3-2-1-75-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Siseministeeriumi kaudu) hagi Sergei

Timofejevi vastu 83 920 krooni väljamõistmiseks regressi

korras.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. veebruari 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-15/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Siseministeeriumi kaudu) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2003. a

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

4. veebruari 2003. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Siseministeeriumi kaudu) esitas 8. juunil 1999. a hagi Sergei Timofejevi vastu.

Hageja palus kostjalt välja mõista 83 920 krooni 95 senti.

2. Hagi kohaselt tekitas kostja Narva Politseiprefektuuri töötajana 4. septembril 1993. a tulirelvaga

ettevaatamatu ümberkäimise tagajärjel ülirasked kehavigastused Oleg Ivanovile. O. Ivanov kaotas

töövõime ja tunnistati I grupi invaliidiks. 10. novembril 2000.a O. Ivanov suri. Narva Linnakohus

tunnistas 28. veebruari 1994. a otsusega kostja süüdi üliraske kehavigastuse tekitamises

ettevaatamatuse tõttu. Narva Linnakohtu 4. märtsi 1996. a otsusega mõisteti riigilt O. Ivanovi kasuks

välja igakuiselt 905 krooni ning kohustati hüvitama kannatanu ravikulud ja tema hooldamise kulud.

Narva Linnakohtu 17. märtsi 1999. a otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja pool tasutud

summast kuni 1. oktoobrini 1997.

3. Hageja palub kostjalt välja mõista 1. oktoobrist 1997. a kuni 1. maini 1999. a kannatanule tasutud

54 127 krooni 50 senti ja riigilõivu 1285 krooni 55 senti. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista

Narva Linnakohtu 26. märtsi 2001. a otsuse alusel Niina Ivanovale (O. Ivanovi ema) hüvitatud

O. Ivanovi edasise ravimise ja tema matmisega seotud kulud 26 757 krooni 90 senti ja riigilõivu 1750

krooni.

4. Narva Linnakohus rahuldas 13. septembri 2002.a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja

7970 krooni, millest 560 krooni on kohtukulud. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 891 lg 1 järgi on

ametnik kohustatud hüvitama riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, kelle asutuses ta kahju

tekitamise ajal töötas, süüliselt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Kriminaalasja

materjalidega leidis tõendamist kostja süü ettevaatamatuse tõttu kuriteo toimepanemises. Avaliku

teenistuse seaduse § 891 lg 5 kohaselt kui kahju pole tekitatud tahtlikult, ei tohi nõutav hüvitis ületada

ametniku kuuekordset ametipalga ja lisatasude summat. Kostja keskmine palk 1993. aastal oli 1235

krooni ja hüvitamisele kuuluva kahju suurus on 7410 krooni.

5. Hageja esitas Narva Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt kohaldas linnakohus ebaõigesti

avaliku teenistuse seadust. See seadus jõustus alles 1. jaanuaril 1996.a, kohtuotsuses nimetatud

paragrahv 891 aga alles 1. jaanuaril 2002. a. Kohus pidanuks kohaldama Eesti NSV töökoodeksi

(TööK) § 128 lg 1 p 3.

6. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Viru Ringkonnakohus jättis oma 4. veebruari 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel leidis tõendamist, et kostja oli O. Ivanovile üliraske

kehavigastuse tekitamise ajal teenistuskohustuste täitmisel. Kui töötaja töö- või teenistuskohustuste

täitmisel käitub süüliselt, on see organisatsiooni enda süü ja kui sellise käitumise tagajärjel tekitatakse

kahju teisele isikule, on organisatsioon kohustatud hüvitama tekitatud kahju. Töötaja ise ei kanna

vahetult vastutust kannatanu ees. Kui organisatsioon on hüvitanud kannatanule kahju, mis on

tekitatud tema töötaja süü läbi töö- või teenistuskohustuste täitmisel, ei teki tal tsiviilõiguslikku

regressiõigust oma töötajate vastu, sest organisatsioon kandis vastutust mitte teiste isikute, vaid oma

süülise teo eest.

8. Ringkonnakohus leidis, et töötaja süülise teoga organisatsioonile tekitatud kahju eest võib töötaja

kanda vastutust tööseadusandluse sätete alusel, kuid hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle

kohta, et kostja töötas Narva Politseiprefektuuris 1993. a töölepingu alusel ja talle laienesid

tööseadusandluse sätted. Kostja vastutab endise politseiametnikuna ettevaatamatuse tõttu

toimepandud kuriteoga tekitatud kahju eest avaliku teenistuse seaduse sätete alusel. Politseiseadus ei

reguleeri politseiniku vastutust teenistuskohustuste täitmisel tekitatud kahju eest. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 4 järgi kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib

eelnimetatud sättele lähedast õigussuhet. Politseiteenistuse seaduse § 1 lg 2 järgi laieneb

politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus politseiteenistuse seadusest tulenevate erisustega.

Linnakohtu poolt ATS § 891 kohaldamine ei anna alust otsuse tühistamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse hageja, kes palub tühistada tervikuna

ringkonnakohtu otsuse ja osaliselt linnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule.

10. Hageja leiab, et ATS § 891 sätted ei kuulu kohaldamisele. Avaliku teenistuse seadust täiendati §-

ga 891 seoses riigivastutuse seaduse jõustumisega. Riigivastutuse seaduse § 31 lg 1 kohaselt

kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks enne nimetatud seaduse

jõustumist esitatud hagi läbivaatamisel enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju

hüvitamise üldisi põhimõtteid.

11. 4. septembril 1993. a kehtinud Eesti Vabariigi politseiseaduse § 21 lg 1 kohaselt kandis

politseiametnik Eesti Vabariigi seadustes ja muudes normatiivaktides ettenähtud korras vastutust.

Ringkonnakohtu tõlgendus, et TsK § 460 järgi puudub organisatsioonil tema poolt hüvitatud kahju

osas nõudeõigus kahju tekitanud isiku suhtes, tähendab hageja arvates seda, et kuni avaliku teenistuse

seaduses ametnike varalist vastutust sätestavate normide jõustumiseni ei vastutanud politseitöötajad

nende tekitatud varalise kahju eest. Avaliku teenistuse seaduse jõustumiseni kohaldati teenistujate ja

ametnike osas materiaalse vastutuse õiguslike alustena tööseadusandluse sätteid. Kohaldamisele

kuulub TööK § 128 lg 1 p 3, mille kohaselt teenistuja kannab materiaalset vastutust tema poolt

tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju on tekitatud tegevusega, mis sisaldab kriminaalkorras

karistatava teo tunnuseid.

12. Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

13. Riigikohtu istungil pooled ega nende esindajad ei osalenud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 järgi tuleb apellatsioonikohtu põhjendavas osas

märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, milliste põhjal asjaolud

tuvastati ja ringkonnakohtu poolt kohaldatud seadused. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 227

sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas ka seda, et

kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohus ei ole seda nõuet järginud. Ringkonnakohus

märgib oma otsuses, et hageja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja töötas Narva

Politseiprefektuuris 1993. aastal töölepingu alusel ja talle laienesid tööseadusandluse sätted.

Eelnevalt on ringkonnakohus märkinud, et 4. septembril 1993. a tekitas Narva Politseiprefektuuri

töötaja S. Timofejev tulirelvaga ettevaatamatu ümberkäimise tagajärjel ülirasked kehavigastused

taksojuht O. Ivanovile. Samuti leidis ringkonnakohus, et 25. juulil 1997. a jõustunud Narva

Linnakohtu 4. märtsi 1996. a otsusega on tuvastatud, et Narva Politseiprefektuuri kriminaalpolitsei

vaneminspektor S. Timofejev oli O. Ivanovile üliraske kehavigastuse tekitamise ajal

teenistuskohustuste täitmisel. Tuvastades nimetatud asjaolud, ei saanud ringkonnakohus märkida, et

hageja ei ole esitanud tõendeid kostja töötamise kohta Narva Politseiprefektuuris. Ringkonnakohtu

otsus on vastuoluline. Kohus pidi andma õigusliku hinnangu teenistujate materiaalse vastutuse osas

kohaldatavatele sätetele kuni avaliku teenistuse seaduse vastavate sätete jõustumiseni.

16. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et vaidluses ei kuulu kohaldamisele ATS § 891 lg 5.

Riigivastutuse seaduse § 31 lg 1 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamiseks enne riigivastutuse seaduse jõustumist esitatud hagi läbivaatamisel enne seaduse

jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Avaliku teenistuse seadus jõustus

1. jaanuaril 1996. a. Ringkonnakohtu poolt kohaldatud ATS § 891 hakkas kehtima koos riigivastutuse

seaduse jõustumisega 1. jaanuarist 2002. a. Kolleegium märgib, et tulenevalt eeltoodust ei saa avaliku

teenistuse seadust kohaldada tagasiulatuvalt 1993. a toimunud sündmusele. Avaliku teenistuse seadus

kuulub tagasiulatuvalt kohaldamisele vaid nendel juhtudel ja ulatuses, milledele on eraldi osundatud

seaduse rakendussätetes.

17. 1. märtsil 1991. a jõustunud politseiseaduse § 21 lg 1 järgi (6. mail 1993. a jõustunud

redaktsioonis) kannab politseiametnik seadustes ja muudes õigusaktides ettenähtud korras vastutust,

sealhulgas varalist vastutust õigusvastase tegevuse või tegevusetuse eest. Õige on ringkonnakohtu

seisukoht, et politseiseadus ei reguleerinud eraldi politseiniku vastutust teenistuskohustuste täitmisel

tekitatud kahju eest. Vastutusele ei saa kohaldada avaliku teenistuse seadust, kuna see 1993. aastal ei

kehtinud. Kolleegium märgib, et kuni avaliku teenistuse seaduses ametniku vastutuse sätete

kehtestamiseni puudusid küll erisätted politseiteenistujate varalise vastutuse osas, kuid sellises

olukorras tuleb kohaldada teenistujatele ja ametnikele tööseadusandluse sätteid, millega on

kehtestatud töötajate varaline vastutus. Töötajate varaline vastutus on seniajani reguleeritud Eesti

NSV töökoodeksi 9. peatükis töötajate materiaalse vastutuse kohta. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel lahendada kostja kui endise politseiteenistuja varalise vastutuse küsimus Eesti NSV

töökoodeksi sätete alusel. Kui kohus jõuab asja uuesti läbivaatamisel seisukohale, et tekitatud kahju

tuleb välja mõista, võib kohus tuvastatud asjaolude alusel kaaluda ka TööK § 130 kohaldamist

väljamõistetava hüvitise vähendamise alusena.

H. Jõks, V. Kõve , L. Laarmaa