3-2-1-76-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Ernst Callase hagi Karl-Edvin Randoja ja Eesti Vabariigi

vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/881/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ernst Callase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

14. novembri 2002. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Robert Sinimäele 10. jaanuaril 2003. a Ernst

Callase kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 250 (kakssada

viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ernst Callase ema Maria Kallas suri 1960. a Rootsi Kuningriigis, temast jäi maha pärandvarana "

mõttelist osa elamust Haapsalus Kaluri 11. M. Kallas oli kantud elamu mõttelise osa omanikuna

hooneregistrisse ka pärast oma surma. Hooneregistri kande järgi on elamu " mõttelise osa omanik

alates 26. juulist 1999. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse nr 3939 alusel Eesti Vabariik (Lääne

Maavalitsuse kaudu) ja " mõttelise osa omanik alates 8. märtsist 1995. a seadusjärgse pärimisõiguse

tunnistuse nr 4137 alusel Karl-Edvin Randoja.

2. E. Callas esitas 19. jaanuaril 2000. a Lääne Maakohtule vindikatsioonihagi, milles palus temale kui

M. Kallase seadusjärgsele pärijale kuuluv " mõttelist osa elamust Haapsalu linnas Kaluri 11

(ehitusaluse pinnaga kokku 49,2 m2) välja nõuda K.-E. Randoja ja Eesti Vabariigi ebaseaduslikust

valdusest. Hagiavalduse kohaselt põgenes hageja oma vanematega 1944. aastal Rootsi, kus tema ema

M. Kallas suri 3. aprillil 1960. a testamenti tegemata. Hageja võttis ainsa seadusjärgse pärijana ema

pärandi vastu, asudes valdama ema üürikorterit ja temast järelejäänud asju. Hagejale kuuluv Haapsalu

linnas Kaluri 11 asuv " mõttelist osa elamust on kostjate ebaseaduslikus valduses. Kostja K.-

E. Randoja on vaidlusaluse elamu " mõttelise osa omanik, ent ta kasutab de facto ka hageja osa

elamust. Vara ei ole Eesti Vabariigile üle läinud, sest PärS §-d 18 ja 168 ei ole asjas kohaldatavad.

3. Kostja K.-E. Randoja leidis, et hagi on põhjendamatu ja alusetu. Hageja pole pärandvara vastu

võtnud ega ole Kaluri 11 asuva elamu " mõttelise osa omanik.

4. Kostja Eesti Vabariik palus jätta hagi rahuldamata. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 kohaselt peab kostja

nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja. E. Callas ei

ole hooneregistri toimiku nr 109 andmete alusel 23. veebruaril 2000. a väljastatud tõendi nr 191

kohaselt Haapsalus Kaluri 11 asuva elamu mõttelise osa omanik.

5. 29. mail 2000. a peatas maakohus tsiviilasjas menetluse kuni haldusasjas nr 3-13/00 tehtud

kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus uuendas asjas menetluse 27. aprillil 2001. a. 30. jaanuaril 2002. a

esitas hageja esindaja taotluse asja menetluse peatamiseks kuni 30. mail 2000. a E. Callase esitatud

hagis Eesti Vabariigi ja notar Marika Kiiveri vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks

tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks (tsiviilasi nr 2-193/00) tehtava kohtuotsuse

jõustumiseni. Lääne Maakohus tegi selles tsiviilasjas otsuse 15. märtsil 2002. a.

6. Lääne Maakohus jättis 18. märtsi 2002. a otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt on AÕS § 80 lg 1 järgi omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja

valdab. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 kohaselt peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja

ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või

muu õiguse alusel. Kostjad on seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuste, hooneregistri ja riigivara

registri väljavõtetega tõendanud, et nad on Haapsalu linnas Kaluri 11 asuva elamu kaasomanikud.

Hagejal oli küll seadusjärgse pärijana õigus pärida oma ema vara, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks

pärandi vastu võtnud. Hageja väited, et kostja K.-E. Randoja kasutab ebaseaduslikult tervet Kaluri 11

elamut, sh ka temale kuuluvat osa, ei ole asjakohased, sest kostjate kokkulepe elamu valdamiseks ja

kasutamiseks on AÕS § 72 lg 1 kohaselt kaasomanike omavaheline asi ega riku hageja ning teiste

isikute õigusi ega seadusega kaitstud vabadusi.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles leidis, et vindikatsioonihagi esitamise aluseks oli Eesti

Vabariigile 26. juulil 1999. a välja antud seadusjärgne pärimisõiguse tunnitus. Selle dokumendi alusel

sai riik õigusvastaselt Kaluri 11 asuva elamu " mõttelise osa omanikuks. Muuhulgas leidis hageja, et

maakohus ei analüüsinud otsuses tõendeid ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja esitatud

tõendeid. Kohus rikkus PärS § 168 ja § 18, riigivaraseaduse § 23 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 29. juuni

1999. a määrust nr 210.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2002. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus on õigesti jätnud vindikatsioonihagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta võttis oma

emast järele jäänud pärandi vastu.

9. Riigi esindaja protsessi lubamisel ei rikkunud maakohus protsessiõiguse norme. Vabariigi Valitsuse

seaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse koodeksi ja riigivaraseaduse

muutmise seadus jõustus 1. septembril 2000. a. Nimetatud seaduse § 5 lg-s 2 sätestatud kohtus riigi

esindamise kord ei laiene riigi esindamisele kohtus seaduse jõustumise hetkel kohtute menetluses

olevates kohtuasjades. Nõue Eesti Vabariigi vastu esitati küll enne 1. septembrit 2000. a, kuid kohus

on kostjale Eesti Vabariigile nõudest teatamata 29. mail 2000. a menetluse peatanud ja uuendanud

selle 27. aprillil 2001. a, kui riigi esindamist kohtus reguleeris seadusemuudatuse alusel TsMS § 84

lg 21 ja § 1641. Seadusemuudatuse mõtteks oli, et asjades, kus Vabariigi Valitsus oli juba riigi

esindaja määranud, polnud kohtul uuesti vaja riigi esindajat TsMS §-s 1641 sätestatud korras välja

selgitada. Hagi on esitatud riigi vastu küsimustes, mis kuuluvad maavanema pädevusse. 17. juulil

2001. a on Lääne maavanema ülesannetes rahandusosakonna juhtaja M. Toompuu andnud välja

volikirja N. Sillale riigi esindamiseks kohtus. M. Toompuu volitused volikirjale alla kirjutada

tulenevad Lääne Maavalitsuse 20. juuni 2001. a korraldusest nr 107 maavanema ajutise asendamise

kohta.

10. Õige on maakohtu seisukoht, et Eesti Vabariigile pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise

õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seega pole asjakohased hageja viited PärS § 168 ja

§ 18, riigivaraseaduse § 23 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999. a määruse nr 210 rikkumisele

seoses notari poolt 26. juulil 1999. a Eesti Vabariigile välja antud pärimisõiguse tunnistusega.

Omandiõiguse tunnustamise ja valduse kaitse hagi lahendamisel ei saa kohus tuvastada omandi tekke

aluse kehtetust.

11. Lähtudes vajadusest kaitsta hageja huve on maakohus põhjendatult tühistanud TsMS § 88 lg 5

alusel R. Sinimägi volitused hageja esindamiseks kohtus. Maakohus on andnud hagejale piisavalt

aega uue esindaja leidmiseks ja selgitanud talle võimalusi leidmaks endale Eestis esindaja.

12. Apellandi palved, et kohus kaitseks teda täitevvõimu omavoli eest ja tagaks seaduslike

dokumentide vormistamisega hageja omandiõiguse registrikannete tegemise, ei ole tsiviilasjadeks

TsMS § 1 lg 1 järgi. Seetõttu jätab kohus need tähelepanuta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kassatsioonkaebuses palub hageja kohtuotsused tühistada protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

14. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 172 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Ringkonnakohtus vahetus

kohtukoosseis, kuid asja algusest peale ei arutatud. TsMS § 333 lg 1 p-st 1 tulenevalt lahendas asja

ebaseaduslik kohtukoosseis.

15. Ringkonnakohus jättis TsMS § 333 lg 1 p-s 2 sätestatut rikkudes tühistamata esimese astme kohtu

lahendi, mis oli tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Maakohus

lubas Eesti Vabariiki esindama isiku, kellel puudus Vabariigi Valitsuse ja Lääne maavanema

nõuetekohane volitus.

16. Ringkonnakohus ja maakohus ei lähtunud hageja nõuetest ning väljusid nõuete piiridest.

Kohtuotsustes puudub tõendite ja dokumentide analüüs. Kohtud pole põhjendanud, miks nad ei

arvestanud hageja esitatud tõendeid. Eesti Vabariik ei saanud olla surnud välisriigi kodaniku

pärandvara vastuvõtja. Vindikatsioonihagiga saab omandit välja nõuda ka siis, kui seadusevastaselt

on lõpetatud hageja omandiõigus notari lubamatu teo tagajärjel, isegi kui see omand pole kunagi

hageja valduses olnud. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui tõendada, et omand on tekkinud

õiguslikul alusel. Hageja on piisavalt tõendanud, et on oma ema pärija.

17. Ringkonnakohus ja esimese astme kohus tõlgendasid ja rakendasid vääralt TsMS § 88 lg-s 5

sätestatut. Kohtute seisukoht hageja esindaja volituste tühistamise kohta on vastuolus seadusega.

18. Kohtukulude väljamõistmine ringkonnakohtus on toimunud arvete alusel, mis seaduse järgi pole

kohtukulude määramise aluseks, sest kohtukulud olid ettenähtud ajaks kandmata ja kuludokumendid

esitamata.

19. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja K.-E. Randoja, et ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks puudub alus. 30. oktoobri 2002. a kohtuistungil alustas ringkonnakohus asja arutamist

algusest peale, seega arutas apellatsioonkaebust seaduslik kohtukoosseis. Maakohus ei rikkunud

protsessiõiguse norme, kui lubas riigi esindajal protsessis osaleda. Kohtud on lähtunud kaebuses

esitatud nõuetest ning pole nõuete piire ületanud. Omandiõiguse tunnustamiseks peab omanik

tõendama, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja ei ole oma omandiõigust tõendanud,

kostjate omandiõigus on asjas tõendatud. Tõendamata on hageja väide, et tema omand on tekkinud

pärimise teel. Õigusabikulude väljamõistmine advokaadibüroo arve alusel on kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga.

20. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsust seaduslikuks

ning leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub õiguslik alus. Ringkonnakohus ei

ole protsessiõiguse normi rikkunud. 6. septembril 2002. a asja läbi ei vaadatud, vaid ringkonnakohus

lükkas hageja esindaja taotlusel asja arutamise edasi. Kostja esindusõigust ei ole rikutud

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Kostja on tõendanud oma omandiõigust, hageja

omandiõigus on tõendamata. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et ta on M. Kallase pärija.

Riigi poolt pärandi vastuvõtmise ja temale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise õiguspärasus ei ole

käesoleva hagi esemeks.

21. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus

apellatsioonikohtu otsuse tühistada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

23. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta on emast järele jäänud pärandi vastu

võtnud, ning seetõttu jättis maakohus õigesti hageja vindikatsioonihagi tõendamatuse tõttu

rahuldamata. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et Lääne Maakohtu menetluses oli samaaegselt hageja

kaks hagi: 19. jaanuaril 2000. a esitatud vindikatsioonihagi ja 30. mail 2000. a esitatud hagi Eesti

Vabariigi ja notari vastu sama vara osas 26. juulil 1999. a riigile välja antud seadusjärgse

pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi vara tagastamiseks. Hageja

vaidlustas 30. mail 2000. esitatud hagis (Lääne Maakohtu tsiviilasi nr 2-l93/00) riigi seadusjärgse

pärimisõiguse, seega riigi omandiõiguse elamu osale.

24. Kolleegium leiab, et lähtudes TsMS §-s 3 ja § 213 lg 1 p-s 3 sätestatust, pidi ringkonnakohus

30. oktoobril 2002. a maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel arvestama, et

E. Callas esitas 31. juulil 2002. a Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a otsuse (Lääne Maakohtu

tsiviilasjas nr 2-193/00, E. Callase hagis Eesti Vabariigi ja notar M. Kiiveri vastu seadusjärgse

pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadud vara tagastamiseks)

peale kassatsioonkaebuse ja Riigikohus võttis 23. oktoobril 2002. a asja menetlusse. Menetletava

tsiviilasja läbivaatamine oli võimatu enne pärimisõiguse üle vaidluse lahendamist. Esitatud asjaolude

arvessevõtmine ei ole väljumine apellatsioonkaebuse piirest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

21. veebruari 2003. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. juuni 2002. a

otsus ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas (Lääne Maakohtu tsiviilasjas nr 2-193/00) 7. aprilli 2003. a otsusega maakohtu 15. märtsi

2002. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Seega puudub hageja riigi

vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudes jõustunud kohtuotsus.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetletavas tsiviilasjas esitas hageja 30. jaanuaril 2002. a

maakohutule avalduse asjas menetluse peatamiseks kuni tsiviilasja nr 2-193/00 kohtuotsuse

jõustumiseni (tlk 118). Kohus ei võtnud selle avalduse kohta seisukohta, vaatamata sellele, et kohus

peab peatama asja menetluse TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja

lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses.

25. Kohtul tuleks kaaluda ka TsMS § 150 lg 3 kohaldamist. Kui kohtu menetluses on üheaegselt mitu

sama hageja üheliigilist hagi erinevate kostjate vastu ja kui see võimaldab asja õigemat ja kiiremat

läbivaatamist, siis võib kohus TsMS § 150 lg 3 alusel liita need hagid ühte menetlusse.

26. Kolleegium peab vajalikuks vastata ka teistele kassatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei

ole rikkunud TsMS § 172 lõikeid 3 ja 4. 30. oktoobri 2002. a kohtuistungi protokolli kohaselt on

kohus TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt arutanud asja algusest peale ning protokoll kajastab seda TsMS

§-s 325 sätestatud asjaolu. TsMS § 333 lg 1 p 1 annab ringkonnakohtule õiguse tühistada esimese

astme kohtu lahendi üksnes siis, kui asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis. Seega on hageja viide

nimetatud sättele ebaõige.

27. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus pole riigi esindaja protsessi lubamisel rikkunud

protsessiõiguse normi, ning seega puudus alus TsMS § 333 lg 1 p 2 kohaldamiseks. Ringkonnakohus

on põhjendanud riigi esindaja volituste olemasolu. 7. juunil 2000. a vastu võetud Vabariigi Valitsuse

seaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse koodeksi ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse § 5 lg 2 mõtte kohaselt pole kohtul vaja asjades, kus Vabariigi Valitsus on juba

määranud riigi esindaja, riigi esindajat TsMS §-s 1641 sätestatud korras välja selgitada. Arvestades

eeltoodut ning asjaolu, et riigi esindaja väljaselgitamine toimus pärast menetluse uuendamist

27. aprillil 2001. a, on ringkonnakohus põhjendatult lähtunud TsMS § 84 lg-st 21 ja §-st 1641.

Ringkonnakohus on selgitanud, et Eesti Vabariiki esindas isik, kellel oli Lääne maavanema

nõuetekohane volitus.

28. Kassatsioonkaebuses TsMS § 88 lg-le 5 ja § 85 lg 1 p-le 7 antud tõlgendus on ebaõige. TsMS § 88

lg 5 annab kohtule õiguse hinnata esindaja, kes ei ole advokaat, asjatundlikkust. Juhul kui isik ei ole

piisavalt asjatundlik, võib kohus tema volitused tühistada. Kohtud on põhjendanud, miks oli vaja

tühistada hageja esindaja volitused.

29. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt pole alama astme kohtud analüüsinud hageja esitatud

tõendeid. Kolleegium märgib, et nõustudes esimese astme kohtu järeldustega ning jättes kohtuotsuse

muutmata, ei pidanud apellatsioonikohus TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt kordama maakohtu otsuse

põhjendusi ega analüüsima nende aluseks olevaid tõendeid. Kohtud leidsid, et hageja pole esitanud

asjakohaseid tõendeid oma omandiõiguse tõendamiseks. Kohtud on lähtunud hageja nõuetest ning

pole nõuete piire ületanud.

30. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 (RT III 2001, 25, 278)

selgitanud, et TsMS § 60 lg-s 3 nimetatud kuludokumendiks võib lisaks õigusabi eest tasumist

tõendavale dokumendile olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise

kohustus. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

31. Hageja kohtukulu kassatsiooniastmes saadud õigusabi eest, 3540 krooni hüvitamine otsustatakse

asja sisulisel läbivaatamisel.

J. Odar A. Kull L. Laarmaa