50-l puudub tüübikinnitus ja sellel liiklusvahendil ei saagi tüübikinnitust

olla. Mingid muud asjaolud, sealhulgas ka Liiklusseaduse lisas 1 sisalduvad mootorratta ja mopeedi

definitsioonid ei oma Zid-50 klassifitseerimisel T. Bekkeri arvates tähtsust. Olles jätkuvalt seisukohal, et

väärteo toimepannud alaealist ei tohiks karistada rahatrahviga, osutas vandeadvokaat T. Bekker asjaolule, et

Väärteomenetluse seadustikus puudub Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 336 lg-s 3 sätestatuga

analoogiline säte ja seega ei tohiks alaealise karistamine rahatrahviga Väärteomenetluse seadustiku alusel

enam tähendada tegelikult hoopis tema vanema karistamist.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses märgituga, et küsimuse lahendamisel, kas

Zid-50 on mootorsõiduk, tuleb lähtuda Liiklusseadusest, mille § 12 lg 2 järgi on mootorsõiduk mootori jõul

liikuv sõiduk. Kuid mootorsõidukiks ei loeta mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat

rööbassõidukit. Mopeedi mõistet määratledes on Liiklusseaduse lisas 1 märgitud, et mopeed on kahe- või

kolmerattaline sõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 ja valmistajakiirus ei ületa 45 km/h.

Neid piirmäärasid ületava kaherattalise sõiduki puhul on tegemist mootorrattaga.

Seega on mootorsõiduki ja mitte enam mopeediga tegemist siis, kui täidetud on vähemalt üks nimetatud

tingimustest: sisepõlemismootori töömaht on suurem kui 50 cm3 või kui valmistajakiirus on suurem kui 45

km/h. Arvestades seda, et sõiduki Zid-50 valmistajakiirus - 50 km/h - on lubatud piirmäärast 5 kilomeetri

võrra suurem, on selle sõiduki puhul tegemist mootorrattaga, mille juhtimisel kehtivad kõik Liikluseeskirjas

sätestatud mootorsõiduki juhile esitatavad nõuded ja kohustused.

8. Tallinna Linnakohus on 10. detsembri 2002. a otsuses asunud ekslikult seisukohale, et sõiduk Zid-50 ei ole

mootorsõiduk muuhulgas ka seetõttu, et sel puudub tüübikinnitus ja seda pole kantud liiklusregistrisse.

Vastavalt Teede- ja sideministri 28. märtsi 2001. a määrusega nr 29 kehtestatud Autode ja nende haagiste

ning mootorrataste tüübikinnituse eeskirja (edasiselt Eeskirja) § 2 p-le 11 on riiklik tüübikinnitus toiming,

mille tulemusena loeb pädev asutus tüübitunnustamise, katsete või kontrollimise alusel toote vastavaks Eestis

kehtivatele tehnonõuetele. Kooskõlas Eeskirja § 3 lg-ga 3 tähendab riikliku tüübikinnituse andmine otsustust

selle kohta, et sõiduki tehnoseisund ei ole ohtlik keskkonnale ja teeliiklusele. Tüübikinnituse puudumine

sõidukil Zid-50 tähendab seda, et Eesti Riiklik Autoregistrikeskus pädeva asutusena ei ole saanud vastu võtta

otsust kõnealuse sõiduki ohutuse kohta ja just seetõttu ei ole sõidukit kantud liiklusregistrisse.

Liiklusregistrisse kandmata mootorsõidukiga ei tohi Eestis liigelda.

9. Kahtlemata peaks pädevate riigiasutuste tähelepanu väärima küsimus, kuidas on võimalik Eestis pikema

aja vältel turustada sõidukeid, millel puudub tüübikinnitus ja millele vandeadvokaat T. Bekkeri väite

kohaselt ei olegi võimalik tüübikinnitust saada. Kuid sõidukil tüübikinnituse puudumisest ja sõiduki kohta

liiklusregistris kande puudumisest ei saa teha veel mingit järeldust selle kohta, kas selle sõiduki puhul on

tegemist mootorsõidukiga Liiklusseaduse mõttes või mitte. Mootorsõiduki mõiste määratlemisel, nii nagu on

märgitud ka käesoleva kohtuotsuse p-s 7, tuleb lähtuda vaid Liiklusseaduse § 12 lg-s 2 ja selle seaduse lisas 1

esitatud kriteeriumidest. Nõustudes kassatsioonkaebuses märgituga, ei saa seadusandja mõttega kooskõlas

olevaks lugeda linnakohtu otsusest tulenevat arusaama, nagu ei saaks tüübikinnituseta sõidukiga sõitjale teha

Liiklusseaduse ja Liikluseeskirja nõuete rikkumise korral mingeid õiguslikke etteheiteid. Üldise liiklusalase

julgeoleku tagamise huvides peab iga Liiklusseaduse § 12 lg-s 2 esitatud kriteeriumidele vastava

mootorsõiduki juht liikluses järgima kõiki mootorsõiduki juhile kehtestatud nõudeid. See tähendab

muuhulgas, et igal kõnealustele kriteeriumidele vastava mootorsõiduki juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel

olema kaasas Liiklusseaduse §-s 17 nimetatud dokumendid. Asjaolust, et mingi mootorsõiduki jaoks ei ole

mingit dokumenti võimalik objektiivselt saada, saab teha vaid ühe järelduse: sellise mootorsõidukiga ei tohi

sõita.

10. Nõustuda ei saa linnakohtu otsuses sisalduva seisukohaga, et KarS § 44 lg 5 teisest lausest lähtuvalt ei

mõisteta rahatrahvi nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel puudub iseseisev sissetulek.

Käsitletava seisukoha põhjendus linnakohtu otsuses, et "mõistekasutuse põhjal on rahalise karistuse ja

rahatrahvi ühiseks soomõisteks trahv", on meelevaldne ega tulene Karistusseadustikust. Iseseisva

sissetulekuta alaealisele rahatrahvi kohaldamise piirang ei tulene KarS § 47 lg-st 1 ega ka Karistusseadustiku

muudest sätetest. Üksnes esmapilgul saab linnakohtu kõnealust seisukohta lugeda süüdlasele soodsa

analoogia kohaldamiseks. Tegelikult tähendaks aga linnakohtu seisukoht seda, et väärteo toimepannud

iseseisva sissetulekuta alaealisele tuleks alati kohaldada rahatrahviga võrreldes raskemat karistust - aresti.

11. Õigesti osutas T. Bekker Riigikohtu istungil asjaolule, et Väärteomenetluse seadustikus puudub

Haldusõigusrikkumiste seadustiku § 336 lg-s 3 sätestatuga analoogiline säte ja seega ei saa tõepoolest enam

nõuda alaealisele mõistetud rahatrahvi sisse tema vanemalt. Kuid ka sellest tõigast ei tulene iseseisva

sissetulekuta alaealisele rahatrahvi kohaldamise keeldu. Seadusandja ei ole pidanud õigeks välistada, et

rahatrahvi suudab muu vara arvelt tasuda ka alaealine, kel puudub iseseisev sissetulek. Kui aga see

tegelikkuses osutub võimatuks, asendatakse VTMS §-s 211 sätestatu alusel rahatrahv arestiga.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nii linnakohtu vaidlustatud otsuses kui ka kassatsioonkaebuses

märgituga, et kohtuväline menetleja oleks pidanud lähtuma KarS § 63 lg-st 3 ja mõistma L. J. karistuse iga

väärteo eest eraldi. Kuid erinevalt kassatsioonkaebuses märgitust ei ole Riigikohus kooskõlas VTMS §-s 174

sätestatuga lõpetatud väärteoasjas pädev ise uusi karistusi mõistma, sest linnakohtu otsusega võrreldes

raskendaks see menetlusaluse isiku olukorda. Seega, kooskõlas VTMS § 175 p-ga 1 ja § 174 p-ga 7, tuleb

väärteoasi saata uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher