3-2-1-68-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Marek Lobjakase hagi Gunnar Tarmu, Sirje Tarmu, Dagmar

Tarmu, Sigrid Tarmu, Ingrid Tarmu, Regina Tarmu ja

Ingmar Tarmu vastu korteri valdusest väljanõudmiseks ja

korteri vabastamisest keeldumisel korterist väljatõstmiseks

ning Gunnar Tarmu vastuhagi Marek Lobjakase vastu

korterile omandiõiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1357/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gunnar Tarmu, Sirje Tarmu, Dagmar Tarmu ja Sigrid Tarmu

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

M. Lobjakas ja tema esindaja, vandeadvokaat A. Junti

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

6. detsembri 2002. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta

otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Mõista välja Gunnar Tarmult 500 krooni M. Lobjakase

kasuks kassatsiooniastme kohtukulu.

4. Tagastada Indrek Lillole 6. jaanuaril 2003. a G. Tarmu

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 200 (kakssada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marek Lobjakas esitas 15. detsembril 2000. a Tallinna Linnakohtusse hagi Gunnar Tarmu, Sirje

Tarmu, Dagmar Tarmu, Sigrid Tarmu, Ingrid Tarmu, Regina Tarmu ja Ingmar Tarmu vastu temale

kuuluva korteri asukohaga Tallinn Kihnu 14-59/60 väljanõudmiseks kostjate ebaseaduslikust

valdusest ning palus korteri vabastamisest keeldumise korral tõsta kostjad korterist välja teist

eluruumi vastu andmata.

2. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja korteri 5. juulil 2000. a täitevosakonna korraldatud

enampakkumisel. Kostjad keelduvad eluruumi vabastamast. Sirje Tarmu oli korteri 7. märtsil 1996. a

võõrandanud AS-le Pindi Kinnisvara. Hilisemate tehingute tulemusel koormati korter pandilepinguga

ning pandi realiseerimiseks toimuski enampakkumine. Hageja tugines oma nõudes elamuseaduse

(ES) § 4 lg-le 1 ja §-le 5 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-le 1 ja § 80 lg-tele 1 ja 2. Hageja leiab,

et kostjatel ei ole õigust korterit kasutada.

3. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad leiavad, et nad on vaidlusalusesse korterisse sisse kirjutatud ja

neil on õigus seda kasutada. Hageja on ise käsitanud kostjaid üürnikena, sest ta on korduvalt

soovinud sõlmida nendega uut üürilepingut. Kirjaliku üürilepingu puudumine ei tähenda iseenesest

üürisuhte puudumist.

4. 12. aprillil 2001. a esitas kostja G. Tarmu vastuhagi, milles palus tunnustada tema omandiõigust

Tallinnas Kihnu 14-59/60 asuvale korterile. Tema ja Sirje Tarmu abiellusid 12. mail 1982. a.

Vastavalt abikaasade kokkuleppele erastati korter 24. novembril 1995. a Sirje Tarmu nimele. G.

Tarmu ei ole andnud nõusolekut korteri võõrandamiseks. Seetõttu ei ole korter nende ühisomandist

välja läinud. Sirje Tarmu poolt Argo Hollole antud volikirjas volitas S. Tarmu viimast korterit

müüma, sealhulgas tegema esindatava nimel tehinguid iseendaga. 7. märtsil 1996. a sõlmitud ostu-

müügilepingu poolteks on aga Sirje Tarmu ja AS Pindi Kinnisvara, keda esindas A. Hollo. Kuna

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95 lg 2 ja § 103 lg 1 järgi on 7. märtsi 1996. a ostu-

müügileping tühine, on tühised ka kõik hilisemad korteriga tehtud tehingud.

5. M. Lobjakas vastuhagi ei tunnista. Tallinna Linnakohtu 15. oktoobri 1999. a määrusega jäeti G.

Tarmu hagi A. Hollo, AS Pindi Kinnisvara, Sirje Tarmu, notar Peeter Tehveri, Elamuarenduse OÜ ja

AS Eesti Ühispank vastu korteri ostu-müügilepingu ning pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks läbi

vaatamata, kuna G. Tarmu ei ilmunud kohtuistungile. Seega loobus G. Tarmu korteri ostu-

müügitehingu vaidlustamisest ja kinnitas Sirje Tarmu tehtud tehingu õiguspärasust.

6. Tallinna Linnakohtu 10. jaanuari 2002. a otsusega jäeti hagi ja vastuhagi rahuldamata. Kohus

leidis, et kostjad kasutavad korterit üürisuhte alusel. Hageja on korduvalt soovinud sõlmida

kostjatega uut üürilepingut, kuid kostjatele ebasoodsatel tingimustel. Seetõttu on kirjalik leping

jäänud sõlmimata. Kirjaliku üürilepingu puudumine ei tähenda üürisuhte puudumist. Sirje Tarmu

müüs oma esindaja A. Hollo kaudu korteri AS-le Pindi Kinnisvara, jäädes korterisse üürnikuna.

Eluruumi omandiõiguse üleminekul jääb ES § 34 järgi üürileping kehtima ka uue omaniku suhtes.

Kuna kostjad valdavad korterit õiguslikul alusel, siis ei kuulu hagi rahuldamisele AÕS § 80 alusel.

Perekonnaseaduse (PkS) § 17 lg 4 keelab abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele

kuuluvat vallasasja võõrandada teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta. Seda keeldu rikkuv tehing on

TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine. G. Tarmu kirjalikku nõusolekut eluruumi võõrandamiseks ei andnud.

Sirje Tarmu poolt A. Hollole antud volikirjast ei tulenenud õigust teha tehing esindatava nimel

isikuga, kelle esindaja ta samaaegselt on. Tsiviilseadusliku üldosa seaduse § 103 lg 1 kohaselt on

tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust, tühine. G. Tarmu esitas

omandiõiguse tunnustamise hagi, samas ei ole ta eluruumi ostu-müügilepingute pool. Lepingu

pooleks mitteoleval isikul ei ole õigus lepingut vaidlustada. G. Tarmule ei ole vaidlusaluse korteri

omandiõigus kunagi kuulunud. Seega puudub seaduslik alus vastuhagi rahuldamiseks.

7. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse hageja M. Lobjakas ja kostja G.

Tarmu.

8. M. Lobjakas palus kohtuotsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega hagi

rahuldada. Kohtu järeldus, et poolte vahel on üürisuhe, on ekslik. Kohus ei ole oma seisukohta

motiveerinud. Ostu-müügilepingus ei olnud kokkulepet vara jätmiseks kostjate valdusse. Kostjad ei

tõendanud korteri kasutamise ja valdamise õiguslikku alust. Kostjad ei muutunud korteri

võõrandamise järel sama korteri üürnikeks. Asjaolu, et hageja on avaldanud soovi üürisuhte

tekitamiseks, ei ole käsitatav üürisuhtesse astumisena. Hageja põhiseaduse §-ga 32 kaitstud õigusi on

rikutud, kuna tal puudub kostjate tegevuse tulemusel võimalus oma omandit vabalt vallata ja

kasutada.

9. G. Tarmu palus tühistada kohtuotsuse osas, millega jäeti vastuhagi rahuldamata ja uue otsusega

vastuhagi rahuldada. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja ei nõudnud tehingute kehtetuks tunnistamist.

Vindikatsioonihagi esitamine on võimalik ka juhul, kui asjaga tehtud tehinguid ei ole kehtetuks

tunnistatud ning nende tühisust tunnustatud. Ei vaielda selle üle, et korter oli abikaasade

ühisomandis. Kohus oleks pidanud analüüsima, kas hageja on saanud vaidlusaluse korteri omanikuks

või mitte. Kuna kohus leidis, et Sirje Tarmu ja AS Pindi Kinnisvara vaheline tehing on tühine, siis

järelikult on tühised ka kõik hilisemad korteriga tehtud tehingud. Hageja ei ole väitnud, et ta omandas

korteri heauskselt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus hagi

rahuldamata jätmise osas ja saadeti arutamiseks esimese astme kohtule. Vastuhagi rahuldamata

jätmise osas muudeti linnakohtu otsuse põhjendusi.

11. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pöördus hageja kohtusse asja väljanõudmiseks võõrast

ebaseaduslikust valdusest. Hageja esitas ka väljatõstmise nõude, mis ei tuginenud elamuseaduse

sättele, vaid tulenes asjaolust, et väljanõutav asi on korter, mida kostjad kasutavad eluruumina.

Vaidluse eripärast tulenevalt ei ole õige väita, et hageja esitas kohtule kaks teineteist välistavat nõuet.

Kostja apellatsioonkaebuses sisalduv sellekohane käsitlus ei ole õige. Kuna välja nõutakse eluruumi,

siis hagi rahuldava otsuse sundtäitmine on võimalik vaid valdajate korterist väljatõstmisega.

12. Samast eripärast tulenevalt lasus kohtul kohustus kaasata asja arutamisse kohalik omavalitsus, kes

korraldab piirkonnas sotsiaalabi. Kui kohus vaidluse lahendamisel eluruumi kasutamise üle tuvastab,

et kostjad vajavad sotsiaalabi, tuleb kaasata protsessi omavalitsus. Kostjad on paljulapseline

perekond, kelle seitsmest lapsest viis on alaealised ning isa G. Tarmu töötu (pärast kohtuotsust on

perre lisandunud veel üks laps: tütre Dagmar Tarmu 6. märtsil 2002. a sündinud laps Gert).

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 89 sätestab avalikku huvi kaitsma õigustatud asutuse

kaasamise. Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt peab abi saama isik, kelle võimalused

toimetulekuks ei ole piisavad. Võimaliku väljatõstmise korral ei tohi sotsiaalabi vajavad isikud jääda

eluasemeta. Seaduse kohaselt lasub kohalikul omavalitsusel kohustus anda sellistele isikutele eluase.

Seetõttu tuleb kohtuotsus M. Lobjakase hagi osas tühistada ning saata asi selles osas uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

13. Vastuhagi osas on kohtuotsus lõppjäreldustes õige. G. Tarmu hagiavalduse lahendamisel pidi

kohus kontrollima, kas ta on korteri omanik. See, et korter ei ole kunagi olnud registrisse kantud G.

Tarmu nimele, ei andnud alust järeldada, et ta ei ole omanik. Kostja väitel on tegemist abikaasade

ühisvaraga. Kohus eksis, leides, et kostja ei saa omandiõiguse tunnustamist nõuda, kuna ta ei ole vara

omanik. Asjaõigusseaduse § 70 lg 1 kohaselt on ühine omand kahele või enamale isikule üheaegselt

kuuluv omand, mille üheks liigiks on ka abikaasade ühisomand. Ühisomanikul on ühise asja suhtes

kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, sh esitada omandiõiguslikku hagi. Väär on kohtu

viide, et kostja ei saa esitada omandiõiguse tunnustamise hagi kuna ta ei ole korteri ostu-

müügilepingute pool. Kostja esitas võõrandamistehinguid vaidlustamata kohtule omandiõigusliku

hagi. Seetõttu tuli kohtul vaidlus lahendada sisuliselt.

14. Õige ei ole G. Tarmu käsitlus tema nõusolekuta tehtud tehingu tühisusest. Tegemist on asjaoluga,

mille puhul ei ole tehing üheselt tühine. Vaid juhul, kui huvitatud abikaasa esitab vastava nõude,

otsustatakse sellise tehingu kehtivus.

15. Sirje Tarmu ei ole esitanud nõuet 7. märtsi 1996. a tehingu tühisuse tunnustamiseks, sh ka mitte

sel alusel, et tema esindajal ei olnud õigus tehingut teha isikuga, kelle esindajaks ta samaaegselt oli.

Sellest tulenevalt ei ole G. Tarmu esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid, et tema on asja " korteri

- omanik (ühisomanik). Asjaõigusseaduse § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui

omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 järgi peab

omandiõiguse tunnustamise nõude vaidlustamiseks huvitatud isik tõendama, et hageja ei ole omanik

või et asja omanik on tema. M. Lobjakas on kohtule tõendanud, et asja omanik on tema, mitte kostja.

Omandiõigus korterile läks eelmiselt omanikult üle M. Lobjakale enampakkumise tulemusel.

Asjaolu, et korteri valdust üle ei antud, ei tähenda, et omanik on G. Tarmu. Valduse üleandmist võib

asendada ka väljanõudeõiguse loovutamine. Asja omandaja heausksust eeldatakse. Hageja

pahausksust kostja ei tõendanud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kassatsioonkaebuses palusid kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega

jätta M. Lobjakase hagi rahuldamata ja rahuldada G. Tarmu vastuhagi. Tallinna Ringkonnakohtu 6.

märtsi 2003. a määrusega vabastati kostjad osaliselt kassatsioonikautsjoni tasumisest.

17. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et abikaasa nõusolekuta ühisomandis oleva registrisse

kandmisele kuuluva vallasasja võõrandamise tehing ei ole üheselt tühine ning et sellise tehingu

kehtivuse üle otsustatakse vaid huvitatud abikaasa nõude alusel. Perekonnaseaduse § 17 lg 4 järgi ei

või abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele kuuluvat vallasasja võõrandada ilma teise

abikaasa nõusolekuta. Kuna korteri võõrandamiseks puudus G. Tarmu nõusolek, siis on tehing

seadusega vastuolus ja TsÜS § 66 lg 3 kohaselt kehtetu algusest peale.

18. S. Tarmu poolt A. Hollole antud volikirjas volitatakse viimast korterit müüma, sh tegema

esindatava nimel tehinguid iseendaga. Volikirjast ei tulene A. Hollo õigust teha tehinguid isikuga,

kelle esindaja ta samaaegselt on. 7. märtsil 1996. a sõlmitud tehingu pool on aga AS Pindi

Kinnisvara. Esindaja võib TsÜS § 95 lg 2 järgi tehingu teha esindatava nimel iseenda või isikuga,

kelle esindaja ta samaaegselt, ainult siis, kui see tuleneb seadusest või volitusest. Volikirjast ei tulene

A. Hollo õigust teha tehingut isikuga, kelle esindaja ta on. Seega on tehing TsÜS § 103 lg 1 järgi

tühine.

19. Kohus peab TsMS § 171 lg 1 järgi tuvastama asja lahendamiseks kõik vajalikud asjaolud.

Ringkonnakohus on jätnud õigusliku olukorra välja selgitamata. Ringkonnakohus oleks pidanud

saatma asja tagasi esimese astme kohtule või hindama tehinguid ise, mitte jätma tehingud hindamata

ja G. Tarmu vastuhagi rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus leidis, et G. Tarmu pidi tehinguid

vaidlustama, tulnuks kohtul G. Tarmule selline võimalus anda.

20. Ringkonnakohtu põhjendustest ei nähtu, et on toimunud väljanõudeõiguse loovutamine.

Asjakohane ei ole ringkonnakohtu järeldus, et M. Lobjakas on heauskne omanik. M Lobjakas ei ole

asja arutamisel kordagi tuginenud sellele, et ta on korteri omandanud heauskselt. M. Lobjakas ei

oleks saanud korterit omandada, sest AÕS § 95 on kohaldatav juhtudel, kui vallasasja omandamine

toimub üleandmise teel. Korteri valdus ei ole üle läinud, sest korteris elavad kostjad.

21. Kassatsioonkaebuse argumendid olid esitatud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei ole

neile vastanud. See on protsessiõiguse normide rikkumine.

22. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.

23. Kolleegiumi istungil jäi M. Lobjakas oma vastuses esitatud seisukohtade juurde. Ta palus

kostjatelt välja mõista õigusabikulud kassatsiooni astmes 5900 krooni ulatuses.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb otsuse

põhjendusi materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

25. Kolleegium peab esmalt vajalikuks vastata küsimusele, kas M. Lobjakas on saanud Tallinnas

Kihnu 14-59/60 asuva korteri omanikuks. Selles asjas on vaja selgitada M. Lobjakase omandi

tekkimine asja ostmisega täitemenetluses toimunud enampakkumisel. Täitemenetluse seadustik ei

sätesta reegleid täitemenetluses müüdud vallasasjale omandiõiguse tekkimise kohta. Täitemenetluse

seadustiku § 642 lg 1 kohaselt antakse enampakkumisel ostetud vara ostjale üle pärast kogu ostuhinna

tasumist. Seega on võimalik järeldada, et vallasasja enampakkumisel tekib omand asja ostjale

üleandmise hetkest. Kolleegium leiab, et see reegel kehtib ainult nende vallasasjade kohta, mis

antakse enampakkumise toimumise kohas üle ostjale. Täitemenetluse seadustik ei pane kohtutäiturile

kohustust anda ostjale üle vallasasja, mis ei ole kohtutäituri otseses valduses, sh vallasasjana käibes

olevat korterit. Kui tegemist on sellise asjaga, mis tuleb vormistada ostja nimele, peab kohtutäitur

TMS § 642 lg 2 järgi andma ostjale enampakkumise akti ärakirja. Akti ärakirja alusel vormistatakse

asi ostja nimele.

26. Seega puudub vallasasjana käibes oleva korteri müümisel täitemenetluses võimalus siduda

omandiõiguse teke kohtutäituripoolse valduse üleandmisega neil juhtudel, kui korter on kolmandate

isikute valduses.

27. Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga AÕS § 93 järgi

asendada asja valduse üleandmise väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Samas reguleerivad

AÕS §-d 92-95 vallasasja omandamist asjaõiguslepinguga, mitte aga enampakkumisel

täitemenetluses. Kolleegium leiab, et seaduse analoogia alusel saab ka täitemenetluses kohaldada

AÕS § 93. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuleb müüdud korteri väljanõudeõiguse

loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise

aeg. Seega saab ka asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks lugeda ostuhinna täieliku tasumise

aeg. Kohtud on tuvastanud, et enampakkumisel ostis Tallinnas Kihnu 14-59/60 asuva korteri M.

Lobjakas, kes on kantud korteri omanikuna Tallinna Hooneregistrisse.

28. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud hageja pahausksust. Seetõttu ei pea

kolleegium vajalikuks käsitleda seda, kas täitemenetluses toimunud enampakkumisel asja ostnud

isiku teadmine sellest, kas asi kuulub võlgnikule või mitte, mõjutab tema omandi tekkimist. Otsuse p

27 kohaselt on kohtud tuvastanud, et M. Lobjakas on saanud korteri omanikuks.

29. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud tehing ei ole PkS §

17 lg 4 tähenduses üheselt tühine. Riigikohus jääb oma tsiviilasjas nr 3-2-1-81-01 (RT III 2001, 23,

253) esitatud seisukoha juurde, et selline tehing on TsÜS § 66 lg 2 järgi seadusevastase tehinguna

tühine, sh on tühine ka asjaõigusleping. Tühisusele saab kohtuvaidluses tugineda ja selleks on vaja

tõendada, et teine abikaasa ei andnud nõusolekut tehingu tegemiseks. Kohtud on tuvastanud, et G.

Tarmu ei andnud nõusolekut 7. märtsi 1996. a tehingu tegemiseks. Seetõttu ei saanud AS Pindi

Kinnisvara korteri omanikuks.

30. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et 7. märtsi 1996. a tehingu tühisuse tõttu on

tühised ka kõik järgnevad sama korteri suhtes tehtud tehingud. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib

vallasasja omand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad

on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kolleegium märgib, et AÕS § 95 sätestab

erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud

õigust omandit üle anda. Selle eelduseks on, et täidetud oleksid tavalised omandi tekkimise

tingimused, st sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja antud üle asja valdus või asja

väljanõudeõigus. Lisaks on heauskse omandamise oluliseks eelduseks AÕS § 95 lg 3 kohaselt, et asi

ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Sellist seisukohta on kolleegium

väljendanud tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02 (RT III, 2002, 29, 324). Seega on ka tühise asjaõiguslepingu

korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.

Kuna otsuse p-s 27 märgitud põhjustel on korteri omanik M. Lobjakas, ei ole kolleegiumi arvates

selles asjas tähtsust küsimusel, kas Elamuarenduse OÜ (likvideerimisel) oli korteri omanik või mitte.

31. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et volikirjast ei tulene A. Hollo õigust teha tehingut

isikuga, kelle esindaja ta on ja tehing on TsÜS § 103 lg 1 kohaselt tühine. Kolleegium leiab, et juhul

kui esindatav annab volikirjas teisele isikule õiguse teha tehing ka iseendaga, on tegemist tehingu

teise poole valiku osas kõige laiema volituse andmise juhtumiga ning see hõlmab ka õigust teha

tehing isikuga, kelle esindaja volikirja saanud isik on.

32. Seaduse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et G. Tarmul ei olnud vaja esitada

vastuhagi. M. Lobjakase esitatud hagi menetlemisel oleks G. Tarmu saanud vastuväitena M.

Lobjakase hagile tugineda sellele, et ta on Tallinnas Kihnu 14-59/60 asuva korteri omanik. Kuigi M.

Lobjakase haginõue ei olnud sõnastatud otseselt omandiõiguse tunnustamise hagina, oli siiski

tegemist omandikaitse hagiga AÕS § 80 tähenduses. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 võimaldab kostjal

sellise nõude vaidlustamiseks tõendada, et asja omanik on tema. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 alates 1.

juulist 2003. a kehtiva sõnastuse kohaselt võib valdaja keelduda asja väljaandmisest, kui tal on

omaniku suhtes õigus asja vallata. Ka 1. juulist 2003. a kehtiva AÕS § 83 g 1 sõnastus ei nõua

kostjalt vastuhagi esitamist.

33. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vastanud apellatsioonkaebuse väidetele ega ole rikkunud

protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus on võtnud seisukoha küsimuses, kas M. Lobjakas on saanud

asja omanikuks. Ringkonnakohus on võtnud seisukoha ka ilma abikaasa nõusolekuta tehtud tehingu

tagajärgede osas. Selle seisukoha osalist ebaõigsust on kolleegium käsitlenud otsuse p-s 29.

34. Kolleegium leiab TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel, et on põhjendatud mõista G. Tarmult M.

Lobjakase kasuks välja viimase poolt kassatsiooniastmes kantud kohtukulu osaliselt, s.o 500 krooni.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik