3-3-1-47-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-47-03

Määruse kuupäev

13. juuni 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Viktor Fedtšenko kaebus Sotsiaalkindlustusameti sotsiaaltoetuste

vaidluskomisjoni otsuse nr 382 tühistamiseks ja komisjoni

arstliku ekspertiisi teostamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3/31/2003 ja Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2002. a

otsus haldusasjas nr 3-236/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Viktor Fedtšenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda Viktor Fedtšenko kassatsioonkaebuse läbivaatamine Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kõrva-nina-kurguarsti 31. augusti 2000. a konsultatiivses otsuses leiti, et Viktor Fedtšenko

(sündinud 1. jaanuaril 1932) kuulmiskadu ühe kõrvaga on 100%, teise kõrvaga 99% ja et patsienti ei

aita ka kuuldeaparaat. Otsuses paluti Vaegurluse Ekspertiisi Komisjonil määrata puude aste. Tallinna

Ühendatud Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (edaspidi VEK) otsusega leiti, et arsti taotluses

märgitud funktsionaalhäire ulatus ja kõrvalabi maht jääb madalamaks puude tuvastamise künnisest

ning ei määratud V. Fedtšenko puuet. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna

ekspertarstid leidsid 15. veebruari 2001. a täiendava ekspertiisi otsuses, et VEK otsus on õige.

Vastavalt Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (edaspidi PISTS) § 2 lg 1 p-le 3 ei esine

V. Fedtšenkol puude määramiseks näidustust, sest ta ei vaja kõrvalabi, juhendamist ega järelevalvet.

Sotsiaalkindlustusameti juures asuv sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon luges 2. märtsi 2001. a otsusega

nr 6 täiendava ekspertiisi otsuse põhjendatuks ja leidis, et V. Fedtšenkol ei ole puude raskusastme

määramiseks näidustusi. V. Fedtšenko vaidlustas sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 2. märtsi 2001. a

otsuse nr 6 halduskohtus ja kuna vaidluskomisjon tunnistas selle otsuse oma 11. juuli 2001. a otsuse

nr 382 punktiga 2 kehtetuks, lõpetas halduskohus asja menetluse.

Sama, 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 punktiga 1 leiti, et V. Fedtšenkol ei esine puuet, mis oleks

vastavalt Kodakondsuse seaduse (edaspidi KodS) § 35 lg 1 p-le 2 aluseks nimetatud seaduse § 6

punktides 3 ja 4 sätestatud tingimuste täitmisest vabastamiseks. Otsuse kohaselt oli sotsiaaltoetuste

vaidluskomisjon seisukohal, et haigusest tingitud muutused ei põhjusta V. Fedtšenkole kõrvalabi

vajadust.

2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus V. Fedtšenko tühistada sotsiaaltoetuste

vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsus nr 382 ja kohustada komisjoni teostama arstlikku ekspertiisi,

selgitamaks, kas tal on KodS § 35 lg 2 punktile 2 vastav keskmine kuulmispuue. Kaebaja ei taotlenud

kõrvalabi, vaid palus hinnata oma puude astet KodS § 35 lg 2 p 2 mõttes, et antaks hinnang selle

kohta, kas tema oma kuulmispuudega on võimeline ära õppima eesti keele ja täitma selles osas

kodakondsuse saamisel esitatavaid nõudeid.

3. Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2002. a otsusega jäeti V. Fedtšenko kaebus rahuldamata.

Vastavalt KodS § 35 lg-le 4 määratakse arstlik ekspertiis puude olemasolu ja raskusastme

tuvastamiseks Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Sellist korda kehtestatud

ei ole. Puude olemasolu ja raskusastme tuvastamist reguleerib ainult Puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seadus. Kohus leidis, et kuivõrd PISTS §-s 2 seotakse puude raskusastmed kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadusega, kaebajal sellist vajadust aga ei ole ning ta pole seda ka

taotlenud, siis on sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon õigesti otsustanud, et kaebajal ei esine puuet, mis

oleks vastavalt KodS § 35 lg 2 p-le 2 aluseks nimetatud seaduse § 6 p-des 3 ja 4 sätestatud tingimuste

täitmisest vabastamiseks.

4. V. Fedtšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada

kaebus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. jaanuari 2003. a otsusega jäeti halduskohtu

otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

seisukohaga, et kuigi vastavalt KodS § 35 lõikele 4 määratakse arstlik ekspertiis puude olemasolu ja

raskusastme tuvastamiseks Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras, ei ole selle

seaduse alusel vastavat korda kehtestatud ning puude olemasolu ja raskusastme tuvastamist

reguleerib ainult Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus ja selle alusel antud õigusaktid, millest

sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon ka kaevatava otsuse tegemisel on lähtunud. Seadusandja on

käesolevaks ajaks muutnud KodS § 35 lõiget 4, asendades selles ebaõige viite Riikliku

pensionikindlustuse seadusele asjakohase viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kaevatav komisjoni otsus piisavalt põhjendatud ja kontrollitav.

Komisjon on asunud seisukohale, et haigusest tingitud muutused ei põhjusta apellandil kõrvalabi

vajadust. Vastavalt PISTS §-le 2 on puude raskusastmed defineeritud kõrvalabi, juhendamise või

järelevalve vajaduse kaudu. Täiendava arstliku ekspertiisi käigus 15. veebruaril 2001 ekspertarstide

poolt läbivaatuse akti juurde koostatud vahelehelt nähtub, et vestlus V. Fedtšenkoga 1 meetri

kauguselt talle raskusi ei põhjustanud; V. Fedtšenko kuulis ja sai räägitust aru takistusteta;

V. Fedtšenko kõneles läbivaatusel tavalise häälekõrgusega, ei rääkinud mittevajaliku kõva häälega.

Apellant on tunnistanud arstlikul läbivaatusel, et ei vaja olmes kõrvalabi ja märkinud kaebuses, et

saab kasutada üldise jutu ajamiseks telefoni, kuigi peab täpset fikseerimist vajavad andmed (näiteks

kuupäevad, kellaajad) üle küsima. Asjas olevad tõendid ei kinnita, et apellant vajab PISTS § 2 lg 2

mõttes kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet, mis on puude raskusastme määramise tingimusteks.

Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt määratakse keskmise astme puue sündinud

kurttummadele seoses viipetõlgi vajadusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. V. Fedtšenko esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja

Tallinna Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kassatsioonkaebuses viidatakse PISTS § 2 lõikele 2, mille kohaselt kõrvalabi või juhendamine on abi

osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise

või suhtlemisega. Kassaator saab telefoniga vene keeles peetud vestluse üldisest suunitlusest mingil

määral aru, kuid kui on vaja millestki kindlasti õigesti aru saada, siis peab kaaskõneleja vastama

kassaatori täpsustavatele küsimustele. Seega vajab ta suhtlemisel abi, mis on määravaks puude astme

tuvastamisel. Kassaatori suutlikkus keeleõppeks ei ole mitte ainult meditsiiniline probleem, seetõttu

oleks kohus pidanud määrama pedagoogide ja andragoogide poolt läbiviidava ekspertiisi. Ekspertide

seisukoht, et vestlus V. Fedtšenkoga 1 meetri kauguselt ei valmistanud talle raskusi, ei arvesta sellega,

et vestluse ajal oli V. Fedtšenkol võimalus lugeda kaasvestleja huultelt, ja et siiski tuli kassaatoril

esitada arusaamatuks jäänu kohta täiendavaid küsimusi. KodS § 35 lg 4 kohaldamiseks on vaja

otsustada, kas patsient on võimeline keeleõppeks või mitte. VEK ei lähtunud KodS § 35 lõigetest 2 ja

4 ega otsustanud, kas kassaator on võimeline eesti keelt ära õppima või mitte.

7. Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Põhjendatud on

seisukoht, et üldjuhul määratakse keskmine puue sündinud kurttummadele, sest praktikas on raske

ette kujutada olukorda, kus kuulmishäirega isikule on määratud sügav puue, mis tähendaks, et ta

vajab ööpäevaringselt suhtlemisel kõrvalabi. VEK ja vaidluskomisjon on lähtunud V. Fedtšenko

terviseseisundi hindamisel Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest. VEK ja vaidluskomisjon ei

hinda isiku võimet õppida eesti keelt.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. V. Fedtšenko poolt vaidlustatud sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsuse nr 382

tegemise ajal kehtisid KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 järgmises sõnastuses:

"[...]

(2) Käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud tingimuste täitmisest on vabastatud:

[...]

2) keskmise puudega isik, kes nägemis-, kuulmis- või kõnepuude tõttu pole võimeline neid nõudeid

täitma.

[...]

(4) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud raske, sügava või keskmise puudega isik esitab

käesoleva seaduse § 12 2. lõike punktides 7 ja 8 nimetatud dokumentide asemel riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2000, 36, 226) alusel määratud korras tehtud

arstliku ekspertiisi otsuse raske, sügava või keskmise puude olemasolu kohta ja raviarsti teatise, mis

kinnitab võimetust täita käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõudeid."

Selline KodS § 35 lg 4 regulatsioon kehtis 10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002. Alates

10. novembrist 2002 kuni käesoleva ajani kehtiva KodS § 35 lg 4 ainus erinevus varem kehtinud

regulatsioonist seisneb selles, et Riikliku pensionikindlustuse seaduse asemel viidatakse käesoleval

ajal Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele. Ülejäänud osas on sätte sõnastus jäänud samaks.

Täiesti muutumatuks on jäänud KodS § 2 lg 2 punkti 2 sõnastus.

9. KodS § 6 punktid 3 ja 4, millele viitab KodS § 35 lg 2, sätestavad, et välismaalane, kes soovib

saada Eesti kodakondsust, peab oskama eesti keelt vastavalt KodS §-s 8 sätestatud nõuetele ja tundma

Eesti Vabariigi Põhiseadust ja Kodakondsuse seadust vastavalt KodS §-s 9 sätestatud nõuetele. Seega

andsid viidatud sätted oma koostoimes võimaluse, et vähemalt keskmise kuulmis-, nägemis- või

kõnepuudega isik ei pea kodakondsuse saamiseks oskama eesti keelt ega tundma Põhiseadust ega

Kodakondsuse seadust, kui tal on raviarsti teatis, mis kinnitab võimetust täita KodS § 6 punktides 3 ja

4 sätestatud nõudeid ning talle on Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras tehtud

arstlik ekspertiis, millega on tuvastatud vähemalt keskmise puudeaste olemasolu.

10. Riikliku pensionikindlustuse seadus ega selle alusel antud õigustloovad aktid ei sätestanud,

kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet ega määratlenud ka selliste puudeastmete

tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on ka käesoleval ajal defineeritud 1. jaanuaril 2000

jõustunud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud

sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsuse nr 382 andmisel lähtuti Puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seadusest, mitte aga Riikliku pensionikindlustuse seadusest.

11. Põhiseaduse § 13 lg 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Riigikohtu

üldkogu on 28. oktoobri 2002. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02 leidnud, et

sellest sättest tuleneb õigusselguse põhimõte. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusnormid

olema piisavalt selged ja arusaadavad. PS § 13 lõikest 2 tulenevat õigusselguse põhimõtet on

rõhutatud ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-4-1-8-2000.

10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 redaktsioon seostas

keeleeksami sooritamisest vabastamise keskmise puudega, mida pidi tõendama Riikliku

pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras tehtud arstliku ekspertiisi otsus. Riikliku

pensionikindlustuse seadus ei selgitanud keskmise, raske või sügava puude mõistet. Selles seaduses

ei olnud ka volitusnormi, mille alusel oleks täitevvõim saanud kehtestada korra puudeastme

tuvastamiseks. Asjaolu, et viide Riikliku pensionikindlustuse seadusele oli ekslik, kinnitab ka see, et

sätte sõnastust muudeti ning alates 10. novembrist 2002 jõustunud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuleb

puude aste määrata Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei olnud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 regulatsioon õigusselguse

põhimõttega kooskõlas. Need sätted andsid küll näilise võimaluse vabastada vähemalt keskmise

kuulmispuudega isik eesti keele eksami sooritamisest kodakondsuse saamisel, kuid samas ei

määratlenud puudeastmeid ega volitanud seda tegema täitevvõimu. Selle asemel viitas säte

blanketselt Riikliku pensionikindlustuse seadusele, mille alusel ei olnud kehtestatud sügava, raske või

keskmise puude arstliku ekspertiisi korras tuvastamist reguleerivat korda. Selliselt oli 10. juulist 2000

kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 koostoimes viidatud seadusega sedavõrd

umbmäärane, et nende sätete eesmärgipärane kohaldamine polnud võimalik.

12. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega. Need piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust.

10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 regulatsiooni

umbmäärasus sundis VEK-i ja sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni lähtuma Puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puuetest ja nende astmetest, kuna Riikliku pensionikindlustuse

seadus ei avanud mõisteid "sügav", "raske" või "keskmine puue". Küll olid need mõisted aga

defineeritud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses, mille alusel oli kehtestatud ka kord nende

tuvastamiseks. Ka Kodakondsuse seaduse §-de 34 ja 35 muutmise seaduse eelnõu ühe varasema

versiooni seletuskirjast nähtub, et puuded ja nende astmed taheti Kodakondsuse seadusesse sisse viia

eesmärgiga siduda see regulatsioon Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega. Lisaks märgitakse

Kodakondsuse seaduse § 35 lõike 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas, et Kodakondsuse seaduse

§ 35 lõikes 4 toodud viide Riikliku pensionikindlustuse seadusele on ebaõige, kuna puude raskusastet

saab määrata üksnes Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras.

PISTS § 2 lg 1 sätestatud puudeastmed olid ja on määratletud kõrvalabi vajaduse kaudu. Riigikohtu

halduskolleegiumi arvates ei saa kõrvalabi vajamine või mittevajamine olla aga määrav

keeleõppevõime hindamisel. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 puuduliku regulatsiooni tõttu tekkis aga

olukord, kus kohaldati KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärgi saavutamiseks ebakohast vahendit - kontrolliti,

kas ja millisel määral vajab isik kõrvalabi. Soovitud eesmärgi saavutamiseks ebakohase ja isikut

koormava vahendi kohaldamine ei ole kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse printsiibiga.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates piirab kõnealune regulatsioon ebaproportsionaalselt PS §-st 14

tulenevat õigust korraldusele ja menetlusele (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas

nr 3-4-1-5-02).

Lisaks märgib Riigikohtu halduskolleegium, et kuivõrd KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei võimaldanud

V. Fedtšenko jaoks kõrvalabi vajaduse puudumise tõttu kodakondsuse taotlemist lihtsustada, siis

oleks tal võimalus kodakondsust saada ainult üldistel alustel. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates

võib halva kuulmisega isiku jaoks keele õppimine ja keeleeksami sooritamine võrdsetel alustel

normaalse kuulmisega isikutega olla ebaproportsionaalselt koormav.

13. PS §-s 12 on sätestatud võrdsuse põhimõte. Võrdsuse põhimõtte kohaselt tuleb võrdses olukorras

olevaid isikuid kohelda võrdselt ja ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuse

põhimõtte rikkumisena on käsitletav olukord, kus ebavõrdses olukorras olevatelt isikutelt nõutakse

samade tingimuste täitmist. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab muuhulgas ka seda, et seadus peab

arvestama halva tervisliku seisundiga inimeste eripära, ja võimaluse korral kompenseerima nende

puude soodsama õigusliku regulatsiooniga selleks, et isik ei jääks ainuüksi oma tervisliku seisundi

tõttu ilma teistele isikutele ettenähtud soodustustest ja õigustest.

Käesolevas haldusasjas toimunud kohtuvaidluste käigus ei ole ümber lükatud arsti hinnangut, et

V. Fedtšenko kuulmiskadu ühe kõrvaga on 100%, teise kõrvaga 99% ja patsienti ei aita ka

kuuldeaparaat. Hilisemate arstlike ekspertiiside käigus on tuvastatud üksnes seda, et V. Fedtšenko ei

vaja kõrvalabi. Seetõttu ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates alust kahelda selles, et

V. Fedtšenko kuulmine on halb.

KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 regulatsioon ei võimaldanud otsustada V. Fedtšenko keeleeksamist

vabastamist tema halva kuulmise tõttu. Samas on halva kuulmisega isik keele omandamisel ilmselgelt

halvemas olukorras kui isikud, kelle kuulmine on normaalne. Kuna puuduvad kohased alused

V. Fedtšenko keeleeksamist vabastamise küsimuse otsustamiseks, tuleks tal kodakondsuse saamiseks

sooritada keeleeksam võrdsetel alustel normaalse kuulmisega isikutega. Sellisel juhul võib olla

tegemist võrdsuse printsiibi rikkumisega.

Võrdsuse põhimõtte rikkumine avaldub Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka juhul, kui sisustada

KodS § 35 lg 2 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse abil.

Kuulmispuudega isiku keeleõppevõime ei sõltu kõrvalabi vajadusest. Seega koheldakse

kuulmispuudega inimesi, kes ei vaja kõrvalabi, ilma asjakohase põhjenduseta erinevalt, võrreldes

kõrvalabi vajavate puudega inimestega. Samuti ei arvesta selline regulatsioon küllaldaselt kõrvalabi

mittevajavate puuetega inimeste eripära võrreldes teiste kodakondsuse taotlejatega.

II

14. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et takistused KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 kohaldamisel ei ole

kõrvaldatud ka käesoleval ajal kehtivas redaktsioonis. Kehtiva KodS § 35 lg 4 kohaselt tehakse

arstlik ekspertiis puude olemasolu tuvastamiseks Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel

määratud korras. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lg 1 ja lg 2 sätestavad järgmist:

"(1) Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või

kõrvalekalle. Käesoleva seaduse mõistes on puudel kolm raskusastet:

1) sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus

või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet

ööpäevaringselt;

2) raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus

või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval;

3) keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni

kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool

oma elamiskohta vähemalt korra nädalas.

(2) Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise,

hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese

suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule,

tervisele või varale."

Sotsiaalministri 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 kinnitatud Puude raskusastme määramise ja

lisakulude tuvastamise korra § 6 kasutab puude raskusastmete määratlemisel põhimõtteliselt

samasuguseid definitsioone, nagu eespool tsiteeritud PISTS § 2 lg 1 punktides 1-3.

Ka V. Fedtšenko poolt vaidlustatud sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni 11. juuli 2001. a otsuse nr 382

tegemise ajal kehtinud PISTS § 2 lg 1 redaktsioon ja sotsiaalministri 7. märtsi 2001. a määrusega

nr 32 kinnitatud Lapse puude raskusastme ja tekkimise aja määramise ning 16-aastase ja vanema

inimese puude raskusastme määramise ja lisakulude vajaduse tuvastamise korra § 5 eristasid

samasuguseid puudeastmeid, kuigi erinevusena oli sel ajal keskmise puude kriteeriumiks kõrvalabi

vajadus kord kuus.

15. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärk vabastada keeleeksami

sooritamisest isikud, kes oma füüsilise puude tõttu ei ole võimelised keelt õppima või on keele

õppimine neile ülemäära koormav. Selle eesmärgi saavutamist viidatud sätte tõlgendamise teel

takistab KodS § 35 lg 4 kehtivas redaktsioonis sätestatud viide Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse alusel kehtestatud korrale, kuna sellise regulatsiooni järgimiseks tuleb lähtuda kõrvalabi

vajadusest. Kõrvalabi vajadus ei saa aga olla määrav keeleõppevõime hindamisel.

III

16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 70 lg 11 järgi annab asja läbivaatav kohtukoosseis haldusasja

määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui haldusasja lahendamine eeldab

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause sätestab, et üldkogu

lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui

kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva

õigustloova akti või välislepingu Põhiseadusele vastavuses.

Riigikohtu halduskolleegium annab V. Fedtšenko kassatsioonkaebuse lahendamiseks Riigikohtu

üldkogule, kuna kolleegiumi arvates tuleb asja lahendamisel anda hinnang 10. juulist 2000 kuni

9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 vastavusele PS §-dega 11, 12 ja 13.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann