3-2-1-63-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-63-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Ludvig Ohaku hagi AS Dvigatel vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-/1292/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Dvigatel kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. mai 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ludvig Ohak töötas AS-s Dvigatel 1956. aastast 1995. a 31. märtsini. 1971. aastal diagnoositi tal

kutsehaigusena vaegkuulmine keskmises astmes ja 1986. aastal kutsehaigusena vibratsioonitõbi.

18. juulil 1994. a määrati talle Tallinna ATEK otsusega tööstuses saadud kutsehaiguse tõttu

kutsealase töövõime kaotus 25% ulatuses tähtajatult. Alates 1986. aastast maksis AS Dvigatel talle

igakuiselt kutsehaigusega tekitatud kahju eest hüvitist. 1. aprillini 2000. a oli hüvitise suurus 2064

krooni kuus. Sellest kuupäevast alates ei ole aktsiaselts talle hüvitist maksnud.

Hageja palus kostjalt välja mõista tervisekahjustuse hüvitise maksmata jätmise tõttu ajavahemiku

1. aprillist 2000. a 1. veebruarini 2002. a eest tekkinud võla summas 52 312 krooni 80 senti. Samuti

palus ta kostjalt alates 1. veebruarist 2002. a välja mõista igakuise hüvitisena 2424 krooni 48 senti

ning kohustada kostjat indekseerima see summa iga kuu statistikaameti iga aasta 1. märtsil ametlikult

avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.

2. Kostja vastuväitel on hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja töötas tsehhis nr 17, mille baasil

moodustati AS METOSEPP. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 11 lg 44 jõustumisega

1. aprillil 2000. a langes ära seaduslik alus vanaduspensionärile kahjuhüvitise maksmiseks vähenenud

töötasu osas. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu ega selle suurust alates ajast, mil ta jäi

vanaduspensionile. Samuti ei ole hageja põhjendanud, kuidas ja kui suures summas on tema

sissetuleks vanaduspensionärina vähenenud tervisekahjustuse tõttu.

3. Tallinna Linnakohtu 20. mai 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on

hagi esitatud õige kostja vastu. AS Dvigatel kohustus hüvitada hagejale tekitatud kahju ei ole üle

läinud teisele äriühingule. Kostja tunnistas tervisekahjustuse tekitamisest tulenevat kahju hüvitamise

kohustust, sest maksis hagejale 1986. aastast kuni 2000. aasta aprillini vabatahtlikult

tervisekahjustusega tekitatud kahju eest hüvitist. Kostja ei eitanud asja arutamisel TsK §-s 448

sätestatud tingimuste olemasolu. Kostja ei pööranud tähelepanu töötervishoiule. Hageja töötas

pidevalt tugeva müra tingimustes ja sundasendis. Kostja jättis täitmata ENSV töökoodeksi §-s 147,

§ 148 lg-tes 1 ja 3, §-s 153 ja §-s 162 sätestatud ohutute töötingimuste tagamise kohustuse.

Tsiviilkoodeksi § 448 ja § 464 lg 1 alusel tekkis kostjal hageja tervise kahjustamise tõttu kohustus

tasuda tervisekahjustuse hüvitist. TsK § 464 lg-st 1 tuleneb, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata

ainult tervisekahjustusega seoses määratud toetus või pension. Kuna hageja kaotas töövõime 25%

ulatuses, siis seoses tervisekahjustusega ta pensioni ei saa. Kui riiklikku sotsiaalkindlustust omavale

kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni

määratud, on tekitatud kahju eest vastutav isik TsK § 466 järgi kohustatud hüvitama kahju täies

ulatuses. 1. aprillil 2000. a jõustunud RPKS §-d 9-11 riikliku töövõimetuspensioni määramise

tingimuste kohta ei ole kohaldatavad tervisekahju hüvitise väljamaksmise kohustuse suhtes. Selle üle,

et hageja on püsivalt töövõimetu, ei vaielda. Hageja keskmine palk 1986. aastal oli 501 rubla 77

kopikat. Indekseeritud töötasu 1. jaanuaril 2000. a oli 8960 krooni 10 senti, 25% sellest on 2240

krooni. Hagejale on määratud tervisekahju hüvitis tema tervise pöördumatu kahjustamise

korvamiseks.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Apellant leidis, et kohus ei tuvastanud, et hageja töötasu on

püsiva töövõimetuse tõttu tervisekahjustuse tagajärjel vähenenud, s.o hagejal on tekkinud kahju.

Hageja on pensionär (68-aastane) ega tööta. Lisakulutuste hüvitamist hageja ei nõua. Kohus leidis

ebaõigesti, et hüvitise vabatahtliku maksmisega on kostja TsK §-s 448 sätestatud tingimuste

olemasolu tunnistanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega pidanud vajalikuks

korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

6. Tsiviilkoodeksi § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja

kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose nende vahel. Hageja peab tõendama ka seda, et ta

on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel. Tsiviilkoodeksi § 448

lg-st 1 tuleneb kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohutuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Tervisekahjustuse tekitamisel on TsK § 463 lg 1 järgi varaliseks kahjuks töövõime kaotuse

või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavad kulutused.

Vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju - see osa

sissetulekust, millest tal jäi ilma tervisekahjustuse tõttu. Kostja ei ole hageja esitatud hüvitise summat

vaidlustanud. Kostja vastuväited rajanevad sellel, et hageja saadav vanaduspension on suurem kui

tekkinud kahju ning seega puudub kahju osa, mida kostja peaks TsK § 464 lg 1 alusel hüvitama.

Kostja ei eita oma süüd ja maksis kuni 2000. aasta aprillini hagejale tervisekahjustuse tekitamise eest

hüvitist. Seadus ei näe ette tervisekahju hüvitise maksmise lõpetamist seoses kannatanu

vanaduspensioniikka jõudmisega. Eesti Vabariigi pensioniseadus ja alates 1. jaanuarist 2002. a kehtiv

riikliku pensionikindlustuse seadus ei reguleerinud ega reguleeri terviskahjustusega tekitatud kahju

hüvitamist töötajale. Tööandja vastutuse eelduseks TsK § 464 järgi on kannatanul kahju tekkimine

ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab

kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega.

Kui isikule ei ole seoses tervisekahjustusega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja TsK

§ 466 järgi kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui

seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. Kehtiva

RPKS § 16 lg 7 ja § 10 lg 5 ei välista vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse

kindlakstegemist seoses tervisekahjustuse hüvitise nõudega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-id 4 ja 6 ning § 228. Ringkonnakohtu järeldused ei põhine

tõenditel ega tulene tuvastatud asjaoludest. Põhjendamatu on järeldus, et kostja vastuväited rajanesid

sellel, et kannatanu vanaduspension on suurem kui tekkinud kahju, mistõttu puudub kahju, mida

kostja peaks TsK § 464 lg 1 alusel hüvitama. Kostja vastuväited olid oluliselt laiemad ning

muuhulgas väitis ta, et hageja kahju seos kutsehaigusega ei ole kindlaks määratud ega tõendatud.

Kostja vaidlustas hüvitise suuruse, sest ta on kogu aeg olnud seisukohal, et hagejal pole kahju

tekkinud. Hageja kahju suurus on null krooni. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse

põhjendusele, et hagejal puudus vaidlusalusel perioodil kutsehaigusest tingitud kahju, kuna hageja ei

saanud töötasu ja tema pensioni suurus ei sõltu kutsehaiguse olemasolust.

TsMS § 94 lg 1 alusel tuleb lugeda üldteada asjaolu, et hageja pension ei ole vähenenud

kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemise tõttu.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohtuotsuse muutmiseks puudub alus. Kui ringkonnakohus

jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsMS § 330 lg 5 kohaselt oma otsuses esimese

astme kohtu otsuse põhjendusi kordama. Sel juhul on esimese astme kohtu tuvastatud asjaolud

aluseks ka ringkonnakohtu otsusele.

11. Tsiviilkoodeksi § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja

kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose nende vahel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja

on püsivalt töövõimetu ja et töövõimetuse põhjustas kostja. Hageja tervis on 25% ulatuses

pöördumatult kahjustatud ja tema elukvaliteet halvenenud. Linnakohus leidis, et hageja tõendas, et ta

kaotas osa sissetulekust tervisekahjustuse tõttu, mille hüvitamiseks maksis kostja talle aastaid

hüvitist.

12. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus ei ole vastanud tema apellatsioonkaebuse

väitele, et kuna hageja vanaduspensionärina ei saa töötasu, puudub tal vaidlusalusel perioodil

kutsehaigusest tekkinud varaline kahju. Ringkonnakohus on kostja sellele väitele vastanud, sest

kohus leidis, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline

kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu. Ringkonnakohus on õigesti

leidnud, et ka vanaduspensionieas mittetöötav kannatanu võib osa sissetulekust olla kaotanud

tervisekahjustuse tõttu.

13. Kahju suuruse kindlakstegemisel arvestas linnakohus töötasu, mida kannatanu kutsehaiguse

kindlakstegemisele eelnenud perioodil sai ja töövõime kaotuse ulatust ning leidis, et töövõime

kaotusele vastav kahju suurus (sissetuleku vähenemine) on 1. aprillist 2000. a kuni 28. veebruarini

2001. a 2331 krooni 23 senti kuus ja alates 1. märtsist 2001. a 2424 krooni 48 senti kuus.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et nende summade suurust ei ole kostja vaidlustanud. Kostja pole

apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja sissetuleku kaotus on tingitud millestki muust kui

kutsehaigusest.

14. Kostjal oli võimalik tõendada, et hageja kaotas sissetuleku muul põhjusel kui töövõimetuse tõttu,

mille põhjustas kostja. Kostja ei ole ka väitnud, et hageja sissetuleku kaotus oleks tingitud millestki

muust kui kutsehaigusest.

H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa