3-1-1-66-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-03

Otsuse kuupäev

4. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi A. G. ja A. F. süüdistuses KrK § 180

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2002. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

13. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, A. G. kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja A. F. kaitsja

vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2002. a otsus A. G. ja A. F.

süüdistuses KrK § 180 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonprotest rahuldada.

4. Mõista A. G-lt välja riigituludesse 1073 kr 80 s (üks tuhat seitsekümmend kolm krooni ja

kaheksakümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil.

5. Mõista A. F-lt välja riigituludesse 1073 kr 80 s (üks tuhat seitsekümmend kolm krooni ja

kaheksakümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. G. ja A. F. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 180 järgi, s.o eelnevalt mittelubatud esimese astme

kuriteo varjamises.

Süüdistuse kohaselt said A. G. ja A. F. 19. detsembril 2000. a kella 12.00 paiku Tallinnas asuvas AS X

kontoris enda sõbralt E. V-lt teada, et viimase ja tema tööandja P. S. vahel tekkis tüli. Tüli käigus tekitas E. V.

P. S-le esmalt kergemaid kehavigastusi, seejärel tulistas teda rindkere vasakusse poolde, mille tagajärjel

kannatanu suri. Süüdistuses leiti, et sellega said A. G. ja A. F. teada esimese astme kuriteo toimepanemisest.

Seejärel aitasid A. G. ja A. F. E. V-l laipa peita. Selleks tõi A. G. kile ja vaipkatte, millesse mässiti A. F. ja

E. V. poolt kohale tassitud P. S. keha. Pärast seda muretses A. G. auto, labida ja kolm koormarihma.

Viimastega tõmmati P. S. laip keskkohast painutatuna kokku. Surnukeha toimetati X maakonda X rappa ja

maeti. Tagasiteel visati labidas ning tapmispaigalt kaasa võetud kaks padrunikesta ja kuul metsa.

Järgmisel päeval jätkati kuriteo varjamist. Selleks mindi P. S. elukohta, kust võeti kaasa kannatanule

kuulunud erinevaid esemeid jätmaks muljet, et P. S.on läinud reisile. Võetud esemed põletati ära. Korterist

kaasavõetud videokaamera viskas A. G. 20. jaanuaril 2001. a minema.

2. Tallinna Linnakohtu 17. septembri 2002. a otsusega tunnistati A. G. ja A. F. süüdi KrK § 180 järgi.

Karistuseks mõisteti A. G-le kaks aastat vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga, A. F-le kolm aastat

vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Sama otsusega tunnistati E. V. süüdi KrK § 101 p 1, § 207 lg-te 1 ja 2 ning § 1411 lg 3 p 1 järgi ja mõisteti

talle KarS § 64 lg 1 alusel karistuseks kaksteist aastat vangistust.

Kohus leidis, et A. G. ja A. F. süü neile inkrimineeritud kuriteos on tõendatud. Nimelt ei eitanud ka

kohtualused ise fakti, et nad pakkisid ja matsid maha P. S. surnukeha, küll aga leidsid nad, et ei pannud toime

kuritegu. Kohus asus seisukohale, et kõnealusel juhul pidid kohtualused aru saama, et tegemist on tapmise,

s.o esimese astme kuriteo varjamisega. Kohtualused seletasid, et peitsid P. S. surnukeha põhjusel, et neid ei

hakataks kahtlustama tema tapmises. Kohtu hinnangul oli nende tegevuse eelduseks seega teadmine, et P. S.

oli tapetud. Kohtu arvates said A. G. ja A. F. aru, et varjavad tapmist ning et tegemist on niivõrd raske

kuriteoga, mille varjamine on karistatav. Kohtu hinnangul kinnitas nende teadlikkust ka süüdistatavate

edasine käitumine.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas A. G. kaitsja apellatsioonkaebuse, milles taotleti süüdimõistva

otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus

osaliselt. A. G. ja A. F. mõisteti süüdistuses KrK § 180 järgi õigeks. A. G. kaitsja apellatsioonkaebus

rahuldati.

Kriminaalkolleegium osutas, et KrK § 180 eeldab subjektiivsest küljest otsest tahtlust, ja märkis, et

linnakohtu motiividest ei saa järeldada, nagu oleksid kohtualused teadnud, et P. S. surm on saabunud esimese

astme kuriteo tõttu. Kriminaalkolleegiumi arvates jõudis linnakohus sisuliselt järeldusele, et A. G. ja A. F. ei

pannud neile inkrimineeritud kuritegu toime tahtlikult. Ringkonnakohus toonitas veel, et mitte igasugune

tapmine ei ole esimese astme kuritegu, ja lükkas sellega ümber linnakohtu järelduse, et "kohtualused pidid

aru saama, et tegemist on tapmise, s.o esimese astme kuriteoga". Kohus osutas seejuures, et kohtualustele

teada olnud objektiivsed asjaolud on omased mitmele teisele isikuvastasele kuriteole, mis ei kuulu aga

esimese astme kuritegude loetellu.

Kriminaalkolleegium leidis, et seda, kas toime on pandud esimese astme kuriteo tunnustele vastav tegu, saab

kuritegu varjav isik järeldada kahel juhul: kui ta on tapmise juures olnud pealtnägija või kui tapmise

täideviija on kirjeldanud kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kõnealusel juhul on P. S. tapmises süüdi

mõistetud E. V. pidevalt kinnitanud, et ta leidis P. S. laiba ja otsustas selle A. G. ja A. F. kaasabil peita.

Viimased kinnitasid, et surnukeha juhuslikust leidmisest rääkis E. V. ka neile. Ringkonnakohtu arvates

puudus seega põhjendatud alus tegemaks järeldust, et A. G. ja A. F. olid teadlikud nendest asjaoludest, mis

leidsid kinnitust E. V. süüdimõistmisel P. S. tapmises. Vastupidine seisukoht rajanes kriminaalkolleegiumi

hinnangul pelgalt uurimisorgani oletustel ega leidnud tõendamist ühegi kriminaalasjas kogutud tõendiga.

Kriminaalkolleegium leidis samuti, et P. S. asjade kaasavõtmine ja hävitamine ei saa kaasa tuua

kriminaalvastutust KrK § 180 järgi, kui isik ei tea, et asjade omaniku surm on saabunud esimese astme

kuriteo tõttu. Ainuke, kes teadis P. S. tapmise asjaolusid, oli kriminaalkolleegiumi arvates tapmise täideviija

E. V.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes palub ringkonnakohtu

otsuse A. G. ja A. F. õigeksmõistmise osas tühistada ning saata kriminaalasja samale kohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

5.1 Kassaatori arvates on esimese astme kohus veatult tuvastanud kohtualuste subjektiivses küljes otsese

tahtluse ja ringkonnakohtu sellesisulised etteheited on alusetud. Kassaator lisab seejuures, et tahtluse

vormiks KrK §-s 180 võib olla nii otsene kui ka kaudne, sest seadusandja ei ole süüteokoosseisu

dispositsioonis kasutanud terminit "teadvalt". Prokurör leiab, et linnakohtu otsuses tõendamist leidnud

kuriteo objektiivse külje faktoloogia on küllaldane tahtluse vormi tuvastamiseks.

5.2 Protestis ei nõustuta ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvamusega, et kuriteo varjamise eest saab

isik vastutada vaid siis, kui ta oli tapmise pealtnägija või talle tapmise asjaolusid kirjeldati. Kassaatori väitel

on kohtualused tunnistanud, et nad said aru, et tegemist on tapetud isiku ja tema varaga. Nende vastutusele

võtmine oleks prokuröri arvates välistatud vaid siis, kui nad kindlasti poleks neid asjaolusid teadnud või

tapmine oleks õiguslikust aspektist tõepoolest olnud teise astme kuritegu.

5.3 Kokkuvõtvalt väidab kassaator, et ringkonnakohus on otsuses ületähtsustanud kohtualuste ütlusi, et nad

ei olnud teadlikud tapmise üksikasjadest ega täideviijast, seega ka varjatava kuriteo raskusastmest. Prokuröri

hinnangul võimaldasid eelnevalt toimepandud tahtliku tapmise nähtavad ja tajutavad tehiolud neil teha

järelduse ja aru saada varjatava kuriteo raskusest.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas riigiprokurör kassatsioonprotesti ja palus Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistada. Kohtualuste kaitsjad leidsid, et ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus kassatsioonprotesti rahuldamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et

KrK § 180 eeldab subjektiivsest küljest otsest tahtlust, ja leiab, et selline järeldus on meelevaldne ega tulene

seadusest. Kolleegium osutab siinjuures Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt kuriteokoosseis

eeldab otsest tahtlust vaid juhul, kui dispositsioonis nõutakse teo toimepanemisel mingi eesmärgi olemasolu

või kui on nõutav mingi asjaolu kindel teadmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2000. a otsust

asjas 3-1-1-63-00 I. K. süüdistusasjas KrK § 120 lg 4 järgi - RT III 2000, 19, 202). Kuna KrK § 180

dispositsioonist sellist nõuet ei tulene, on selle kuriteo objektiivne koosseis realiseeritav nii otsese kui ka

kaudse tahtlusega. Neist esimesel juhul teab isik kindlalt, et ta varjab kuritegu, mis on objektiivselt esimese

astme kuritegu, teisel juhul peab ta seda aga pelgalt võimalikuks. Eeltoodust tuleneb, et antud kuriteo

toimepanija subjektiivne külg peab katma objektiivse koosseisu vähemalt kaudse tahtluse tasemel.

8. Järgmisena peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda ka tahtluse objektile esitatavatel

nõuetel. Kriminaalkoodeksi § 180 objektiivne külg seisneb sisuliselt kahes asjaolus. Nendeks on

varjamistegevus ja esimese astme kuritegu. Varjamistegevuse teostamisel peab isik pidama vähemalt

võimalikuks, et tema tegu raskendab kuriteo või selle toimepanija avastamist või teo asjaolude tõendamist.

Teisalt peab isik pidama võimalikuks ka asjaolusid, mille alusel varjatav tegu loetakse esimese astme

kuriteoks. Samas märgib Riigikohus, et esimese astme kuriteo teadvustamisel ei pea isiku tahtlus ulatuma

teole antava kriminaalõigusliku hinnanguni. Tahtlus peab hõlmama üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis

annavad isikule aluse järeldada, et tegemist on toimepandud kuriteo varjamisega. Kuritegude

kriminaalõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on käesoleva paragrahvi inkrimineerimise

mõttes tähendust vaid varjatud kuriteole õigusliku hinnangu andja jaoks.

9. Kõnealusel juhul sõltub A. G. ja A. F. vastutus KrK § 180 järgi sellest, kas nad pidasid neile teadaolevate

(ja ka nähtavate) asjaolude pinnalt vähemalt võimalikuks, et tegemist oli P. S. tapmisega. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub seega kassatsioonprotestis esitatud väitega, et seda arusaamist võisid luua ka

eelnevalt sooritatud kuriteo A. G-le ja A. F-le nähtavad ja tajutavad tehiolud ning ilma faktilise tõendatuseta

puudub igasugune alus eeldada, et kuritegu (st teise isiku tapmine) oli pandud toime õiguslikult

privilegeeritud asjaoludel.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2002. a otsuse A. F. ja

A. G. süüdistuses KrK § 180 järgi ning tagastab kriminaalasja kriminaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

samale kohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher