3-1-1-14-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-14-03

Otsuse kuupäev

5. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi J. S. süüdistuses KrK § 76 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

29. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-

1/262/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

J. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a kohtuotsus J. S.

süüdistuses KrK § 76 lg 1 järgi sisuliselt muutmata.

2. Teha kohtuotsusesse täpsustus, millega jätta J. S. süüdimõistmisest KrK § 76 lg 1 järgi välja asjaolu,

et J. S. ei esitanud piiri ületamisel kaasasolnud 2 391 900 Taani krooni päritolu tõendavat dokumenti.

3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2002. a otsusega tunnistati J. S. süüdi KrK § 76 lg 1 järgi ja teda karistati

üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel otsustas kohus jätta mõistetud karistuse tingimuslikult

üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. KrK § 45 alusel luges kohus mõistetud karistusest kantuks J. S.

poolt 3. kuni 19. aprillini 2000. a vahi all viibitud aja. Kohus erikonfiskeeris KrK § 33 lg 3 p 3 alusel

sõiduauto Mercedes Benz registrimärgiga X ja KrK § 33 lg 2 alusel 2 391 900 Taani krooni.

J. S. tunnistati süüdi tollikontrollile kuuluva kauba suures ulatuses ebaseadusliku toimetamise eest üle

tollipiiri tollikontrolli eest varjatuna Tolliseaduse § 65 lg 4 p 1 mõttes. J. S. kuritegelik käitumine seisnes

maakohtu otsuse kohaselt selles, et ta toimetas tahtlikult 3. aprillil 2000. a sõiduauto Mercedes Benz

bensiinipaaki salakaubaveoks spetsiaalselt kohandatud peidikusse peidetuna ja seega tollikontrolli eest

varjatuna X Lõunasadama piiripunkti kaudu üle Eesti Vabariigi tollipiiri Eesti Vabariiki 2 391 900 Taani

krooni, s.o suures ulatuses valuutat (Tolliseaduse mõistes kaupa). Valuuta kohta ei esitanud J. S. päritolu

tõendavat dokumenti. Sellise käitumisega kahjustas J. S. oluliselt Eesti Vabariigi mainet.

Maakohus leidis, et J. S. tegevus on õigesti kvalifitseeritud salakaubaveona. 1998. a Tolliseaduse § 1 p 8

kohaselt kuulub kauba mõiste alla ka valuuta. 1993. a Tolliseaduse § 52 lg 2 alusel antud Eesti Panga

18. märtsi 1994. a käskkirjaga nr 17 oli kehtestatud valuuta tollivormistuse kord, millega kehtestati alates 80

000 krooni ulatuses valuuta üle Eesti tollipiiri toimetamisel deklareerimise nõue ja 200 000 krooni ületava

valuutasumma üle Eesti tollipiiri toimetamisel nõue märkida tollideklaratsiooni valuuta päritolu ning esitada

tollile raha seaduslikku päritolu tõendav dokument.

Maakohus märkis, et KrK § 33 lg 2 kohaselt võib kohus KrK §-s 76 sätestatud kuriteos kohaldada kuriteo

vahetuks objektiks olnud asja või aine erikonfiskeerimist. Kohus tõdes, et kohtuliku uurimise käigus ei ole

kohtualune tõendanud, et tema autost ära võetud raha on saadud seaduslikul teel, kuigi raha päritolu

tõendamine on kohtualuse (piiriületaja) aktiivne kohustus. Veel märkis maakohus, et J. S.lt võetuse korras

saadud pangadokumentide valguskoopiad ei ole usaldusväärsed tõendid. Kohus osutas asjaolule, et

kohtualune ei ole kohtule pangadokumentide originaale esitanud ega nende esitamata jätmist põhjendanud.

Lisaks viitas maakohus asjaolule, et tulenevalt Rahapesu tõkestamise seaduse § 7 lg-st 3 on seadusandja

kehtestanud teatud piirangud sularahaga või sularahata arveldamisele nii piiri ületamisel kui ka siseriiklikult.

Maakohus asus seisukohale, et J. S. varjas tolli eest suure summa valuuta Eestisse toomist eesmärgiga varjata

raha ebaseaduslikku päritolu.

2. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. S. kaitsja vandeadvokaat

Andres Gorkin, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista J. S. talle esitatud süüdistuses õigeks.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a otsusega jäeti Harju

Maakohtu 18. jaanuari 2002. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtukolleegium pidas alusetuks apellatsioonkaebuse väidet, et 3. aprillil 2000. a ei olnud viie miljoni Eesti

krooni väärtuses valuuta salaja üle Eesti Vabariigi tollipiiri toimetamine keelatud ega seadusega karistatav.

Ringkonnakohus ei nõustunud ka apellatsioonkaebuse väitega, et käesoleval juhul puudus alus J. S.-lt

äravõetud valuuta erikonfiskeerimiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse J. S. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

mõista J. S. KrK § 76 lg 1 järgi õigeks. Kassaator põhjendab oma taotlust järgmiselt.

4.1 Viidates õiguskirjanduses esitatud argumentatsioonile, väidab kassaator, et Eesti Pangal puudub õigus

anda üldakte, mistõttu ei saa kriminaalsüüdistus ega kohtuotsus tugineda Eesti Panga määrusele. Põhiseaduse

§-st 4 tuleb seadusandliku-, täitev- ja kohtuvõimu lahususe põhimõte. Põhiseaduse § 59 kohaselt kuulub

seadusandlik võim Riigikogule. Üldjuhul annab üldkohustuslikke käitumisnorme seaduse kujul Riigikogu.

Põhiseaduse erinormidest tulenevalt saavad teatud tingimustel üldakte anda ka halduskandjad. Põhiseaduse

§ 109 annab sellise õiguse Vabariigi Presidendile, Põhiseaduse §-d 87 ja 94 Vabariigi Valitsusele ja

ministrile, Põhiseaduse XIV peatükk annab määrusandlusõiguse kohalikule omavalitsusele. Eeltoodud

normidest järeldub, et seaduse alusel legislatiivfunktsiooni andmiseks halduskandjale on vajalik

Põhiseadusega antud õigustus. Kuna Põhiseadus ei anna Eesti Pangale pädevust üldaktide andmiseks, tuleb

nii Eesti Panka üldakti andmiseks volitav delegatsiooninorm kui ka selle delegatsiooninormi alusel antud

Eesti Panga üldakt jätta kohaldamata vastuolu tõttu Põhiseaduse §-dega 3, 4 ja 59.

4.2 Kaitsja leiab, et KrK § 76 lg 1 sisustamine Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga praeter legem üldaktidega

viib võimude lahususe ja tasakaalustatuse, demokraatliku õigusriigi ning seaduslikkuse põhimõtete

rikkumiseni.

4.3 Kassaator asub seisukohale, et KrK § 76 lg 1 tuleb jätta kohaldamata, sest see on vastuolus Põhiseaduse

§ 13 lg-ga 2. KrK § 76 lg 1 teksti põhjal ei ole võimalik piisava kindlusega jõuda selgusele, milline tegu on

karistatav, kuna ei ole täpsustatud, millega on määratletud mõisted "tollikontrollile kuuluv kaup", "oluline

ulatus" ja "ebaseaduslikult".

4.4 Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on põhistanud J. S. süüdimõistmist Tolliseaduse

§ 65 lg 4 p 1 rikkumisega, ehkki see säte 1. juulist 2002 enam ei kehti. Eirates Tolliseadustiku § 326 lg-d 1

ja 2, on kohus jätnud põhjendamata, kas J. S. toime pandud tegu on kvalifitseeritav rikkumisena ka

Tolliseadustiku järgi.

4.5 Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on KarSRS § 3 lg-te 1 ja 3 nõuete vastaselt jätnud

analüüsimata nii selle, kas J. S.-le esitatud süüdistuses ei tuleks KarSRS § 1 lg-tes 1-3 sätestatud alustel

kriminaalmenetlust lõpetada, kui ka selle, kas käsitletava teo eest näeb kergema karistuse ette

Kriminaalkoodeksi või Karistusseadustiku vastav paragrahv. Kaitsja asub seisukohale, et kuna KrK § 76 lg-

s 1 sätestatud kuriteokoosseis on sisuliselt identne Tolliseadustiku §-s 2831 sätestatud väärteokoosseisuga,

tulnuks ringkonnakohtul käesolev kriminaalmenetlus KarSRS § 3 lg 1 ja § 1 lg 3 alusel lõpetada.

4.6 Veel leiab kassaator, et Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus ei ole tuvastanud J. S. käitumises

tahtlust.

4.7 Kaitsja osutab ka sellele, et käesoleval juhul ei olnud valuuta erikonfiskeerimise kohaldamine

kohustuslik, samas jätsid kohtud põhjendamata, mis eesmärgil nad valuuta erikonfiskeerisid.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde selles toodud põhjendustel.

Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna kassaatori väide, et Eesti Panga 18. märtsi 1994. a

käskkiri nr 17 "Valuuta ja väärtpaberite tollivormistuse kord" (RTL 1994, 15, lk 500; 1996, 144, 704) on

Põhiseadusega vastuolus, alust Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

7. J. S. tunnistati KrK § 76 lg 1 järgi süüdi tollikontrollile kuuluva kauba ebaseadusliku toimetamise eest üle

tollipiiri suures ulatuses, mis seisnes selles, et ta 3. aprillil 2000. a toimetas tahtlikult tollikontrolli eest

varjatuna üle tollipiiri Eesti Vabariiki sõiduauto bensiinipaaki spetsiaalselt salakaubaveoks kohandatud

peidikusse peidetuna valuutat (Tolliseaduse mõistes kaupa), 2 391 900 Taani krooni, mille väärtus

oli 5 022 990 Eesti krooni. Selle rahasumma kohta ei esitanud J. S. piiri ületamisel päritolu tõendavat

dokumenti.

Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid, et sellise käitumisega rikkus J. S. 1993. a Tolliseaduse

§ 52 lg 2 alusel kehtestatud Eesti Panga 18. märtsi 1994. a käskkirja nr 17 nõudeid.

8. 3. aprillil 2000. a, s.o ajal, mil J. S. tõi tollikontrolli eest varjatuna Eesti Vabariiki 2 391 900 Taani krooni,

kehtis 17. detsembril 1997. a vastuvõetud ja 19. jaanuaril 1998. a jõustunud Tolliseadus (edaspidi ka 1997. a

Tolliseadus).

1997. a Tolliseaduse § 1 p 3 nägi ette, et deklareeritav kaup on kaup, mille kohta tuleb samas seaduses või

teistes õigusaktides ettenähtud juhtudel esitada tollideklaratsioon. Sama seaduse § 15 lg 1 sätestas, et kauba

tolliterritooriumile või sellelt välja toimetamise loa saamiseks tuleb deklareeritav kaup tollis deklareerida.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pidi deklareeritava kauba ja tollideklaratsiooni tollile esitama deklarant

või tema volitatud isik.

Isik on kohustatud esitama tollidokumendid deklareeritava kauba kohta omal initsiatiivil ning tollikontrollil

ja piirivalvel on kontrollifunktsioon (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 2001. a otsus asjas nr 3-1-

1-70-01 - RT III 2001, 23, 252, p 7.2).

Vastavalt 1997. a Tolliseaduse § 1 p-le 8 oli kaup ka üle tollipiiri toimetatav või toimetatud valuuta. Sama

seaduse § 21 lg-test 1 ja 2 tulenes, et reisija, kellel on tollipiiri ületades kaasas deklareeritavat kaupa, mille

väärtus ületab 5000 krooni, või kogus ületab Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirnormi, täidab ning esitab

tollile reisija deklaratsiooni, kui kauba üle tollipiiri toimetamisel ei peeta silmas kaubanduslikku eesmärki.

9. 1997. a Tolliseaduse § 60 lg 2 sätestas, et valuuta tollivormistus toimub Eesti Panga poolt kehtestatud

korras. 1993. aasta Tolliseaduse § 52 lg 2 alusel kehtestatud Eesti Panga 18. märtsi 1994. a käskkiri "Valuuta

ja väärtpaberite tollivormistuse kord", mida praktikas rakendati edasi ka pärast 1997. a Tolliseaduse

jõustumist, võimaldas ilma deklareerimata toimetada üle tollipiiri valuutat kuni 80 000 krooni väärtuses.

Seega oli Eesti Panga kehtestatud kord piiriületaja suhtes märksa soodsam kui Tolliseaduses sätestatu.

Seda soodustatava iseloomuga normi on kasutatud ka J. S.le KrK § 76 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo

sisustamisel. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et juhul, kui õiguse üldakt

on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada

sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas Põhiseadusega või mitte. Isiku suhtes soodustava

põhiseadusvastase üldakti kohaldamine võib olla välistatud juhul, kui see rikub teiste isikute seadusega

kaitstud õigusi ja huve. Käesolevas kriminaalasjas sellist olukorda ei ole.

(Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. mai 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-5-2000 -

RT III 2000, 13, 140, p 21 ja 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-3-01 - RT III 2001, 6, 62, p 12).

10. 1. juulil 2002. a jõustunud Tolliseadustiku § 86 lg 5 esimene lause sätestab, et isik, kellel on tollipiiri

ületades kaasas valuutat, mille väärtus ületab 80 000 krooni, esitab tollile tollideklaratsiooni. Seega ei ole J.

S.-le süüksarvatud teo õigusvastasus ära langenud ka käesoleval ajal.

11. Kriminaalkoodeksi § 76 lg 1 sätestas kriminaalvastutuse salakaubaveo eest, s.o tollikontrollile kuuluva

kauba või muu väärtuse olulises ulatuses ebaseadusliku toimetamise eest üle tollipiiri tollikontrolli eest

varjatuna või sellest kõrvale hoides või muul pettuslikul viisil. Selle sätte ülesandeks oli kehtestada

kriminaalvastutus ilma pädevaid ametivõime teavitamata tollikontrollile kuuluva kauba üle tollipiiri

toimetamise eest. KrK § 76 lg 1 eesmärk oli tagada tollikontrolli informeeritus üle tollipiiri viidava kauba

liigist ja kogusest, et igal üksikjuhul oleks võimalik kindlaks määrata asjaoludele vastav tollikäitlusviis. KrK

§ 76 lg 1 järgi ei olnud kuriteona karistatav deklareeritud kauba (sealhulgas valuuta) kohta päritolu tõendava

dokumendi esitamata jätmine, kuna selline tegu ei takista asjakohase tollikäitlusviisi kindlaksmääramist.

Eeltoodu alusel tuleb J. S. süüdimõistmisest KrK § 76 lg 1 järgi jätta välja asjaolu, et J. S. ei esitanud piiri

ületamisel kaasasolnud 2 391 900 Taani krooni kohta päritolu tõendavat dokumenti.

II

12. Kassatsioonkaebuses leitakse, et käesolevas asjas tuleb KrK § 76 lg 1 jätta vastuolu tõttu Põhiseaduse

§ 13 lg-ga 2 kohaldamata, kuna KrK § 76 lg 1 teksti põhjal ei ole võimalik piisava kindlusega jõuda

selgusele, milline tegu on karistatav, kuna ei ole täpsustatud, millega on määratletud mõisted "tollikontrollile

kuuluv kaup", "oluline ulatus" ja "ebaseaduslikult". Kassaator leiab, et blanketse kriminaalõigusnormi

dispositsioon ei tohi sisaldada nn kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid sisustavad viitavat normi.

13. Kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Leidub hulgaliselt karistusõiguslikke norme, mis

peavad tagama teistes õigusharudes kehtestatud detailseid regulatsioone, mis võivad sisalduda mitmes

erinevas õigusaktis. Sagedased on juhtumid, mil selliseid regulatsioone sisaldavad õigusaktid asendatakse

uutega. Kui nõuda, et blanketsed kuriteokoosseisud sisaldaksid üksnes otseseid viiteid konkreetsete

õigusaktide konkreetsetele sätetele, mille rikkumise eest on võimalik isik vastava kuriteokoosseisu järgi

süüdi tunnistada, muutuks karistusseadus äärmiselt ebaülevaatlikuks ning iga muudatus blanketti sisustavas

õigusaktis tingiks ka karistusseaduse muutmise. Selline olukord ei oleks kooskõlas Põhiseaduse §-st 10

tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

Isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad normid on karistusõiguslikult tagatud,

eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist. Kui üksikjuhul peaks siiski ilmnema, et isik ei saanud

aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu, välistab KarS § 39 lg 1 isiku süüditunnistamise.

Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisus kasutatavad mõisted "tollikontrollile kuuluv

kaup" ja "ebaseaduslik toimetamine üle tollipiiri" viitavad piisava mõistetavusega teo toimepanemise ajal

kehtinud Tolliseadusele ja selle alusel ning täitmiseks antud alamalseisvatele õigusaktidele. "Olulise ulatuse"

määratlemisel tuleb lähtuda "Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni -

Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" § 9 p-s 1 sätestatud olulise kahju mõistest.

III

14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kaitsja

seisukoht, et ringkonnakohus on 1. juulist 2002. a kehtima hakanud Tolliseadustiku

§ 326 lg 1 nõudeid eirates jätnud J. S.-le süüks arvatud 1997. a Tolliseaduse § 65 lg 4 p-s 1 nimetatud

rikkumise Tolliseadustiku vastavate sätete järgi ümber kvalifitseerimata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et J. S.-le esitatud süüdistuses tehtud viide 1997. a Tolliseaduse § 65

lg 4 p-le 1 on õiguslikult sisutu. Tolliseaduse § 65 lg 4 p 1 oli ka ise blanketne norm, mis sätestas

haldusõiguserikkumise koosseisu dispositsiooni tollieeskirjade teatud liiki rikkumise eest, kusjuures vastav

sanktsioon oli ette nähtud Tolliseaduse § 69 lg 2 p-s 3. Seega ei saa nimetatud säte sisustada KrK § 76 lg-s 1

ette nähtud kuriteokoosseisu blanketset dispositsiooni.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on meelevaldne kassaatori seisukoht, et seoses

Karistusseadustiku jõustumisega tuleb KarSRS § 3 lg 1 ja § 1 lg 3 alusel kriminaalmenetlus lõpetada kõigi

nende tegude osas, mis Karistusseadustiku jõustumisel on karistatavad nii kuriteo kui ka väärteona.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarSRS § 1 lg-s 3 sätestatud karistusest vabastamise ja

kriminaalmenetluse lõpetamise alus on erinorm sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud karistusest

vabastamise ja kriminaalmenetluse lõpetamise alusest. Isik tuleb KarSRS § 1 lg 3 alusel karistusest

vabastada või tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetada üksnes juhul, kui tema poolt toimepandud

tegu, millele Karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab väärteokoosseis, ei ole Karistusseadustiku järgi

enam kuriteona karistatav. Selline seisukoht tuleneb otseselt KarS § 3 lg-st 5, mis sätestab, et kui isik paneb

toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest

karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Kriminaalmenetluse prioriteedi väärteomenetluse ees

sätestab Väärteomenetluse seadustiku § 61 lg 1.

16. Ekslik on ka kassaatori väide, et KrK § 76 lg-s 1 ja KarS § 391 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisud ning

Tolliseadustiku § 2831 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis on sisuliselt identsed.

Seadusandja eristab kuriteona (KrK § 76, KarS § 391) ja haldusõiguserikkumisena või väärteona

(Tolliseaduse § 65 lg 4 ja § 69 lg 2 p 3; Tolliseadustiku § 284 lg 4 p 1 ja § 287 lg 2 p 3; Tolliseadustiku

§ 2831) kvalifitseeritavat salakaubavedu. Seejuures eristas KrK § 76 lg 1 järgi kvalifitseeritavat

salakaubavedu haldusõiguserikkumisest üle tollipiiri toimetatava kauba või muu väärtuse kogus ehk ulatus.

Karistusseadustiku § 391 lg-s 1 ettenähtud kuritegu eristab Tolliseadustiku §-s 2831 sätestatud väärteost teo

objektiks oleva kauba suur kogus või süüdlasele samasuguse teo eest varem kohaldatud väärteokaristus.

Erinevalt Kriminaalkoodeksist ei ole Karistusseadustiku järgi kauba ebaseaduslik üle tollipiiri toimetamine

enam kuriteona karistatav juhul, kui teo objektiks oleva kauba kogus jääb olulise ulatuse ja suure koguse

piirmäära vahele ja süüdlase suhtes ei ole sama teo eest kohaldatud väärteokaristust.

17. Karistusseadustiku § 391 lg-s 1 kasutatava mõiste "suur kogus" tähenduse avamisel tuleb lähtuda

KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju mõistest. Suures koguses kaubaga on tegemist siis, kui selle kauba

väärtus ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt.

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et J. S. toimetas 3. aprillil 2000. a üle tollipiiri valuutat 5 022 990

Eesti krooni väärtuses. 3. aprillil 2000. a oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 1400 krooni

(RT I 1999, 88, 811). Seega oli J. S. toimepandud teo objektiks kaup suures koguses ning talle süüksarvatud

tegu kuriteona karistatav nii KrK § 76 lg 1 kui ka KarS § 391 lg 1 järgi.

18. Kriminaalkoodeksi § 76 lg 1 nägi võimaliku karistusena ette rahatrahvi, aresti või kuni kolmeaastase

vabadusekaotuse. Karistusseadustiku § 391 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase

vangistuse. Järelikult on J. S.-le mõistetud karistus - üks aasta vabadusekaotust " kooskõlas KarSRS § 3 lg 3

nõuetega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna asjaolu, et ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas ei ole

eraldi välja toodud KrK § 76 lg 1 ja KarS § 391 lg 1 sanktsioonide võrdlust, iseenesest alust kohtuotsuse

tühistamiseks.

IV

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et Harju Maakohus ega Tallinna

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud J. S. käitumises tahtlust.

Kohtud tuvastasid, et J. S. toimetas üle tollipiiri 2 391 900 Taani krooni, mis oli peidetud tema sõiduauto

Mercedes Benz bensiinipaaki salakaubaveoks spetsiaalselt kohandatud peidikusse. Käesoleva kriminaalasja

arutamisel Harju Maakohtus tunnistas J. S. end talle esitatud süüdistuses süüdi (II kd, tl 167 pöördel),

kusjuures maakohus arvestas J. S.-le karistuse mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna süü

ülestunnistamist ja kahetsust (II kd, tl 176). Nii eeluurimisel kui ka kohtumenetluse käigus on J. S. väitnud,

et üle tollipiiri toimetatud valuutat ei deklareerinud ta tollis teadlikult, kuna ei usaldanud Eesti tolli ja kartis

võimalikku röövimist. Ka kassatsioonkaebuses märgitakse, et J. S. ei teatanud tolliametnikule rahast, kuna

kartis võimalikku sellele järgnevat röövimist.

Kirjeldatud asjaolude pinnalt nähtub üheselt, et J. S. oli talle süüksarvatud tegu toime pannes teadlik, et

valuuta üle tollipiiri toimetamine tollikontrolli eest varjatuna on ebaseaduslik.

V

20. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kassaatori

väide, et kohtud ei ole piisavalt põhjendanud J. S. poolt üle tollipiiri toimetatud valuuta erikonfiskeerimise

vajalikkust.

Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti viidanud KrK § 33 lg-le 2 kui valuuta erikonfiskeerimise

õiguslikule alusele. Tulenevalt KarS § 391 lg-st 4 ja KarS § 83 lg-st 2 on J. S. poolt üle tollipiiri toimetatud

valuuta erikonfiskeerimine võimalik ka Karistusseadustiku kohaselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arvestades Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu tuvastatud

käesoleva kriminaalasja tehiolusid, eeskätt J. S. poolt valuuta üle tollipiiri toimetamise viisi ja üle tollipiiri

toodud valuuta kogust, on põhjendatud selle valuuta suhtes erikonfiskeerimise kohaldamine.

21. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2002. a otsus J. S.

süüdistusasjas KrK § 76 lg 1 järgi tuleb jätta sisuliselt muutmata, kuid kohtuotsusesse tuleb teha täpsustus J.

S.le süüksarvatud teo mahu vähendamise osas.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher